Kaitse Kodu! nr 8 2025. a

KAiTSe KODU!

Otsid kvaliteetseid droonivaruosi, lisaseadmeid või erilahendusi? ProDroneParts pakub professionaalset varustust nii harrastajale kui ka spetsialistile.

Vaata meie valikut ja hoia oma droon tippvormis!

www.prodroneparts.com

EESTIS TOODETUD BALLISTILISED PLAADID!

Front42 valmistab NIJ III++ kuni NIJ IV tasemel ballistilisi plaate, mis ühendavad keraamika ja UHMWPE materjalide tugevuse ning vastupidavuse. Plaadid on kerged, veekindlad ja loodud taluma ka soomustläbivaid tabamusi. Tegemist on iseseisva plaadiga (SA) ning see ei vaja pehmet ballistilist kaitset.

Valmistatud Eestis, kasutades kvaliteetseid Euroopa Liidus toodetud materjale.

Eestis toodetud ballistilised plaadid, mis ei jäta hätta! www.front42.com

KAITSELIIDU AJAKIRI 8/2025

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU!

Asutatud 11. septembril 1925

Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas

Peatoimetaja: Karri Kaas

Tegevtoimetaja: Asso Puidet

Keeletoimetaja: Anu Jõesaar

Kujundaja: Matis Karu

Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Toimetus: Tori vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001

Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti

Kaitse Kodu! postkastis

Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu. Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot.

Trükk: AS Printall

Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.

Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus

Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940.

Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioodiliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.

Kaanefoto: LIIS LÄTTING

KAITSELIIT

Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid.

Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.

Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.

Kaitseliitu kuulub ligi 18 000 liiget. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegevad ligi 30 000 vabatahtlikku.

WWW.KAITSELIIT.EE

6

SÜNDMUS

Ajakiri Kaitse Kodu! tähistab 100. sünnipäeva virtuaalnäitusega

8 KAITSE KODU! 100

Kaitse Kodu! kolmkümmend aastat tagasi

14 INIMENE

Aasta kaitseliitlane Gerro Avarlaid –eeskujulik majakas

18 INIMENE

Põhja-Tartumaa sõjaprintsessid

22 ÜKSUS

Kullisilm droonisõjas

26 KAITSELIIT

Eesti esimene droonikeskus: tulevikuvõime juba täna

28 KOOSTÖÖ

Raiu nad maha! ehk Rahvusvaheline ratsaüksuste seminar Soomes

32 HARITUD SÕDUR

Panus Kaitseliitu ei ole alati meeldivuse klausliga

34 HARITUD SÕDUR

Kindel tahe kaitsta, võidelda ja tappa sõjas!

38 HARITUD SÕDUR

Hoiatav näide valedest järeldustest – Lissa lahingu õppetunnid

40 VÄLJAÕPE

Sõjaliste oskuste kursus, nii perepõhiselt ...

44 VÄLJAÕPE

Varjud taevas: kaitseliitlased õppisid enne Orkaani dessanditaktikat

46 VÄLJAÕPE

Ka droonisõda on kavaluse kulg

50 SÕJASPORT

Kaitseliidu pikamaalaskmise meistrisari –ligilähedasim moodus viia rahuaja keskkonnas läbi sõjaväelist väljaõpet

52 MAAILMAPILK

Nad õppisid Norra instruktoritelt tapma

59 MAAILMAPILK

Tridenti needus: relv, mis ei allu oma isandale

14

Küllap Kaitseliidu väljaõppes osalemine või selle läbiviimine ning töö koolis täiendavad teineteist, teisisõnu saab nii paremaks inimeseks – võitlejaks.

22

SiÜ Kullisilm on üks Kaitseliidu kõige enam tulevikku suunatud üksusi: innovatsioon, digitaalne infohaldus ja praktiline õppimine Ukraina kogemustest annavad Eesti droonivõimele tugeva ja paindliku aluse.

64

MAAILMAPILK

Trump diilitab või tillitab?

66 KUIDAS ...

Kuidas valmistada Rootsi küünal

68 MEDITSIIN

LifesaverSIM: lahinguväljal karastunud meditsiinimatkur

70 NAISKODUKAITSE

Kui taevas räägib – „Ole valmis!“ äpp kui õhuseire tööriist ja hoiatuskanal

72 NAISKODUKAITSE

Järva naiskodukaitsjad elustasid haruldaseks muutunud koduse verivorstiteo

74 NOORED

Sünnipäev noorkotka moodi: mets, lõke ja oksad pea kohal

76 NOORED

See on nende punker!

78 AJALUGU

„Narva pataljon“ Auvere lahingus 24.-25. juulil 1944

84 MILITAARTURISM

Kuidas sõda õppis lendama

88 FILMIARVUSTUS

Üks äraleierdatud kangelasfilm

90 RAAMATUARVUSTUS

Ilukirjandus kui ajaloosündmuse peegel

Maastikul olid Rasmusel vähe paremad kaardid. Et ühtlustada jao liikumist, paigutas ta jao ette aeglasemaid liikujaid ja sai sellega jao ühtlasemalt kulgema. Rasmus jagab biiti.

AUTORID

IVAR JÕESAAR erupeatoimetaja Ivar teab hästi palju. Nii sõjamasinatest kui sõjaajakirjandusest. Eriti just ajakirjast Kaitse Kodu!. Lugege ja saate kah teada.

INDREK JURTŠENKO

Kirde maakaitseringkond, Viru maleva teabespetsialist Mees nagu multitööriist. Laulja, pedagoog ja kultuurikorraldaja. Aga mitte ainult. Ka teabespetsialist, kes valdab ühtviisi võimsalt nii kaamerat kui klaviatuuri.

JANEK HAAR

Põhja-Tartumaa malevkonna teavituspealik

Avatud silmade, külma närvi ning suurepärase jutustamisoskusega Janek haarab oma kirjutistes suurt pilti, kuid märkab ka tillukesi detaile.

HANNES NAGEL vabatahtlik autor Kriisiuuringute keskuse juhil ja TÜ ühiskonnateaduste instituudi nooremteaduril Hannesel on hea ülevaade sellest, mis maailmas toimub. Ja veel olulisem: miks toimub. Lugege ja mõtelge kaasa.

KRISTJAN LAUBHOLTS

Viru maleva vabatahtlik meditsiinipealik Kristjan teab lahingumeditsiinist kõike. Hea küll, päris kõike ei tea. Keegi ei tea. Alati on võimalik midagi juurde õppida. Ja Kristjan on valmis õpetama. Seda, mida teab. Lugege ja õppige.

TOOMAS ALATALU politoloog

Toomas on õppejõud, poliitik, ajakirjanik ja tunnustatud tõvaloog. Kaitse Kodu! veergudel toob ta suures maailmas ja poliitikas toimuva lugejatele lähemale.

KARRI KAAS

Kaitse Kodu! peatoimetaja

ASSO PUIDET

Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

AJAKiRi KAiTSe KODU! TÄhiSTAB 100. SünniPÄeVA

EViRTUAALnÄiTUSeGA

Kaitseliidu ajakiri Kaitse Kodu! avas väljaande sajandale aastapäevale pühendatud virtuaalnäituse 14. oktoobril ehk kuupäeval, mil ajakirja esimene number sajandi eest trükivalgust nägi.

Tekst: KARRI KAAS, Kaitse Kodu! peatoimetaja ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

rinevalt tavapärastest väljapanekutest galeriides või fuajeedes on seekordne näitus veebipõhine – seda saab vaadata ükskõik millises maailma nurgas ja just endale sobival ajal. Piletit pole vaja, järjekorda ei ole – näitus on tasuta ja kõigile ööpäevaringselt avatud.

Virtuaalne lahendus võimaldab näitust kogeda mitu korda suuremal hulgal inimestel, kui see traditsioonilises näitusesaalis võimalik oleks. Nii saavad Kaitse Kodu! juubelist osa võtta kõik, keda huvitab ajakirja ajalugu, Eesti kaitsetahe ja visuaalkultuuri areng läbi aja.

„Virtuaalne näitus annab võimaluse tähistada Kaitse Kodu! sajandat sünnipäeva tänapäevaselt ja laiemalt kui kunagi varem. Samas ei välista see, et tulevikus jõuavad needsamad teosed ka traditsioonilisse näitusesaali, kus neid saab kaeda ekraani vahenduseta,“ ütles Kaitse Kodu! peatoimetaja Karri Kaas.

Näitus pakub ülevaadet Kaitse Kodu! valitud esikaantest läbi sajandi. Välja on valitud iga viienda ilmumisaasta kaanepildid. Taastatud ajakirja perioodil on sammu aasta võrra nihutatud, et näidata ajakirja kõiki kujundusi.

Kaitse Kodu! esimene number ilmus 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000. Kolme esimese numbri kaaned olid üsna ühesugused, neil kõrgus ajakirja kujundaja Peet Areni loodud muistne sõdalane mõõga ja kilbiga ning olekuga, mis sunnib teda võrdlema Kalevipojaga ja annab aimu sellest, milline oli Kaitseliidu ja kaitseliitlase tollane filosoofia.

Kummardusena Viktor Neggole ning kõigile Kaitse Kodu! kunagistele tegijatele taaslõi ajakirja 90. aastapäeva juubelinumber oma esikaanel 2015. aasta versiooni Kalevipojana kõrguvast kangelasest. Tänavakunsti maaletooja (ja Kaitseliidu Tartu maleva I malevkonna vabatahtliku) kunstnik Kristjan Bachmani kujutatud sõjamehel on ka nimi – see on vabatahtlik kaitseliitlane Henrik Guthan. „Kaasaegne Kalevipoeg – mees meie endi hulgast, isamaalise hinge ja sirge rühiga,“ kirjutas tema kohta Kristjan Bachman alias Bach Babach.

Lisaks on näitusel käesoleva aasta jooksul taasavaldatud ajakirja ajaloolised esikaaned kõrvutatud tänapäevaste tõlgendustega, mille on loonud Kaitseliidu kunstiandega vabatahtlikud. Nii sünnib põnev dialoog mineviku ja oleviku vahel – peegeldus sellest, kuidas ajakirja kujundus ja maailmavaated on ajas muutunud, kaitsetahe aga püsima jäänud.

Samuti saab näitusel kaeda tänavuse võidupühanumbri esikaant, mille alusel andis Eesti Post välja Kaitse Kodu! ümmargust juubelit tähistava margi. Kaitseliidu ajakirja 100. aastapäevale pühendatud mark on omataoliste seas maailmas teine, Euroopas aga esimene.

Ajakiri Kaitse Kodu! on Kaitseliidu väljaanne, mille esiknumber ilmus 14. oktoobril 1925. aastal. See teeb ajakirjast Kaitse Kodu! vanuselt viienda ajakirja Eestis. Praegu ilmub ajakiri kaheksa korda aastas tiraažiga ligi 5000 eksemplari.

Kaitse Kodu! sajandale aastapäevale pühendatud virtuaalnäitus on avatud aadressil: https://www.artsteps.com/view/68ecabf5777df890e2b2a83f

Kaitse Kodu! saab tänavu sügisel 100aastaseks, olles üks vanimaid ajakirju Eesti ajakirjandusmaastikul. Tähistamaks terve sajandi täitumist väljaande esmailmumisest, vaatab ajakiri 2025. aasta jooksul tagasi oma väärikale ajaloole, mis on suuresti kantud patriootlikust vaimust ning kaitseliitlikust pealehakkamisest, ning toob teie ette valitud palasid sellest.

KAiTSe KODU! KOLmKümmenD AASTAT TAGASi

Ajakiri Kaitse Kodu! sündis 1925. aastal, kui Eesti ühiskond pärast „punaste mehikeste“ putšikatset Vabadussõja lõppedes laialisaadetud Kaitseliidu taas relvile kutsus ning see üleriigiline organisatsioon vajas kirjasõna abiga korraldamist ja innustamist. Teise suure sõja eel, 1940. aastaks, oli Kaitse Kodust! saanud tiraažikas ja mõjukas kogupereajakiri. Aga mitte sellest ei tule juttu.

Tekst: IVAR JÕESAAR, erupeatoimetaja

Õigupoolest olen ma seda lugu juba paaril korral rääkinud. Kuid mitte kogu lugu. Mida kaugema ajaga tegu, seda vähem on mäletajaid. Just seetõttu on mõistlik tasapisi uusi üksikasju mängu tuua. Et lugu hakkaks elama oma elu ja sellest saaks ajapikku üks eesti rahva ennemuistne jutt.

Aasta, millest juttu tuleb, oli 1995. Aeg, teadagi, oli raske siis – gangsterid, vaesus, kriis. Iseseisvuse taastanud Eesti riigis taasloodud Kaitseliit oli riigi poolt alles lõplikult tunnusta­

mata, kuigi otsus Kaitseliidu arvamise kohta kaitsejõudude koosseisu oli tehtud juba 1992. aasta 28. aprillil. Rahva vaba kaitsetahte avaldusena konkureeris ta riigikaitseturul poliitiliselt laetud Kodukaitsega. 1993. aasta novembris eraalgatusena, suuresti Sirje Endre ja Jüri Soone kirjastuse toel taas käima pandud Kaitse Kodu! oli selleks ajaks suutnud vabaturu oludes üllitada neli numbrit ja siis soiku jäänud. Kaitseliidu ülem Johannes Kert aga nõudis Kaitseliidu häälekandja ilmumise jätkumist. Siinkirjutaja oli saanud samal kevadel lõpparve samuti ilmumisjaksu minetanud Hommikulehest.

Kaitseliidu tegevuse, sealhulgas ajakirja väljaandmise rahastamiseks loodud Kaitseliidu Fondi direktor Andres Rekker teatas juuni algul: „Jaht tuleb!“

Asjaolusid, mis lõid fooni Kaitse Kodu! (kolmekümne aasta eest oli see nimekuju Kaitseliidu Fondi mõjukate isikute uuendussoovi kohaselt küll minetanud käskiva kõneviisi ja möönis muhedalt: „Kaitse Kodu“) kolmandale tulemisele, võiks loetleda veel ja veel.

Igal juhul: oli 1995. aasta suvi, vastselt ametisse võetud peatoimetajal oli kaenlas oma aja kohta võimas arvuti 486, Sulo Muldia oli loonud väljaandele moodsa kujunduse ning Kaitseliidu ajakirjal oli võita kogu Eesti maailm.

LÄHEB LAHTI!

„Vaene teie,“ olid eelmise Kaitse Kodu! vastutava väljaandja Sirje Endre kaastundlikud sõnad vastsele peatoimetajale, kui olin temalt mõttejuuretise saamiseks oma jutu ära rääkinud. Tagantjärele tundub, et need sõnad olidki prohvetlikud. Järgnenud aastate vältel kippus ikka nii olema, et Kaitse Kodu! ideestik ja sisu oli just täpselt nii vaimuvaene või ­rikas, kui peatoimetaja oma peas valmis vaaritas. Pikkade käsulaudade ja konkreetsete suunistega ei määratlenud seda ei mõned korrad koos käinud kolleegium ega Kaitseliidu erinevad ülemad. Eks sellise loomingulise ülivabaduse viljade magusust saa igaüks vanu numbreid lapates (näiteks Digaris) ise hinnata.

Kolmkümmend aastat tagasi oli aga kõik alles ees ja „vaene“ olemine oli veel voorus. Jäi vaid leida vastus igavikulisele küsimusele: „Mida nüüd siis teha?“

Ajakirja levitajana tegutsenud hilisem krimireporter Peeter Võsa oli veendunud, et ajakiri müüb kindlasti, kui kaanepildil esitada toona peamiselt Ida­Virumaal, kuid ka mujal Eestis peetud jõugusõdade auravaid lahinguvälju ning kirjutada kuritegevusega peetavast võitlusest. Siinkirjutaja ajas aga oma jonni, et Kaitseliit pole kokku tulnud niivõrd politsei tööd ära tegema, kuivõrd ennast alles koguvat Eesti riiki teadagi millise välisvaenlase vastu kaitsma. Ning et üks ajakiri ei saa sellele paremini kaasa aidata tänast juhuslikku kurjust igavikuliseks kirjutades, vaid hoopis raske väljaõppe ja pingutusega saadud kaitsevalmiduse arenemist jäädvustades.

Ühe valiku tegime veel. See oli aeg, mil nõukogunõiduse võim oli kustunud ning ajutist orientatsioonikriisi põdeva kurjuse impeeriumi seni hästi peidetud, jõhkrusest ja alatusest rääkivad infokandjad muutusid uurijaile ligipääsetavaks. Pealegi oli kõigil asjaosalistel veel ära rääkimata, mis siis tegelikult juhtus ja kuidas teises ilmasõjas asjad tegelikult olid. Sedastasime teadlikult, et kogu selle, moel või teisel

Kaitseliiduga seotud, ilmsiks tulnud materjali publitseerimine Kaitse Kodu! külgedel käib meile üle jõu, ja keskendusime eelkõige vastsetele headele teadetele Kaitseliidu paremaks, targemaks ning võitlusvõimelisemaks saamisel. Ning et see kõik lugejaile tuttav tunduks, püstitasime algusest peale nõude, et kaitseliitlased kirjutavad endale oma ajakirja ise. Mõnikord muidugi aitavad toimetus ja pädevad välisautorid ka.

KÕIK ALGAS

Kuigi kirjutatud on, et alguses oli sõna, ei saa me mööda inimestest. Peatoimetaja, niisiis, seisis, kallis arvuti kaenlas, keset Tartu (!, mitte Tallinna) linna ja vajalikud inimesed

leidsid tema juurde tee ise (Vanemuise teatri kõrvalmajas asunud Eesti Päevalehe Tartu kontorist üüritud tuppa). Tartusse jäi ajakirjade tegemine ka tööandjate vahetudes peaaegu 17 aastaks, sest suure pealinnastumise tuhinas pidi ju miski jääma ka maale tegusate inimeste juurde.

Neid sõnu esmakordselt tekstiks vormides ma juba teadsin, et kokku kakskümmend aastat Kaitse Kodus! hea eesti keele kaevikutes kirjaoskamatuse, lohakuse ja labase keelekasutuse vastu väsimatut võitlust pidanud keeletoimetaja Viire Villandi jätkab oma sõnastamistööd taevases toimetuses, sootuks säravamate tähtede taga. Aastal 1995 oli aga tema, kunagine kolleeg Postimehe päevilt, valmis sukelduma koos algaja peatoimetajaga tollal veel karuse militaarse eesti keele maailma. Veelgi enam – ajal, mil arvutis tekste kujundada mõistnud tegelased endid gurudeks hindasid ja pealinnas kalleid ofiseid pidasid, tõi ta toimetusse nii tähtsa tegelase nagu arvutikujundusest ja ­küljendusest huvitunud Matis Karu. Noormees õppis toona alles gümnaasiumis, tänaseks asjatundjaks sirgus ta just Kaitse Kodu! ja hiljem ka taaskäivitatud Sõdurit kujundades ning ajakirja praegune kujunduski on jätkuvalt tema teene.

Kui arvuti, kujundus ja inimesed olemas, polnudki enam midagi lihtsamat kui esimene number kokku panna. Õnneks oli kujunduse autor Sulo Muldia – ei tea, kas arvestades toona ühiskonnas levinud „purjus kaitseliitlase“ kuvandit või mingil muul põhjusel – kavandanud ajakirja tekstiosa hästi hõreda kirjaga ja nii sai esimene number 1995. aasta oktoobriks ilusti trükitud. Et toimetusel oli kasutada küll auto ja arvuti, kuid polnud oma fotoaparaati, tuli pildimaterjali saamiseks laenata teiste väljaannete fotograafe. Esimese numbri kaanepildi saamiseks tegi möödunud kümnendi keskpaigas Kaitseliidu kooli juhatanud Erik Reinhold läbi arvult kolmanda Erna retke ja Postimehe fotograaf Malev Toom pildistas tema väsinud silmad üles.

VÄÄRIKAD

JUTUVESTJAD

Esimese numbri põhiline puudus on tagantjärele vaadates tõdemus, et inimesed ei olnud lasknud ennast veel väga veenda ise kirjutamise eelistes ning peatoimetajal tuli liiga palju heade inimeste juttu oma sõnadega kirja panna. Samas olid jutuvestjad väärikad. Sõna said Kaitseliidu ülem kolonelleitnant Johannes Kert, Tartu Ülikooli rektor prof Peeter Tulviste, Hansapanga juhatuse esimees Hannes Tamjärv. Ise kirjutasid toonane Eesti Päevalehe ajakirjanik Toomas Sildam ja toonane Ameerika Ühendriikide Õhujõudude Akadeemia kadett, hilisem õhuväe ülem Jaak Tarien. Juba siis oli psühholoog Harri Intsul teemaks sõjaväelaste endi kaitsmise

küsimus, Kaitseliidu peastaabi spetsiaalsete operatsioonide grupi (SOG) varjatud tegelased rääkisid mittetraditsioonilise sõjapidamise võtetest ning Rita Loel Naiskodukaitse tegevusest. Juttu oli relvadest ja relva kasutamise õigusest, Rootsi ellujäämiskursustest ning Läti kommandostest ja tänapäevastest tankidest. Tagakaanele reklaami ostes pakkus Kaitseliidu Fondile sponsortoetust Tallink. Tore mustvalge ajakiri, keskel värviline SOG poster.

Sama aasta detsembris ilmus veel teinegi number, milles lisaks peatoimetajale said sõna ka Andres Reimer ja Tiit Tambi, hiljem aastaid käsitulirelvadest kirjutanud Toivo Suuroja ning loomulikult Kaitsejõudude peastaabi ülem kolonel Ants Laaneots. Ja siis saabus vaikus. Ajastuomaselt pisut hämaralt asju ajanud Kaitseliidu Fond pandi kinni ning peatoimetaja oli 1996. aasta jaanuari lõpus ilma peal.

Ent kus häda kõige suurem, seal Tallinn kõige lähemal, sest peatoimetajal oli ju alles ametiautoks ostetud uhke märja asfaldi karva kuuesilindrilise V­mootoriga Ford Sierra. Ning Tallinnas Sakala tänavas, kunagises Ohvitseride Kogu hoones tegutses kaitseministeerium, kus ministriks kunagine Tartu noorsoomiilits Andrus Öövel, kellega veel ajalehe Edasi ja teise riigikorra ajal olime kõurikutest kirjutamisega seoses kokku puutunud. Ainsaks õlekõrreks, mida keegi paljulugenud heasoovija teadis peatoimetajale soovitada, oli lause toona kehtinud riigikaitseseaduses, mille kohaselt oli kaitseministeeriumi ülesanne tagada ka Kaitseliidu ja Kaitseväe ajakirjade väljaandmine.

Täna on imelik mõeldagi, kuid 1996. aasta algul võis Tartust tulnud kodanik lihtsalt kaitseministeeriumi neljandale korrusele marssida ning seal koridori aknalaual jalga kõlgutades tööpäeva lõppu oodata, et siis möödaruttaval kaitseministril ajakirja rahastamise vajaduse jutuga nööbist haarata. Libeda maantee korduva trotsimise tulemusena võeti peatoimetaja juba märtsikuu keskel mittekoosseisulise ametnikuna ministeeriumi palgale.

Kodukaitse endise juhina oli Andrus Öövel seda otsust tehes konkreetne: Kaitseliit tema ajal oma ajakirja kunagi tagasi ei saa ning selleks, et see ajakiri ministeeriumi kirjadega ilmuda võiks, peab peatoimetaja aastal 1997 taaskäivitama ka sõjandusajakirja Sõdur. Ikka nii, et kuus numbrit Kaitse Kodu! ja neli numbrit Sõdurit. Aga et ma talle 1996. aasta algul nii ootamatult ukse taha sattusin, jagus eelarves selleks aastaks raha vaid nelja numbri Kaitse Kodu! tarvis. Seegi oli tegelikult ette nähtud Sõdurile, et aga selle peatoimetajaga olid ministri teed lahku läinud, jäi raha Kaitseliidu ajakirja kasutada. Ministri ootamatu otsus võtta tööle Kaitseliidu ajakirja toimetaja tuli ootamatult ka valdkonna asekantslerile Margus Kolgale, kes ei olnud uue töölõigu kureerimisest huvitatud ning nii jäid Kaitse Kodu! ja hiljem ka Sõduri käsulaudadeks ja juhtmõteteks valdavalt need, mis sündisid peatoimetaja peas.

Püstitasime algusest peale nõude, et kaitseliitlased kirjutavad endale oma ajakirja ise.

Ministeeriumile allumise ajal sai löödud ka üks ajakirjade uuema ajaloo olulisemaid eksistentsiaalseid lahinguid. Nimelt tehti ministeeriumi kulude optimeerimise käigus

ettepanek ühendada valdavalt elukutselistele sõjaväelastele suunatud ajakiri Sõdur ja peamiselt vabatahtlikele kaitseliitlastele mõeldud Kaitse Kodu! ühise nimetuse alla, näiteks Kaitse Kodu, Sõdur!. Õnneks olid peatoimetajal varukast võtta 1930. aastate majanduskriisi aegse samalaadse vaidluse järeldused, millest tuli üheselt välja, et kahte erinevat kaitsevaldkonda pole mõistlik käsitleda ühes ajakirjas. Ja nii jäigi.

1999. aastal lõi aga ministeeriumi all töötamise idülli sisse riigikontroll. Auditi käigus oli selgunud, et kaitseministeerium tegeleb tulundustegevusega, sest tema väljaantavatesse ajakirjadesse oli müüdud reklaami ja ajakirju oli püütud turundada ka tellijatele. Tehti kiire otsus, millega Kaitseliit sai 2000. aasta algul oma ajaloolise ajakirja tagasi ja peatoimetaja leidis ametikoha Kaitseliidu peastaabi koosseisus.

Sõjaeelsel ajal oli Kaitse Kodu! peatoimetaja ametikoht olnud struktuuri järgi tegevteenistuja koht. Seega vormistati paari kuu jooksul tegevteenistusse ka siinkirjutaja ning Kaitseliidu peastaap asus välja andma mõlemat Eesti sõjandusajakirja. 1997. aastal lahingukoolis reservohvitseridele korraldatud esimese kursuse käigus omaaegsest Nõukogude armee reservvanemleitnandist Eesti Vabariigi nooremleitnandiks saanud peatoimetajal oli 2000. aasta teisest numbrist alates teiste vormikandjatega hoopis kergem ajakirja kaastööde asjus jutule saada.

NII TEHTIGI KAITSE KODU!

Nagu eelpool juba öeldud, on ühe ajakirja kokku kirjutamine imelihtne. Võtad kaitseliitlastelt kuuldud sõnad, toksid need oma võimsasse 486 arvutisse üldtuntud .SAM­laiendiga dokumendiformaadis sisse, Viire Villandi paneb need soravasse eesti keelde ning Matis Karu tõmbab sujuvalt külgedele laiali ja jätab piltidele õige suurusega kohad.

Pisukese erinevusena tänapäevast, mil küljendaja valminud printfailid otse trükikoja serverisse saadab, tuli toona seejärel veel veidi võimelda. Esmalt tuli need küljed tahmaprinteriga peegelpildis nn plotteri kalkale (on selline piimjasvalge poolläbipaistev trükitehniline materjal) välja trükkida. Enne selle kraamiga trüklasse minekut oli vaja veel veeta päevake Tallinnas Nõmmel asunud Reprokeskuses, kus kõik numbri jaoks kogutud fotod­pildid sisse skaneeriti ja õiges suuruses fotokilele välja lasti, mida siis hiljem oli trükikojas võimalik kalkal väljatrükitud külgedel piltide jaoks jäetud raamidesse liimida. Siis asetati kogu see lapp­lapil käsitöö trükiplaadile, mis võimsa fototehnilise menetluse käigus lõplikult valmis sai.

Eelarvamuste kummutamiseks võin öelda, et ka toona oli võimalik ajakirju teha neljavärvitrükis ja trükkida klantspaberile, kuid meie olime säästlikud ja hoidsime kallist fotokilet kokku, kus aga saime. Neli erinevate värvide jaoks mõeldud fotokilet lasksime teha vaid värviliste kaante trükkimiseks. Sõduri sisu veidigi lõbusamaks kujundamiseks printisime sinist värvi pealkirjadega kalkad lihtsalt eraldi.

Alates 1997. aasta sügisest leidis Kaitse Kodu! (koos Sõduriga) peavarju Tartu Kaitseliidu majas Riia 12, mis pärast Eesti Põllumajandusakadeemia väljakolimist oli suurelt jaolt tühjana seisnud. Peatoimetaja sai hoone Riia tänava tiiva esimesel korrusel paiknenud Kaitseliidu Tartu malevalt lahke loa leida endale teisel korrusel mõni sobilik ruum ning vedada selle kasutuskõlblikuks muutmiseks sisse elektri­ ja telefonijuhtmed. Ja seal me koos toona Kaitseliidu muuseumi arendanud Olavi Pungaga korrust jagasimegi. Kuni sajandi lõpuaastatel puhuma hakanud uued tuuled tõid majja põhjaliku remondi ning Riia tänava äärsesse

hoonetiiba Balti Kaitsekolledži. Toimetus aga kolis maja keskosa neljandale korrusele endisesse Päikeseraadio ruumi.

ETTE TULI NII MÕNDAGI

1998. aasta teises numbris katsetas Kaitse Kodu! ühest Bundeswehri ajakirjast näpatud ideed ning ajakirja keskel hakkasid ilmuma A5 formaadis vormistatud vahevihud, mida sai välja rebida ning omaette õppematerjalina kokku köita. Sarja avas sõjalis­sportliku võistluse Erna retk ’98 võistlusjuhend. 1998. aasta neljandas ja kuuendas numbris oli lisalehe sisuks militaarterminite sõnastik.

1999. aasta esimeses numbris tõime kaitseliitlastest lugejateni 23. veebruaril Riigi Teatajas ilmunud Kaitseliidu seaduse. See oli omal moel ajakirja lätete juurde tagasi jõudmine, sest ka 1925. aastal avaldati Kaitse Kodus! organisatsiooni tegevuse käivitamiseks vajalikke alusdokumente. Järgnesid kaitseminister Jüri Luige allkirjastatud Kaitseliidu põhikiri 2000. aasta esimeses, Kodutütarde põhikiri 2001. aasta teises ja Noorte Kotkaste põhikiri 2003. aasta esimeses numbris.

2004. aastal üllitas Kaitse Kodu! ülevaate Kaitseliidus kasutusel olevatest teenete­, kuuluvus­ ja ametimärkidest. Korduvalt sai õpihimulistele kaitseliitlastele isu tekitamiseks ära trükitud Kaitseliidu kooli aasta õppekavad.

2003. aasta suvel võttis Kaitse Kodu! oma tiiva alla Eesti Reservohvitseride Kogu väljaande Tagavaravägi, mida ilmus ajakirja keskmistel lehtedel 27 numbrit, kuni 2007. aastani.

Aastatel 1998–1999 ja 2001 tegi meiega toimetajana koostööd praegune sõjaväepolitsei ülem Toomas Väli, kes panustas ajakirja maailma eriüksuste tegevust käsitlevate kohandatud tõlgetega, millest pikima sarja moodustas SASi lugu „Kes julgeb, see võidab“, samuti koostas ta artiklisarja N. Liidu Afganistani sõjast.

Aastaid kestsid otsingud ja katsetused, kuidas Kaitse Kodu! lugejaile tellitavaks muuta. Selle eest hoolitsesid levitajatena ajakirjapakke malevatesse ja üksiknumbreid tellijateni saates 1996. aasta lõpust Marek Kokk ja alates 2000. aasta teisest poolest Virgo Tamm. Korduvalt oli jutuks ka praegu toimiv levitamissüsteem, kus tellija tasub vaid postikulud ning ajakiri on sisuliselt tasuta, kuid selle käivitamine ei tahtnud kuidagi õnnestuda.

2001. aasta esimesest numbrist peale sai Kaitse Kodu! Matis Karult uue kujunduse ja päismikku tagasi ajaloolise hüüumärgi, mis muutis ajakirja nime käsuks. Ajakiri muutus ka pooles ulatuses värviliseks ning hakkas ilmuma vähese tselluloosisisaldusega ajakirjapaberil.

Üheks tähtsamaks kaasautoriks oli Kaitseliidu muuseumi juhataja Olavi Punga, kelle uurimusest aastatel 1940­1941 tegutsenud metsavendadest ilmus Kaitse Kodu! veergudel arvukalt katkendeid. Toimetus kasutas usinasti ka tema fotosid Kaitseliidu sündmustest.

2003. aastal nägi trükivalgust Euroopa Liidule pühendatud erinumber.

SÕDUR TAGASI OMA KODUS

Ent kus häda kõige suurem, seal Tallinn kõige lähemal, sest peatoimetajal oli ju alles ametiautoks ostetud uhke märja asfaldi karva kuuesilindrilise V-mootoriga Ford Sierra.

2005. aasta algul liikus Sõdur tagasi oma sünnikoju Kaitseväe peastaapi ning selle peatoimetajaks sai alates 44. numbrist kapten Peeter Tali. 2005. aastal ilmunud Sõduri ühe numbri ning 2006. aasta esimese ja neljanda numbri tegevtoimetajaks oli leitnant Andres Sang. Vanasse, sisseelatud pesakasti jäänud Kaitse Kodu! sirutas aga tiibu ja soputas sabasulgi. Ajakiri läks üleni neljavärviliseks, lehekülgede arv kasvas ja kaasautorite read pikenesid.

Aastal 2006 uuendas Kaitse Kodu! kujundust, hakkas oma kaanel ja sisus näitama rohkem „Kaitseliidu kollast“ ja rukkilillesinist, muutus välimuselt ja sisult ajakirjalikumaks ning tänu digikaamerate võidukäigule autorite käes ka pildirikkamaks. Sama aasta kuuendast numbrist liitus toimetuseperega Taive Kuuse tegevtoimetajana ning tema tugeval toel hakkas ajakiri edaspidi nagu imeväel ilmuma kaheksa numbrit aastas. Ikka nii, et kaetud said kõik kaitseliitlikud tegevusvaldkonnad ning sõna said läbisegi kaitseliitlased, naiskodukaitsjad, noorkotkad, kodutütred ja paljud oma ala asjatundjad. Kaasautorite lood andsid kaugema nurga kaasvõitlejaile aimu, mida kuskil malevas on riigikaitse tugevdamiseks tehtud, instruktorite koostatud õppematerjalid utsitasid lugejaid targemaks saama, ajalookirjutised rääkisid ära, kuidas asjalood tegelikult olid, ning paljude, paljude tublide vabatahtlike sihipärane riigikaitsetegevus raiuti kirjasõnasse. Ühesõnaga, kaitseliitlased kirjutasid oma ajakirja ise.

Järjekordse kujunduse muutuse tõi aasta 2011 ning sama aasta neljandast numbrist oli Kaitse Kodu! tegevtoimetajana ametis Liivi Reinhold, kes oli 2006.–2008. aastal toimetanud ajakirja Sõdur.

2012. aasta varakevadel tundis siinkirjutaja ühtäkki, et 17 aastat ja 109 ajakirjanumbri jagu kaastööde püüki on vajutanud tema näkku sügavad vaod, värsked ideed on otsa saanud ning aeg on silmitsi seista uute katsumustega, mis viisid lõpuks jälle Sõduri juurde tagasi. Kaitse Kodu! peatoimetaja töö võttis üle Liivi Reinhold, kes saab siitmaalt ajaloo sirvilaudadega jätkata. Tegevtoimetajana alustas aga tänane peatoimetaja Karri Kaas.

AASTA KAiTSeLiiTLAne GeRRO AVARLAiD –eeSKUJULiK mAJAKAS

Kui Gerro Avarlaid end koolis või võõras seltskonnas tutvustab, alustab ta tihti muigega: „Hunt Kriimsilm ja tema seitse ametit.“ See pole juhuslik naljanoot –tema elu ongi olnud mitmekülgne ja pidevalt muutuv, täis uusi väljakutseid ja kohustusi, mille kaudu on kasvanud mees, õpetaja ja juht.

Tekst: nooremleitnant JULIA SIIMBERG, Lõuna maakaitseringkonna teavituse ja tsiviil-sõjalise koostöö ohvitser

Gerro juured ulatuvad Tartumaalt Läänemaale. Tema esimesed teadaolevad mälupildid pärinevad nii Nõukogude­aegsest Lääne­Eestist kui ka Tartumaalt, kus oli kõikvõimalikke „põnevaid“ idanaabri väeliike – lennukid, laevad, radarid jms. Ilmselt jättis juba tollal nähtu temasse sügava jälje. Eesti taasiseseisvumise ajal oli kõrvalisemas maakohas elu raske ning kohalikel poistel polnud pärast kooli mõistlikke väljundeid, kuni ühel ilusal 1994. aasta päeval saabus sõber Tanel otsustava sõnumiga: „Taeblas hakatakse moodustama Noorte Kotkaste rühma.“ Gerro oli toona umbes 14aastane, kui sõbraga koos kaitseliitlase Urmas

Mulla juurde mindi. Paljuski aitas esimestele sammudele kaasa asjaolu, et Kaitseliidu Lääne maleva ruumid asusid koos politsei omadega Taeblas, endistes Haapsalu EPT ruumides ehk üle koduhoovi. Sealt kõik järgnev alguse saigi.

NOORUSPÕLV NAGU JOOSEP TOOTSIL

Gerro noorkotkapõli kulges iganädalastes klassitundides kõikvõimalikel põnevatel teemadel ja nädalavahetuseti õppustel, kus tihti sai lasta Hiina või sarvega Rumeenia Kalašnikovist. Nägemata ei jäänud ka legendaarse Pommi­Aadu tembud Läänemaal ja Kauksis. „Osalesin oma esimesel Ernal noorte arvestuses 1997. aastal. Tule­

mus ei olnud vist hiilgav, aga hiinlaste väga­väga suur lipp tegi meile kõigile omajagu nalja,“ meenutab Gerro.

Keeruliste aegade tõttu pidi Gerro hakkama üsna varakult tööl käima, algul suviti ja hiljem ka kooli kõrvalt. Ta ise tunneb, et just töötegemine iseloomustabki teda kõige paremini. „Esimene haridus oli mul peaaegu nagu Joosep Tootsil – talumajandus. Tagantjärele mõeldes sain tänasest Haapsalu kutsekoolist paganama hea ja elus vajalikuks osutunud pagasi. Sain selgeks metallitööd, ehitamise, loomanduse, santehnika, kündmise, kombainiga viljavõtu ja jumal teab millised universaalsed oskused veel.

Kuid vaieldamatult sain sealt ka ühe teise minu elu mõjutanud pisiku –tehnikahuvi. Mind köidab kõik liikuv ja põrisev, on selleks siis tsiklid, autod või An­2 lennuki mootor, mida sõprade lustiks sai kunagi Chevy autokastis käivitatud.“

Ajateenistus möödus Gerrol 19981999 Pärnu üksikus jalaväepataljonis, kus tal õnnestus aastaga saada hea ettevalmistus, mis lihvis seni noorkotkana õpitut. Sealseks eeskujuks oli rühmaveebel Rene Lepik, kes muutis ajateenistuse kõigeks muuks kui igavaks. Sealt alates on tema eeskujudeks olnud Rene ja tollane kompaniiülem Karus, kelle tegemistele ta kaasa elab. Pärast ajateenistust sattus ta õppima Päästekooli, kus lubati kindlustada ka hilisem töö Haapsalu komandos. Ka tuletõrjuja väljaõpe oli kõike muud kui igav. „Õpitu oli väga mitmekülgne ja hilisemal eluteel mulle väärtuslikuks osutunud,“ sõnab Gerro. Pääste valdkonnas töötas Gerro kokku seitse aastat, jõudes lõpuks Tartusse. Kuna tuletõrjuja töö polnud toona tasuv, käis ta vabadel päevadel ehitusobjek­

tidel haltuurat tegemas. Ühel hetkel tuligi otsustada, kas päästetöö või ehitus. „Otsus sai langetatud Soomes töötamise kasuks, kus põgusalt ehitasin, kuid sattusin peagi mööblisisustusettevõtte lattu komplekteerima ja pisitootmist tegema. Lõpuaastatel vastutasin kogu laomajanduse eest.“

Soomes töötamisega samaaegu asus ta Tartu Ülikooli kaugõppes ajalugu õppima. See oli seotud tema lapsepõlvekirega mündi­ ja margikogumise ning arheoloogia vastu. „Kahjuks minust muinasaja uurijat ei saanud, kuid sai ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja ning seda ametit pean tänaseni. Markide kogumisega tegelen

vahelduva eduga siiani, nagu tegelen jätkuvalt ka põrisevate asjadega ning reeglina, 99% ulatuses, remondin oma sõiduvahendeid ise.“

KATSUMUSED TEEVAD TUGEVAKS

Gerro elulugu ja kogemused on toetanud tema kasvamist selliseks inimeseks ja kaitseliitlaseks, nagu ta on praegu. Ta ise ei pea ennast kõiges nii heaks, nagu teised teda arvavad olevat, kuid teadjamad sõbrad oskavad rääkida, et tegemist on pigem tagasihoidliku, sihikindla ja vähese jutuga mehega.

Gerro peab ka ise end suureks introverdiks, kes saatuse tahtel peab täna vastuvoolu ujuma. „Eks katsumused teevad meid tugevamaks. Eelnevad eluaastad on andnud maailmapildi ja arusaama asjade toimimisest, mis omakorda tuleb täna abiks nii ühiskonnaõpetaja kui malevkonnapealiku rollis,“ tõdeb Gerro. Kaitseliidu Tartu maleva Tamme malevkonna pealiku amet ei olnud miski, mida Gerro oleks ihaldanud. Kui malevkonna juhatus 2023. aasta kevadel Gerro kandidatuuri

üles seadis, andis mees neile pehmelt öeldes korvi. Malevkonna pealiku roll tundus talle liiga suure vastutusena, ta leidis, et temas pole vajalikku juhimaterjali. Kuid just seda nägid temas teised ning septembris tehti uus katse. Algselt pidi see olema kõigest „ajutine“ lahendus, kuni leitakse „õige“ kandidaat. „Seejärel hakkasin väisama juhatuse koosolekuid ja linkisin ennast vaikselt uude rolli. Sügisel sai juhatusele ja Tartu maleva pealikule käsi antud ning nii see käskkiri novembris vormistati.“

Lisaks malevkonna pealiku, noorkotkaste rühmapealiku ja õpetaja rollile on ta ka väga usin õppur. Ta on läbinud vetelpäästja ja laskeinstruktori kursused, rühmapealiku baaskursuse ning õpib praegu taas Kaitseliidu koolis pataljoni staabiohvitseri kursusel. Tema motoks oleks justkui õppida, õppida ja veel kord õppida. Ka noorkotkastega tegeldes on ta poistele rõhutanud, et õpetades õpivad õpetajad ise kõige rohkem.

KAMRAADIDE SEAS HINNATUD

Malevkonna liikmed kirjeldavad, et Gerro loob meeskonnas turvatunde, tema sõnad on julgustavad ning ta juhib oma inimesi väärikalt.

„Minul assotsieerub Avarlaiuga tõeline sõjamehelikkus. Tema töö ja ennastsalgav pühendumus on teinud temast kõigi kaitseliitlaste eeskuju. Igapäevane töö ajalooõpetajana ja noorkotkaste rühmapealikuna annab talle võimaluse kasvatada noori, kes teavad oma juuri ja mõistavad, et vabadus ei ole iseenesestmõistetav. On sümboolne, et Gerro sünnipäev langeb kokku Alfons Rebase omaga. Kahe väärika sõjamehe tähtpäevad ühendavad eri aegade kaitsetahet ja vabadussoovi,“ kirjeldab Siim Sommer malevkonna pealikku.

Ka Adele Sisask hindab Gerrot malevkonna pealikuna kõrgelt, öeldes, et

tegemist on juhiga, kes juhib võitlejaid südamega ja on kõigile teistele eeskujuks. „Tema loomulik autoriteet ei tugine hääle tõstmisele, vaid sisemisele tasakaalule, väärikusele ja oskusele kuulata. Teda austatakse, sest ta suudab luua keskkonna, kus igaüks tunneb end väärtuslikuna ja kaasatuna.“

Adele lisab, et Gerro avatus ja sõbralikkus, muhe huumorimeel ning oskus leida ühist keelt igas vanuses ja igasuguse taustaga inimestega loovad tugeva meeskonnavaimu. Ta on inspireeriv ja motiveeriv juht, kes ei pelga ise käsi külge panna ning on alati valmis appi tulema, kui olukord seda nõuab. Gerro tunnustus on alati sisukas ja tuleb õigel ajal – see on kaaluga kiitus, mis innustab edasi pingutama.

Nii Tenno Mätlik kui ka Jaanus Vuks sõnavad, et Gerro peale saab alati kindel olla. „Kui ta on oma sõna andnud, olgu ees laskepäeva läbiviimine või näiteks paraadile üksuse komplekteerimine, siis nii ka saab,“ ütleb Mätlik. Mehed tõdevad, et Kaitseliidus ei ole pealiku roll ühelgi tasemel kerge, igale liikmele tuleb läheneda personaalselt, et eesmärk saaks täidetud parimal viisil, ja selle ülesandega on Gerro aja jooksul väga hästi hakkama saanud. „Kaitseliidu struktuuris on palju tublisid liikmeid, kes panustavad rohkem, kui keegi neilt seda nõuda võiks, ja kindlasti on Gerro üks nende hulgast,“ lisab Tenno.

Lisaks oma malevkonna tegemistele on Gerro kõrgelt hinnatud ka Noorte Kotkaste ja Naiskodukaitse ridades. Ta toetab noorkotkaid erilise tähelepanuga, leides aega nende juhendamiseks ja arengu suunamiseks. Tema panus noorte kasvatamisse ja väärtuste kujundamisse on hindamatu, ta näeb neis tulevikku ja aitab neil kasvada vastutustundlikeks kodanikeks (ja kaitseliitlasteks). Ka koostöö Naiskodukaitsega on tema jaoks loomu­

lik osa igapäevasest juhtimisest. Ta väärtustab iga liikme panust soost sõltumata ning sõjaaja ülesannetes ei tee ta vahet, kas tegemist on naise või mehega. Gerrole on oluline pädevus, pühendumus ja meeskonnatöö.

Gerro ise hindab Kaitseliidus eelkõige inimesi, kellega ta on kokku puutunud „nii heas kui halvas“. „See on suur sõpruskond, kes üksteist mõjutavad, ning minu puhul on sellest abi olnud enesekindluse, kohusetunde, empaatia ja suhtlemisoskuse arendamisel. Küllap Kaitseliidu väljaõppes osalemine või selle läbiviimine ning töö koolis täiendavad teineteist, teisisõnu saab nii paremaks inimeseks – võitlejaks.“

AASTA KAITSELIITLASE TIITEL TUNNUSTUS KOGU MEESKONNALE

Kui Gerro Avarlaid valiti aasta kaitseliitlaseks, tuli see talle suure üllatusena.

„See tiitel ei kuulu ainult mulle, see on tunnustus kogu malevale ja malevkonnale,“ rõhutab ta. Vaatamata tunnustusega kaasnenud uutele võimalustele ja suuremale vastutusele jääb Gerro tagasihoidlikuks. „Ma ei ole parketiohvitser – eelistaksin alati metsasõdurit pintsakukandjale,“ ütleb ta muiates.

Samas on ta teadlik, et tema sõnad ja teod loovad eeskuju. „Kui tahad, et teised järgneksid, pead ise teed näitama,“ ütleb ta, viidates oma rollile mitte ainult juhina, vaid ka õpetajana. Nii ongi Gerro on seda rolli kandnud uhkusega ning olnud teistele organisatsioonis eeskujulikuks majakaks.

Lühidalt öeldes on Gerro Avarlaid ehe näide sellest, kuidas töökus, järjekindlus ja missioonitunne võivad kujundada ühest Lääne­Eestist pärit poisist juhi ja õpetaja, kes suudab inspireerida nii noori kui ka täiskasvanud igal rindel.

Kui maastikul panevad seljad kokku personalispetsialist, pioneer ja meedik, võiks tulemuseks olla iseseisvalt toimiv lahingukomplekt. Tõsi, selle koosluse rakmepaunades on lisaks sõdurivarustusele ka mõned meeste maailmas tundmatud erivahendid, ent see teadmine lisab olukorrale pigem magusat salapära.

Tekst: JANEK HAAR, Põhja-Tartumaa malevkonna teavituspealik

Eriliselt kontrastsete maailmade kokkupõrked saavad võimalikuks vaid tugevate ja silmapaistvate natuuride vahel ning seetõttu on keeruline teatud tüpaaže või standardeid luues erisusi vältida. Ametite ja valdkondade sooneutraalsus on jätnud stigmatiseerimiseks hägused piirid ning juba ammu pole bussiroolis või politseipatrullis toimetav naisterahvas reaalmaailmas mingi anomaalia.

Eestis pole ajateenistus naistele teatavasti kohustuslik, kuid naissugu tunneb riigikaitse vastu aina elavamat huvi ning järjest rohkem on naistel võimalik riigikaitses endale ka edukalt karjääri luua. Loomulikult on ka Kaitseliidu read viimastel aastatel tublide daamide arvelt oluliselt suurenenud ja nende pühendumise ning kohusetunde üle võivad kaasvõitlejad vaid siirast rõõmu tunda. Ja ega ülereageerimiseks objektiivset põhjust olegi, kõik on naturaalne ja loomulik. Lihtsalt osadel nädalalõppudel pistetakse geelküüned ja kunstripsmed kummutisahtlisse ning harilik puuderkreem asendub rohelisega, sest nii on nende arvates õige ja vajalik.

Need naised ei kilju puukuuris hiirt kohates ega karda pimedast metsast lõkkematerjali otsida. Need naised on tehtud kvaliteetteflonist, nende sõnavara ei sisalda hädaldavaid käibeväljendeid ja nende mõttemaailm ei vaja kasutusjuhendit. Pigem saavad mehepojad selliste naiste õlal omi nõrkushetki välja elada, kui selleks vaid võimalust pakutakse. Salamisi võib aga oletada, et kusagil sügaval põuetaskus on neil siiski peidus oma lemmikhuulepulk, mida edevamatel hetkedel kontrastiks kasutada, sest militaarmaailm ei välista ju naiselikkust.

RIIGIKAITSE KALLISKIVID

Ka Põhja­Tartumaa malevkonnal on põhjust tulipunane vaip laiali rullida ning oma silmapaistvamaid lahingudaame esitleda. Väljaspool laigulist keskkonda on nad aktiivsed noored inimesed ja kõrvalseisjad ilmselt esmapilgul nende seost militarismiga ei märkakski. Küll aga annavad naiste suhtlusaura ja hoiakud aimu tugevatest natuuridest. Nende maailmapilt on keskmisest analüütilisem ja eelarvamuste suhtes tõrjuvam. Ning põhimõtted, need ei luba kunagi

valida kergemat vastupanu või lihtsat allaandmist.

Moonika, Mari­Ann ja Teivi sattusid Kaitseliitu eri aegadel ja eri moodustel, aga nende kõigi eesmärgid riigikaitses on nagu patriotismikasvatuse õpikunäited. Kõik naised on reservväelase staatuses, toimetavad võrdselt hästi nii automaadi kui õmblusmasinaga ja on kõhklematult ning alalhoidmatult valmis ühiskonna hüvanguks omandatud oskusi rakendama. Ja see väide pole meelevaldne ega utreeritud, vaid praktikas juba mitmeid kordi läbi proovitud.

MOONIKA SEISAB ÕIGLUSE EEST

Moonika on meie valimis kõige värskem Kaitseliiduga liituja, aga vaatamata lühikesele sõduristaažile on tal personaalkarikasse kogutud juba hulgem boonuspunkte. Tema kauavaagitud otsus sirutada näpud riigikaitsesse kulmineerus pärast Venemaa 2022. aasta sissetungi Ukrainasse, kui Moonika koos abikaasaga Tartu maleva kaitseliitlasteks pretendeerisid.

Kokkupuude riigikaitsega ei olnud Moonikale siiski päris uus, sest ta oli pikalt kaasa elanud tütre tegemistele kodutütrena ning hoidis end aktiivselt kursis kõigi selle valdkonna murede ja rõõmudega. Kõrgelt arenenud õiglustunne on Moonikat saatnud juba varasest noorusest, sest paljulapselises peres kasvades olid olelusvõitlus ja hakkamasaamise väljakutsed igapäevased. Õigluse jaluleseadmiseks on Moonikal kooliajast meenutada isegi üks soovimatu kaklus, mis paraku lõppes direktori kabinetis mahasurutud pilguga selgitusi jagades.

Juhtunu näitab aga, et ebaõigluse vastu seistes suutis Moonika end juba noorena ennast säästmata kehtestada ja ohverdada. Loomulikult on kõik edaspidised vastasseisud lahenenud diplomaatilisemal teel, aga selle lapsepõlve rusikaduelli pärast tunneb noor naine veel siiani pisut piinlikkust.

Et jõuda kiiresti põnevate tegevusteni, läbis Moonika esimesel võimalusel sõdurioskuste baaskursuse ja hakkas kohe osa võtma kõigest, mida organisatsioonil talle pakkuda oli. Kunagi

pole olnud takistuseks lonkav tervis või tähtsamaks kodused toimetused, sest Moonikal on õnnestunud saavutada toimiv tasakaal Kaitseliidu ja eraelu vahel.

Pedantsus ja äärmuslik kohusetunne viisid ta kiiresti malevkonna personalispetsialisti ametikohale ning lühikese ajaga on Moonika suutnud allüksuse mõned segased või ehk liigbürokraatlikud olukorrad konverteerida loogiliseks tulemuseks. Kohustuste unustajatele on naine aga valjuks äratuskellaks ning isegi malevkonna liikmemaksude laekumine saavutas pärast pisikesi repressioone viilijate suunal Moonika abiga kiiresti maksimaalse tulemuse.

Senise Kaitseliidu karjääri tipphetkeks peab Moonika 2023. aasta võidupühal Tartu maleva tuletooja väärikat staatust, aga tulevikku vaadates tema ambitsioonid vabatahtlikkus riigikaitses sellega kindlasti ei piirdu.

Kaitseliidu kõrval on Moonika suureks kireks automudelite offroad, mis on pere eelarvet sihipäraselt räsinud juba kümmekond aastat. Muidu elatakse annelinlase igapäevaelu ja Moonikale toob leiva lauale ostuassistendi amet autotarvikuid pakkuvas ettevõttes.

MARI-ANN TÜHJA EI PAUGUTA

Mari­Anni lapsepõlves ei täheldanud lähikondlased väidetavalt tüdruku keskmisest suuremat

huvi tikkudega mängimise vastu, mis oleks ehk viidanud tüdruku hilisemale kiindumusele pioneeriametisse. Ilmselt andsid selleks tõuke hoopis nooruses nähtud arvukad videod hoonete varistamistest. Need jäid tütarlast kauaks kummitama ning sundisid hiljem otsima väljundeid selle teemaga lähemalt tutvumiseks. Nii leidis MariAnn 2018. aastal tee Kaitseliitu, esmalt Võru malevasse ja edasi juba Tartusse.

Väikeste vahendite suur töövõime kannustas pioneerierialal midagi märgatavat ja kasulikku korda saatma ning nüüd saab Mari­Ann olla oma teadmistega juba ametlikult abiks allüksuste kindlustustöödel või muudes pioneerioskusi nõudvates toimingutes.

Tema lapsepõlv Võrumaal möödus onne ehitades ja muudes pigem poistega seostuvates tegevustes ning muhud ja kriimustused kuulusid tüdruku igapäevase väljanägemise juurde. Et hüperaktiivse lapse kõrval pisutki puhata või oma tööd teha, andis isa tüdrukule harilikult mängimiseks suure puupaku ja peotäie naelu. Siis oli haamriga vaheldumisi naelu ja näppe toksiva lapse tähelepanu mingiks ajaks kavalalt isa kasuks hajutatud.

Kaitseliitu sattudes oli õblukese tütarlapse suurimaks hirmuks see, kas tema füüsis suudab karmis valdkonnas töövõimet hoida. Pole ju naisterahvas pioneerierialal just väga tavapärane nähtus. Hakkamasaamiseks vajalikku keharessurssi toidab Mari­Ann tihe­

date personaaltreeningute ja aktiivse elustiiliga. Sõprade ja kolleegide seas on ta alati oodatud kui sütitav seltskonnahing.

Mari­Ann töötab projektijuhina palkmaju tootvas ettevõttes ning ilmselt on ka siin võimalik pisikest seost tekitada pioneeriala teadmistega. Või siis andsid ameti valikuks tõuke hoopis naelad ja pakud, mis isa talle lapsepõlves mängimiseks andis. Tiheda graafiku kõrvalt kuulub Mari-Annile ka pisike eraettevõte, mis püüab turule paisata uue kontseptsiooniga maskeerimiskreeme. Need tooted on jõudnud juba nii kaitseliitlaste kui ka kaitseväelaste nägudele, aga teemaarendus ja turundus on veel teel aktiivsesse faasi.

Huvilised olgu aga ette hoiatatud, et oma oskustele vaatamata Mari­Ann aastavahetustel ilutulestikuteenust ei osuta.

TEIVI, LAPSEST SAATI LAIGULINE

Rakveres ilmavalgust näinud tütarlaps näitas sügavat kiindumust laiguliste esemete vastu üles juba varases lapsepõlves. Kasvamine suuresti loomade ja looduse keskel istutas temasse kõikides oludes toimetuleku seemne, sest pöörastest mängudest tekkinud marrastusi raviti teelehtedega ja nälga kustutati peamiselt metsasaadustega. Lapsed päästsid hättasattunud loomaja linnupoegi ning ajapikku hakkas Teivi teadlikult koguma ravimtaimi, et nende abil osavalt pereliikmete lihtsamaid tervisemuresid lahendada. Sellest sai alguse laiem huvi meditsiini vastu, mis viis Tartu Tervishoiu Kõrgkooli lõpetamiseni. Teivi igapäevatöö kiirabibrigaadis ja pereõena perearstikeskuses on andnud talle hindamatu praktilise kogemuse ning loonud eelduse hakkama saada ka kõige keerulisemate meditsiinijuhtumitega.

Kokkupuude Kaitseliiduga sai aga alguse juhusest, kus Teivile juhtus maanteel küüti pakkuma õppustele suunduv jutukas kaitseliitlane, kes pühendas kogu ühissõidu aja organisatsiooni tutvustamisele. Värbamismonoloogist lummatud Teivist sai Kaitseliidu Tartu maleva tegevliige aastal 2013.

Oma valdkonnale pühendudes hakkas Teivi kiiresti arendama allüksuse meditsiinikontseptsiooni ning juuru­

tama kaitseliitlaste hulgas sõjameditsiiniteadlikkust, kus allahindlust ei tehta kellelegi. Loomulikult täiendab Teivi ka ise ennast pidevalt sõja­ ja katastroofimeditsiinis ning jagab regulaarselt oma oskusi kaasvõitlejatega.

Lapsepõlvepattude statistikas on Teivil lugematud kukkumised jalgratta ja punnvõrriga, üks kraavisõidetud auto ning korduvad vabalangemised puulatvadest. Maaelu argipäev kasvatas aga iseloomu ja voolis oskusi, mida linnalapsel on pigem keeruline hankida.

Noore ema ja veel noorema mesinikuna toimetab ta usinasti hiljuti soetatud metsatalus ning tema unistuseks on rajada sinna turvaline kodu koos võimalusega tegelda loomade ja põllusaadustega. Mesindusest on saanud Teivi uus kirg ning mee omadustest võib noor naine kannatlikule kuulajale pajatada tunde.

Kui kõige eelneva kõrvalt aega üle jääb, meeldib Teivile lugeda või uurida ajalugu, samas on ta alati avatud ka uute ja põnevate asjade avastamisele.

Teivi kogemustepagasis on nüüdseks palju suurõppusi ning eeskujulik teenistuspraktika. Tema operatiivsus tegeleda õppuste raames ka reaaljuhtumitega on pälvinud tunnustust ja kiitust isegi liitlasüksustelt, rääkimata kodumaleva kamraadide sügavast tänulikkusest kõige tehtu eest.

LAIAPINDSED MÕJUD

Ajalugu teab, et naiste pärast on maailmas sõdu alustatud ja riigivõime kukutatud. Loodusjõu vastu ei saa keegi ja hiljemalt õppuse kolmandal päeval hakkavad ka kõige jäigemad mehemürakad naispere suunal isiklikku džentelmenlikku loomingulisust demonstreerima.

Telgiust just avama ei tõtata, aga mitmesugused tavatud pingutused tekivad meespere päevakavva igal juhul. Vandesõnadega hoitakse tagasi, üleolevus asendub alalhoidlikkusega ning iga kriitilisele piirile järgnev päev

töötab juba kompromissitult naispere heaolu kasuks. Ilmselt oleks nii mõnelgi alfaisasel selliseid manöövreid kodusele kaasale hiljem keeruline selgitada, aga kaitseliitlaste vaikival kokkuleppel ekstreemtingimustes süttinud inimlikke eripärasid maastikult kodudesse edasi ei kanta.

Seega on naistel üksuse identiteedi voolimisele hindamatu tasakaalustav mõju ja eelarvamustest ülelaetud tõdemused sellega kaasnevatest riskidest, temperamendist või jonnitujust on senise praktika põhjal pigem meespere endi seas juurduv probleem.

Ööklubis „saaki“ otsivad mehepojad peavad aga arvestama üha suureneva võimalusega, et nende kurjad ambitsioonid saavad mentaalse kabjalöögi ja soovimatute kavaleride jahivalemid tuleb üritajatel kopsakaks koolirahaks deklareerida. Kaitseliitlase omandusse kuuluv huulepulk võib osutuda vägagi petlikuks, sest väljaõppes karastunud naised valivad ka eraelu erijuhtumitel just neile sobiva suhtlustooni ja säilitavad alati olukorrakontrolli.

Põhja­Tartumaa malevkonna lahingutrio aplausile ei pretendeeri, kuid julgustab ka teisi naisi leidma oma kohta riigikaitses vaatamata eelarvamustele või liigsele tagasihoidlikkusele. Moonika, Mari­Ann ja Teivi on ilmekad näited pöörasest eneseületusest, aga ka võimaluste loomisest, kuidas Kaitseliidu kaudu ühendada isiklik eriala või hobi meie oma Eesti riigi kaitsega.

KULLiSiLm DROOniSõJAS

Vastusena lahinguvälja kiirele muutumisele, kus droonidest on saanud tänapäeva sõjapidamise lahutamatu osa, loodi Kaitseliidus läinud aasta detsembris spetsialiseeritud sihtüksus SiÜ Kullisilm, mille eesmärk on arendada ja rakendada Eesti kaitseüksuste toetamiseks mehitamata õhuja maismaasõidukite (MÕS) võimet.

Tekst: AIVAR HANNIOTTI, Kaitseliidu mehitamata õhusõidukite instruktor

SiÜ Kullisilm on mehitamata süsteeme kasutav üksus, mille fookus on lühi­ ja keskmaa õhuluurel, taktikate arendamisel ning väljaõppel. Üksus ühendab teadmised, tehnoloogia ja Ukraina sõja kogemused, et valmistada ette droonimeeskondi, kes suudavad lahingut reaalajas luureandmete ja täpse tulejuhtimisega toetada.

Kullisilma tehnika hõlmab nii õhu­ kui maismaaplatvorme. Õhus lendavatest droonidest kasutatakse peamiselt multirootordroone – väikseid ja mobiilseid quad­ ja hexa­süsteeme, mis sobivad visuaalseks ja infrapunaluureks, olukorrateadlikkuse tõstmiseks ning vajadusel ka kineetilise rünnaku teostamiseks. Püsitiibdroonid on käesoleval aastal samuti jõudmas Kullisilma varustuse hulka. Maismaaplatvormidega tegelemine on alles algusfaasis.

kuni nelja nädalaga. Kaugpiloodid on Kullisilmas läbinud I kategooria teooriakursuse ja esimesed piloodid ka II kategooria kursuse, mitmed jaoülemad on Kaitseliidu koolis lõpetanud MÕSIK kursuse, omandades droonimeeskondade taktikalise töö põhialused.

Droonimeeskondade väljaõpe on praktiline ja tulemustele orienteeritud. Mehitamata õhusõidukeid taktikaliselt kasutama õppida ei ole keeruline –sõltuvalt tehnoloogiast ja terviksüsteemist võib droonisüsteemi kasutamise baastaseme omandada kahe päeva

UKRAINA ÕPPETUNNID — MIDA

KULLISILM RAKENDAB

Ukraina ja ka Eesti sõdurid ei ole ressurss paberil – see on inimkapital, mille arendamisse, motiveerimisse ja heaolusse tuleb investeerida aega ja vahendeid. Sõdurid peavad puhkama, taastuma ja roteeruma. Ükski relvasüsteem ja tööriist ei toimi, kui inimkapital on välja kurnatud.

Kullisilm on sihikindlalt integreerinud mitmeid Ukraina sõjakogemusest pärinevaid praktikad ja tehnilisi lahendusi.

Digiteeritud info edastamine kõigil tasanditel — kiire ja struktureeritud andmevoog juhtimiskeskusest operaatoriteni loob eelduse väga lühikese VOOT­tsükli kaudu vastast kiiresti mõjutada.

Sidelahendused kuni ca 20 km — taktikalised sidelahendused, mis võimaldavad

droonide juhtimist ja telemeetria edastust kuni 20 km kaugusele, suurendavad operatiivset haaret ja koordineeritavust.

Iseseisvalt tegutsevad õhuluure- ja ründedroonide meeskonnad – 2–4liikmelised üksused, kes iseseisvalt suudavad ülemalt saadud põhiülesande taktikalise täitmise planeerida ja täide viia.

Paljude väiksemate üksuste kasutamine võimaldab lahinguväljal paralleelseid tegevusi. Seejuures on oluline meeskondade roteerumine. Me ei harjuta ju kolm päeva kestvaks sõjaks. Ukraina näitel peab valmis olema pikemateks lahinguteks ja siis on kaugpilootidele puhkeaja võimaldamine kriitilise tähtsusega. Pikalt tööd teinud droonimeeskond ei täida ülesannet ja väsimusega suureneb ka lennuvahendi hävinemise risk tegevuse käigus.

Starlinki kasutamine õppustel — Starlink on saanud Ukraina üksuste peamiseks sidelahenduseks. Kullisilm katsetab ning kasutab seda õppustel regulaarselt, otsides samal ajal ka alternatiivseid lahendusi. Suuremahuline andmeside mistahes tehnoloogi­

lise lahenduse kaudu on kogu Ukraina droonisõja olukorrateadlikkuse selgroog. Informatsiooni kiire edastus ja töötlus on Ukraina armees igal tasandil edukate lahinguplaanide ja juhtimisotsuste langetamise võti.

GNSSi puudumine – Ukrainas on GNSS spoofitud ja/või blokeeritud. Sestap harjutavad ka Kullisilma üksused tavaühiskonnas harjumuspäraste positsioneerimis­ jt süsteemideta keskkonnas.

Vaja on osata hakkama saada ilma Waze’i ja Google’i rakendusteta. Siin tulevad mängu offline digitaalsed kaardid ning maamärkide järgi õhust orienteerumine. Topograafia tundmine on droonimeeskonnale oluline oskus, mis tagab ülemalt saadud ülesande täitmise õnnestumise.

Kiudoptilise kaabliga droonid – raadiovaikuses lendavate ründedroonide taktikaline kasutamine on Kullisilma tegevuse tähtis osa. Sellele 2025. aastal Ukraina sõjas domineerivale tehnoloogiale ei ole keegi leidnud häid toimivaid vastumeetmeid. Parim on sileraudne jahipüss ning oma silmad ja kõrvad. Selle võimega eksperimenteerimine ja selle kasutuselevõtt on

oluline, et tagada meie sõduritele ründedroonide eest esmatasandi kaitse lühidistantsil 20–75 m.

Püüdurdroonid ja püsitiib-luuredroonid – püsitiib­ ja multirootorplatvormid, millega Ukraina üksused hävitavad Venemaa luuredroone ja Lancet/Geran/ Shahed­tüüpi ründedroone.

Ukrainas töötavad kõige paremini inimese juhitud lahendused, näiteks püsitiibõhukid mini­Talon, mille meeskonnad hävitavad parimatel päevadel enam kui 5 sihtmärki.

NATO armees populaarsete püsitiibplatvormide tootearendustsükkel on aastatepikkune. Tuleb mõelda, milleks me oma kaitse­eelarvet kasutame. Fookusesse tuleb võtta Ukrainas edukalt tööd tegevad platvormid, mis on lääne tehnikast vahel kuni sadu kordi odavamad.

Multirootor-pommitusdroonid – suurte, 6–8 mootoriga agrodroonide sarnased, venelaste seas „Baaba­Jagaaks“ nimetatud MÕS­platvormid on ukrainlaste poolel siiani oluline võime. Näiteks teostatakse nendega rindepiirkonnas öisel ajal mineerimis­, pommitamis­

ja logistikatöid. Tõsi, kuna sellised droonid lendavad madalal, 100–150 m kõrgusel, saab neid ka palju hukka. Keskmiselt kulub Ukrainas 4000–5000 pommitusdrooni kuus.

Varjumine õhuvaatluse eest – igal võimalusel näitlikustame riske ja õpetame oma jalaväeüksusi õhuvaatluse eest paremini varjuma ning Kaitseliidus tuleb maastikul varjatuks jäämine juba hästi välja.

Drooniga õhust oma maakaitsekompanii või rühma tegevuse jälgimine ja tagasiside jagamine üksuse juhtkonnale aitab maapealsetes varjetegevustes vajadusel kiirelt parandusi teha. Võimaluste seas on kalavõrkude jmt vahendite kasutamine ründedroonide vastu, termojälje peitmine, kaevikute ja laskepesade maskeerimine, liikumine maastikul ning palju muud. Piisab ühest kogenud kaugpiloodist drooniga, et need näpunäited õppuse ajal õhust maa peale edastada.

Lendav binokkel on võimas tööriist, kuid ka sellel on Eesti oludes piirangud. Udu, lumesadu, tihe pilvisus ja tugevad vihmahood on jalaväelastele parimad tingimused liikumiseks. Ukrainas toimuvad peamised manöövrid alates üksikvõitlejast kuni suuremate, jaorühmasuuruste liikumisteni videviku ajal. Samuti varahommikul või õhtul, kui päike ja kuu oma positsioone vahetavad. See on aeg, mil venelaste ja ukrainlaste üksused vahetavad droonisüsteeme, sest öiseks ja päevaseks vaatluseks on kasutusel erinevad platvormid.

Varjevõrgud – kasutatakse erineva silmasuurusega võrke. Ukrainas ehitatakse vastase ründedroonide ohuga alades teede kohale 10 x 10 cm aukudega võrkudest tunneleid. Tihti on võrkudega kaetud ka kontroll­läbilaskepunktid. Ühekordseks ründedrooni kaitseks sobivad ka kahes kihis, meetrise vahega kalavõrgud.

Sõidukitele EW sidesegajad – Ukrainas on kõigil rindel töötavatel masinatel kaitseks droonide eest katusel 4–7 sidekanaliga sidesegajad, mis lülitatakse sisse hetkel, kui sensorid autos droonihäiret annavad.

Olukorra tagamine lahingutsoonis –digitarkvara, mida täiendavad nutikad masinõppe algoritmid ja tehisarufunktsioonid, vähendavad Ukrainas

juba 2024. aastast peale analüütikute töö vajadust droonisõja staabis.

MÕS­üksused ei pea ise analüüsima luureinfot, seda teeb sõjapidamise digitarkvara. Kõige levinum, Delta BMS (Battle Management System), suudab saata ründavad võimed avastatud vastase üksuse poole 3–5 minutiga.

Tarkvara koordineerib lahinguruumi operatiivkorrapidaja kavatsuse poolautomaatselt. Nii võib kõik tuleulatuses olevad võimed panna mõjutama ühte tanki. Näiteks ründavad 4 FPV­ründedrooni meeskonda korraga ühte soomukit, et see kindlasti ja kiiresti hävitada.

Sellisele tasemele jõudmine on tähtis ka Eesti droonisõja võimete arendamisel. Ükski mehitamata tehnoloogia ja konventsionaalne relvasüsteem ei saa ilma olukorrateadlikkust omamata edukalt tööd teha! Tarkvara peab toetama ja abistama staabi­ ja üksusejuhtide tööd kõigil tasanditel. Siinjuures on oluline põhimõte, et ohvitserid ja ülemad ei kohenda oma tööd tarkvara järgi, vaid tarkvara luuakse vastavalt sõdurite protsessidele. Lähteülesanne on esmatähtis ja selle peavad koostama droonisõja aspekte hoomavad spetsialistid, mitte programmeerijad ega IT­ässad.

KES NÄEB, SEE TEAB

Kullisilma üksuse tähtsaks osaks on spetsiaalne tehnilise toe üksus, mis vastutab õhuluure­ ja ründedroonimeeskondade varustuse ettevalmistuse ja remondi eest.

See rühm valmistab platvorme õppusteks ette, kontrollib ja kalibreerib sensorid, parandab katki läinud töövahendeid ning lahendab kasutuses olevate süsteemide tehnilisi probleeme. Nõnda, et lahingus olevad meeskonnad saaksid keskenduda oma põhitööle ega peaks jootekolb käes tegelema droonide parandamisega. Eraldi rõhk on tehnikute ettevalmistustöödel FPV­tehnoloogial töötavate püsitiib­ ja multirootordroonide seadistamiseks ning lennueelseks kontrolliks.

Taktikaliselt keskendub SiÜ Kullisilm droonide integreerimisele juhtimissüsteemidesse, et tagada luureinfo kiire ja konkreetne liikumine otsustajate lauale. Ehk siis õpetame ülemaid

õppustel kasutama droone, mis võimaldavad vastase liikumist reaalajas jälgida, avastada nende positsioone ja suunata tuld täpselt sihtmärgile.

Selline tööviis vähendab riske ja tõstab üksuste efektiivsust, andes Kaitseliidule võimaluse rakendada kuluefektiivseid, kuid võimsaid lahendusi. Olukorrateadlikkuse tagamine iga põõsa taha vaadates loob eeldused edukate juhtimisotsuste tegemiseks staapides. Ukraina sõjas saavutatakse 98% olukorrateadlikkusest lendavate binoklite ehk droonide abil.

Peamisteks proovikivideks jäävad tehnoloogiline sõltuvus spetsiifilistest komponentidest, elektromagnetiline segamine ja ilmaolud, mis droonide töökindlust mõjutavad. Nende ületamiseks panustab Kullisilm oma tehnilise toe üksuse arendamisse, osalemisse õppustel elektromagnetilise segamise keskkonnas ning droonimeeskondade töös standardiseeritud töövoogude loomisse.

REAALNE LISAVÄÄRTUS

SiÜ Kullisilm on lühikese tegutsemisaja jooksul osalenud juba mitmel suurel õppusel: WinterCamp 2025, YMIR 2025 ja Siil 2025. Viimane eristus selle poolest, et üksus tegutses kahe MÕS­rühma suuruse koosseisuna ning töötas tihedas koostöös Ukraina instruktoritega. Lisaks toetasid õppust Läti ja Leedu droonimeeskonnad, kujundades Kaitseliidu tasandil Balti riikide ühise droonivõime koostööformaadi. Augustis osales Kullisilma droonirühm Läti Zemessardze drooniüksuste lõpuharjutusel NOVUSS 2025 edukalt vastutegevuse rollis.

Seega võib öelda, et SiÜ Kullisilm on üks Kaitseliidu kõige tulevikkusuunatumaid üksusi: innovatsioon, digitaalne infohaldus ja praktiline õppimine Ukraina kogemustest annavad Eesti droonivõimele tugeva ja paindliku aluse.

Droonivõimega eksperimenteerimine on oluline, sest suurendab jalaväeüksuste hukukindlust. Ja sellest on kasu kõigile. Rahvusvaheline koostöö Balti partneritega, tehnilise toe olemasolu ning keskendumine väljaõppele ja taktikalisele integratsioonile võimaldavad Kullisilmal kiiresti küpseda ning pakkuda riigikaitsele reaalset lisaväärtust.

eeSTi eSimene DROOniKeSKUS: TULeViKUVõime JUBA TÄnA

Droonid ei ole enam uue aja nähtus, vaid igapäevane praktiline vahend, mille abil loome endale uue võime kaitsta oma riiki innovatsiooni toel. Nurmsi droonikeskus on selle uue võime osa ja veel enamgi.

Tekst: INDREK JURTŠENKO, Kirde maakaitseringkonna teavitusspetsialist

Kolmekorruselises hoones on 1300 ruutmeetrit pinda, millele mahuvad õppeklassid, laod ja varustuse hooldusruumid, aga ka majutus­ ja sanitaarruumid ning vaba aja veetmise võimalused. Hoone silmapaistvaim osa on klaastorn, mis pakub 360kraadist vaadet.

Kuigi olemas on ka majutuskohad, on need mõeldud vaid otsese arendustegevuse läbiviijatele, droonioperaatoreid seal ei koolitata. Õppekeskuse ehitamist, mis maksis ligi 5 miljonit eurot, rahastas Luksemburgi Suurhertsogiriik.

Kui näiteks malevate droonioperaatoreid droonikeskuses otseselt ei

koolitata, mida seal siis tegelikult tehakse?

OSA TERVIKUST

Droonikeskus on osa suuremast tervikust, mis ei aita mitte ainult Kaitseliidus, vaid kogu Eesti kaitsevaldkonnas arendada UAS (ingl Unmanned Aircraft System, mehitamata õhusõidukite süs­

teem ehk MÕS) ja CUAS (ingl CounterUnmanned Aircraft System, mehitamata õhusõidukite tõrje) võimet.

Tegu on n­ö oivakeskusega nii droonide kui ka teiste mehitamata sõiduvahendite arendamiseks. Droonikeskuse hoone ja seda ümbritsev maa­ala on kujundlikult öeldes „staatiline välilabor,“ kus huvitatud osapooled (nii riiklikud, sh Kaitseliit ja Kaitsevägi, kui ka eraettevõtted) saavad kasutada erinevate valdkondade kogemuspõhiseid teadmisi, et arendada välja uusi tehnoloogiaid. Märksõnadeks on lõiming, koostöö, innovatsioon, olemasolevate teadmiste ja tehnoloogiate omavaheline integreerimine Kaitseväe ja Kaitseliidu tegevustesse.

ARENG KOOSTÖÖ KAUDU

Et paremini mõista droonikeskuse tegevust, kõrvutame näiteks Kaitseliidu institutsioone ja üksusi UAS ja CUAS valdkonnas: küberkaitseüksus (juhtiv funktsioon), Kaitseliidu kool (õpetav), Nurmsi droonikeskus (eksperimenteeriv), maakaitseringkond (sõdiv) ja malevad (võimendav).

Kui droonikeskus on saanud sisendi väljastpoolt (küberkaitseüksus, erasektor, mõni teine organisatsioon), peab ta alustama tehnoloogia­ ja protseduurikorjega (sise­ ja välisriiklik), mil­

lele järgneb tulevase toote tehniline ja protseduuriline valideerimine.

Kui eksperiment annab tulemi uute tehniliste lähteülesannete näol, siis näiteks Kaitseliidu sees teemat arendades edastatakse need maakaitseringkondadele. Kuid partnereid, kellega ja mida koos tehakse ning arendatakse, on palju.

Üks oluline protsessi osa on ka Kaitseliidu õpikogemuste valideerimine, et eksperimendi käigus tekkinud prototüüp toimiks ka reaalses õpikeskkonnas. Peale Kaitseliidu erinevate tasandite ja üksuste tehakse aktiivset koostööd tulevikuvõime ja innovatsiooni väejuhatusega, erinevate valdkondade innovatsioonimeeskondadega, Kaitseväe Akadeemiaga, Kaitseliidu küberkaitseüksusega, Kaitseliidu kooliga, Kaitseväe ja Kaitseliidu peastaabiga, riigikantseleiga, ministeeriumidega, maakaitseringkondadega, erasektoriga, aga ka Eesti Kaitse­ ja Kosmosetööstuse Liidu ning paljude teistega.

KOMPAB PIIRE

Droonikeskusel on lisaks eelnimetatule ka välislabori igapäevase tegevuse ja keskuse õhuruumi administreerimise ülesanded. Kuigi keskus ei koolita droonioperaatoreid, valmistatakse siin ette kõrgema kategooria instruktoreid, kes viivad vajaliku uue teabe oma tasandi üksustele.

Kui nüüd küsida, milleks on selliseid keskusi vaja, siis selleks, et tõsta üksuse hukukindlust, mis on tänapäeva­ ja tulevikusõjas arvestatava tähtsusega. Analoogsed keskused annavad hea võimaluse füüsiliselt kombata uute tehnoloogiate piire, et teada, mil moel need toimivad ekstreemsetes ja ebastandardsetes oludes. See on olulise tähtsusega info, mis annab arendajale kindluse, kuidas kõige paremal moel luua erinevate

ülesannetega üksuste vajadustele vastavad tooted.

Igapäevase töö kõrvalt võtab keskus vastu ka külalisi, keda viimasel ajal võõrustatakse peaaegu iga nädal. Valdkonnas viiakse ühisele lainele nii Kaitseliidu malevate vastutajad ja esindused kui ka kaitseministeeriumi haldusalasse kuuluvad institutsioonid, samuti poliitikud, eeskätt riigikaitsekomisjoni liikmed.

Palju käib ka väliskülalisi, peamiselt riigikaitse valdkonnaga seotuid, kuid mitte ainult. Vahetult enne selle artikli kirjutamist külastas Nurmsi droonikeskust näiteks Soome suursaadik Eestis koos Soome parlamendi kaitsekomisjoni liikmetega. Keskust on väisanud ka mitmed teised Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikide delegatsioonid ning koostööst huvitatute loetelu on pikk.

KAITSEVÕIME INNOVATSIOONI KAUDU Nurmsi droonikeskuse missioon on olla kaitseministeeriumi vastutusala üleselt vääriline partner kõikidele osapooltele, kes reaalselt tugevdavad Eesti Vabariigi riigikaitset mehitamata sõidukite ja nende tõrjesüsteemide loomisega. Lõpptulemiks on Eesti Vabariigi territoriaalse terviku kaitsevõime parendamine innovatsiooni kaudu.

Droonikeskuse ülesanded võib kokkuvõtlikult koondada kolme punkti. Esiteks olla oivakeskusena Kaitseliidu tehniliste teadmiste ja õpituvastuste lõime keskpunkt Eesti riigikaitses. Teiseks toetada erialase kompetentsiga ühtsete tegevus­ ja väljaõppekavade koostamist ning rakendamist Kaitseväes ja Kaitseliidus. Ning kolmandaks koguda maailmast parimaid praktikaid ja tehnoloogiat, omades ja pidevalt laiendades erialast koostöövõrgustikku Eesti riigikaitse parendamiseks.

RAiU nAD mAhA! ehK RAhVUSVAheLine

SeminAR SOOmeS

Septembri algus pakkus suurepärase võimaluse osaleda põhjanaabrite juures Breitenfeldi lahingu aastapäeva üritustel. Mis seal siis tehti ja miks on Breitenfeldi lahing soomlastele nii tähtis?

Kuulus Breitenfeldi lahing toimus Kolmekümneaastase sõja ajal 1642. aasta 2. novembril Leipzigi lähedal Rootsi kuningriigi ja Saksa keisririigi vahel. Võit ülekaaluka vastase vastu Breitenfeldi lahingus võimaldas Rootsil okupeerida Saksamaa. Olulist rolli selles võidus mängis justnimelt soomlaste ratsavägi – Hakkapeliitta. Seda sõna kasutati Soome kergeratsaväelase kohta ja see põhineb soome lahinguhüüul hakkaa päälle! (sõna­sõnalt ’löö [neid]’, rootsi k hacka på), mida tavaliselt tõlgitakse kui ’raiu nad maha!’.

Soome kergeratsaväelased ehk hakkapeliidid olid korralikult välja õpetatud ja paistsid sellega silma nii erinevates kokkupõrgetes, rüüsteretkedel, luurel kui ka lahingutes. Nende kergelt soomustatud ratsanike suurim eelis oli rünnaku kiirus ja raevukus. Nad olid relvastatud laia mõõga ja kahe püstoliga ning kaitstud polsterdatud

mantli ja suitsukiivriga. Soome ratsaväeeskadronid hoiti alguses tavaliselt reservis või tiibade kindlustamiseks ja neid kasutati lahingu otsustavatel hetkedel kiireteks üllatusrünnakuteks. Hakkapeliidid ründasid täiskiirusel, esirea sõdurid tulistasid oma püstolitest otse vastast ja kogu formatsioon sööstis mõõkadega ähvardades vaenlasest läbi. Hobused ise olid lisarelv, neid kasutati vaenlase jalaväelaste tallamiseks. Tollased hakkapeliitide hobused olid tänapäevase soome hobuse esivanemad – tugevad ja vastupidavad.

Soomlastele, eriti Soome ratsaväelastele on see lahing ülioluline ja Breitenfeldi lahingu aastapäeva tähistatakse suure pidulikkusega. See oli nende ratsaväe ajaloo kõrghetk.

Lappeenranta linn Soome kaguosas, peaaegu vastu Vene piiri, oli omaaegne Soome ratsarügemendi koolituskes­

kus ning 1920–1930. aastatel Soome ratsaväeüksuste keskus. Ratsaväebrigaadil oli Soome kaitseväes väga eriline positsioon, sest ratsaväekindral (hiljem feldmarssal) C. G. E. Mannerheim oli alati väga huvitatud sellest, kuidas „tema enda üksus“ edu saavutab. Soome ratsavägi erines paljudest välismaistest ratsavägedest selle poolest, et nad liikusid ainult hobustega ja võitlesid nagu tavalised jalaväelased. See stiil osutus õigeks ja „vananenud“ väeliik andis nii Talvesõja kui Jätkusõja ajal lahingutegevusse olulise panuse. Pärast Teist maailmasõda muutus ratsaväelaste väljaõpe üha sarnasemaks jalaväe väljaõppega ning rügemendi vaimu loomisel keskenduti nüüd ratsaväe sajanditevanuste traditsioonide rõhutamisele.

1989. aasta lõpus saadeti Uusimaa Rakuunapataljoona (umbes 600 tragunit) iseseisva üksusena laiali. Häme ratsaväepataljon saadeti koos Häme

rügemendiga laiali 2014. aasta lõpus.

Tragunite väljaõpe Lappeenrantas lõppes ametlikult 15. detsembril 2016, kui reservi läks viimane 26 ajateenijast koosnev üksus. Praegu tegutsevad Etelä­Karjalan Eskadroona ja Hämeen Eskadroona vabatahtlikest koonevate üksustena ja täidavad põhiliselt tseremoniaalülesandeid.

SOOMLASTE TUGEV KAITSETAHE

Sel aastal oli Breitenfeldi päeva tähistamisele kutsutud ka meie Lõuna­Eesti ratsaüksus. Osalesime koos Rootsi ratsaüksusega Smålands Husarer ja Hollandi ratsaväe esindusega. Võõrustajate poolelt olid Lappeenrantas Etelä­Karjalan Eskadroona, Hämen Eskadroona ning Rakuunakilta.

5. septembril oli üritusel osalevatele üksustele korraldatud ratsamatk Salpa liinile, mis on Soome suurim militaarne ehitusprojekt. Salpa liin on suurejooneline kaitseliin Karjalas, mille kogupikkus oleks pidanud projekti järgi olema 1200 km ja millest oleks täies mahus valmides saanud Euroopa tugevamaid kaitseliine. Liini rajamist alustati kohe Talvesõja lõppedes uuele kontrolljoonele ja 1944. aastaks koosnes kaitseliin 728 raudbetoonpunkrist, 3000 puidust välikindlustusest ja umbes 225 kilomeetrist mitmerealistest tankitõrjeliinidest, mille rajamiseks toodi kohale 350–400 000 graniidirahnu ja enam kui 300 km okastraadist takistusi. Kaevati üle 350 kilomeetri lahingu­ ja sidekraave. Ja seda kõike põhiliselt käsitsi! Selline mastaapne ja võimas kaitseliin annab tunnistust soomlaste tugevast kaitsetahtest ja vabaduse ülimaks hindamisest.

Lõuna­Eesti ratsaüksus oli Soomes viieliikmelises koosseisus: Joosep Tikk, Ellen Koidu, Merit Loog, Karin Bachmann ning toetajaliikmena Koit Tikk. Breitenfeldi päeva tseremoniaalüritustel saime osaleda kahe eesti tõugu hobusega, mainime ära ka nemad: paraadhobused Rikassoo ja Hiilgav Pippa Kotka talust. Siinkohal tuleb edastada suured tänusõnad Värska

külastuskeskusele – Reegi majale, kes laenas selleks pidulikuks ürituseks meile kaks ajaloolise Eesti ratsarügemendi vormi. Meie ratsanikud said olla rivistusel sama esinduslikud kui soomlased, rootslased ning hollandlased oma paraadvormides. Ülejäänud üksusele (kuna me polnud Kaitseliidu kaudu korraldatud ametlikul välisvisiidil ega saanud seetõttu kanda Eesti kaitseväe vormi) leidsime kiire lahenduse ühesuguste jopede ja barettide näol, mida sai kanda koos ratsapükstega nii matkal kui ka tseremoonial.

EESTLASED AVASID SILMI

Laupäeva hommikul toimus pidulik rivistus kõnede ja pärgade asetamisega kõigepealt Rakuunamäel Talve­ ja Jätkusõjas langenud ratsaväelaste mälestuskivi juures. Kohal oli rühmasuurune üksus Soome kaitseväelasi, ratsaeskadronide veteranid, orkester, ratsapolitsei ja kohaliku omavalitsuse esindus. Seejärel suundus paraad Häme ratsarügemendi mälestuskivi juurde, kuhu asetati samuti pärjad. Edasi liiguti Soome ratsaväe ausamba juurde ja sealt edasi Lappeenranta kindlusesse, kus hobused tegid kindlusevallil auringi. Järgmine peatus oli Lotta Svärdi monumendi juures. Skulptor Nina Sailo 1985. aastal loodud elusuuruses kuju kujutab talvemantli ja asjadega lotat transporti ootamas ja on austusavaldus Soome vabatahtlikele naistele, keda aastail 1921–1944 teenis Lotta Svärdi ridades umbes 250 000. Organisatsioon keelustati 1944. aastal Soome­Nõukogude vaherahu tingimustega. On ületamatult uhke tunne näha meie oma väikese üksuse esin­

dust seismas kõrvuti sajanditepikkuse ajaloo ning traditsioonidega üksustega.

Laupäeva õhtusse jäi veel pidulik gala Rakuunamäe peomajas. Esines ratsaväeorkester, peeti kõnesid, anti üle medaleid ja kaetud oli rikkalik peolaud.

7. septembri hommikul oli lisaks tseremoonial osalenud ratsaüksustele kogunenud linnavalitsuse maja saali veel Soome Ratsaspordi Föderatsiooni, ratsurite ühingu (Rakuunakilta), Lappeenranta linnavalitsuse, Soome kaitseväe akadeemia MAASK ja Soome vabatahtlike ühenduse esindajad. Rahvusvahelise ratsaüksuste seminari avasõnad ütles Soome parlamendiliige Jukka Kopra, kes rõhutas traditsioonide ja järjepidevuse hoidmise ning rahvusvahelise koostöö olulisust. Järgnesid osalenud riikide ettekanded: LõunaEesti ratsaüksus Eestist, Föreningen Smålands Husarer Rootsist, Cavalerie Ere­escorte Hollandist, ja pärast lõunat Soome ühenduste presentatsioonid: Rakuunakilta, Hakkapeliittayhdistys, Rauhalan Rakuunat, Upseeriratsastajat, Reserviratsastajat ning Tampereen seudun ratsuväen kilta.

Olime ette valmistanud 15minutilise ettekande oma senistest tegemistest, mida täiendas slaidisõu videolõikude ja fotodega. Teiste seminaril osalejate tagasiside oli väga hea. Esitati hulk täpsustavaid küsimusi ja huvi LõunaEesti ratsaüksuse tegemiste vastu oli suur. Kuna ülejäänud üksused on sisuliselt tegelenud vaid paraadülesannete täitmisega, oli meie laiapõhjalisem ja mitmekülgsem tegevus neile meeldivaks üllatuseks ja, nagu nad ise väitsid, ka silmiavavaks ja teedrajavaks tõukeks leida erinevaid võimalusi hobuste kasutamiseks nii riigikaitseülesannetes kui ka üksuse liikmete väljaõppes.

Lõuna-Eesti ratsaüksus oli Soomes viieliikmelises koosseisus: Joosep Tikk, Ellen Koidu, Merit Loog, Karin Bachmann ning toetajaliikmena Koit Tikk.

Lisaks rahvusvaheliste suhete loomisele sai pandud tugev alus edaspidisele koostööle. Loodame kohtuda oma uute tuttavatega juba järgmise aasta veebruaris Eesti Vabariigi aastapäeval Lõuna­Eesti ratsaüksuse traditsioonilisel kolmepäevasel talvematkal.

PAnUS KAiTSeLiiTU

ei OLe ALATi

meeLDiVUSe

KLAUSLiGA

Siinset kirjutist ajendasid koostama mitmed näited, kus vabatahtlik kaitseliitlane on segamini ajanud valikuvabaduse ja vabatahtlikkuse mõisted. Sellised juhtumid raskendavad oluliselt Kaitseliidu kollegiaalset ja organisatoorset toimimist lihtsal põhjusel – see lõhub ühtset toimimise struktuuri ja halvab seeläbi Kaitseliidus väga vajaliku käsuliini.

Tekst: veebel ERMO KARILAID, vabatahtlik autor

Nii mitmedki Kaitseliidu vabatahtlikud toimivad organisatsioonis põhimõttel „minu valik“. Paraku on tihti jäänud selgeks tegemata oma valiku alguse ja lõpu see külg, mis on seotud vastutusega.

Toon lihtsa analoogia spordi vallast. Eestis on igal inimesel võimalus osa võtta sporditreeningutest. Näiteks on kõigil jalgpallihuvilistel suurepärane võimalus liituda endale sobiva jalgpallitreeninguid läbi viiva koosseisuga. Trenniga liitutakse vabast tahtest. Kuid sellest hetkest, kui treeningutega alustatakse, ei ole küsimustki selles, mida väljakul koos tehakse – pingutatakse

ühise eesmärgi nimel, et olla konkureerivatest meeskondadest parem. Kui treeningutega on liitunud keegi, kellel on teistsugused eesmärgid, siis meeskonnas talle kohta ei leita. Ei ole mõeldav, et meeskonna liige otsustab treeningutel või meeskonna mängus kaasa teha vaid nendes aspektides, mis tunduvad talle meelepärased, jätab kaasa mängimata seal, kus see tundub ebamugav, ega hooli, millisesse väravasse tuleb pall lüüa.

Kaitseliit on Eesti eliit, selles ei ole kahtlustki. See ei ole lihtsalt klišee, mille taustal ennast tähtsana tunda. Tuhanded Eestimaa parimad tütred ja pojad on teinud otsuse enda vabast

ajast ennast treenida selleks, et vajadusel tõusta neile usaldatud ülesannete kõrgusele ja olla vastasmeeskonnast parem.

Neil on täielik õigus eeldada ja vastavalt eeldusele saada parimat treeningut – sõjalist väljaõpet –, et nimetatud eesmärk saavutada. Selle ülesande täitmine tähendab paratamatult ühtset koostegevuse keskkonda, kus soolomängijatele ruum puudub. On paratamatu, et meil kõigil peab olema ühesugune arusaam ühtsete tegevuste alustest, teisiti me püstitatud ülesannet ja eesmärki lihtsalt ei täida.

Ühtse koostegevuse õnnestumise

aluseks on usaldus, mis omakorda tugineb teadmisele, et kamraad oskab. Oskamine ei tule tegevusetusest, vaid pidevast ja korduvast harjutamisest, mõnikord lausa tüütuseni lihvitud filigraansusest, et tulemus saaks kindlalt vormistatud. Kui me peame kamraadideks ainult enda juhtimistasandi sama tasemega võitlejaid, on sisekonflikt olukorda sisse kirjutatud ning vajab lahendamist esimesel võimalusel. Usalduse aluseks on, et igal juhtimistasandil toimivad oma ala parimad spetsialistid ja persoonid, sõltumata kellegi liikmesuse staatusest.

Tänane riigikaitse kõrgeim juht on alles hiljuti sedastanud vajaduse val­

mis olla lähituleviku üsna tõenäoliseks eskalatsiooniks Ida ja Lääne vahel. Riigikaitses tähendab see ka reservis olevatele võitlejatele oma ridade korrastamist. Kaitseliitlaste eelis üldreservi ees on mäekõrgune – liikmetel on võimalus mõjutada oma positsiooni valikuid, lihvides oma ametialast pädevust ja, mis eriti oluline, olles oma meeskonna tegevustesse sisse töötanud ja kaasatud.

Kaitseliidu tegevuste ampluaa on jalgpallimängust oluliselt mitmekesisem – teame seda riigikaitse laiapindsuse kontseptsioonina. Riigikaitse ei vaja mitte üksnes ründajaid, kaitsjaid, finantseerijaid ja manageerijaid, vaid

tegelikult kõiki inimesi, kes oma pädevuse piires tahavad eesmärgi heaks panustada. Tuleb aru saada, et panus ei ole siin alati meeldivuse klausliga. Ka tippründajal on kohustus kanda ühtset vormi ja meeskonna meedikul ülesanne kasutada relva, kui seda nõutakse.

Vaba tahe algab valikuga võtta endale kohustus ja Kaitseliidu mõistes lõpeb valikuga lõpetada see kohustus teadmisega, et sealt edasi kuulutakse üldreservi.

Kui kohustus on võetud, tuleb seda auga kanda kuni kohustusest loobumiseni.

KinDeL TAhe KAiTSTA, VõiDeLDA JA TAPPA SõJAS!

Jätkame eelmises ajakirjas alanud tõlkelugu kõikehõlmavast tegutsemisvõimest ja vaimse vastupidavuse parandamisest kriisiolukorraks.

Tekst: vanemveebel ENRICO ANNUS, Soome Kaitsejõudude erioperatsioonide üksuse vanim allohvitser

Olukorraks, kus ühiskonna turvalisus väheneks ja minu kodumaad ähvardaks sõda, olen püüdnud enda jaoks selgeks mõelda põhjused, miks mina kaitseksin oma kodumaad igal võimalikul viisil. Soovin, et seda artiklit lugedes mõtleksid ka sina oma põhjustele, sõnastaksid need, peegeldaksid endale ja arutaksid koos kaaslastega, mis on need põhjused, mille pärast justnimelt sina oled valmis kaitsma oma kodumaad, võitlema ja tapma sõjas oma kodumaa pinnal?

SEE MAA ON KAITSMIST VÄÄRT

Miks Soome väärib kaitsmist? Käsitlen alljärgnevalt kolme peamist teemat, mille abil ma ise leian vastused küsimusele „Miks?“. Need teemad on pärand, ühiskond ja inimesed. Loodetavasti on neist abi ka sinule, kui otsid vastust küsimusele „Miks on minu kodumaa kaitsmist väärt?“.

PÄRAND

Soomes on 2025. aastal elus umbes 1400 sõjaveterani. Suurimaks tänuks ja lugupidamiseks sõjaveteranidele ja lotadele1 ning kogu sõdades osalenud põlvkonnale lisaks nende eest hoolitsemisele on mäletada ja hinnata nende ohverdust tulevaste põlvkondade turvalisuse, vabaduse ja iseseisvuse nimel. Ei tohi unustada ka nende väärtuslikku tööd ühiskonna uuesti ülesehitamisel. Soomet kaitstes saan näidata nende vastu üles tänulikkust, hoolitsedes selle pärandi eest, mille nad on meile jätnud. Kui igaüks meist teeb seda parimal võimalikul moel, siis anname selle turvalisuse, vabaduse ja iseseisvuse pärandi edasi ka järgmistele põlvedele.

ÜHISKOND

Arutledes Soome kaitsmise põhjuste üle ühiskonna vaatest, mõtlen oma kauni kodumaa peale ja silme ette

tekkivad pildid ilusatest talve­ ja järvemaastikest, topsitäiest äsja korjatud metsmaasikatest ja nende aroomist. Mõtlen meie ühiskonna toimimisest ja turvalisusest, kultuurist, loodusest ja puhtusest. Mõtlen sellest, kui õnnelik võib inimene olla meie vabal maal. Meie vanemad ja lähedased on aidanud meid meie elukaare eri lõikudel, kuid mõtle ka sellele, kuidas ühiskond on sind elu jooksul samamoodi aidanud. Ühiskond peab olema vaba ja heaolev, et suuta nüüd ja tulevikus aidata nii meid kõiki kui ka järgmisi põlvkondi. Minu meelest väärib Soome kaitsmist just nende oluliste ühiskondlike väärtuste pärast. Ühiskondliku turvalisuse strateegias kirjeldatakse üldise turvatunde mudelit2, millega loodetavasti tutvuvad ka selle artikli lugejad.

INIMESED

Viimasena, kuid kindlasti mitte vähem olulisena, on meile kõikidele kõige tähtsam inimene. Palun sind, kes sa seda artiklit loed, peatuda hetkeks ja kujutada ette mõne lähedase inimesega seotud õnnelikku mälestust.

Mõtle mõnele erilisele hetkele, mis loob sulle jätkuvalt turvatunnet. Mõtle ka teiste lähedaste inimeste peale.

Mõtle nende turvalisusele ja õnnele. Meil kõigil on tähtsaid lähedasi, kellest me hoolime ja keda armastame. Need on inimesed, kellele me soovime turvalist elu ja võimalust elada õnnelikult. Sellised tunded ühendavad meid kõiki. Minu jaoks väärib mu kodumaa kaitsmist mulle tähtsate ja armsate inimeste pärast.

ÕIGUS SÕJAS TAPPA

Pidades kaadrikaitseväelastele ja reservistidele loenguid kõikehõlmavast tegutsemisvõimest, räägin ka tapmise probleemist ja õigusest sõjas tappa. Minu isiklikud kogemused, mida ma loengutes käsitlen, tekkisid sõjataolises olukorras, mitte sõjaolukorras. Väljendan ennast niimoodi sellepärast, et minu kogemused on pärit peamiselt Afganistanist, mitte sõjategevusest kodumaal. Afganistanis teenides ei olnud mul neid ohte ega hirme, mida on kogenud kõik Soome sõdades ise­

seisvuse eest sõdinud inimesed. Hirmu selle pärast, et oma ühiskond, inimesed ja lähedased on kodurindel pidevas ohus. Loodetavasti ei satu me kunagi sõtta, kus peaksime läbi elama selliseid tundeid, nagu ukrainlased rahvusena kogevad oma kodumaal jätkuva sõja tõttu. See on minu isiklik nägemus ja arvamus sõjataolisest olukorrast ja sõjaolukorrast. On täiesti mõistetav, kui mõne teise inimese nägemus erineb minu omast.

Sõjas võib inimene vältida vastase ehk vaenlase tapmist. See võib põhjustada ohtu võitlejale endale või tema allüksusele, halvemal juhul kaotatakse lahing või sõda. Minu meelest peaks iga kodumaad relvaga kaitsev inimene endale aegsasti põhjendama, mis annab talle õiguse sõjas tappa. Alljärgnev moraalset stressi kirjeldav lõik pärineb Soome Kaitsejõudude tegutsemisvõimepataljoni õpikust. Õpik võeti kasutusele 2025. aasta alguses.

„Lahingustressist ja vaimsest vigastusest osaliselt erinev stressi ja vigastuse tüüp on moraalne stress ja sellele järgnev moraalne vigastus. Moraalne vigastus tekib mõttest või tegevusest, milles inimene on reetnud oma moraalseid põhimõtteid ja/või vastutuse ja/või reetnud mõne olulise organisatsiooni, näiteks ühiskonna, pere, kaitseväe või

ülemate moraalsed väärtused ja/või vastutuse. Juriidiliselt ja sotsiaalselt teeb inimene kõik õigesti, kuid teda jääb ikkagi vaevama tunne, et ta on teinud midagi valesti. Ta on võinud lähedalt näha oma relvastatud tegevuse tõttu tekitatud hävitavaid vigastusi konkreetse vaenlase kehas, mis on võinud põhjustada vaenlase surma. Tulemuseks on tihtipeale süütunne ja häbi. Sõjas peab tegema ja nägema asju, mis on vastuolus inimese südametunnistusega, kuid seaduste kohaselt lubatud. See tekitab moraalset stressi.“

Usun, et alljärgnevad neli põhimõtet kaitsevad inimese vaimu moraalse stressi ja seetõttu tekkiva moraalse vigastuse eest. Keegi ei peaks kahjustama oma vaimset tervist olukordades, kus kasutatakse surmavat jõudu oma kodumaa kaitsmiseks vaenlaste eest.

AITAMINE

Oluline on meeles pidada, et sõjaväelise väljaõppe saanud inimene ei kasuta oma oskusi ja jõudu ainult iseenda tarbeks, vaid teiste kaitsmiseks. Sõjaolukord on hirmuäratav. Sõda hävitab inimese ümbert kõik tuttava ja turvalise. Sõjas või sõjalaadses olukorras on alati inimesi, kes vajavad abi, kaitset ja turvatunnet. Need on tihtipeale inimesed, kes ise ei suuda ennast kaitsta. Õnneks kaitsevad neid sõdurid ning need sõdurid on valmis olema vaprad ja kasutama õpitud sõdurioskusi ka teiste eest seistes. Nõrgemate aitamine hädas ja nende kaitsmine halva eest ei ole ainult kohustus, vaid ka kõige sügavam ja kaunim aitamise viis.

REEGLID

Oluline on meeles pidada, et sõjaväelise väljaõppe saanud inimene ei kasuta oma oskusi ja jõudu ainult iseenda tarbeks, vaid teiste kaitsmiseks.

Sõjaolukord on hirmuäratav. Sõda hävitab inimese ümbert kõik tuttava ja turvalise.

Meie ühiskonnas kehtivad reeglid. Reeglid, mis on osa meie kasvatusest ja mida meie vanemad on meile õpetanud sünnist alates. Meie kasvatus ja üldharidus ehitab meie sisse arusaamist reeglitest ja nende tähendusest. Kui käsitleme reegleid sõjaolukorras, siis on need nagu pehmendus, mis aitavad meil jääda inimlikuks situatsioonis, kus maailm seda kõige enam

vajab. Need reeglid on näiteks inimõigused, sõjaõigus ja jõu kasutamise reeglid. Lisaks eelnimetatutele on sõjaolukorras kasutusel ka käsuõigus ehk käsud. Eetiline ja reeglipärane tegutsemine sõjaolukorras kaitseb ka sõduri vaimset tervist.

KOGUKONNAVAIM

Kogukonnavaimu võib vaadelda suures plaanis, ühiskondlikust vaatenurgast, kuid ka väiksema üksuse või isegi lahingupaari tasemel. Kogukond võib olla kaks inimest ehk lahingupaar, aga ka suurem allüksus. Olles osa lähedasest kogukonnast, oleme vajadusel valmis aitama ja kaitsma ka oma sõpru ja kaaslasi. Kui olukord seda nõuab, siis aitame ja kaitseme oma kogukonda relvaga. Keset probleeme ja raskusi on kogukonnavaim tugev inimsuse näitaja, mis toetab meid kõiki.

ARMASTUS

Briti ajakirjanik, kirjanik ja esseist G. K. Chesterton on pärandanud meile väga võimsa ja tänasesse olukorda hästi sobiva mõtte. Tsitaat on pärit Chestertoni 1920. aastal ilmunud teosest „The New Jerusalem“. Järgnev on vaba tõlge inglise keelest soome keele kaudu eesti keelde:

„Tõeline sõdur ei võitle sellepärast, et ta vihkab kõike seda, mis on tema ees, vaid sellepärast, et ta armastab kõike seda, mida ta kaitseb enda selja taga.“

Nagu me teame, on inimese kõige tugevam tunne armastus. Armastus on ka side, mis ühendab meid nendega, keda me armastame – perekonda, sõpru, kodu ja kodumaad. Kui oma kodu ja kallimad on ohus, on täiesti selge, et sõdur teeb kõik endast oleneva nende kaitsmiseks. Nii vastuoluliselt kui see ka ei kõla, sõjas me võitleme ja isegi tapame armastusest. Mitte sellepärast, et vihkame enda ees olevat vaenlast, vaid sellepärast, et armastame seda, mis on meie selja taga.

Jälgides avalikku arutelu inimkonna erakordsetest tehnilistest võimetest

„Tõeline sõdur ei võitle sellepärast, et ta vihkab kõike seda, mis on tema ees, vaid sellepärast, et ta armastab kõike seda, mida ta kaitseb enda selja taga.“

ning ülemaailmsest või rahvuslikust julgeolekust, võib inimene vahel tunda ennast väga väikse ja tähelepandamatuna. See ei ole kindlasti nii, sest inimene ongi meie ühiskonna sisu ja jõud. Toimiv ühiskond tekib ainult üksikisikute moodustatud väiksematest ühendustest ehk kogukonnast ja kogukondade koostöös moodustunud suuremast ühiskonnast. Ilma võimekate ja täiesti tavaliste inimesteta ei oleks ühiskonnas olemas seda ühist alust, millel me valmistume kodumaad kaitsma. Ühiskonna tugevus on inimene, kellel on kindel tahe kaitsta, võidelda ja isegi tappa sõjas.

Mina olen sündinud Eestis ja minus voolab eesti veri. Minu kodumaa on Soome juba üle neljakümne aasta. Minu isiksust on ehitanud ja kujundanud teenistus Soome Kaitsejõudude erioperatsioonide üksuses. Ma tunnen, et mul on kaks kodumaad ja need mõlemad väärivad kaitsmist. Kui olukord seda nõuab, teen isiklikult kõik oma kodumaa kaitseks.

Soome keelest tõlkinud Heikki Kirotar

VIITED:

1 Lotad on Soome Vabariigis kuni Teise maailmasõja lõpuni tegutsenud naiste riigikaitseorganisatsioon nagu meie Naiskodukaitse. Tagalas teenistuses olles vabastasid lotad kuni 25 000 meest lahinguülesanneteks. Organisatsioon saadeti 1944. ametlikult laiali Nõukogude Liidu käsul, nagu ka Soome Kaitseliit ehk Suojeluskunta. Tõlkija täpsustus

2 Soome ühiskondliku turvalisuse strateegilist plaani saab soome, rootsi ja inglise keeles lugeda https://turvallisuuskomitea.fi/yhteiskunnanturvallisuusstrategia/

LiSATeAVe

Enrico Annus on sündinud 1980. aastal Tallinnas ja kolinud kolmeaastasena koos emaga Soome. Enamik tema 25 aasta pikkusest armeeteenistusest on möödunud eriüksuses. Praegu teenib ta Utti erioperatsioonide rügemendi ja Soome Kaitsejõudude eriüksuste vanima allohvitserina. Enrico sai posttraumaatilise stressihäire, kui tema üksus sattus 2009. aastal Afganistanis pommirünnaku sihtmärgiks. Aastail 2003–2004 viibis ta Kosovos KFORi operatsioonil ning aastatel 2007–2009 kaks korda Afganistanis. Peale selle on ta teeninud staabiallohvitserina NATO ja Euroopa Liidu sõjalistes staapides.

Ta on pidanud üle kümne aasta kodumaal ja väliskülalistele loenguid kõikehõlmavast tegutsemisvõimest. Kuulajateks on olnud näiteks rahvusvahelistele operatsioonidele minevad ja sealt saabuvad võitlejad, kaitsejõudude palgalised ohvitserid ja allohvitserid, reservväelased, ajateenijad, sõjaliste õppeasutuste õpilased ja õpetajad ning politseinikud. Lisaks on ta pidanud kohalikele omavalitsustele loenguid vaimsest pingetaluvusest.

Enrico perekonda kuuluvad kolm bioloogilist last, kuueteistaastane tütar ja üheksa-aastased kaksikud, ning abikaasa neljateist- ja kümneaastased tütred.

hOiATAV nÄiDe VALeDeST JÄReLDUSTeST

LiSSA LAhinGU õPPeTUnniD

19. sajandi teine pool oli meresõjanduses omapärane aeg. Euroopa mereväed polnud omavahel pärast Trafalgari lahingut 21. oktoobril 1805 suuri lahinguid löönud ja peale oli kasvanud terve põlvkond mereväelasi, kes polnud päris sõda näinud. Samal ajal toimus kiire tehniline areng.

Tekst: kaptenleitnant TAAVI URB, Balti Kaitsekolledži mereoperatsioonide lektor

Sel perioodil võeti kasutusele aurumasin – mis muutis laevad ilmast vähem sõltuvaks, kuid vähendas nende tegevusulatust –, senisest paremad suurtükid ja lõhkemürsud ning sõjalaevu hakati soomustama ja lõpuks ka rauast ehitama. Kuna areng oli väga kiire ja toimus paljudes suundades ühekorraga, koosnesid enamiku riikide laevastikud „tootenäidistest“, kus üksikud erinevate arengusuundade tipud, vaheastmed ja ummikteed olid läbisegi täiesti vananenud mudelitega. Niivõrd erinevate omadustega laevu oli raske või isegi võimatu ühiselt tegutsema panna.

Olukorra tegi hullemaks, et sidepidamine käis endiselt lipusignaalidega nagu sada aastat varemgi. Õigupoolest oli olukord läinud isegi halvemaks, sest aurulaevade korstnatest tõusev suits varjas signaale rohkem kui enne. Lisaks sellele oli laevade liikumiskiirus lahingus suurem ja kohmakal sidepidamissüsteemil oli sellega varasemast raskem sammu pidada. Merevägedes mõisteti, et esiisade kombel merelahingut pidada ei saa, aga keegi ei teadnud, milline võiks olla uus ja töötav meetod. Eksperimenteeriti erinevate uute, innovaatiliste ja sageli ebasobivate meetoditega.

LISSA LAHINGU ÕPPETUNNID

20. juulil 1866 kohtusid Lissa saare lähedal 32 Itaalia ja 26 Austria sõjalaeva. Austria laevastik murdis kolme üksteisele järgneva kiiluna Itaalia laevastikust läbi. Pärast seda mandus lahing melee’ks, kus vastased üritasid üksteist söe- ja püssirohusuitsus ära tunda, tulistada ja rammida. Lahingu kõrgpunktis rammis Austria soomustatud liinilaev Erzherzog Ferdinand Max Itaalia soomusfregatti Re d’Italia, mis läks ümber ja uppus kolme minutiga. Kaootiline lahing jätkus pimedani. Seejärel sõitis kumbki laevastik oma kodusadamasse haavu lakkuma. Lahingu käigus kaotas Itaalia merevägi veel teisegi laeva ja kolmas uppus pärast lahingut kodusadamas. Lissa vallutamine ebaõnnestus, ülemvõim Aadria merel jäi Austriale ja Itaalia armee pidi loobuma pealetungist piki Trieste lahe rannikut.

Juba enne Lissa lahingut spekuleeriti merevägedes, et soomustatud laevade ajastul võiks rammil olla suur roll. Re d’Italia uputamine näis seda igati kinnitavat ja kuni esimese maailmasõjani ehitati sõjalaevade vöörid rammimist silmas pidades. Sellest hoolimata ei uputatud lahingus rammimisega enam ühtki pealveelaeva. Tagantjärele tarkusena toimus Lissa lahing sel lühikesel ajahetkel, kui soomusel oli võidujooksus relvastusega edumaa, sellest tehtud järeldused ei arvestanud suurt pilti ja olid kokkuvõttes ekslikud. Tänapäeval peetakse seda üheks paremaks näiteks sõja kogemusele tuginedes tekkinud eksiarvamusest.

Lissa lahingust oleks saanud teha ka õigeid, ehkki üldistatumaid järeldusi, näiteks ülema energilisuse, motivatsiooni ja ettevalmistuste tähtsuse kohta. Kui sõda algas, oli Austria laevastiku moderniseerimine pooleli ning vaenulik Preisimaa jättis eksportimata laevadele tellitud terasplaadid ja kahurid. Austria laevastiku juhataja admiral Tegethoffi juhtimisel soomustati laevad ankrukettide ja raudteerööbastega ning relvastati olemasolevate kahuritega. Seejärel alustas ta intensiivset ja järjekindlat väljaõpet, mis sulatas paljurahvuselised laevameeskonnad hea väljaõppega ja motiveeritud tervikuks. Tegethoff läks lahingusse selge plaaniga, aga treenimata Itaalia laevastikul polnud mingit plaani, see sattus segadusse ja üks eskaader jäi lahingust üldse kõrvale.

JÄRELDUSED

Mulle tundub, et aeg, milles me elame praegu, sarnaneb natuke 19. sajandi teise poolega. Viimane suur sõda Euroopas lõppes 80 aastat tagasi ja just viimasel ajal on (sõja)tehnika areng olnud väga kiire. Kõige uuemad ja nähtavamad sõjavahendid on mitmesugused droonid.

Droonid on ilmselt tulnud selleks, et jääda, aga Lissa lahingu õppetund hoiatab, et järeldusi ei tohi teha kiirustades ja näha tuleb suurt pilti. Loogika ütleb, et ka droonide vastu leitakse peagi vahendid, mis vähendavad nende tõhusust ja võib-olla isegi muudavad nende rolli. Samuti tuleb mõelda järgmisele etapile, mis tuleb pärast droone.

SõJALiSTe OSKUSTe KURSUS, nii PeRePõhiSeLT ...

Tallinna maleva sõjaliste oskuste intensiivkursus järjekorranumbriga 19 koosnes kolmest suvisest ettevalmistavast nädalavahetusest, augustikuisest 10päevasest metsalaagrist ja lõpurännakust septembri teises pooles. Tavapärasest pisut erilisemaks tegi ettevõtmise aga see, et tänavusel SOKil alustasid ühiselt oma teekonda riigikaitsjatena nii ema ja tütar kui ka isa ja poeg.

Tekst: AIVO AVERIN, Tallinna maleva Akadeemilise malevkonna teavituspealik

Oma sõduriteed alustasid 2025. aasta suvel meie tänase loo kangelased – ema ja tütar

Katrin Rummel-Pali (52) ja Thea Pali (21) Akadeemilisest malevkonnast ning isa­poega Raimo Karner (59) ja Rasmus Karner (17) Nõmme malevkonnast. Kuidas ja miks nad Kaitseliiduga liitusid, mida kujutab endast „intensiiv­SOK“ ja kas see on hea või halb – sellega üritame artikli lõpuks joonele saada.

VALIKUD JA VÕIMALUSED

Kaitseliiduga liitumise mõtte initsiaatoriteks oli mõlemas peres noorem generatsioon. Rasmus oli juba mõnda aega tegutsenud noorkotkana, aga tundis, et midagi jäi justkui vajaka. Kui vanemveebel Raivo Konnapere pani intensiiv­SOKi jaoks kokku ekspromptpundi noortest, et vaadata, mis juhtub, kui noored hakkajad „vette visata“, siis andis Rasmus end pikemalt mõtlemata vabatahtlikuna üles. Tulemus: kõik viis noort said suurepäraselt hakkama ja „ujusid“, nii et lust vaadata! Isa Raimo, kel all kaheaastane Nõukogude armee kogemus (mida ta ei meenuta just liialt lahkete sõnadega), oli Kaitseliiduga

LiSATeAVe

Kaitseliit põhineb kodanike vabal tahtel kaitsta Eesti Vabariiki. Kaitseliidu sõjalist koosseisu täiendatakse SOK (sõjaliste oskuste kursuse) väljaõpete kaudu. Kaitseliidu Tallinna malev on viimastel aastatel korraldanud neid jõudumööda ja võimete piiril tihedalt, mistõttu huvilistel ei tule oma SOKi kohta liiga kaua oodata. Alates Ukraina sõja täiemahulisest faasist, aastast 2022, on tiibu sirutanud märkimisväärsed 14 SOKi kursust ja üks on loo kirjutamise ajal poole peal.

Aastast 2022 korraldatav Tallinna maleva suvine sõjaliste oskuste intensiivkursus leidis aset ka sel suvel, mil oma tavaelu rutiinist lahkus ligikaudu 60 tsivilisti, kellest lõpurännakuni jõudis 45 väljatreenitud võitlejat. 3 nädalavahetust, 10päevane metsalaager ja nädalavahetus lõpurännakul. SOK-19 tuli, et jääda!

liitumist pikalt vaaginud, aga kuna ühtegi omavanust sõpra selle mõttega ei haakunud, läks ta kaasa noorema poja „duhhiga“. Raimo vanem poeg on Kaitseväe taustaga ja tema üle oli isa juba enne uhke. Nüüd siis tuli Raimo kord omaenda sitkust tõestada.

Kui Raimo ja Rasmus sattusid samasse SOKi üsna kogemata, siis Katrinil ja Theal oli Kaitseliiduga liitumine ja SOKi ühine läbimine pigem pikem ja läbimõeldum plaan. Omavahel oldi riigikaitse teemadel arutletud juba aastaid ja mida aeg edasi, seda intensiivsemaks need ema­tütre jutud läksid. Oldi väga hästi kursis „Ole valmis!“ äpiga ja vaagiti ka liitumist Naiskodukaitsega. Thea utsitusel otsustati aga siiski astuda Kaitseliitu, esimese suure eesmärgina läbida SOK ning ühineda riigikaitsega sõjaaja ametikoha kaudu. Kuna Theal on pooleli ülikooliõpingud Inglismaal, oli suvine intensiivkursus Palidele ainumõeldav variant.

RUMMIPALL LÄHEB TANTSUPEOLE! Tallinna maleva intensiivkursus SOK19 koosnes kolmest suvisest ettevalmistavast nädalavahetusest, augustikuisest 10päevasest metsalaagrist ja lõpurännakust, mis toimus 19.–21. septembrini.

Ülemad hajutasid isad­pojad, emadtütred ja ka noorkotkad viie jao vahel nii lahedasti ära, et jaokaaslaste seas just liiga palju tuttavaid nägusid ei olnud. Algas õpe. Lisaks sõduriõppele ka uute kamraadide tundmaõppimine. Thea ja Raimo sattusid 4. jakku ning sõbrunesid õige pea.

Katrini perekonnanimi osutus jaokaaslastele aga keeruliseks, niivõrd keeruliseks, et juba esimeste kogunemiste käigus sai ta endale hüüdnimeks Rummipall. „Ega mingit „koolikiusamist“ ei olnud,“ on Katrin tagantjärele oma hüüdnimega üsna rahul. „Õige mitu kaaslast küsisid, ega ma ei solvu või midagi, aga minu arust oli see Rummipall väga naljakas ja lahe!“

Vähem naljakas oli hetk, kui Katrinil oli väga vaja jõuda SOKi­nädalavahetuselt sellesuvise tantsupeo esimesse proovi, aga võrdlemisi hirmutava tõkkena seisis ees relvaõppeeksam Test 1. Kursuse rühmaülem tuli vastu ja võimaldas Katrinil pühapäeva hommikul esimeste seas eksami sooritada, aga

tingimuseks oli, et see peab esimesel katsel ka sooritatud saama. Rummipall sai Test 1­ga hakkama, tantsis tantsupeol ja jõudis ka laulupeole, kus sai kuulda, kuidas Thea noored kaksikõed koos ülejäänud Eestimaaga laulsid.

KUI POEG LÄHEB METSAPOOLE

Jõudis kätte august ja „sokikate“ põhipingutus – 10päevane metsalaager. Esimeste nädalavahetustega oli laotud mõningane põhi nii relvadega suhestumises kui ka distsipliinis. Rasmus tunnustab: „Alguses kohe oli distsipliin väga korralik! Nii enne kui ka metsas,“ ja jätkab kiidulainel: „Meie jao mentor oli minu kõige lemmikum üldse!“ Isa Raimo teeb pojaga peaaegu et nõustuva näo, kuid peab vajalikuks mainida, et oma jao mentori töö kohta tuli tal õppe jooksul paaril korral korrigeerivaid märkusi teha, kui hoogne distsipliini tagaajamine talle liialt nõukaaja spordiroodu meenutas. „Kuulati, ikka kuulati ja võetigi mõnda asja edaspidi rahulikumalt,“ jääb 4. jao spin doctor tagasihoidlikuks.

Iga jaoga oli alates metsalaagrist kuni lõpurännaku finišini kaasas mentor, kellega koos õpiti kõike uut ja siis rakendati neid teadmisi üheskoos, teinekord põlvini soos või kõrvuni sääsevõsas rapsides. Mentorid tegid „sokikatega“ kogu selle tralli kaasa ja pälvivad meie artikli kangelaste selge tunnustuse. Kuid nagu inimesi ja „sokikaid“, nii on ka mentoreid erisuguseid. Mõned lihtsalt sobituvad oma jaoga paremini treeningväljakul, mõned aga võsas, soos ja metsas, kus segadust oluliselt rohkem.

Rasmus kiindus metsasse metsalaagri teisel päeval: „Ma lihtsalt nautisin ühel hetkel seda metsas olemist. See oli nagu ...“ Isa torkab kõrvalt: „See, jah, tahaks ainult metsa saada ...“

Igatahes metsas Rasmusele meeldis. Meie nelikust oli ta ilmselt ainus, kes metsalaagrist pääsenuna seda ka päris tõsiselt taga igatsema jäi.

KUI TÜTREL ON SUVEL LIIGA PALJU

VABA AEGA

Thea tegi metsalaagris omamoodi eksperimendi. Ta kogus iga päev oma jaolt andmeid kaaslaste hetketunnetuse kohta. „Ma panin märkmiku tabelisse iga päev kirja iga jaoliikme füüsilise ja

vaimse reitingu 10 palli süsteemis ja pärast koostasin nende andmete põhjal kokkuvõtte.“

Metsalaagri katsumusi hindavad meie „sokikad“ mõnevõrra erinevalt, aga kõigile oli vähemalt mälestusväärne metsalaagri seitsmendal päeval ja ööl toimunud nn lipurännak, kus nad patrullrännakul täitsid erinevaid ülesandeid. Olemuslikult oligi tegu natuke lõpurännaku „peaprooviga“ ja sellisena kõik osalejad seda võtsidki. Jaod, kes ei olnud seda veel teinud, hakkasid sel paarikümnekilomeetrisel „müdistamisel“ kokku töötama, sest midagi muud ei jäänud lihtsalt üle.

Katrin sai aga oma „litaka“ kätte metsalaagri lõpus: „Isegi lõpurännakul ei olnud nii raskeid hetki, kui viimasel päeval lõpulahingus.“ Lollide olukordade ja olemasoleva varustuse täielik omavaheline ebaklapp. Mis teha –mõnel ei vea armastuses, mõnel teisel jälle metsalaagri lõpulahingus …

17AASTANE KAPTEN

Reede õhtul, 19. septembril, kogunesid kursuslased, et tõmmata pühapäeva õhtuks joon alla millelegi olulisele oma senises elus – lõpetada sõjalise väljaõppe kursus ja saada roheline tuli asumaks oma sõjaaja ametikohtadele.

Öö vastu laupäeva veedeti Klooga harjutusväljal ning hommikul hakatigi kohe harjutama. „Sokikate“ esimeseks ülesandeks oli laskeharjutus Test 2, misjärel asuti jagude kaupa REV5 varustuses rännakule, saatjateks pingul närv, teatav väsimus ja end igal lagedamal alal meelde tuletav vastutegevus ...

Rasmus: „Lõpurännaku raskeim etapp oligi esimene. Kahe tunni jooksul ületasime põlvini vett viis korda. Tore algus REV5 varustuses ... Noorkotkana patrullvõistlustel oli tegelikult sama asi, esimene etapp oli alati kõige raskem!“

Rasmus ilmselgelt teab, mida ta raskustest räägib, sest ta räägib SOK­19 lõpurännaku 1. jao ülemana, kelle kaaslased sellesse rolli valisid. Meie noortel läks üldse hästi, 4. jao ülemaks sai Thea. Metsalaagri isehakanud psühhoanalüütikust õbluke tüdruk, kelle jaoülemaks hakkamise kohta ütleb jaokaaslane Raimo: „Thea oli hea valik, sest tema suutis keerukaid

indiviide ja inimsuhteid kõige paremini hallata.“

Thea ülesandeks saigi muuhulgas „hallata“ järgneval retkel jaokaaslasi, kel on stressiolukorras raske oma tundeid ... hallata. Midagi ekstreemset ei juhtunud, aga jao juhtimisel oli jälle paar olulist nüanssi, millega tuli igal hetkel arvestada.

Ka Rasmus tajus jaojuhtimise raskusi. Tõenäoliselt ongi 17aastasel ekstra keeruline kehtestada end jaos, kus keskmine vanus on ... no seal teisel pool.

Rasmuse põhihädad olid näiteks sellised, et kui tema oli välja kuulutanud 15minutilise pausi, pakkis keegi oma köögi lahti ja hakkas piiritusepriimust soojaks ajama. Seal ei osanudki Rasmus nagu midagi teha, sest 17aastase jaoülema väljahõigatud 15minutiline paus on ju ometi vähem oluline kui tähtsa toitumisspetsialisti 40minutiline KTP­gurmee ...

Maastikul olid Rasmusel vähe paremad kaardid. Et ühtlustada jao liikumist, paigutas ta jao ette aeglasemaid liikujaid ja sai sellega jao ühtlasemalt kulgema. Rasmus jagab biiti.

Meie kaks jaoülemat olid liidritena ka tegelikult igati oma ülesannete kõrgusel, vähemalt lihtsasti mõõdetavas meetrikas. Rännakule eelnenud laskeharjutusel Test 2 olid nii Thea kui ka Rasmus oma jao parimad ning Rasmus lausa nii hea, et ta oli kogu SOK­19 rühma parim Test 2 sooritanu!

LÕPETUSEKS

Kursuslased läbisid oma esimese maastikuetapi, seejärel maskeerisid end, loovutasid oma REV5 rünnakuvarustuse vastu ning jätkasid retke, mis viis neid järgmisena sidepunkti. Punktidega võiksime jätkata lõputult, neid tuli omajagu, aga tõsiasi on see, et kunagi kesköö paiku sattusid kõik tegutsevad jaod varitsuse alla, rullisid end selle alt välja ja jätkasid oma tegevusi. Pühapäeval olid nende seas telliskivimemoriin, ojas sumpamine, truupidest läbipugemine, miiniväli ja meditsiin koos segava vastutegevusega ning paljutki veel. Selline kolmanda päeva asi juba, aga ...

SOK­19 kursus tegi oma retke ära! Palju õnne, Thea, Katrin, Rasmus ja Raimo! Palju õnne ka kõigile teistele SOK­19 kamraadidele! Nii jätkata!

VARJUD TAeVAS: KAiTSeLiiTLASeD õPPiSiD enne

ORKAAni

DeSSAnDiTAKTiKAT

Prantsusmaa panus meie liitlaskoostöösse on teadagi väga laiaulatuslik, alates eFP lahingugrupist kuni sihtotstarbeliste väljaõppeüksusteni, kes on pühendunud meie Kaitseväe ja Kaitseliidu võimekuse arendamisele.

Tekst: MIHKEL ŠORIN, Pärnumaa malev

Kuid hiljutine ühisõppus Prantsuse kergejalaväekompaniiga, tuntud ka hüüdnimega Ghost Company (Kummituskompanii), oli midagi enamat kui rutiinne treening. See oli hindamatu kogemus ning toimis sisuliselt ka luureoperatsioonina tulevase „vastutegevuse“ ridadesse.

Sest vaid nädal hiljem astus sama Prantsuse üksus õppusel Orkaan meie vastu „vastasjõu“ (OPFOR) rollis. Ja nad tulid tegema täpselt seda, mida üheskoos harjutasime, ehk helikopteritel alasse infiltreerumist, et kiiruse ja ootamatusega haarata kriitilised objektid kontrolli alla. Meie ülesandeks oli aga leida ja neutraliseerida need infiltreerunud üksused enne, kui nad jõuaksid objektid hõivata ja positsioonid kindlustada.

See asetas kopteridessandi väljaõppepäeva täiesti uude valgusesse ning andis meile võimaluse saada vahetu kogemus, kuidas meie hilisem „vastane“ tegutsema hakkab.

TEOORIA JA TAKTIKA Õppepäev algas intensiivse teooriatunniga, kus räägiti kopteridessandi üldistest põhimõtetest. Umbes 30–45 minuti jooksul käsitleti kopteri ülesehitust, istmete paiknemist, maandumisprotseduure ning jalastuva meeskonna turvalist lähenemis­ ja jalastumisviisi.

Seejärel jaotati meid gruppideks. Tulejuhid said silmaringi laiendava õppe ründekopteritelt tule tellimise protsessidest ja formaadist ning ülemad ja jalastuv koosseis keskendusid dessanditaktika õppele.

Selleks, et teoreetiline õpe seostuks paremini taktikaliste olukordadega, anti meile dessandioperatsiooni

käsk, mida oli tänu tuttavale viiepunkti­käsu formaadile väga lihtne järgida. See klassikalises NATO stiilis käsk andis lisaks üldisele silmaringi laiendamisele väärtusliku kogemuse, millistel alustel meie „vastane“ Orkaanil oma rühma­ ja kompaniitasandi lahinguplaane koostab.

KIIRUS, EFEKTIIVSUS JA OOTAMATUS

PUULATVADE KOHALT

Pärast teooriat liikusime Mõnnuste lennuväljale, kus meid ootasid kolm Prantsuse transpordikopterit NH90 Caiman. Praktiline osa algas kopterite üldtutvustusest ning madala pulsiga oluliste protseduuride läbiharjutamisest – kogu drill kopterile lähenemisest ja sisenemisest kuni selles viibimise ja jalastumiseni.

Harjutamise kõrvalt kirjeldasid kopteripiloodid, et kogenud meeskondadega lennatakse tuvastamise vältimiseks madalal piki maapinda ja puulatvade kohal, hoides lennukõrgust vaid 2–3 meetri peal, kiirus võib seejuures olla kuni 200 km/h. See kinnitas, et kopteridessant on äärmiselt kiire ja agressiivne operatsioon, mida on peaaegu võimatu õigel ajal avastada.

INTEGREERUMINE „KUMMITUSTEGA“ Prantsuse kergejalaväe professionaalsus oli meile juba enne teada, ent eriti märgiline oli nende avatus koostööks ja tahe integreerida eestlasi oma üksustesse. Meie jaosuurused Kaitseliidu üksused jaotati prantslaste rühmadesse laiali selliselt, et igas Prantsuse jaos oleks 2–4 kaitseliitlast.

Sellele järgnes rünnakuoperatsioon. Meile anti käsk infiltreeruda kopterite abil vastase suurtükipositsioonide lähedusse, blokeerida täiendava QRF ­ üksuse ligipääs ning hävitada positsioonid kiire ja ootamatu rünnakuga.

Juba hetkest, kui me kopteri maandumisalal oma Prantsuse kaasvõitlejatega jalad maa peale saime, oli omavahelise koostöö tugevus ilmselge. Ühises koosseisus rünnakusse liikuda oli üllatavalt lihtne. Meid võeti koheselt omaks ning tiimitöö sujus naturaalselt. Põhilised drillid, põhimõtted ja käemärgid on meil samad ning üksteisest arusaamine on lihtne ka ilma ühise verbaalse keeleta.

Tänu ootamatule dessandile jõudsid rühmad enda objektide lähedusse kiirelt ja märkamatult ning saime vahetult kogeda, kuidas „Kummituskompanii“ oma motot „Discret et efficace“ praktikas ellu viib – kergejalavägi liikus ka tihedamas Eesti võsas kiirelt, metoodiliselt ja diskreetselt.

Teatud väikesed erinevused meie tegutsemises siiski on, kuid need pakkusid mõlemale poolele häid õpikohti. Kaitseliitlastena saime jagada oma väärtuslikke kogemusi drooniohuga arvestamise ja droonide eest varjumise kohta. Meie aga saime hindamatu võimaluse jälgida, kuidas meie tulevane „vastutegevus“ Orkaanil kiire ja vaikse lähenemisega tegutseb.

TUNNE ENNAST JA TUNNE VASTAST Kogu väljaõppepäev kujunes meile tunduvalt praktilisemaks ja väärtuslikumaks, kui oleksime osanud oodata. See andis sisuliselt otsese ligipääsu meie tulevase „vastutegevuse“ tegevusviisidele Orkaanil ning hea ettekujutuse, kuidas kopteritega infiltreerumist planeeritakse ja teostatakse. Kombinatsioonis Orkaaniga andis see õppepäev unikaalse võimaluse kogeda kopteridessanti nii ründava kui kaitsva poole pealt ja avardas tohutult silmaringi.

Lisaks uutele teadmistele oli taas kord äärmiselt positiivne näha, kui kergesti on meil võimalik prantslastega integreeruda ja kui tõhusalt suudame ühise eesmärgi nimel tegutseda. See kinnitab, et liitlassuhted ei kasva pelgalt paberil, vaid arenevad külg külje kõrval metsas, kopteris ja lahinguväljal ülesandeid täites. Kopterist jalastudes oli kindel tunne, et sinu kõrval seisab professionaal, kes sinu tegevust katab, sõltumata käisel olevast lipust.

KA DROOniSõDA On KAVALUSe KULG

MTÜ Vaba Ukraina viis aastatel 2015–2016 läbi taktikalise tasandi lahingukannatanu käsitlemise (TCCC) instruktorite kursused Ukraina kaitseväelastele ja vabatahtlikele. Ka Eesti edaspidine toetus Ukrainale on tekitanud Ukraina brigaadidesse tulihingelisi Eesti patrioote, kes jälgivad olukorda Eestis ja aeg-ajalt küsivad, kas nüüd on õige hetk Eestile appi tulla.

Tekst: KUIDO KÜLM, vabatahtlik autor

Ühe TCCC kursuse lõpetaja sõjatee viis drooniüksusesse ning koostöös teiste Ukraina abistajate ja Kaitseliidu Tartu maleva vabatahtlikega sai 2025. aasta kevadel käima lükatud nende Eestisse toomise projekt, mis augustis lõpuks ka realiseerus.

UKRAINA PILOODID

Piloodid olid väga laialdaste kogemustega, ikkagi kümne aasta jooksul droonisõjas ellu jäänud, ja teadmisi selle kohta, mis asjad tapavad ja mis ellu jätavad, jagati Lõuna maakaitseringkonna kaitseliitlastele hea meelega. Neljapäeval ja reedel olid kavas ettekanded, laupäevaks oli kuulajate taustast juba nii palju aru saadud, et küpsenud oli plaan, kuidas praktilist drooniharjutust läbi viia.

SUNZI ÕPETUSEST INSPIREERITUD

BAASTÕED, MIS KEHTIVAD KA DROONISÕJAS

Kui sa end kuskil näitad, siis mispärast ja mille jaoks?

Harjutuse eesmärk oli õpetada, et lisaks drooniga lendamisele on vaja osata ka lahingutegevust planeerida ja lahinguplaanid tuleb valmis mõelda enne, kui lendama minnakse. Harjutusel kasutati neid droone ja seadmeid, mis ringkonna üksustel endil kasutada on.

Kui vastane end sulle näitab, siis mispärast ta seda teeb?

Kus, miks ja millal sa näitad vastasele ennast tugevama või nõrgemana?

Kui sul on droonid pea kohal ja sa ise ei saa lennata, pole see paha. Sa oled elus ja vastane ei tea seda.

Kuidas meelitada vastane viga tegema? Loo talle illusioon, et tal on ülekaal, ja ta lendab väiksema ohutajuga.

Väikesed asjad viivad suurteni: kui avastad droonimeeskonna, siis jälgi neid ja mingil hetkel jõuad rotatsiooni kaudu nende droonibaasini. Droonibaasist käib ikka keegi kuskil kõrgemas staabis aru andmas ja nii jõuad juba suurema üksuseni. Mida ja millal seejärel hävitada, ei ole enam pilootide, vaid üksuste ülemate pädevuses.

PRAKTILINE HARJUTUS

Harjutus toimus Tartu lähedal Kardla piirkonnas ja selle aluseks oli kevadel pilootidele esitatud vägagi sobiv küsimus, kuidas teostada droonidega objekti kaitset. Harjutusel oli sellest saanud ülesanne leida vastaspoole droonimeeskonnad. Nii OPFOR kui BLUEFOR koosnes kolmest droonimeeskonnast, mis pärast lõunat rolle vahetasid. Mänguala oli jagatud kolmeks sektoriks: Põhi, Ida ja Lääs. Lubatud lennukõrgus oli 260 m AGL.

Alustuseks analüüs. Kuidas sina vastase rollis olles valiksid ülesande täitmiseks sobiliku lennupositsiooni?

Teoorias pead jälgima järgmisi asju 1. Hea sidelevi puldi ja drooni vahel ning side kõrgema staabi ja omade üksustega.

2. Pommikaitse ülalt ja killukaitse perimeetris, et jääksid ellu, kui

sind avastatakse ja tulistama hakatakse.

3. Alternatiivsed positsioonilt lahkumise teed. Kui sinu tulekutee peaks distantsilt ära mineeritama, pead leidma alternatiivi ja kasutama seda.

4. Meditsiinilise evakuatsioonimeeskonna ligipääs sinu positsioonile.

5. Oma elektrooniliste segajate asukohad, mis ei segaks sinu tööd.

Meeskond saatis oma asukoha koordinaadid juhtstaapi ja harjutuse lõppedes sai vaadata, kui palju langesid meeskondade positsioonid kokku pärast päeva keskel tehtud rollide vahetust. Ukraina pilootide soovitusel ei näidatud meeskondadele lõunasel briifingul hommikusi asukohti, sest taheti näha, mil määral õhtused positsioonid hommikustega sarnanevad.

Pettepositsioone saab kasutada: 1) eksitamiseks. Luuremeeskonnale omase tegevuse matkimine sunnib vaenlast raiskama aega ja ressursse. See vähendab survet tegelikele meeskondadele ja võimaldab neil oma ülesannet turvalisemalt täita; 2) vaenlase drooni tuvastamiseks. Pettepositsiooni loomine („näitad ennast vastasele“) tõmbab vastase droone ligi. Nende lennutrajektoori jälgides on võimalik määrata droonioperaatorite asukoht, mis omakorda võimaldab neid tuvastada ja hävitada, samuti jõuab nende kaudu vastase droonibaasini.

Avastatud positsioonile kaudtule tellimiseks piisas harjutusel kahest infokillust (inimesi droonidega ei tuvastatud):

1) oli nähtud, kuhu droon lendas;

2) samast piirkonnast olid saadetud aerofotod, kus oli näha maskeeringut.

Lõunapausil tehti kiire eine ning seejärel kokkuvõte. Iga meeskond kandis ette kahest asjast:

1) miks valiti positsiooniks just see asukoht;

2) milline oli lahinguplaan vastase leidmiseks.

Drooni lennutamisel jälgi alljärgnevaid reegleid.

1. Stardipositsioonilt lenda minema nii madalalt ja nii kaugele kui saad, alles siis tõuse opereerimiskõrgusele.

2. Striimi hakka edastama siis, kui oled oma stardipositsioonist piisavalt kaugel.

3. Rindepiirkonnas ei tööta GNSS, jäta meelde maastikupunktid, mille abil leiad tagasilennul kodutee. Soovitatav on teha esimest korda tundmatus paigas lennates esimene lend nii, et lendad drooni tagumine ots ees, kaamera vaatab stardipositsiooni ja „piloodi abi“ joonistab videopildi järgi sketši maastikuobjektidest (ristmik, metsaäär, jõgi jne), mille järgi saad hiljem tagasi tulla. Ukrainlased rõhutasid väga ATTI režiimis lendamise oskuse vajalikkust.

Pealelõunane teineteiseotsimine kestis kaks tundi, ühtki meeskonda seekord ei leitud. Küll aga jagati lõpubriifingul vastastikku omandatud teadmisi ja pilte positsioonidest maa pealt vaadatuna.

Positsioonil viibimise nõuded.

1. Ilma kriitilise vajaduseta positsioonilt ei lahkuta.

2. Loomi ei toideta, loomad liiguvad seal, kus on toitu (kus toitu, seal ka inimesi) ja paistavad termokaameras silma.

3. Peldikus saad käia ainult siis, kui taevas on droonidest „puhas“.

Lahinguplaani tegemisel mõtle nagu vaenlane: kuhu rajaks tema oma positsioonid lendamiseks?

VEEL PRAKTILISI JUHISEID

UKRAINAST JA KOKKUVÕTE

Kui enamik haavadest on killuhaavad, pole mõtet lisada kehaturvistele kuulikindlaid plaate, hoiab kaalus kokku.

Kasutatavad sagedusdetektorid peavad olema sideprotokollist aru saamise võimega, et eristada näiteks WiFi signaali FPV­drooni signaalidest. Tõsine peavalu on elektroonilise võitluse segajad, mis detektoreid „umbe ajavad“.

Kiudoptilise kaabliga varustatud FPVdroonide levikuga rõhutati, et kõige parem on droone tuvastada akustilise kuulamise järgi. Parimaks kaitseks on osutunud kaitsvad võrgud ja haavlipüssid. Vähemalt kaks haavlipüssi ja julgestaja(d) on kohustuslikud ka igas sõidukis, mis liigub „hallis alas“. Igal droonitüübil on oma helisignatuur ja kui sulle tundub, et sind avastati, ning seejärel kuuled teise helisignatuuriga drooni, siis on vastane ilmselt kuhugi midagi poetanud.

Küsimusele, kas ainult droonidega on võimalik saavutada õhus lokaalne ülekaal, vastati eitavalt, lisaks on vaja elektroonilise luure tuge. Julgustuseks räägiti juhtumist, kus omade jalaväepositsioonid olid ajutiselt tühjad ja vastase jalaväe edenemine peatati vaid 6 Autel­tüüpi drooniga ülalt laenguid kukutades.

Mida teha, kui mitu oma droonimeeskonda satuvad väga lähestikku? Lahendus sõltub olukorrast. Ukrainas on vahel isegi üheksa meeskonda samas metsaviirus koos, alas lihtsalt pole rohkem sobivaid asukohti.

Lancet droon hävitab eelisjärjekorras militaarsihtmärke, aga kui drooni

lennuressurss hakkab lõpule jõudma, siis lastakse kõike, mis ette jääb. Hersoni piirkonnas on moskalite õppehävituskeskus, seal lastakse kõike, mida nähakse.

Kuidas mitte eristuda ümbruskonnast? Tuleb arvestada, et masinatele paigaldatud EW­segajate kuplid eristavad militaar­ ja tsiviilsõidukeid. Seetõttu ei värvita sõidukeid enam roheliseks. Rindeläheduse tagalas liigutakse tsiviilriietuses, et vähem silma torgata. Sõjaväevormi võid nii kokku sobitada, et jakk ja püksid on erineva kamuflaažiga, see raskendab äratundmist.

Kui tegeled objekti kaitsega, siis tuleb vastane kindlasti seda objekti uudistama, jälgi objekti eemalt ja kasuta vastase drooni leidmiseks kaamera zoomi. Kui läheb hästi, viib vastase droon sind nende droonimeeskonnani.

Kui leiad vastase sõiduki, siis otsi poole kilomeetri raadiuses ka meeskonda. Ühe droonimeeskonna jaoks on brigaadi vastutusalas umbes 10 positsiooni, mille vahel meeskond asukohti vahetab. Uusi positsioone otsitakse pidevalt, ka rotatsioonil baasi naasmisel ja missioonilt tagasilennul. Positsiooni asukohta saab otsida ka autosõidu ajal. Drooniga otsitakse ning „naasmispunkt“ on määratud liikuvale puldile. Positsiooni planeerimine võib võtta aega poolteist päeva.

Intensiivse lahingutegevuse ajal ei pruugi ülemal olla mahti tegelda kõigiga, seetõttu toimub luure­ ja FPV­droonide meeskondade vahel ka otsekoostöö.

Kaudtule eest ära poe peitu puude alla, sest puude ladvad panevad mürsud plahvatama, suurendades sellega kildude raadiust, ning puu võib sulle ka kaela sadada.

Kindlatel kellaaegadel toimuv meeskondade rotatsioon on lubamatu. Vastane tuvastab kohe käitumismustri ja teab edaspidi sinu tegevusi ette. Kasuta meeskondade rotatsiooniks ebaregulaarseid aegu ja marsruute.

Mida kõrgemal on sul antenn, seda suurem tõenäosus on sattuda nii oma kui vastase elektroonilise segaja mõjuvälja. Kui paigutad saatja künka varju, kaitseb küngas saatjat vastase elektroonilise segaja eest. Repiiter­droonid töötavad umbes 80 m kõrgusel maapinnast. Linnalahingus sobib antenni asukohaks hoone 2. või 3. korrus.

Kaevikud peavad olema kaetud droonivastaste võrkudega. Vastutuult lennates tee marsruut siksakiline – hoiad

akut kokku ja lendad ka kiiremini kohale. Starlink ei lähe enne käima, kui pole saanud GNSS­ühendust. Kui toimub elektrooniline segamine, võid kaevata Starlinki „käivitamiseks“ väikse augu ja panna sinna antenni.

Mille üle Ukraina instruktorid väga muretsesid, oli olukord „Kuidas kaitsta droonimeeskonda lolli ülemuse eest“. Ukrainas olla see lahendatud seaduse tasemel, et tagada droonimeeskonnale otsustusõigus. Näiteks positsiooni valikul.

Enne harjutuse lõppu saime Ukraina piloodilt rusikareeglid

1. Tagada side „üles“ kõrgemale ülemale.

2. Tagada side üksuse sees ja teiste samas sektoris olevate omade üksustega.

Ukrainlased kiitsid väga eesti meeskondade varjumis- ja maskeerimisoskust. Seega sai ülesanne lennata nii, et sind ei nähtaks, harjutuse lõpuks eeskujulikult täidetud

3. Mõelda ja tegutseda, et kõike eelnevat pidevalt täiustada ja paremaks teha.

Droonidelt ja teistelt andmekorjeüksustelt laekuv info peab katkematult liikuma edasi analüütikuteni ja staapides otsuste tegijateni.

Samas rõhutati, et videostriimi ei tohi saata väga kõrgele staapi, siis tekib mikromanageerimine ja see on väga halb. Lisaks striimile peab soovitavalt kasutada olema ka kohalik sõnumirakendus.

Info on tänapäevase sõja vereringe!

KAiTSeLiiDU PiKAmAALASKmiSe meiSTRiSARi

LiGiLÄheDASim mOODUS ViiA RAhUAJA

KeSKKOnnAS LÄBi SõJAVÄeLiST VÄLJAõPeT

Kaitseliidu pikamaalaskmise meistrisarja idee kerkis 2022. aastal Muhu Karika autasustamistseremoonia lõpusõnavõtu käigus.

Tekst: MARGUS PURLAU, Kaitseliidu spordipealik

Olukord oli tookord selline, et Muhu Karikas 2022 oli teoks saanud vabatahtlike kaitseliitlaste algatusel ja toonase Kaitseliidu ülema kindralmajor Riho Ühtegi eestvedamisel, sest õhus oli ka võimalus, et pikamaalaskmise võistlus jääb samal ajal toimuvate õppuste tõttu üldse ära.

Kuhu me täna jõudnud oleme, kirjeldab väga ilmekalt tabel 1.

Tabeli lugemise hõlbustamiseks lisan mõne selgituse.

2023. aastal toimus kolm etappi ja Kaitseliidu ülema karikavõistlus, 2024. aastal neli etappi ja Kaitseliidu ülema karikavõistlus ning 2025. aastal samuti neli etappi ja Kaitseliidu ülema karikavõistlus, kuhu kvalifitseerub kümme (10) võistlussarja parimat kaitseliitlasest pikamaalaskurit.

Starte relvaklasside järgi: laskur, täpsuslaskur (poolautomaat), täpsuslaskur (poltlukk), snaiper magnum, vabaklass ja 1 km täpsuslaskur. Laskur saab osaleda kuni kahes relvaklassis võistluse/etapi kohta.

Individuaalseid starte: erinevad laskekaugused/-harjutused

TABEL 1

võistleja kohta kogu võistlussarja jooksul.

Laske: võistlussarjas tehtud laskude koguarv.

Tabavusprotsent: mittetabamusest või nullskoorist kõrgem tulemus tehtud laskude arvust.

Veel kvantitatiivset statistikat. Ühe etapi korraldamisse on kaasatud keskmiselt 14 vabatahtlikku (rajameistrid, kohtunikud, toitlustajad, julgestajad, märgimeeskond), kes kokku panustavad ürituse elluviimisse keskmiselt 364 töötundi. Kaitseliidu pikamaalaskmise korraldusmeeskonna juurde on organiseerunud 38 vabatahtlikku, nende hulgas neli rahvusvahelise kategooria kohtunikku, samuti noorkotkastest ja kodutütardest koosnev n­ö järelkasvutiim, kes on arvestatavaks abiks võistluste läbiviimisel.

Kvalitatiivse arengu poole pealt tasub hinnata tabavusprotsendi tõusutrendi aastast aastasse. See toetab kõnekalt fakti, et võistlejad teevad kodutööd ja mõtteviis „ehk saan pihta“ ei ole enam valikus. Kui 2022. aastal tuli veel ette, et ühe relvaga laskis mitu inimest, siis tänaseks on kõigil osalejatel olemas talle kinnitatud relv ja/või endale soetatud professionaalne relvaplatvorm. Vabatahtlikud kaitseliitlased on organiseerunud, mis tähendab, et käima on läinud iseeneslik kogemusjuhtimine ja kogemuste jagamine. Tekkinud on mitmeid võrgustikke sotsiaalmeedia platvormidel, samuti nii ametlikke, organiseeritud pikamaalaskmise klubisid kui ka lihtsalt harrastajatest sõpruskondi. Professionaalsust kinnitab laskurite asjatundlik lisavarustus, nagu ballistiliste elektrooniliste kalkulaatorite kasu­

tamine nii tuule­ kui kaugusparanduste tegemisel. Samuti on tõusvaks trendiks laskemoona iselaadimine, mis kaugematel distantsidel annab ühtlase kuulikiiruse ja täpsuse.

Proovikivina peab esile tooma asjaolu, et korraldusmeeskond töötab viimase piiri peal, mis tähendab, et kindlaksmääratud stardikohtade arv jääb kahjuks alla osalussoovide arvule. Samuti panevad piirangu ette olemasolevad harjutusväljad ja laskepaigad ning nende mitmekesisus.

Millised on lahendused? Suurema huvigrupi kaasamiseks on võimalik hakata korraldama pikamaalaskmise võistlusi ringkonna ja ka malevate tasemel. Nende võistluste kaudu kvalifitseeruksid Kaitseliidu meistrivõistlustel malevaid esindavad laskurid. Laskepaikade mitmekesisuse saavutamiseks tuleb läbiviidavad laskeharjutused kriitiliselt üle vaadata ja rikastada neid täiendavate lahinguvälja funktsionaalsustega.

Kas Kaitseliidu pikamaalaskmise meistrisari on lihtsalt huvitegevus, ­ sport või sõjaväeline väljaõpe? Sport ja võistlused, sporditehnika ning ­ metoodika on ligilähedasim viis viia rahuaja keskkonnas läbi sõjaväelist väljaõpet. See on nagu stressivaktsineerimine keskkonnas, kus konkurents, piirangutega tingimused, määratud ülesanded, sooritusvabadus jm on koondatud ühte tähtsasse lahinguvälja funktsiooni – pikamaalaskmisse.

Kokkuvõtteks tahan öelda, et käivitatud Kaitseliidu pikamaalaskmise algatus on üks parimaid näiteid, mis käib kokku Kaitseliidu värvika tunnuslausega „Vaba tahte jõud“.

Ehk – kui olukord nõuab, siis iga põõsas laseb ja me oleme selleks valmis!

Uute kohtumisteni Kaitseliidu pikamaalaskmise meistrisarja 2026. aasta etappidel!

Kaitseliit laskma!

nAD õPPiSiD nORRA inSTRUKTORiTeLT TAPmA

Nad ei teadnud sõjast midagi, nüüd on nad Ukrainas snaiprid.

Tekst: STEPHAN PETTERSEN, Forsvarets Forum Vahendaja: ANTON KUDINOV

Üks lask. Üks tabamus. Siis uuele positsioonile. See on meie reegel.“ 28aastane heledapäine „Niko“ reisis maailmas ringi, elas mõne aasta Indias ja töötas reklaaminduses. Nüüd jahib ta snaipripüssiga Donetskis Vene sõdureid. Eeltoodud mantra tagab, et venelased, kelle vastu nad võitlevad, ei saa teada nende asukohta ega arvu.

Seni on Niko ja tema võitluskaaslane „Samik“ olnud edukad. Nad räägivad, et metsadesse, kus nad töötavad, on Norras väljaõppe saanud Ukraina snaipreid tabama saadetud kolm Vene väeüksust.

„Nad kõnnivad ringi, roomavad ja hiilivad avalikult. Siis võtame neid ükshaaval maha.“

„Oleme kohtunud kõigi kolmega ja siiani elus. Hävitasime esimese üksuse, siis teise ja siis kolmanda. Õppetunnid tulevad neile raskelt,“ räägib ta.

Ukraina snaiper usub, et Vene sõdurid ei tea, kuidas vastasega kohaneda.

VENELASTE SEAS KARDETUD

On 2024. aasta suvi. Sõjapurustusi näeb Donetskis kõikjal. Igal pool jääb silma varemetes hooneid. Teekattes on siin­seal granaaditabamuste augud. Kaugelt kuuldub suurtükituld ja tankitõrjerelvade raskeid mütsatusi.

Metsaga ümbritsetud lagedal väljal harjutavad Ukraina snaiprid. Nad seavad hoolikalt oma püsse järgmiseks rinderetkeks valmis. Vaid nii saab olla kindel, et lask otsustaval lahinguhetkel tabab. Üks lask, üks tabamus.

Samik on kahekümnendate eluaastate esimeses pooles, tugev ja vähese jutuga. Enne seda, kui ta koos hea sõbra ja relvavenna Leoniga Norras kursused läbis, tal snaiprikogemust

ei olnud. Kuigi täiesti algajad, jõudsid nad kursuse lõpuks teistele, kogenumatele sõduritele järele. Kaks sõpra naasid Ukrainasse väeosa parimate laskjate hulgas, meenutab Niko. „Kahjuks kaotasime Leoni mõni aeg tagasi,“ lisab ta.

Muidu napisõnaline Samik ütleb sõna sekka, kirjeldades 19aastast Leoni kui päikselist inimest. Ta mäletab oma sõpra leidliku, tõhusalt tegutseva ja kartmatu sõjamehena, kes võttis enda peale alati kõige raskemad ülesanded.

„Leon ei olnud ainult hea snaiper, vaid ka meie sõber. Ta suri kangelasena,“ kõneleb Samik.

Ukraina avaldab harva andmeid langenute ja vigastatute arvu kohta, kuid veebruaris 2024, kaks aastat pärast täiemahulise sissetungi algust, ütles president Zelenskõi, et langenud on 31 000 Ukraina sõdurit. Raske on öelda, kui täpne see arv on, sest mõlemal poolel on huvi näidata oma langenute arvu tegelikust väiksemana.

Kaks Ukraina sõdurit nimetavad noorima võitluskaaslase kaotust raskeks löögiks kogu üksusele.

„Peame emotsioone vaos hoidma ja hiljem leinama, praegu on meil ülesanne täita. Kuigi see oli kurb sündmus, ütleksin, et see on lähendanud meid sõpradena ja suurendanud rühma ühtekuuluvust,“ ütleb Niko.

Ka Vene poolel ei ole selgeid andmeid langenud ja haavatud sõdurite kohta. Mais 2024 andis Prantsuse välisminister Stéphane Séjourné teada, et nende hinnangul on Ukraina sõjas surma saanud 150 000 Vene sõdurit. Prantsusmaa arvestuse järgi on Vene poolel alates täiemahulise Ukrainasse tungimise algusest hukkunud ja haavata saanud kokku ligikaudu pool miljonit sõdurit.

Samik märgib, et ei mõtle kuigi palju Vene sõduritele, kes on nende kuulidest hukkunud. „Meie jaoks on see nagu poodi leiva järele minek. Oleme teinud seda juba nii kaua, et see muutub rutiiniks,” lisab ta.

Niko sõnul on nad piirkonna Vene sõdurite seas juba kurikuulsaks saanud.

„Oleme tapnud väga palju venelasi ja meil on silmad igal pool. Külvame nende seas hirmu kuni selleni välja, et nad ei julge enam positsioonidele asuda,“ räägib ta.

Briti kaitseministeeriumi analüütikute hinnangul hukkus 2024. aasta augustis lahinguväljal iga päev tuhat Vene sõdurit. Juunis hindasid nad igapäevaseks hukkunute arvuks 1140, mais aga koguni 1262 Vene sõdurit.

„LOLL-IVAN“

Üks sõdur, kellega Norra militaarajakiri Forsvarets Forum Hersoni rindesuunal vestles, merejalaväelane „Sjava“, on võidelnud Ukrainas mitmel pool. Tema sõnul jagavad nad Vene sõdureid kolme kategooriasse: professionaalne võitleja, keskmine Vene sõdur, kes saab aru, kus ta on ja mida teeb, ning amatöör ehk „Loll­Ivan“.

„Kui ma Donetski kandis võitlesin, oli meie vastas peamiselt „Loll­Ivan“. Ta ei mõtle oma peaga ja harilikult ei lõpe

see tema jaoks hästi. Sageli on tegu endiste vangide ja teiste sedasorti inimestega,“ märgib ta. „Siin piirkonnas seisame aga vastamisi Vene sõdurite kahe ülejäänud kategooriaga. Seetõttu on siin ka keerulisem võidelda.“

NORRA VÄLJAÕPPEPROGRAMM

Kui Venemaa president Vladimir Putin andis 24. veebruaril 2022 käsu alustada nn erioperatsiooni ning saatis Ukrainasse tohutul hulgal Vene sõjaväge, tanke ja lennukeid, algasid pingutused sõdurite leidmiseks.

Hoolimata pöördelistest edusammudest tehnoloogias, nagu droonide ja tehisintellekti tulek, peavad sõjas võitlust lõpuks ikkagi inimesed.

Lahinguväljal kohtuvad ja võitlevad oma elu eest kõik, alates eriväeosadest, palgasõduritest ja ajateenijatest kuni „inimesteni tänavalt“ ja kurjategijateni. Riigid, kelle arvates on Ukraina sõda maailma ajaloos pöördepunktiks ja see tuleb võita, et ühiskond, nagu

meie seda tunneme, saaks edasi kesta, on otsustanud anda ukrainlastele väljaõpet, et nad saaksid oma riigi eest võidelda.

Üks selliseid riike on Norra, kes plaanis 2024. aastal välja õpetada 4000 ukrainlast. Nad läbivad Norras viienädalase kursuse, kus omandatakse sõduri baasoskused, kuidas võimalikult kauem ellu jääda ja kuidas võita vastaspoolel võitlevaid venelasi.

SÕLMITAKSE TIHEDAID SIDEMEID

2023. aastal läks ukrainlaste sõjaline väljaõpetamine Norrale maksma umbes 750 miljonit krooni. Kaitseministeerium eeldab, et nii väljaõppe maht kui ka kulud on 2024. aastal veelgi suuremad. Ent asi ei ole ainult rahas, sest missioon võib olla pingeline ka Norra instruktorite jaoks.

Mitme Ukraina sõduri sõnul tekivad neil Norra juhendajatega lähedased sidemed. Vastastikune austus ja arusaamine kujuneb millekski sõpruselaadseks. Snaiper Niko kirjeldab seda kui isa ja poja vahelist suhet.

Oma Ukraina kolleegidele edu soovides ja neid teele saates teavad norrakad, et ukrainlased pöörduvad tagasi oma kodumaa jõhkrasse reaalsusesse. On tõenäoline, et nad kõik ei jää selles sõjas ellu.

„Norra sõdurid ütlevad, et see on kogu nende senises sõjaväelises karjääris üks kõige tähendusrikkamaid töid, ja seda räägivad inimesed, kes on varem läbinud uskumatuid katsumusi,“ sõnab Norra kaitseväe juht kindralmajor Lars Lervik.

VÄLISVÕITLEJA JAAPANIST

Jaapani võitlejal „Muninil“ on tänu Norras saadud meditsiiniväljaõppele praegu alles mõlemad jalad. Tema kutsung „Munin“ on, nagu paljudel tema Ukraina võitluskaaslastel, võetud norra mütoloogiast. Munin on üks jumal Odini kaarnatest.

Ta on jässakas, lõbus ja äsja haiglast välja saanud. Ta tellib klaasi traditsioonilist jaapani matcha teed ja hakkab rääkima oma läbielamistest.

Enne sõda oli tal ukraina sõber. Venemaa sissetungi ajal püüdis see sõber

oma perega põgeneda. Ta hukkus Põhja­Ukrainas Tšernihivi linna lähedal, kui Vene sõdurid tulistasid autot, milles ta istus.

See mõrv tekitas Muninis viha.

„Siis otsustasin end võitlejana kirja panna,” räägib jaapanlane.

Munin on Ukrainas võidelnud alates 2022. aasta märtsikuust. Esmalt õhudessantjalaväes. Seal sai ta meediku väljaõppe. Kuna ukraina juhendajad ei osanud piisavalt inglise keelt, osutus keelebarjäär liiga kõrgeks ja Ukrainas väljaõppe saamine jaapani võitleja jaoks keeruliseks. Seepärast saadeti ta meditsiiniliseks lisaväljaõppeks Norrasse. Täna teenib ta teises väeosas.

„Mida arvate Norras saadud väljaõppest?“

„See on üks parimaid väljaõppeid, mis ma oma sõduriteenistuse ajal olen saanud.“ Ta märgib selgitavalt, et Norra on instruktoriteks peamiselt kiirabirühmad, parameedikud või õed. Nad tunnevad keha toimimist ja talitlust ning õpetavad seda. „Nad mitte ainult ei drilli, drilli, drilli, vaid ka tagavad, et me saame tegelikult aru, miks me õpime seda, mida õpime, ja miks me teeme seda, mida teeme.“

„Norras saadud väljaõpe päästis mu elu,“ jätkab ta ja jutustab plahvatusest, mis viis ta hiljuti haiglasse.

VAATAS SURMALE SILMA

Munin tegi meditsiinisõidukite evakuatsiooniteel miine kahjutuks, kui tema võitluskaaslane sattus lõhkekehale, mida Munin pidas miiniks, kuid mis võis olla ka droonilt heidetud granaat.

Võitluskaaslane hukkus plahvatuses silmapilkselt. Munini kehasse tungisid killud. Ta lamas maas oma langenud

võitluskaaslase kõrval. Jalad veritsesid tugevalt.

„Kuulsin plahvatust ja tundsin samal hetkel teravat valu ühes põlves ja jalgades,“ mäletab ta.

Munin sai ka tugeva peapõrutuse ja tõenäoliselt kaotas lühikeseks ajaks teadvuse. Meelemärkusele tulles nägi ta, et püksid on verd täis. Ta pani mõlemale jalale žgutid – rihmad, mis pingutatakse tihedalt, et verejooks peatada.

„Siis nägin maas lebamas oma kaaslast. Tema keha oli täiesti purustatud.“

Hetke istub Munin selles Kiievi kohvikus vaikides. Tema silmad tõmbuvad uduseks.

„Hullumeelsus,“ pomiseb ta endamisi ja raputab pead.

Munin kutsus raadio teel abi, kuid vastus teda ei julgustanud. Ta mõistis, et abi võib olla kaugel. Tund pärast haavatasaamist jõudsid temani kiirreageerijad.

„Nad olid nii lähedal, et saime omavahel rääkida, kuid äkki avas Vene tank nende pihta ägeda tule ja ründas gaasiga. Kuulsin neid hüüdmas, et nad peavad taganema.“

Lõpuks läks pimedaks. Pimeduses saabuvad soojusanduritega varustatud Vene droonid. Need leiavad üles soojusallikad ja valitsevad ööd Ukraina lahinguvälja kohal. See muudab haavatute äratoomise raskeks.

„Halvemal juhul võisin ma jääda kümneks tunniks üksi lamama, enne kui nad saavad uuesti üritada mind ära viia. Mõtlesin endamisi: „Pagan võtaks, ma kaotan oma jala.“

Munin võttis end kokku ja tuletas meelde Norra juhendajatelt saadud psühholoogilised nõuanded: säilitada kaine mõistus, mõelda selgelt ja mitte alla anda.

„Üks lask. Üks tabamus. Siis uuele positsioonile. See on meie reegel.“

Paanika asemel sai ta hirmust võitu. Siis meenus väike märkmik, mida ta oli Norras väljaõppe ajal kasutanud. Ta leidis märkmed, mida sai kasutada just selles olukorras. Mõned lihtsad võtted, mis võisid tema jala päästa.

„Seda ei soovitata, kuid seda on võimalik teha, kui sa tead, mida teed, ja sul on võimalik kahju ohjata,“ räägib ta.

Munin peab silmas žguti lõdvendamist, mille tulemusel voolab veri žgutist allapoole jäävasse kehaossa. Sel viisil saab elus hoida kudesid vigastuskohast allpool. Kui žgutt jääb liiga kauaks peale, võib see põhjustada jäädavaid kahjustusi. See on ohtlik. Kui aga verejooksu korralikult ei peata ja žgutti lõdvendad, riskid verest tühjaks jooksmisega.

Selline oligi Munini dilemma. Kas ta peaks žgutti lõdvendama ja riskima surnuks veritsemisega või hoidma žgutti tihedalt peal ja riskima jala kaotamisega?

Ta otsustas usaldada oma teadmisi. Aeglaselt laskis ta žguti lõdvemaks, olles valmis seda uuesti pingutama, kui verejooks peaks uuesti algama. Tohutu kergendusega märkas ta, et veritsemine on peatunud ja jalga on võimalik päästa.

Möödus kolm tundi, enne kui kiirreageerijad kohale jõudsid Muninile esmaabi osutama. Evakueeruda õnnestus tal alles järgmisel hommikul. Tänu Norras õpitud võtetele ja suurele kogusele valuvaigistitele suutis ta alalt omaenda jõul välja pääseda.

„Ma ei päästnud Norras õpitu abil mitte ainult oma elu, vaid ka jala,“ tõdeb Munin.

VÄLJAÕPE RANNAKAITSEKOMANDOS

Lagendike kohal, kus Ukraina merejalaväelased Hersoni rindesuunal lahinguoperatsioone harjutavad, särab päike. Olukord on peaaegu idülliline. Kui ei oleks automaatidega mehi ja teadmist, et Vene väed on kõigest mõne kilomeetri kaugusel, võiks vaatepilt meenutada sumedat suveõhtut jõekaldal.

See 35. merejalaväe brigaadi pataljon oli üks esimesi, kes alustas ründeoperatsioone teisel pool Dnipro jõge. Sestpeale on nad kaotanud palju võitlejaid.

„Seda piirkonda peetakse üheks kõige raskemaks, kus võidelda,“ ütleb Sjava.

Ukrainlane teab, millest räägib – ta on võidelnud selles sõjas täiemahulise sissetungi algusest peale.

Ta on umbes kahekümne viie aastane, treenitud ja stoiliselt rahulik. Mõni tund tagasi mattis ta võitluses langenud kamraadi. Nüüd valmistab ta oma sõdureid ette järgmiseks missiooniks.

Ta räägib meeleldi olukorrast Ukrainas, kuid soovib mälestused langenud võitluskaaslasest enda teada jätta.

Norras said Sjava ja teised merejalaväelased väljaõpet rannakaitsekomandos. Peale ründeoperatsioonide õppisid nad kasutama väikepaate taktikaliseks liikumiseks ja infiltreerumiseks, varjatud seiret ja reket.

ÄÄRMISELT SUUR OHT

Sten Richard Larsen on Norra praegune kaitseatašee Ukrainas ja endine rannakaitsekomando (KJK) juht. Ta

meenutab Ukraina merejalaväelastele väljaõppe andmist möödunud suvel.

Pärast sõja algust uuris KJK põhjalikult tehnoloogia arengut Ukraina lahinguväljal ning kohandas taktikat, tehnikat ja protseduure (TTP), räägib Larsen.

Merejalaväelased näitasid Larsenile oma fotosid operatsioonidest, kus nad lasksid paadi vette ja mõne sekundi pärast hakkasid nende ümbrusse kukkuma granaadid. Koos ukrainlastega on KJK arendanud TTP­d ja väljaõppeprogramme, et niisuguste juhtumite ohtu võimalikult vähendada.

„Taktika, milles kasutatakse paate, et hoida ära puruks tulistamine enne, kui operatsioon on alanud,“ selgitab ta.

Merejalaväelased tegutsevad äärmiselt suures ohus, kuid KJK on saanud tagasisidet, et see, mida nad ukrainlastele on õpetanud, on neile lahingus tõesti abiks olnud, ütleb Larsen.

„Ei ole vähimatki kahtlust, et need on ohtlikud asjad,” kinnitab Larsen.

„Igasugune vaenlase territooriumil liikumine on kohutavalt riskantne.

Jõgi on eriti suure riskiga ala. Sul ei ole väljapääsu, on ainult paat. Ainult see ühendab jõge maapinnaga.“

Paat on vahend merejalaväelaste transportimiseks vaenlase territooriumile. Avalikult ja end ohtu seades ületavad nad Dnipro jõe, mis on mõnes kohas peaaegu poolteist kilomeetrit lai.

See toimib loodusliku kaitsebarjäärina Vene vägede eest. Seepärast on see Ukraina vägedele oluline.

Püsiva sillapea loomine teisele poole jõge ja venelaste tagasitõrjumine võib aidata kaitsta Hersoni linna, suurendades tsiviilelanike ja vaenlase suurtükiväe vahelist kaugust. Teoreetiliselt võiks edenemine teisel pool jõge anda Ukrainale ka lähtepositsiooni, et tungida kaugemale lõunasse, okupeeritud Krimmi poolsaare poole, mille Venemaa 2014. aastal õigusvastaselt annekteeris.

Ainsad, mis Sjavat ja tema võitluskaaslasi kaitsevad, on hea planeerimine, halb ilm ja kõvasti õnne.

„Püüame alati ilmaolusid ära kasutada, et jääda varjatuks.“

„Püüame alati ära kasutada ilmaolusid, et varjatuks jääda. Udust ja vihmast on saanud meie parimad sõbrad. Muudes olukordades võib vaid loota, et läheb hästi. Närvid peavad olema terasest!“

Kui nad jõuavad jõe teisele kaldale, mis on venelaste kontrolli all, on tähtis saada kaldast eemale nii kiiresti, kui inimvõimed lubavad. Lüliti peab olema sees esimesest hetkest peale.

„Lüliti“ ja „sisse lülitatud“ tähendab sõjaväelaste keeles valvsust ja valmidust tegutseda.

„Venitamisele kohta ei ole. Kui vaenlane sind juba ootab, pead olema valmis tulistama ja katma kõik suunad. Meie pihta tulistatakse kohe peaaegu alati, kui maabume.“

KOGEMUSTE VAHETAMINE

Kaitseväe juht Lars Lervik kinnitab, et kaitseväel on Ukraina sõduritelt palju õppida. Väljaõpe annab neile Lerviki sõnul võimaluse näha sõda nii, nagu see praegu käib.

Alates 2022. aasta lõpust on kaitsevägi süstemaatiliselt tähelepanekuid kogunud. Kui märgatakse selget mustrit, võetakse see kaasa Norra sõdurite väljaõppesse ning hõlmatakse omaenda tegutsemisjuhistesse.

„Ukraina annab meile ka selge pildi sellest, mis sõjaväelase elukutsega tegelikult kaasneb. Mõneti on sama teinud Afganistan ja Iraak. See laseb meil näha, mida sõda endast praegusel ajal kujutab ja milline võib see olla tulevikus. Mida meilt nõutakse,“ räägib ta.

„Sellel on otsene mõju meie tegutsemisvõimekusele,” märgib kaitseväe juht.

ERIVÄGEDE SÕDUR

Ühes Kiievi baaris istub erivägede sõdur Nova. Kahekümnendates eluaastates mees on kutsunud kaasa

oma tüdruksõbra, kes on õnnelik, et noormees on vähekeseks ajaks kodus ja rindest eemal.

Neiu teab hästi, mis juhtub siis, kui Nova on ära. Baaris mängiva ansambli taustal räägib Nova oma elust sõdurina pärast venelaste sissetungi tema kodumaale.

Tal ei ole lubatud öelda, mis väeosas ta teenib, kuid ta paljastab, et nad viivad läbi erioperatsioone ja võtavad vastu kõik missioonid, mida neilt oodatakse. Kõige ohtlikumad missioonid.

Nova sai väljaõppe Norras Værnesi garnisonis.

„See oli ilus koht, mulle meeldis seal väga,“ kirjeldab ta.

Ta sattus jaoülema kursustele. Seal õppis Nova missiooni kavandamist kuni kõige pisema üksikasjani. Seda, mis on oluline enne missiooni, missiooni ajal ja mida on võimalik sellest hiljem õppida.

Nagu paljudel Norrasse tulnud Ukraina sõduritel, oli ka temal lahingukogemus olemas. Siiski soovib ta alati õppida, et saada paremaks. Mida rohkem on tal oskusi, seda suurem on tema võimalus sõjas ellu jääda.

„Kogu minu väeosa on selline. Me soovime alati paremaks saada. Norras saadud väljaõpe andis mulle võimaluse saada veelgi enam kasu nendest kogemustest, mis ma sõjas juba saanud olen,“ ütleb ta.

Nova väeosal olid omad missioonide kavandamise tavad, kuid Norra juhendajatelt õpiti planeerimist süstematiseerima.

„Norras on kavandamine standardsem. Nad järgivad NATO standardit. Pärast Norras väljaõppe saamist olen hõlmanud mõndagi õpitust ka meie kavandamisse,“ märkis ta.

Iseäranis tõstab Nova esile juhtimisväljaõpet, sest see erineb Ukraina omast. Ta usub, et seda oleks Ukrainal rohkem vaja.

„Ukrainas on eriti noorte ohvitseride ja jaoülemate seas väga palju neid,

kes ei ole korralikku juhtimisväljaõpet saanud,“ nendib ta.

EDU KRITEERIUMID

„Norra instruktorid peavad oluliseks, et õppekava ei antaks edasi mehaaniliselt. Nad hoolivad sellest, kuidas oma õpilasi paremini tundma õppida. Nad ei tee oma tööd mitte ainult peaga, vaid ka südamega,“ selgitab kaitseväe ülem Lars Lervik.

Lerviki arvates aitab see paremini mõista nii väljaõpetatavat inimest kui ka tema vajadusi. Ta usub, et sellest tekib ühesuunalise kommunikatsiooni asemel dialoog. Nimetades seda sotsiaalseks pädevuseks, toonitab ta seda kui ühte kolmest põhjusest, miks ukrainlased on Norra väljaõppega nii rahul.

Teine põhjus on tema arvates professionaalsed oskused ning ta selgitab, et Norra kaitseväes on väga paljudes valdkondades hea professionaalne keskkond. See, kuidas nad õpetavad, annab tulemuseks head sõdurid kõigil auastmetasanditel.

„Sellest annavad tunnistust rahvusvahelised võistlused, kus me osaleme ja saame harilikult kõrgeid kohti, sageli ka võidame. Olgu siis tegu laskevõistluste või tankiõppustega,“ räägib ta.

Kolmas põhjus on tema sõnul missioonil ja kavatsustel põhinev juhtimine. See tähendab, et juht ütleb, mida soovitakse saavutada, kuid annab sõdurile vabaduse teekond selleni ise lahendada.

JÄTKUVALT ELUS

Kaks pommi langevad taevast ja tabavad linna teisel pool avaraid, lagedaid Ukraina tasandikke. Taevasse tõusevad tumedad pilved. Forsvarets Forum kohtub 28. brigaadiga rindel, Tšassiv Jari linna lähedal, kus Ukraina ja Vene sõdurid peavad verist lahingut iga maja pärast.

Ukraina suurtükiväelased on asunud positsioonidele metsa ääres. Sõidukid, millega saabuvad ajakirjanik ja fotograaf, pargitakse liikursuurtükkide asukohast kaugemale. Seda selleks, et äratada piirkonnas luuravate Vene droonide tähelepanu nii vähe kui võimalik. Ukraina liikursuurtükid on neile prioriteetsed sihtmärgid.

„Ameeriklased ütlesid mulle, et 28. brigaad kasutab ühes päevas ära sama palju laskemoona, kui Ameerika Ühendriigid Afganistanis kaheksa kuu jooksul,“ räägib Sergei.

Ukrainlased ei raiska aega. Nad ei soovi olla väljas rohkem kui vaja. Nad näitavad teed mööda väikest sissetallatud rada ning kõnnivad kiiresti läbi metsa, kuni jõuavad suurtükiväe positsioonile. Seal ootavad nad korraldusi tule avamiseks lähedal asuvate Vene sihtmärkide pihta.

Oma suurusest hoolimata on Norra liikursuurtükk M109A3GN nii hästi ära peidetud, et seda on isegi mõne meetri kauguselt peaaegu võimatu märgata. Liikursuurtükkide varjamiseks ja kaitsmiseks on kaevatud tohutud augud. Kaitseks kamikadze­droonide eest on need kaetud terastarade ja metalltaladega ning kogu kaadervärk seejärel puude ja põõsastega.

Mitu Ukraina suurtükiväelast on saanud väljaõpet Norra juhendajatelt, kuid Norras saadud väljaõppest ja teadmistest on vähe abi, kui nende käsutuses olev Norra varustus ei toimi.

„Sõja alguses saime sihtmärgile pihta teise ja kolmanda lasuga, nüüd kuuenda ja seitsmendaga. Torude kuludes ebatäpsus suureneb,“ selgitab Sergei.

Erinevalt paljudest teistest Ukraina sõduritest on soliidses vanuses Sergeil olemas varasem sõjakogemus. Noore sõdurina teenis ta Balkani poolsaarel. Veteran on tegelnud Norra varustusega sellest ajast, kui see Ukrainasse saabus, ja teab, mida lahinguväljal vaja on.

Võrdluspildi loomiseks räägib Sergei, et ameeriklaste sõnul kasutab 28. brigaad ühes päevas ära sama palju laskemoona kui Ameerika Ühendriigid Afganistanis kaheksa kuu jooksul.

Kevadel 2022 annetas Norra Ukrainale 22 liikursuurtükki M109.

Ukrainlased ei jaga üksikasjalikku infot selle kohta, kui palju suurtükke neil täielikult kasutusel on, kuid saavad öelda, et rohkem kui pooli Norra annetatud liikursuurtükke ei saa enam sõjas kasutada.

Peamine probleem on suurtükitorude täielik ärakulumine, sest neist on tehtud nii palju laske, varutorusid aga pole.

„Täidame kogu aeg missioone ja tulistame venelaste pihta iga päev mitu korda, mistõttu suurtükkide võimekus väheneb kiiresti,“ selgitab ta.

Muu hulgas on suuri raskusi liikursuurtükkide, sealhulgas nende laskemehhanismide varuosadega, sest liikursuurtüki M109 Norra versioonil on mõned spetsiifilised Norra osad. See tähendab, et sama tüüpi suurtükkide osad muudest riikidest ei pruugi sobida Norra versiooniga, mille on saanud mitmed Ukraina väeosad.

„Olgu jõud teiega,“ võib lugeda Sergei puusarihmalt. Ehkki kodumaal käib juba kaks ja pool aastat jõhker sõda, ei ole säde tema silmist kadunud.

„Kuidas see on teid mõjutanud?“

„Oleme jätkuvalt elus. See on parim vastus, mille saan anda.“

Aastal 2024 suurendas Norra oma abi, eesmärk on õpetada välja 4000 Ukraina sõdurit. Ukrainas kohapeal ei ole näha ei sõja ega ka lahinguoperatsioonide peatset lõppemist. Aprillis 2024 kirjutas president Volodõmõr Zelenskõi alla poleemikat tekitanud uuele seadusele. Selle seadusega langetatakse sõjaväeteenistusse võtmise iga 27 aastalt 25­le, mille tulemusena suureneb meeste arv, keda on võimalik Vene sissetungi vastu võitlema saata.

Tõlge: A&A Lingua

Lugu ilmus esmakordselt Norra sõjandusajakirjas Forsvarets Forum ja võitis Euroopa Militaarpressi Assotsiatsiooni (EMPA) 2024. aasta parima artikli tiitli.

Ajakiri on leitav siit: https://forsvaretsforum.mpublish. no/03-2024/

Pommilaadungiga

TRiDenTi neeDUS:

ReLV,

miS ei ALLU OmA iSAnDALe

Ametlikult maailma tuumariikide eliiti kuuluv Ühendkuningriik avaldas viimati 2021. aastal oma tuumalõhkepeade arvu – 225, millest 120 olid paigaldatud rakettidele. Briti valitsus on andnud mõista, et soovib seda arvu suurendada 260ni, kinnitades avalikkusele, et riigi tuumaheidutus on sõltumatu ja usaldusväärne. Tegelikkus on märksa keerulisem.

Tekst: HANNES NAGEL, kriisiuuringute keskus

Nimelt tugineb inglaste tuumavõime suuresti USA tehnoloogiale, strateegilisele raamistikule ja poliitilisele heakskiidule. Kuidas juhtus nii, et riik, mis kunagi arendas omaenda tuumarelvad ja kandjad, on tänaseks muutunud sõltuvaks teise suurriigi tahtest?

BRITI AATOMI TÕUS

Ühendkuningriigi tuumarelvaprogramm sai alguse Teise maailmasõja ajal. 1941. aastal andis tollane peaminister Winston Churchill loa aatomipommi arendamiseks. Seda pärast raportit, mis näitas, et see on teaduslikult teostatav. Suurbritannia töö tuumarelva arendamisel edenes

alguses aeglaselt, mistõttu jõudsid Churchill ja USA president Roosevelt 1943. aastal kokkuleppeni, mille kohaselt Suurbritannia tegevus liideti suurema ühise ettevõtmisega –Manhattani projektiga.

Sõjaaegne tuumakoostöö Ühendkuningriigi ja Ühendriikide vahel lõppes

KUiDAS BRiTiD ühenDRiiKe POmmiTASiD

Briti iseseisev tuumavõime piirdus peamiselt 1960. aastatega. Hiljem on see asendunud tehniliselt arenenuma, kuid Ameerika Ühendriikidest sõltuva lahendusega. Samas pole see sõltuvussuhe sugugi alati olnud ühepoolne ega iseloomult passiivne. Näiteks 1960ndatel „pommitas“ Suurbritannia õppuste raames edukalt Ühendriike mitte üks, vaid kaks korda.

Strateegiline pommitaja Avro Vulcan, mis tegi esmalennu 1952. aastal, oli Suurbritannia tuumaheidutuse keskne jõud kuni 1984. aastani. See legendaarne lennuk tegi ajalugu ka 1960. aasta õppusel Sky Shield11, kus kaheksa Vulcani „pommitasid“ USAd, paljastades USA õhukaitse augud Nõukogudele lennuväe ees. Täpsemalt peatati Sky Shield õppuseks 10. septembril kogu Põhja-Ameerika kommertslennuliiklus, et õhku saaks tõusta 310 pommitajat B-52 ja B-47, matkimaks massiivset rünnakut Ameerika linnadele. Nende seas lähenes ka kaheksa Briti Vulcani, mille roll oli testida, kas nad suudavad läbida Ameerika õhukaitset. Vastu saadeti 360 hävitajat. Tulemus oli Ameerikale jahmatav: Vulcanid, mis lendasid teistest kõrgemal ja kasutasid kaasaegseid elektroonilisi segamis-

seadmeid, suutsid peaaegu täielikult vältida avastamist ja tõrjet. See piinlik edu ei jõudnud laiema avalikkuseni, sest USA õhuvägi vaikis juhtunu maha, kartes, et info Briti pommitajate edukast läbimurdest õõnestab usaldust Ameerika kaitsevõime vastu.

Vulcanide eduA USA õhukaitse vastu põhines nende arenenud elektroonilistel vastumeetmetel ja erakordsel manöövrivõimel. Näiteks lõid kolm Bermudalt startinud Vulcani segamisseina, võimaldades neljandal sooritada simuleeritud tuumarünnaku. Ameeriklased vaikisid piinliku juhtumi maha, et mitte julgustada Nõukogude lennuväge, ning avalikkusele kinnitati, et Ameerika on kaitstud paremini kui varem. Järgmisel aastal toimunud õppusel Sky Shield II kordus aga sama: massiivsesse õppusesse kaasati 1800 hävitajat, 250 õhuväebaasi ja 125 pommitajat,12 kuid Vulcanid murdsid taas läbi, rünnates edukalt ka näiteks New Yorgi sihtmärke. Kuna kahe õppuse jooksul jõudis 14 pommitajast sihtmärgini 13, salastati tulemused aastakümneteks ja avalikustati alles 1997. aastal.13, 14 Tänaseks on säilinud vaid 19 Vulcani, neist lähim — endise 617. eskadrilli lennuk XL318 — asub Londonis Kuningliku Õhuväe Muuseumis.

Ballistilise raketiga relvastatud

HMS Vengeance

1946. aasta USA energiaseadusega, pärast mida otsustas Briti valitsus 1947. aastal taasalustada iseseisvat Suurbritannia programmi aatomirelva väljatöötamiseks, sest eriline suhe USAga oli muutunud vähem eriliseks.1

Toonane Briti valitsus uskus, et Ühendriigid jagavad nendega tuumatehnoloogiat, mida nad pidasid sõjaaja ühiseks avastuseks. Enamik Briti juhtivaid teadlasi ja kõigi parteide poliitikuid olid veendunud, et Suurbritannial peaksid olema omaenda tuumarelvad, mis lisaks riigikaitsele võimaldavad veenvalt kaasa rääkida ka maailmaareenil.

1945. aastal loodud Gen 75 (tuntud kui aatomipommi) komitee kaardistas iseseisva tuumarelvaprogrammi teostatavuse.2 Teostuseni jõuti seitse aastat hiljem, kui 3. oktoobril 1952 katsetas Suurbritannia edukalt oma esimest aatomipommi, lastes operatsiooni Orkaan käigus algosadeks Trimouille’ saare Lääne­Austraalias.

Brittide esimene operatiivne tuumarelv oli Blue Danube (OR.1001) vabalt langev pomm, mida kandsid kuningliku õhuväe strateegilise pommitusjõu V­seeria pommitajad nagu Vickers Valiant, Handley Page Victor ja Avro Vulcan alates 1956. aastast. Lisaks töötati perioodil 1956–1966 välja rida õhust lastavaid tuumarelvi. Neist esimene oli Yellow Sun Mk.2 operatiivne termotuumarelv, mis oli lahinguvalves aastatel 1961–1969.

Seevastu Blue Steel oli Suurbritannia esimene tuumarakett (kasutusel 1962–1969), mida kandsid V­ seeria pommitajad. Ent selle operatiivsed piirangud katkestasid edasiarenduse juba 1961. aastal, kui hakati eelistama osalust USA Skybolti programmis, mille eesmärk oli välja arendada õhust lastav kaugjuhitav rakett. Viimane Suurbritannia õhust lastav tuumarelv oli vabalt langev pomm WE177, mis võeti kasutusele 1966. aastal ja eemaldati teenistusest alles 1998. aastal.

Samal ajal alustas Ühendkuningriik 1950. aastate keskpaigas murest V­pommitajate haavatavuse pärast Nõukogude õhutõrje ees Blue Streaki nimelise maismaalt välja lastava keskmaa ballistilise raketi arendamist.

Kuid 1960. aastal see programm tühistati, peamiselt seoses probleemiga, et ka šahtipõhine raketisüsteem võib olla ennetavale löögile haavatav. Aasta hiljem otsustas Ühendriikide valitsus tühistada Skybolti programmi, millega Ühendkuningriik oli samal aastal liitunud, põhjendades seda kulude ületamisega ja viivitustega planeeritud kasutuselevõtus. Selle tagajärjel jäi Suurbritannia olukorda, kus tema tuumaheidutus tugines järjest vähem usaldusväärsele V­ pommitajate lennuväele, ilma et arenduses oleks olnud sobivat asenduslahendust.

Olukord lahenes 1962. aastal, kui peaminister Macmillan ja president Kennedy sõlmisid Nassau kokkuleppe, millega USA nõustus tegema Ühendkuningriigile kättesaadavaks raketisüsteemi Polaris.

Kokkulepe vormistati ametlikult 1963. aastal Polaris Sales Agreement’i allkirjastamisega. Polaris­tüüpi allveelaevadelt välja lastav ballistiline raketisüsteem võeti Suurbritannia kuninglikus mereväes kasutusele 1968. aastal ning enamik V­pommitajaid (erandiks oli Vulcan 1984. aastal) arvati teenistusest välja aasta hiljem.

BRITI TUUMALOOJANG

Suurbritannia valitsused on 1950. aastatest peale jutustanud rahvale rahustavat lugu: nad ei pea liigselt muretsema teiste riikide ähvarduste pärast, sest Suurbritannia kuulub eksklusiivsesse klubisse.

Tänapäeval on maailmas 195 ametlikult tunnustatud riiki, kuid Ühendkuningriik on üks vaid üheksast riigist, millel on tuumarelvad – relvad, mis justkui tagavad riigi puutumatuse ja turvalisuse.

Narratiiv, mida riik pidevalt esitab, on lihtne: sõltumata ohust tagavad Briti tuumarelvad riigi ellujäämise. Väljakutse korral suudaks Ühendkuningriik muuta iga vaenlase maa „auravaks kiirgavaks auguks maapinnas“. See uskumus on aastakümnete jooksul õigustanud korduvaid kaitsekärpeid, mis on muutnud Briti kolm relvajõu haru vaid varjuks nende endisest hiilgusest.

Alates 1982. aastast on Ühendkuningriigi relvajõudude koguarv pidevalt vähenenud.3 Kui Falklandi sõja ajal oli riigil 163 200 sõjaväelast, siis 1991. aasta esimese Lahesõja ajal 147 600 ning 2003. aasta teiseks Lahesõjaks juba 112 100. Kümmekond aastat hiljem oli sõjaväelaste arv langenud 100 000 piirimaile, 2021. aastaks 82 000­le ning prognoosi järgi on 2031. aastaks alles vaid 72 000 sõjaväelast.

Olukord saaks olla parem nii mere­, maa­ kui õhuväes. Kuid kas see on probleem, kui tagataskus on tuumarelvad? Briti seniste valitsuste hinnangul näib vastus olevat pigem ei, ent kui vaadata lähemalt, tekib küsimus, kui sõltumatu Ühendkuningriigi tuumajõud tegelikult on.

Kuigi Suurbritannia toodab oma tuumalõhkepäid võrdlemisi ise, ei tooda riik kandesüsteeme ehk rakette, mis Briti lõhkepäid kannaksid. Võrdlemisi seetõttu, et Briti lõhkepea on Ameerika W76 koopia ning tuumarelvade tootmiskeskus Aldermastonis ei ole täielikult Briti omanduses – selle haldamises osaleb USA kaitsetööstuse gigant Lockheed Martin ning lõhkepäid sisaldavate gaasireservuaaride tootmine ja täitmine toimub Ühendriikides.4

Vähem oluline pole ka seik, et korpuste ja juhitavussüsteemide tarnijad on Ameerika ettevõtted, sealhulgas Charles Stark Draper Laboratories, ent vahest kõige olulisem on asjaolu, et Trident­raketid, millega Briti lõhkepäid lennutatakse, ei kuulu Ühendkuningriigile. Neid renditakse Ameerika Ühendriikidelt, kes ühtlasi hooldab ja remondib neid Georgia

osariigis ja vajadusel katsetab Florida osariigis.5

JAH, TUUMARELV KUI

KAITSEGARANTII, AGA ...

Suurbritannia tuumakaitse põhineb kontseptsioonil nimega Continuous At­Sea Deterrence – pidev patrull üksiku, relvastatud allveelaevaga, mis on alati valmis vajadusel tuumalööki andma.6 Idee järgi on allveelaevad vaenlasele raskesti leitavad, mistõttu tagatakse kättemaks isegi ootamatu tuumarünnaku korral. Ent probleem on selles, et kuningliku mereväe võime seda heidutust pidevalt tagada on tugevalt ohus.

Vananevad allveelaevad vajavad aina pikemaid ja kallimaid hooldusi. Briti rakette Trident II D5 veavad külma sõja ajal ehitatud Vanguard­klassi allveelaevad. Vanim, HMS Vanguard, valmis 1986. aastal ja on olnud teenistuses üle 32 aasta ning uusim, HMS Vengeance, on 25 aastat vana. Kõigi nelja allveelaeva eeldatav eluiga oli esialgu kavandatud 25 aastale, mis tähendab, et 2025. aastaks oleksid nad pidanud juba rivist väljas olema.

Reaalselt on sageli töökorras vaid kaks kuni kolm alust korraga – üks on alati hoolduses, ehkki ka teisi kimbutavad vanuse tõttu tehnilised rikked. Näiteks oli HMS Vanguard perioodil 2016–2023 seitsmeaastases hoolduses, HMS Vengeance suures hoolduses ja reaktoritäitmises 2012–2016 ning HMS Victorious sisenes alles 2023. aastal hooldusesse, mis kestab vähemalt kolm kuni neli aastat. Kõik viitab tugevalt tõsiasjale, et Briti katkematu heidutuspatrull on olnud vähemalt vahepeal katkestatud – see on miski, mida ei tunnistaks ükski Briti valitsus.

Kui ametlikult jääb lõplik otsustusõigus tuumalöögi andmise üle Briti peaministrile, siis 2006. aastal leidis Briti parlamendi kaitsekomitee, et „tegelikkuses on aga raske ette kujutada olukorda, kus peaminister kasutaks Tridenti ilma USA eelneva heakskiiduta. Praktikas ongi ainus tõenäoline viis,

kuidas Suurbritannia Tridenti kasutaks, see, et osaletakse USA tuumarünnakus, andes sellele teatud legitiimsuse.“7

Olukord, kus Suurbritannia peaminis ter võib teoreetiliselt anda käsu tuumarakettide väljatulistamiseks ilma Valge Maja eelneva loata, on võimaldanud Ühendkuningriigil säilitada ülemaailmse sõjalise suurvõimu näilisust, mida toetab ka tuumajõudude moderniseerimine. Nimelt on eelmainitud tuumaallveelaevastik välja vahetamisel uue, Dreadnought­ klassi allveelaevade põlvkonna vastu, mille hind küündib 41 miljardi naelani. 8

Kuna esimene alus peaks teenistusse astuma alles 2030. aastatel, tuleb vanadel allveelaevadel kesta veel vähemalt kümme aastat. Samas hakkavad uued allveelaevad samuti kasutama ameeriklaste Trident II D5 rakette, seega status quo jätkub.

Kuigi Suurbritannia tuumajõudu kujutatakse sageli kui iseseisvat ja usaldusväärset julgeolekugarantiid, on tegelikkuses tegu hiiliva kriisiga – olukorraga, mis süveneb aeglaselt ja vaikselt, kuid millel on potentsiaal kujuneda strateegiliselt ohtlikuks. Briti tuumavõime on sügavalt põimunud Ameerika Ühendriikide tehnilise, strateegilise ja poliitilise toetusega. Kui USA otsustaks selle toetuse lõpetada – olgu siis sisepoliitiliste muutuste, prioriteetide ümberhindamise või liitlassuhete jahtumise tõttu –, kaoks suurem osa Ühendkuningriigi tuumajõu toimimisvõimest üleöö.9, 10

See sõltuvus ei ole pelgalt tehniline – näiteks Trident­rakettide hooldus, sihtimissüsteemid ja kommunikatsioon tuginevad USA taristule –, vaid ka strateegiline: Briti tuumajõud tegutsevad sisuliselt USA globaalse tuumadoktriini kontekstis.

See on probleem, mis vajab lahendust – varem või hiljem. Kui Ühendkuningriik soovib olla tõsiseltvõetav tuumariik ka 21. sajandil, peab ta astuma samme oma iseseisva tuuma­

võime taastamiseks, nagu see oli 1960. aastate alguses, mil Vulcanid, Blue Steel raketid ning kodumaine teadus ja tööstus võimaldasid reaalset strateegilist autonoomiat.

Jah, selline kursimuutus oleks kulukas, tehniliselt keeruline ja võtaks aega, kuid alternatiiv – jääda sõltuvusse liitlasest, kelle poliitika võib muutuda üha ettearvamatumaks – pole vähem ohtlik.

Tuletagem meelde, et möödunud sajandi alguses oli Ühendkuningriik maailma ainus tõeline globaalne suurjõud, kelle kontroll ulatus viiendikule planeedist. Tänapäeval pole eesmärgiks impeeriumi taastamine, vaid strateegilise iseseisvuse tagamine ajastul, kus jõuvahekorrad muutuvad ja seniste liitlassuhete püsivus pole enam iseenesestmõistetav.

Ka Eestile on see arutelu väärtuslik mõttekoht. Meie julgeolek sõltub täna peaaegu täielikult NATO suurimast liitlasest, kelle strateegiline fookus on liikunud mujale – Vaikse ookeani suunas, sisepoliitiliste kriiside lahendamisele ja ka lihtsalt isolatsionistlikumale välispoliitikale. Kui isegi tuumariik nagu Ühend­

Viimane Suurbritannia õhust lastav tuumarelv oli vabalt langev pomm WE177, mis võeti kasutusele 1966. aastal ja eemaldati teenistusest alles 1998. aastal

kuningriik tunneb sügavat muret sõltuvuse pärast, peaks väikeriik nagu Eesti juba praegu läbi mõtlema, milline on meie kriisikindlus – mitte ainult relvade, vaid ka elanikkonnakaitse, tsiviil­ ja militaarotsustusvõime, side, varustusahelate ja strateegilise planeerimise valdkon­

MÄRKUS

nas. Kuidas tagada, et meie julgeolek ei sõltuks üksnes teiste otsustest ja ajutistest poliitilistest tuultest?

See on küsimus, mis vajab selget ja ausat vastust ning mille üle debateeritakse naaberriikideski, kus mõnel pool on silma heidetud ka aatomile.

A James Bondi filmis „Thunderball“ (1965) mängis olulist rolli just pommitaja Avro Vulcan B1.A (XH506), millelt SPECTRE varastas tuumapommid pärast lennuki kaaperdamist ja Bahama vetesse uputamist.

KASUTATUD ALLIKAD

1 Gowing, M. & Arnold, L. 1974. Independence and Deterrence: Britain and Atomic Energy, 1945–1952, Volume 1, Policy Making. London: Macmillan, p. 93.

2 Baylis, J. & Stoddart, K. 2015. The British Nuclear Experience: The Roles of Beliefs, Culture and Identity. Oxford: Oxford University Press, p. 32.

3 Nagel, H. 2023. Kuidas Briti Koljatist sai Taavet. Kaitse Kodu!, 8, lk 48−52.

4 Simons, W. J. 2015. How Washington owns the UK’s nukes. 30.04.2015, Politico. Leitav: https://www.politico.eu/ article/uk-trident-nuclear-program

5 Messmer, M. & O’Sullivan, O. 2025. The UK’s nuclear deterrent relies on US support – but there are no other easy alternatives. 24.03.2025, Chatham House. Leitav: https://www.chathamhouse.org/2025/03/uks-nuclear-deterrentrelies-us-support-there-are-no-other-easy-alternatives

6 Chalmers, H. 2014. A Disturbance in the Force Debating Continuous At-Sea Deterrence. 30.01.2024, RUSI. Leitav: https://static.rusi.org/2014_op_a_disturbance_in_the_force.pdf

7 UK Parliament. 2006. Written evidence submitted by Professor Sir Lawrence Freedman. 30.06.2006, House of Commons Defence Committee. Leitav: https://publications.parliament.uk/pa/cm200506/cmselect/ cmdfence/986/986we13.htm

8 Dunlop, T. 2025. UK to increase nuclear submarine docking capability. 18.03.2025, UK Defence Journal. Leitav: https:// ukdefencejournal.org.uk/uk-to-increase-nuclear-submarine-docking-capability

9 Evans, J. 2025. Britain is so dependent on US weapons that we now face a terrible choice. 10.03.2025, The Telegraph Leitav: https://www.telegraph.co.uk/business/2025/03/10/britain-dependent-on-us-weapons-now-face-terrible-choice

10 Clover, C., Pfeifer, S., Fisher, L. & Milne, R. 2025. Can the US switch off Europe’s weapons? 09.03.2025, Financial Times Leitav: https://www.ft.com/content/1503a69e-13e4-4ee8-9d05-b9ce1f7cc89e

11 Weinberger, S. 2002. This is only a test. Air & Space Magazine. Smithsonian Institution. Leitav: https://www. smithsonianmag.com/air-space-magazine/this-is-only-a-test-3119878

12 [Anon.]. 1961. Defense: Testing the shield. 20.10.1961, Time Magazine, LXXVIII(16), p. 60–61.

13 Daily Express. 1963. Deny British planes got by US Defence. 07.01.1963, Daily Express, p. 1.

14 Grenfell, J. 2023. Vulcan Survivability in Nuclear War. Air and Space Power Review 25(2), p. 183.

TRUmP DiiLiTAB Või TiLLiTAB?

USA president Donald Trump on tegudemees, ent tuleb tõdeda sedagi, et ta on veelgi suurem jutumees. Maailma võimsaima riigi juhi positsioon eeldaks nagu üksnes tõe kuulutamist, kuid Trumpi sõnumid Social Truthis või ajakirjanikele antud lühivastustes on sellest kaugel.

Võtkem või tema praegune kuulsaim kuulutus: olen üheksa kuuga lõpetanud kaheksa sõda ja nüüd teen üheksanda ehk lõpetan sõja Ukrainas.

Viidatust saab Trumpi ja tema meeskonna võiduks pidada vaid sõjategevuse lõpetamist Hamasi ja Iisraeli vahel oktoobris Gazas. Armeenia ja Aserbaidžaani liidrid kirjutasid Valge Maja ovaalkabinetis Trumpi juuresolekul alla lepingule, millele on piltlikult öeldes järgnenud vaid allakirjutajate taasruttamine Putini palge ette. Washingtonis sõlmisid rahuleppe ka Kongo ja Rwanda, kuid kokkupõrked džunglites jätkuvad. Ülejäänute –India-Pakistani, Iisraeli-Iraani, TaiKambodža, Egiptuse-Etioopia, SerbiaKosovo eri intensiivsusega konfliktide lõpetamise/maharahustamise au endalevõtmine mõjub pigem enda võõraste sulgedega ehtimisena.

Kui siinsele loetelule siiski juurde arvata Trumpi esimene ametiaeg (2017–2021) ja veebruaris 2020 Talibaniga sõlmitud vaherahu Afganistanis, millele järgnes USA ja liitlasvägede lahkumine sealt, saame Trumpi teise selge eduloo. Trumpi kiire asumine 2025. aasta mais Süüria kodusõjas Moskva-meelse diktaatori kukutanud noore radikaali selja taha annab talle kolmanda eduloo. Need kolm on üheselt võetavad

võitudena ja säärased, mis lubavad ka n-ö eksimist USA osa kirjeldamisel ülejäänutes.

POMMIGA PÄHE

Kogu toodud kirevuse juures torkab silma Trumpi otsustav käitumine kavandatu saavutamiseks. Ta on rusikamees. 13. aprillil 2017 ehk vaevalt pärast tema ametisse astumist heideti Trumpi korraldusel Afganistani koobaste-tunnelite piirkonnale 9500 kg kaaluv MOAB (Mother of All Bombs, ’kõikide pommide ema’, mis oli oma kasutamist oodanud 14 aastat). Efekt oli võimas, ent sõja kulgu see ei muutnud ja USA-l tuli Afganistanist lahkuda.

Trump kordas end 22. juunil 2025, kui USA liitus Iisraeliga tolle sõjas Iraaniga ja lasi heita viimase kolmele maa-alusele tuumaarenduskeskusele 14 000 kg kaaluvaid pomme. Trumpi kinnitusel täitis 14 pommiga rünnak eesmärgi (millele jagub kahtlejaid), kuid loodetud režiimi kokkulangemist Teheranis ei järgnenud. Tehtu üheks järelkajaks saab hoopis see, et Trumpi nn 20punktilise plaani alusel tuleb Iisraelil Gaza sektorist lahkuda. Ehk siis – Trump ei kõhkle erakorralist jõudu kasutamast, mis mõistagi on meeltmööda USA relvatöösturitele ja sunnib kõiki konfliktis olevaid jõude USA nõudmisi tõsiselt võtma, ent sõdade kulgu pole need musklinäitamised mõjutanud.

Lähenemisega „rahu jõupositsioonilt“ võiks isegi leppida, kui USA president ei arendaks erisuhteid sääraste autoritaarsete suurvõimudega nagu Venemaa ja Hiina, kellest esimene peab juba 11 aastat vallutussõda Ukrainas, seda nüüd ka põhjakorealastest sõjameeste toel.

Nagu teada, lõppes Teine maailmasõda sääraselt, et Lääne liitlased leppisid Nõukogude armee kontrolliga kogu Kesk- ja Ida-Euroopa üle. LääneEuroopa aga harjus elama usus, et tänu USA vägede kohalolekule saab oma kaitsekuludega koonerdada. Külm sõda lõppes Nõukogude vägede lahkumisega Euroopast, mis paraku vaid suurendas patsifistlikke meeleolusid Lääne-Euroopas. Mis veelgi hullem, ettekujutused ja lootused Venemaa ümberkasvamiseks demokraatlikuks riigiks jätkasid vohamist isegi siis, kui 2000. aastal Kremlis kinnistunud seltskond oli jõuga asunud taastama omaaegse impeeriumi piire ja mõjualasid.

Demokraatliku ja vaba maailma ladviku käitumine veebruaris-märtsis 2014, kui lubati Venemaal takistamatult okupeerida Krimm ja Ida-Ukraina, ning veebruaris 2022, kui n-ö igaks juhuks evakueeriti oma saatkonnad Kiievist ja pakuti Ukraina presidendile Zelenskõile küüti n-ö tagalasse, näitasid selgelt, et autoritaarsele agressorile vastuhakkamise asemel

ollakse pigem valmis tema nõudmistega arvestama. Seda kinnitasid omamoodi ka veel 2014 kehtestatud sanktsioonid, mis kõik osutusid parajalt auklikeks, et agressorriigi ja tema ohvrit toetavate riikide äriringkondade vahel saaks jätkuda business as usual. Ukrainale aga anti üksnes sääraseid relvi, millega sai sõdida n-ö Ukraina piires.

KELLE POOLEL?

järel Putiniga hakkas levima info, et Ukrainal tuleb loovutada Venemaale viimase vallutatud alad, mida Kiiev võivat kunagi hiljem tagasi saada.

Trump rabas maailma veel 28. veebruaril, kui ta Ukraina presidendile Zelenskõile kaamerate ees kuulutas, et tollel pole kaarte sõdimise jätkamiseks, mille too kindlalt pareeris: „Ma ei mängi kaarte.“ Tänaseks on Trumpi arusaam ja ettekujutus sõdadest kenasti jäädvustunud „kaheksa sõja“ narratiivis ja tõigas, et ta kasutas kõneluste edasilükkamiseks nii Moskvas kui Lähis-Idas ühte ja sama meest – välispoliitilise kogemuseta Steve Witkoffi. Just tema kohtumiste

Neid ridu kirjutades on teada, et Trumpi ja Putini Budapesti-kõnelusi hakkab siiski ette valmistama meeskond riigisekretär Marco Rubio juhtimisel, seega võib eeldada, et Washingtonis on toimunud mingi ümberhindamine Ukrainas peetava sõja asjus. Selge see, et seda suuresti tänu ukrainlaste vastupanule ja Euroopa valitsuste tänasele hoiakule.

Trumpi otsuste taga on alati omad kaalutlused. Erinevalt Putinist, kes kavaldas Lääne ladviku ja kasulikud idioodid üle juttudega rohelistest mehikestest ja sõjalisest erioperatsioonist, on ta võimeline enda ja eelkäijate otsuseid ümber hindama. Sealjuures muutunud reaalsusest

lähtudes. Selle näiteks saab pidada USA kaitseministeeriumi (Department of Defence) tagasinimetamist 5. septembril sõjaministeeriumiks (Department of War), nagu see oli aastani 1947/1949. Aga see tähendas ka tagasivaadet nendesse aastatesse ja kõik teavad, mis siis vallandus. Ehk siis – lootkem möödunud ajaloo taaslugemisele ja mitte täna sundkorras tehtavale otsusele, mida kunagi hiljem saaks õigluse ja rahvusvahelise õiguse vaimus tagasi õigeks pöörata. Inimesele on antud vaid üks elu.

Hetke valusaim tõde on selles, et Trumpi tegevus, kes üliriigi juhina on avalikult asunud miljonite saatuse ainuotsustaja rolli ja üritab seda IdaEuroopas teha käsikäes autoritaarse Venemaa juhiga, on muutnud üleüldiseks peavaluks näiliselt kõige lihtsama – ajaloos õigel poolel olemise. Seni oli ju USA selgelt vabaduse ja demokraatia majakas.

KUiDAS VALmiSTADA ROOTSi KüünAL

Laiem üldsus teab Rootsit kui riiki, kust on pärit IKEA, Volvo ja ABBA. Aga neist me täna ei räägi. Teemaks on hoopis küünal. Rootsi küünal, millest sõltuvalt olukorrast ja püstitatud eesmärgist võib, aga ei pruugi, olla rohkem kasu kui kolmest eelnimetatud ikoonist kokku.

Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Kujutage näiteks ette, et olete Rootsi armee sõdur.

Käes on 1631. aasta talv ning te olete Gustav II

Adolfi käsul Saksamaad rüüstamas, ütleme kusagil Brandenburgi kandis. On rõvedalt külm, kõht on tühi ning puid, mille põletamine võimaldaks lahendada mõlemad probleemid, napib. Fan! on üks leebemaid rootsikeelseid vandesõnu, mis sellises situatsioonis külmavõetud huultelt võiks pudeneda.

Ja ehkki vägisõnadel, nagu nimigi viitab, on vägi sees, ei suuda kangemadki roppused kuigi kauaks sooja anda, veelgi vähem kõhtu täita. Roppus ei sünni patta panna, oleks vanad eestlased sel kohal elutargalt märkinud. Vaatamata sellele, et tihtilugu podises neil pajas mõnede hinnangul üsna ropp kraam. Aga see selleks.

Ja vot sellises keerulises olukorras, mis laias laastus on kestnud juba 13 aastat ning kestab veel 17 aastat (periood, mida hiljem hakatakse nimetama Kolmekümneaastaseks sõjaks), hüüab üks sinikuues soldat äkki võidukalt: „Titta!“. Ülejäänud pöörduvadki vaatama ning näevad, et hüüdja ees leegitseb üksik püstipidi keeratud halg. Üksainus halg, mis annab vähest valgust ja piisavalt kuuma nii keha kui roa soojendamiseks. Ja nii, praktilisest vajadusest ning kitsastest oludest tingituna, sündiski seadeldis, mida nüüd, umbes 400 aastat hiljem, tuntakse Rootsi küünlana. Millistes oludes sündisid Volvo, ABBA ja IKEA? Missugune kasu oleks neist selles situatsioonis olnud? Ja kas neid ka 400 aastat hiljem mäletatakse? Need on küsimused, mis jäävad siinkohal vastuseta.

SÕJAS SÜNDINUD TARKUS

lõhestades, ongi oluline, et pakus ei oleks oksakohti. Esiteks võivad need saada noaterale saatuslikuks ja teiseks kipub puit oksakoha juurest viltu lõhenema.

Nüüd, kui ühest pakust on saanud neli halgu, pange need uuesti kokku. Ja siis näete probleemi. Põlevmaterjali pole kusagile panna, eksole. Selle probleemi lahendamiseks lõigake igal halul umbes kolmandiku ulatuses sisemine nurk paari sentimeetri sügavuselt maha. Ja kui nüüd halud taas kokku panna, on paku keskele jäänud umbes 12sentimeetrise ümbermõõduga avaus. Sinna mahub juba piisavalt põlevmaterjali.

Aga enne, kui süütematerjali auku toppima hakkate, tuleb halud omavahel kinni tõmmata, et kogu kaadervärk laiali ei pudeneks. Selleks otstarbeks sobib hästi näiteks jupp traati.

Küll aga saame järgnevalt vastuse küsimusele, kuidas meisterdada Rootsi küünal – see sõjas sündinud küttekeha.

Esmalt on vaja hankida kuivanud pakk. Näiteks võib selle saagida mõne murdunud puutüve küljest. Eeldusel, et see on kuivanud, ent mitte pehkinud. Kui on valida, tuleks eelistada lehtpuud. Sellel on vähem oksakohti ning põledes ei jää lehtpuust mitte tuhk, vaid hõõguvad söed.

Kui te juba sobivat pakku otsite, toppige taskusse ka süütematerjali. Kasetoht, peenemad kuuseoksad ja muu selline kraam sobib hästi.

Taskud süütematerjali täis ja nii umbes 30 cm läbimõõduga kuni põlvekõrgune pakk leitud või tekitatud, tuleb see pikema noa või kirvega neljaks lüüa. Siinjuures, iseäranis noaga

Ja siis polegi muud, kui süütematerjal auku ning tuld. Kusjuures süüdata tuleb selline küünal pealtpoolt. Sedamööda, kuidas tuli võimust võtab, roomab see vaikselt-vaikselt allapoole ning süütab ka halud.

PRAKTILINE NAGU VOLVO, ROMANTILINE NAGU ABBA Tänu püstisele kujule ning sisemistele õhukanalitele põleb tuli ühtlaselt ülevalt alla, pakkudes püsivat kuumust mitmeks tunniks. Kui pakk on umbes 30sentimeetrise läbimõõduga ja põlvekõrgune, võib see põleda ja sooja anda kolm kuni neli tundi. Okaspuu pisut vähem, lehtpuu kauem.

Nagu alguses viidatud sai, pole selline küünal mitte ainult silmale ilus vaadata, vaid omab ka praktilist väärtust. Nimelt saab paku siledale pealispinnale asetada poti või panni, nii saab sooja toidu või tee valmis ilma suuremat lõket tegemata. Mis on hea nii puude kokkuhoiuks kui ka soovimatu tähelepanu vältimiseks.

Nelja seinaga varjestatud Rootsi küünal on hea valik ka tuulisemal ajal või näiteks lumisel maastikul. Ja kui leek lõpuks vaibub, jääb järele sütepesa, millel saab veel tükk aega toitu soojana hoida või lõkke uuesti üles puhuda.

Just sellepärast ongi see lihtne, ent samas nutikas lahendus ajaproovile sedavõrd hästi vastu pidanud. Olles tõestuseks, et parimad ideed ei sünni mitte mugavusest, vaid vajadusest. Ja mõnikord annab üksainus leek rohkem sooja kui terve IKEA kataloogi täis lampe. Ent hingesoojuse hoidmiseks võib muidugi ümiseda mõnd lugu ABBA repertuaarist.

LIFESAVERSim: LAhinGUVÄLJAL KARASTUnUD

meDiTSiinimATKUR

Ukraina sõjas karastunud ja rahvusvaheliselt tunnustatud mobiilne matkerakendus, mille loojaks on Ukraina-Eesti idufirma, aitab koolitada Eesti reservparameedikuid ning tugevdada riigikaitset.

Tekst:

Ukraina sõja karm reaalsus on toonud esile halastamatu tõe: massiivne verejooks ja sellest tulenev šokk on lahinguväljal sagedasim ennetatav surmapõhjus. Sõdurid ei sure tihti mitte vigastuse raskuse, vaid õigeaegse abi puudumise tõttu. See on õppetund, mille Ukraina on omandanud kaotuste kaudu ja mis on sundinud neid otsima uusi ja efektiivsemaid viise laiapõhjalise meditsiinikoolituse pakkumiseks –mitte ainult sõduritele, vaid ka tsiviilelanikele, kes elavad igapäevases ohus.

Lahendus on siin: LifesaverSIM, mängupõhine matkerakendus igas taskus.

Lvivi arendajate meeskond, kus on ühendatud aastatepikkune mänguarenduse kogemus, praktilised lahingumeditsiini teadmised ja instruktorite metoodika, lõi midagi unikaalset. Nad võtsid rahvusvaheliselt tunnustatud TCCC (Tactical Combat Casualty Care) ja NATO standarditel põhineva MARCH protokolli ning muutsid need interaktiivseks, mänguliseks ja seeläbi kergesti omandatavaks kogemuseks.

Ukraina sõjarindel on LifesaverSIM laialdaselt kasutusel ja mitmetes

Ukraina tippüksustes, nagu Azov ja 3. armeekorpus, on äpp muudetud väljaõppes lausa kohustuslikuks. Keerulised meditsiinilised protseduurid on jaotatud loogilisteks sammudeks, mida kasutaja saab harjutada realistlikes, kuid turvalistes stsenaariumides.

SIILI ÕPPUSEL TESTITUD

Matkeäpi üks suurimaid eeliseid on selle offline-võime – rakendus töötab täielikult ilma internetiühenduseta, mis on lahingutingimustes või kaugetes piirkondades otsustava tähtsusega.

Hiljem internetiga ühendudes laeb süsteem kõik tulemused automaatselt keskkonda üles. See võimaldab instruktoritel luua õppegruppe ning jälgida sekundi ja protseduuri täpsusega kõigi grupiliikmete sooritusi, pakkudes detailset tagasisidet ja võimaldades suunatud täiendkoolitust.

Tänavu maikuus, õppusel Siil 2025, leidis aset ajalooline sündmus: Kirde maakaitseringkonna reservparameedikute väljaõppel kasutati esmakordselt väljaspool Ukrainat ametlikult LifesaverSIMi rakendust. See oli midagi enamat kui lihtsalt tehnoloogiline katsetus; see oli märk süvenevast koostööst ning usaldusest Eesti ja Ukraina vahel.

Koostöö LifesaverSIMi meeskonnaga on kestnud juba kuid ning väiksematel õppustel oleme saanud rakendust proovile panna ka varem. Reservväelastele, kellest paljud on oma meditsiiniteadmised omandanud aastaid tagasi, pakkus nutirakendus suurepärast võimalust oma oskusi värskendada ja saada enesekindlust uusimate meditsiinivahendite kasutamisel.

Ei saa jätta lisamata, et ka pärast reservõppekogunemist saavad parameedikud vabal ajal kodus omaenda telefonis simulatsioone läbida ja säilitada ning oma teadmisi meelde tuletada. Arvestades, et väljaõppesse integreeriti ukrainlaste värskeimad lahingukogemused, on sellisel koolitusel hindamatu praktiline väärtus.

Rahvusvahelise mõõtme lisas liitlasriikide instruktorite ja Kaitseväe

Akadeemia toetuselemendi osalus, mis muutis kogemuse tõeliselt ühendavaks. Kuna mitmed reservväelased on küll meditsiini õppinud, kuid pikka aega tagasi, pakume neile võimaluse oma oskusi kaasajastada ja saada kindlust kõige uuemate meditsiinivahendite kasutamiseks.

Meil on privileeg olla esimesed meedikud väljaspool Ukrainat, kes said võimaluse kasutada väljaõppe läbiviimisel ukrainlaste väljatöötatud, telefonis kaasaskantavat meditsiini matkerakendust LifesaverSIM.

ENAMAT KUI MÄNG Globaalne tunnustus rakendusele ja Eesti LifesaverSIMi esimese partnerina ei ole jäänud märkamatuks ka rahvusvaheliselt. 2024. aastal pälvis projekt auhinna mainekal IT Arena tehnoloogiakonverentsil Best Social Impact Startup, mis on selge tunnustus selle tähtsusele.

Augustis 2025 sai Eestist esimene välisriik, kus rakendus ametlikult turule toodi. Valik ei olnud juhuslik – Eesti tugev riigikaitsetahe, kõrge tsiviilvalmisolek ja Kaitseliidu aktiivne roll tegid meist ideaalse partneri. Laiapindse riigikaitse toetamiseks on äpikursus „Bleeding Control“ tehtud kõigile huvilistele Eestis tasuta kättesaadavaks.

LifesaverSIM on palju enamat kui lihtsalt nutirakendus. See on vahend, mis annab nii sõduritele kui ka tsiviilisikutele oskused ja, mis veelgi olulisem, enesekindluse päästa kriitilises olukorras elusid. Tähtis on märkida, et arendajad on pannud väga suurt rõhku küberturvalisusele ja andmekaitsele, mis on eriti oluline sõjalises kontekstis ja tundlike andmete käitlemisel. See on Ukraina vastupidavuse ja innovatsioonivõime sümbol, mis on nüüd saanud ka Eesti riigikaitse arengu osaks. See näitab ilmekalt, kuidas tehnoloogia ja inimeste koostöö aitavad luua meile kõigile turvalisemat tulevikku.

LIFESAVERSIM

https://www.lifesaversim.com/

KUi TAeVAS RÄÄGiB

„OLe VALmiS!“ ÄPP KUi

õhUSeiRe TööRiiST JA hOiATUSKAnAL

„Ole valmis!“ on Naiskodukaitse arendatav, elanike iseseisva kriisivalmiduse tõstmiseks loodud mobiilirakendus, mille uusim funktsioon annab võimaluse raporteerida märgatud lennuvahenditest ja aidata sellega kaasa olukorrateadlikkuse ja reageerimisvõime tugevdamisele.

Tekst: ELISA JAKSON, Naiskodukaitse arendusspetsialist

Ukraina kogemus näitab, et vastupanuvõime algab elanikest, kes oskavad ohte märgata ja õigesti tegutseda ning panustavad ka ise hoiatuste edastamisesse. Kasutatakse seal ju droone ja õhuründevahendeid, mis liiguvad tihti madalal maapinna kohal, kus tavapärased radarid ei pruugi neid varakult tuvastada. Sellistel juhtudel saab oma kiire teavitusega appi tulla iga äpikasutaja, kes justkui lisasensorina saadab õhuseire suurde pilti oma infokillu.

„Venemaa Föderatsioon pommitab pidevalt Ukraina linnu ja kriitilist infrastruktuuri tiibrakettide ja droo­

nidega. Ukraina õppis neid õhuründevahendeid avastama muu seas ka elanikke kaasates. Tänaseks oleme Eestiski loomas sarnast võrgustikku, et õhuründe korral suudaks Kaitsevägi koos liitlastega Eesti vastu sihitud raketid ja droonid alla tulistada veel enne, kui nad oma sihtmärke tabavad,“ on selgitanud õhuväe ülem brigaadikindral Toomas Susi.

TEHISARU AVITAB Õhuohust teavitamise mooduli leiab mugavalt „Ole valmis!“ rakenduse esilehelt. Esimesel kasutuskorral tuleb anda seadmele ligipääs kaamerale ja asukohale, ilma selleta funktsiooni kasutada ei saa.

Rakendus võimaldab kasutajatel edastada õhuväele lendavast objektist pildi ning määratleda selle tüübi (nt kas tegemist on drooni, helikopteri või muuga). Kaasa läheb ka info pildistaja hetkeasukohast ja lendava objekti määratud suunast.

Raporti asukoht ja suunavektor koos pildiga edastatakse vastavasse serverisse, kus kõikide andmete koosmõjul koostatakse õhupilt. See on nagu Flight Radar, kuid kaitseväele – tsiviilkaitse tõhustamiseks.

Õhuohust saab teavitada ka ilma pilti saatmata – oluline on, et info jõuaks kiiresti õigesse kohta, isegi kui kasu­

taja ei jõudnud pilti teha või näiteks poleks pildistamine olnud sel hetkel talle ohutu.

Õhuohtudest teavitamise moodulile on õhuvägi peatselt loomas ka tehisaru osa, mis suudaks elanike edastatud pildimaterjali tõhusamalt töödelda.

„Kuna ohutase on Eestis jätkuvalt madal, ei ole kõnealune moodul äpis alati nähtav, seda funktsionaalsust aktiveerime vastavalt õhuväe vajadustele. Praegu kogume tehisintellekti arendamiseks vajalikku nn koolitusmaterjali ning lülitame vahepeal funktsionaalsuse välja eelkõige selleks, et meil oleks piisavalt kvaliteetset infot ega saadetaks liiga palju valeteateid,“ selgitas õhuväe teavitusspetsialist Siim Verner Teder.

„Ole valmis!“ äpi kaudu kogutud pildimaterjali baasil loodav õhupilt on n­ö toetav materjal ja aitab ohtude kaardistamisel, kuid hajaasustuse tõttu

ei saa sellest andmestikust peamist infokanalit – teateid ei laeku lihtsalt piisavalt palju.

Kui õhuväel on piisavalt kvaliteetseid õppematerjale tehisintellekti esialg­

OHUTUS ENNEKÕIKE

seks arendamiseks, aktiveeritakse „Ole valmis!“ rakenduse õhuohust teavitamise funktsioon tõenäoliselt jäädavalt, sest tegemist on iseõppiva algoritmiga ja lisanduvad andmed muudavad selle järjest täpsemaks.

„Ole valmis!“ mobiilirakendus, mis edastab infot Kaitseväele, ei asenda häirekeskust. Seega, kui näed lendamas kahtlast eset või avastad kahtlase maha kukkunud objekti (sealhulgas võimaliku ründe- või luuredrooni), anna sellest teada ka häirekeskusele numbril 112. Kui objekt tundub kahtlane, kuid sa pole kindel, millega tegu, anna sellest siiski teada.

Alati veendu iseenda ohutuses! Isegi kui sa pole kindel, millega tegu, ja ametlik info puudub, tuleb kahtlase lennuobjekti korral hinnata ohtu ja tegutseda ettevaatlikult.

Kui kuuled sireene või oled saanud EE-alarmi sõnumiga korralduse varjuda, tee seda kohe! Püsi turvalises kohas (soovitavalt tugevate seintega ruum, eemal ustest ja akendest), kuni tuleb teadaanne ohu möödumisest. Otsi lisainfot veebilehelt kriis.ee või riigi infotelefonilt 1247

Kui leiad maast võimaliku ründe- või luuredrooni, siis ära mine selle lähedale! Käitu samamoodi, nagu lõhkekeha leidmisel – iga tundmatu objekt võib olla ohtlik. Liigu objektist eemale, et tagada enda ohutus, ning hoiata ka läheduses viibivaid inimesi. Ära lase kedagi leitud esemele ligi. Ja ära jaga objekti asukohta sotsiaalmeedias – nii väldid uudishimulike kogunemist sündmuskohale ja vähendad ohtu teistele inimestele.

JÄRVA nAiSKODUKAiTSJAD

eLUSTASiD

hARULDASeKS mUUTUnUD

KODUSe

VeRiVORSTiTeO

Kui allakirjutanu endakorjatud vorstirohukimbuga kohale jõudis, olid Järva naiskodukaitsjad pajatäie kruupe juba keema pannud ja pekikuubikud sibulaga läbi praadinud.

Tekst: URMAS GLASE, vabatahtlik autor

Esimest korda otsustasid Kaitseliidu välikatelde juures askeldavad toitlustusgrupi naised jõulu eel retseptid üles otsida ja vanal heal kombel jõulude ajal verivorste teha viie aasta eest, kuid paar viimast aastat on jäänud vahele.

„Algul ei saanud naistega aegu klappima. Kui aga ajad sobisid, ei

tulnud jälle toorainet kokku,“ rääkis 2023. aasta detsembris jõuluvorstide keetmise naiskonna kokku ajanud Merje Mihkelsaar Järva maleva Lõõla õppekeskuse köögis.

Tiia Riis meenutas, et kui veel 30 aastat tagasi oli süldikeetmine ja verivorstide tegemine igas maaperes iseenesestmõistetav, siis tänapäeval

on viimane muutunud haruldaseks. „Pärast seakatku tõttu karmistunud loomapidamisnõudeid on kadunud oma tarbeks paari siga pidanud majapidamised ja koos sellega ka kodus verivorsti valmistamine,“ teadis igapäevaselt loomakasvatusega tegelev Tiia.

Merje sõnul oli nüüdki vorstiteoks hädavajalike sea peensoolte ja vere

hankimine omajagu ooper: „Poes neid ju ei müüda. Ei tohtivat. Reeglid on karmiks läinud. Leidsin ühe lihuniku, kellele käisin niikaua peale, kuni ta sai aru, et ega enne minust lahti ei saa. Hommikul kell kuus käisin möödasõitval kaubaautol vastas. Ega ma viimase hetkeni teadnud, kas läheb õnneks. Olin juba valmis Tallinna keskturule sõitma. Varem olen sealt värske liha müüjatelt küsimise peale sooli saanud, aga seegi olnuks loterii.“

Vere ja soolte eest tuli maksta 31 eurot. Merje tunnistab, et koduse vorstiteo lõbu on kallis, poest osta oleks odavam, aga isetegemise rõõmu peab ka olema. Naised kiitsid takka, et poe vorstid tulevad soodsamad ja on maitselt head, aga paljud on tehtud vereasendajate, maitsetugevdajate ja rupskitega, enda omad tulevad ikka parimast kraamist.

Tunamullu kasutasid naised soolte vorstiseguga täitmiseks vanaemade kombel lehtrit. Nüüd said nad Koigi jahimeestelt laenuks vorstimasina, millega töö läheb palju libedamalt. Ent enne vorstitoppimist tuli jahtuma pandud peki ja sibulaga rikastatud kruupidele lisada veri ja vorstirohi ning mass korralikult läbi segada.

Paraku ei tahtnud veri pudelist välja tulla.

„Õige verevõtmine on nii, et pannakse soola ja segatakse nii kaua, kui maha jahtub, siis ei hüübi klimpi,“ meenutas Tiia koduse vorstiteo aegu. Moodsa aja lihunik selle peale ilmselt ei tulnud.

Naised olid leidlikud ja mõne minutiga vispeldati veri taas parasjagu vedelaks.

„Malle, tule maitse!“ hüüdis Merje, kui vorstimassi segamisega sai ühele poole. Ta lisas, et värske verise pudru mekkimine pole tema lemmiktegevus.

„Ma ei taha! Pärast,“ hüüdis söögitoa poolelt Malle Tuuleveski.

Angela Reivik tõstis lusika huultele ja küsis viivu pärast: „Äkki on midagi puudu?“

Merje vaidles vastu: „Sool on, pipar on, vorstirohi on. Las tõmbab veel.“

Kaire Parmaste oli päri: „Ärge pange

VeRiVORST eeSTLASTe

JõULULAUAL

Ajaloolased pakuvad, et verivorst levis Eestisse 19. sajandi alguses rootslaste ja lätlaste vahendusel ja rändas siitkaudu edasi Venemaale. Enne seda eelistasid eestlased jõululaual valget tanguvorsti, mis tehtud ilma vereta.

Tänapäeval peetakse verivorsti üheks Eesti rahvustoiduks ning selleta ei kujuta eestlaste jõululauda ja aastalõppu ettegi. Traditsiooniline Eesti verivorst valmistatakse seaverest, odratangust, sealihast ja maitseainetest, topitakse seejärel sea peensoolde ja keedetakse enne ahju pistmist.

sinna rohkem midagi, hakkame parem soolikasse toppima.“

Malle jõudis vaevu rõõmustada, et esimesed vorstid nii hästi ja ilusti käes, kui pooleldi täidetud sool masina torult maha libises ja törts verist vorstisegu põrandale lärtsatas.

„Oli nüüd vaja kiita! Kohe laks käes,“ hurjutasid Kaire ja Merje justkui ühest suust.

Järgmine vorst täitus lobedalt, aga ülejärgmisel rebenes sool.

„Kurat!“ kõlas mitmehäälne sajatus.

„Mäletan, kui kodus tegime, siis ka ikka juhtus, et puhastamisel võis soole õhuke sein viga saada ja läks toppimisel katki. Meil on siin nagu liivakastimäng, teo lõpuks saab ehk töö selgeks,“ arvas end vorstimasina operaatoriks nimetanud Tiia.

Mida aeg edasi, seda sujuvamaks töö siiski läks. Tööjaotuski loksus paika kuidagi iseeenesest: Tiia ja Angela askeldasid vorstimasina taga sooli seguga täita, Malle ja Kaire sidusid jämeda niidiga pika toru parajateks juppideks ning Merje pani poti pliidile, et madalal tulel vorstid läbi keeta.

Naiskodukaitsjate vorstiteol on lisaks Merjele varem kaasa löönud nii Malle kui Kaire, kuid naised möönsid, et

korra aastas või harvemini tehes lähevad nipid meelest maha ja iga kord on kui uuesti õppimine.

Merje jälgis hambatikk käes teraselt keedupotti ning torkas paisuvatesse ja punnitavatesse vorstidesse lõhkikeemise ennetamiseks augukesi, kuni need veerand tunnikest keevad.

„Kas keegi kodus ise piparkoogitainast ka teeb?“ saatis Merje pliidi tagant küsimuse tööhoos vaikseks jäänud söögituppa.

„Mina teen,“ ütles Angela kärmelt. „Mõtlesin leiva kõrvalt ka teha,“ lisas Tiia.

„Ma teen ka,“ ei jäänud Malle alla.

„Aga jõululauale?“ oli Merje pärimistega järjekindel ja ülistas oma puupliiti, millest tulnud toidud maitsevad kõige paremini. Tundus, et enamikul naistel läheb jõulupraeks ahju kaelakarbonaad kaalika, porgandi ja kartulitega.

Kui 20­liitrine potitäis segu vorstiks vormitud, selgus, et tubli kahe teo jagu sooli jäi üle.

„Pange sügavkülma või kui kellelgi plaan lähemal ajal veel vorsti teha, siis purki soolvette ja jahedasse,“ õpetas Angela.

„Kes viitsib sel aastal veel verivorsti teha?“ viskas Merje küsimuse õhku.

„Eeeiii!“ kõlas mitmehäälne vastus.

„No sooltega saab teha kartulivorsti või prooviks kana­peedivorsti ära?

Kuulge, teeme selle kokaklubi lõpuks ära! Hakkame näiteks katsetama erinevate maade roogi?“ ärgitas Merje naisi.

„Glase, sa võid ju ka tulla!“

Kuuetunnise tööpäeva tasuks sai iga vorstimeister hea mitu kilo verivorsti.

„Näe, külakassid ei avastanudki ukse taha jahtuma tõstetud kandikut,“ muheles Merje.

Igaks juhuks korjan eeloleval suvel karjamaalt jälle paar kimpu vorstirohtu ja panen kuivama. Ehk läheb tarvis.

SünniPÄeV nOORKOTKA mOODi: meTS, LõKe JA OKSAD PeA KOhAL

„Võta kaasa magamisalus, magamiskott, soojad riided, sööginõud, taskunuga, labidas ja saag. Üritus on ööbimisega metsas.“ Just selliste juhtnööridega kutsed saatsin viiele sõbrale oma 13. sünnipäeva tähistamiseks.

Tekst: KRISTJAN DRÄBTSINSKI, Võrumaa maleva Antsla rühma noorkotkas

Paar tundi enne sõprade saabumist hakkasin ka ise ettevalmistusi tegema. Asjad pakkisin mugavasse Kaitseliidu militaarseljakotti. Olen sellesama kotiga juba paar aastat koolis käinud, teadsin, kui palju asju kotti mahub. Kott on seljas mugav, kuskilt ei hõõru, rihmad saab pingule tõmmata ja on lisarihm, mis käib puusade pealt kinni, et raskus ei langeks ainult õlgadele. Selleks, et vihma korral seljakotis asjad kuivana püsiksid, võib seljakoti katta kilekotiga. Püüdsin pakkida asjad seljakotti nii, nagu mulle noorkotkaste laagrites õpetatud oli. Näiteks panin seljakotis mõlemale poole sama raskusega asju, et kott ei hakkaks seljas viltu hoidma.

Veel võtsin kaasa paar liitrit vett, pealambid, leiba, kartuleid, viinereid, kiirnuudleid. Lõkke süütamiseks tuletikud. Viimased said pakitud niiskuskindlalt, sest niiskust saanud tikkudel ei lähe väävel põlema, vaid tuleb tiku küljest lahti. Muidugi on veel kindlam kasutada tulepulka – sellega saab lõkke süüdatud ka niiske ja märja ilmaga. Lõkkes kartulite küpsetamiseks sai kaasa pakitud foolium, ilma

milleta on oht, et kartulid söestuvad ära. Samuti toidunõud ja plekist pott kokkamiseks. On ju teada, et tule peal toidu tegemiseks tuleks vältida plastiknõusid, mis kipuvad kuumuse käes sulama.

Valmistasin ette ka taigna, et lõkkel saiakesi küpsetada: vesi, jahu, sool, suhkur ja pärmipulber – kõike silma järgi. Kes ei tea, siis lõkkel küpsetatud kakuke on valmis, kui söed enam taigna külge ei jää. Selline kakuke on eriti maitsev meega.

TELKI POLEGI VAJA Koha valikul eelistasime järve äärt –tahtsime olla veekogu lähedal. Ja künkatagust, et tuul ei puhuks. Kõigepealt kaevasime kaks suuremat auku, mõlemasse auku panime kaks posti. Augud peaksid olema võimalikult sügavad, et postid kindlalt püsiks ja vajuma ei hakkaks. Et ehitis saaks võimalikult tugev, kinnitasime postid üksteise külge ka nööriga. Erinevate sõlmede tegemist olen õppinud noorkotkalaagrites. Postide vahele ladusime mahalangenud puid. Selleks, et ennast tuule eest rohkem kaitsta, panime iga puidukihi vahele ka sam-

malt. Meie sein sai umbes meetrikõrgune ning kaks ja pool meetrit pikk.

Juba ehitatud seina najale hakkasime rajama varjualust, et oleks, kus öösel magada. Selleks ladusime seinale viltu erinevat puitu. Et oleks soojem, sai kõige peale pandud paks kiht kuuseoksi. Kui ilm oleks olnud külmem, oleksime kuuseokste peale veel sammalt ladunud. Ka magamiskohale oleksime võinud sooja ja pehmema aseme saamiseks laduda kuuseoksi, ent meile piisas magamisalusest ja magamiskottidest.

TULI TOIDAB IHU JA HINGE

Et soe pääseks varjualuse alla, tegime lõkke selle ette. Esmalt, et midagi põlema ei süttiks, tegime lõkkealuse maapinna prahist ja samblast puhtaks. Seejärel kaevasime väikese augu ning vooderdasime lõkkeaseme ääre järvekaldalt leitud kividega. Et veel soojem oleks, võib lõkke ette omakorda seina ehitada, et kogu soojus magamiskohta peegeldada, või siis varjualuse kolmanda seina kinni ehitada.

Toidu tegemiseks kasutasime lähedusest leitud voolavat vett. Alati tuleks

tarvitada voolava veekogu vett, sest see on puhtam. Kindluse mõttes peaks vee enne tarvitamist ka läbi keetma. Või kui kaasas on veefilter või tampoon, saab vee enne tarvitamist sealt läbi tilgutada.

Õhtusöögiks tegime teed, keetsime nuudleid ning küpsetasime lõkkel leiba, kakukesi ja kartuleid. Sõime ja lihtsalt istusime lõkke ääres, vaatasime põlevaid puid, kuulasime looduse hääli ning lõkke praksumist. Nii mõnus ...

Ja oligi aeg minna magamiseks tehtud varjualust katsetama. Kinnitan, et oli väga mugav, hubane ja soe. Ajasime juttu, viskasime nalja ja lihtsalt nau-

tisime sooja sügisõhtut. Magasime öösel nagu notid. Hommikusöögiks aga tegime lõkkel viineripirukaid ja jõime teed.

KOHE KISUB METSA

Koju jõudes olid kõik õnnelike nägudega – saame metsas hakkama küll. Kõige rohkem meeldis meile ehitamine. Sõbrad lubasid varsti jälle külla tulla ning siis läheme jälle koos metsa. Ka vanemad olid meie üle uhked. Kuulsin, kuidas nad omavahel rääkisid, et võib-olla on lapsed õhtul toas tagasi, kui pimedaks läheb. Aga ei olnud.

olen käinud juba esimesest klassist peale ja mille juhendajaks on kohalik antslakas Janek Joab. Ma lausa ootasin reedeid, et taas koos kambaga metsa minna.

Elan ise ka talus, kus ümberringi on mets ... aga see pole nii huvitav. Koos seltskonnaga on palju ägedam metsas ringi kolada, kuulata lindude hääli, vaadata kaamerast metsloomi ning nende jälgi taga ajada.

Enamiku metsas proovile pandud tarkusi olen õppinud metsaringis, kus

Janek vastas alati meie küsimustele ning tegi olemise huvitavaks ja lõbusaks. Tihti grillisime ka vorstikesi, alati õppisime ja nägime midagi uut. Jah, kõik teised huviringid võisid olla, aga metsaringi ma pidin saama.

See On nenDe PUnKeR!

Mida teha selleks, et noored õpiksid kasutama tööriistu ning saaksid aimu lihtsamatest ehitustöödest? Tuleb ehitada punker! Just selline otsus võeti vastu Varstu noorkotkaste rühmas Võrumaal. Mõeldud, tehtud!

Tekst: MARGO RAJU, Noorte Kotkaste Võrumaa malevapealik MERLE ALLIKSOO, Varstu rühma pealik

Eks punkreid ole igasuguseid. Algul oligi noortel plaan ehitada erikatse käigus punker mäenõlva sisse. Selleks oli välja otsitud ka sobiv paik Kuutsis, Eesti kodu mälestuskompleksi juures, kus Varstu rühmade noored kotkad ja kodutütred on ennegi oma väljaõppeüritusi ning metsalaagreid korraldanud.

Ent maalapi omanik, kellel punkri kui sellise vastu iseenesest midagi ei olnud, laitis selle plaani maha. Tema nägemuse kohaselt peaks punker olema ikka täielikult maa­alune. Nii tuligi plaani käigult muuta. Ent põhimõte jäi samaks – see peab olema võimalikult lihtsa konstruktsiooniga.

Plaan paigas, võis ehitustöö alata. Selleks ajaks, kui noored ehitusplatsile jõudsid, oli kohalik ettevõtja oma kaevetehnikaga juba vajalike mõõtmetega augu maasse kaevanud. Vajalikud mõõtmed olid: seinad 4 x 4 meetrit ja sügavus 2 meetrit.

ÜHISEL JÕUL JA NÕUL

Esimeseks tööks oli Varstu rühma noortele, kellele olid abikäe ulatanud ka Kreutzwaldi, Vastseliina ning Mõniste rühma noorkotkad, palkide koorimine. Ikka selleks, et pikendada nende eluiga niiskes keskkonnas.

Palgimaterjal ehk kolmemeetrine männipeenpalk osteti RMK käest ning toodi Kaitseliidu tehnikaga ehitusplatsile. Kokku kulus ehitamiseks umbes neli tihumeetrit peenpalki.

Koorimiseks kasutati tavalisi nuge ja kirveid. Alguses oli õigete töövõtete kättesaamine keeruline, kuid aja möödudes olid noormeeste käed juba

vilunumad. Nii kadusid koorimata palgid üks teise järel ja kooritud palkide virn aina kasvas.

Palgid kooritud, sai hakata neid seinteks laduma. Selleks fikseeriti need traadiga tugipostide külge, tugipostid toestati ja fikseeriti samuti. Hiljem täideti küljed pinnasega. Palgiosa kaeti enne pinnasega täitmist veel ehituspoest pärit vundamendikattega – jällegi selleks, et parandada nende vastupidavust keskkonnatingimustele.

Tugipostidele paigaldati horisontaalsed toed, et seinad pinnase raskuse all ei variseks. Selleks lõigati palkidele tapid ning kinnitati naelte ja kobadega.

Punkri katus laoti samuti palkidest, katusele lõigati ühte nurka auk, millest sai punkri sissepääs ehk luuk, luugi alt pääseb nüüd mööda redelit punkrisse. Põrand laoti silikaattellistest, mis saadi toetusena ühelt noorkotkaste toetajaliikmelt.

Kokku kulus punkri rajamiseks kolm tegusat päeva. Õhtuti aga ... õhtuti istuti lõkke ääres, grilliti vorstikesi, meenutati laagreid ja arutleti, kas punkris on tore ööbida või kas talvel on seal soojem kui telgis.

TEGEVUST JAGUB

Nagu öeldud, polnud see Varstu rühma noortel sugugi esimene kord metsas tegusid teha. Vastupidi, aastate jooksul on nad metsalaagrites pannud väga palju rõhku metsas iseseisvalt hakkama saamisele. Lisaks laskeharjutused kohalikus lasketiirus, esmaabikoolitused, laserlahing, matk metsavenna tallu, kus kuulati lugusid metsavendadest, matk filmi-Vargamäele. Need on vaid mõned tege­

vused, millest Varstu rühma noored innukalt osa on võtnud.

Alles hiljuti, oktoobri alguses, mängisid Varstu rühma noorkotkad ja kodutütred Tartumaal airsoft’i. Harjutati kolme erinevat taktikamängu. Vanemad noorliikmed õpetasid nooremaid ning tagasisõidul analüüsiti oma tegevusi.

Samuti tehakse koostööd asutuste ja ettevõtetega, olgu selleks päästeamet või Alaveski loomapark, kuhu on juba kahel korral matkatud. Igal aastal on Mõniste kooli staadionil spordipäev. Ja kui ütleme spordipäev, siis mõtleme ikka laialt. Kavas on 60 m jooks, kaugushüpe, palli­ või kirsavise, jalgpall ning saalihoki.

Mis aga puutub punkri ehitamisse, siis kolm päeva füüsilist tööd andis tunda nii kätes kui jalgades. Ent tasuks said noored osa millestki, mis sai valmis ehitatud oma kätega, ja viimasel päeval oli tunne võimas! Selle eest võlgneme tänu ka laagrit rahastanud isamaalise hariduse programmile ning tehnikaga toetanud Kaitseliidule.

Ja pole sugugi nii, et nüüd on punker valmis ja unustatud. Ei, järguväljaõppena on plaanis seda edaspidigi täiustada. Selleks vajalike tööde nimekiri on juba koostatud. Sisse tuleb ehitada magamislavatsid, laud ja toolid, koostöös ühe kohaliku keevitajaga on sündinud ka kontseptsioon, milline ahi võiks sinna tulevikus sisse mahtuda.

Kui kõik plaanid ellu viiakse, saab sellest Varstu noorkotkaste oma väike peidupaik, kus õppida, harjutada ja vahel lihtsalt olla – kaugel ekraanidest, lähedal loodusele.

„nARVA PATALJOn“ AUVeRe LAhinGUS

24.-25. JUULiL 1944

1944. aasta 24. juulil alustas Punaarmee Narva rindel suurpealetungi, lootes Saksa vägede kaitsest kiiresti läbi murda ja seejärel Kirde-Eestit hüppelauana kasutades hõivata juba terve Eesti mandriosa.

Tekst: REIGO ROSENTHAL, ajaloolane

Need plaanid, nagu sõjaajaloohuvilistele hästi teada, ebaõnnestusid. Üks episood suvistes ägedates heitlustes oli nn Auvere lahing 24.25. juulil 1944, milles osalesid ka Saksa sõjaväe eestlastest formeeritud üksused, nende hulgas 20. SS­füsiljeepataljon, mida tuntakse rohkem hüüdnime järgi Narva pataljon. Pataljoni tegevusest Auvere lahingus on seni teada peamiselt memuaarkirjanduse põhjal, allpool esitatakse sellele lisaks andmeid ka mõlema poole dokumentidest.

Suvel 1944 Narva rindel tegutsenud Saksa üksuste dokumentidest on valdav enamik hävinud ning „Narva pataljoni“ kohta Auvere lahingus on arhiiviandmeid säilinud napilt. Alustuseks olgu mainitud, et kõnealune pataljon moodustati 18. aprillil 1944 20. SS­vabatahtlike füsiljeepataljoni nime all ja see kuulus 20. eesti SS­vabatahtlike diviisi koosseisu. Seoses diviisi ümbernimetamisega 20. SS­relvagrenaderidiviisiks sai pataljon 26. mail uue nimetuse – 20. SS­diviisi füsiljeepataljon.

niid ja neljas raskekompanii, mille relvastusse kuulusid 8 cm miinipildujad ja ilmselt ka raskekuulipildujad. Üks kompaniidest võis olla varustatud jalgratastega ja pidi vajadusel tegutsema diviisi luureallüksusena. Puudub küll kinnitus, et 20. eesti diviisi füsiljeepataljoni koosseisu oleks kuulunud jalgratastega kompanii. Füsiljeepataljonis miinipildurina teeninud Rudolf Meriste meenutusel oli pataljonis kokku kaksteist 8 cm miinipildujat, neist kuus 4. kompaniis ja ülejäänud kuus jagunesid võrdselt 1.–3. kompanii vahel. Auvere lahingus olid miinipildujad koondatud kahte patareisse: ühes olid 4. kompanii ja teises ülejäänud kompaniide miinipildujad.

LAHINGU EEL

26. juunil asetati füsiljeepataljon rindele Joalast lõunasse, kust see 6. juulil paigutati ümber pisut lääne poole, rindelõiku Kõrgesoo põhjaserval. 18. juulil vahetati taas positsioone, asudes rindele Auverest lääne pool. Seal võttis pataljon vastu ka Punaarmee 24.­25. juuli rünnakud.

Füsiljeepataljoni tuumiku moodustasid eesti SS­vabatahtlike soomusgrenaderipataljoni Narva liikmed, kes olid võidelnud 5. SS­tankidiviisi Wiking koosseisus Ukrainas. Märtsis 1944 toodi soomusgrenaderipataljoni isikkoosseis kodumaale ja anti 20. eesti diviisi käsutusse. Eestisse saabudes oli rivis 172 inimest, lisaks oli mehi ravil haiglates. Pole täpselt teada, kui paljud neist liideti seejärel 20. eesti diviisi füsiljeepataljoniga. Pataljoni veterani Kaljo Mölleri mälestustes kirjutatakse, et Auvere lahingu ajaks oli vanu „narvakaid“ vähe järele jäänud, neid jätkus ainult jao­ ja rühmaülemateks (Möller ise oli üks selline rühmaülem 2. kompaniis). Möllerile täienduseks olgu öeldud, et ka suur osa pataljoni ohvitseridest olid endised „narvakad“, näiteks neljast kompaniiülemast Auvere lahingu alguses – Untersturmführer Heino Reigo (1. kompanii), Untersturmführer Ernst Kabrits (2.), Obersturmführer Valdur Visnapuu (3.), Hauptsturmführer Oskar Ruut (4.) – polnud ainult Reigol kokkupuudet varasema Narva pataljoniga. Pataljoniülema adjutant oli Obersturmführer Hando Ruus, samuti „narvakas“. Pataljoniülem ise oli siiski n­ö kõrvalt tulnud Hauptsturmführer Hans Wallner, kes oli ka üks väheseid või lausa ainuke sakslasest ohvitser pataljonis.

Igatahes kinnitas Wikingi diviisi endise Narva pataljoni veteranide olemasolu füsiljeepataljonis viimaselegi hüüdnime Narva pataljon.

Füsiljeepataljoni isikkoosseisu põhiosa moodustasid aga 1944. aastal mobiliseeritud eestlased. Teada on, et 5. juunil kavatseti Kehras formeerimisel olnud pataljonile täienduseks anda 500 meest.

Teistsugusest nimetusest hoolimata olid füsiljeepataljonid oma koosseisult ja relvastuselt üpris sarnased n­ö tavaliste jalaväepataljonidega. Füsiljeepataljoni kuulus neli kompaniid, neist esimesed kolm olid laskurkompa­

Pataljoni valdavalt mobiliseerituist koosneval reakoosseisul oli enne Auvere lahingut niisiis ligi kuu aega rindekogemust, kuid seda passiivsetes lõikudes, kus toimus positsioonisõda – harv tulevahetus, luuretegevus jne. Erandiks oli 20. juuli õhtul pataljoni vasakul tiival aset leidnud vastase lahinguluure, mis kujutas endast 201. laskurdiviisi 122. laskurpolgu II pataljoni rünnakut. See tõrjuti, 31 punaarmeelast hukkus ja 105 sai haavata.

22. juuli seisuga loeti füsiljeepataljoni lahingutugevuseks rohkem kui 400 meest. Kui palju rohkem, selle kohta andmed puuduvad, kuid võib oletada, et tõenäoliselt ei ületanud lahingutugevus 500 meest. Lahingutugevuse all tuleb mõista peaaegu tervet pataljonis kohal viibivat (s.t mitte puhkusel, ravil või komandeeringus) isikkoosseisu, erandiks oli vooripersonal.

Pataljon allus alates 18. juulist operatiivselt 45. SS­relvagrenaderirügemendi ülemale Obersturmbannführer Harald Riipalule, kelle käsutuses olid ka tema enda rügemendi kaks pataljoni, mis asusid kaitsel Auvere suunal. Riipalu ise allus operatiivselt 11. SS­vabatahtlike soomusgrenaderidiviisile Nordland (Nordland omakorda allus III SS­soomuskorpusele).

Huvitav on märkida, et luureandmete põhjal Punaarmee pealetungi ootav Saksa väejuhatus kavatses 20. juulil füsiljeepataljoni ümber paigutada Auvere piirkonda, et vahetada seal välja 45. rügemendi allüksused. Nimelt ennustati just sellel suunal vastase rünnaku raskuspunkti (sh soomustehnika kasutamist) ja hinnati, et füsiljeepataljon sobiks isikkoosseisult ja relvastuselt sinna paremini. Arvatavasti peeti muu hulgas silmas asjaolu, et pataljoni ridades oli „narvakaid“, kelle varasem lahingukogemus hõlmas võitlust soomustehnikaga, samal ajal kui 45. rügemendi pataljonides sellist kogemust nappis. Teadmata põhjusel füsiljeepataljoni ümberpaigutamisest Auvere suunale siiski loobuti. Seal tegutsenud

45. rügemendi I pataljoni allüksustes esines pärast, 24. juuli lahingus, korratut taganemist tankirünnaku ees.

Füsiljeepataljoni rindelõik Auverest läänes asus soises metsas ja oli ligi poolteist kilomeetrit lai. Põhjavee kõrge taseme tõttu ei olnud seal võimalik kaevata kaevikuid ning kindlustused olid rajatud maapinnale (varjendid või laskepesad võisid vähesel määral asuda maa sees).

Kindlustuste kohta leiab täpsema kirjelduse Nõukogude poole dokumentides, mis koostati visuaalse vaatluse põhjal pärast seda, kui Saksa väed Auvere piirkonnast ööl vastu 26. juulit Sinimägedesse uuele kaitseliinile taandusid. Füsiljeepataljoni ja tema läänetiiva naaberpataljoni eesliinile metsa oli ehitatud pidev „müür“ kõrgusega 1,8 meetrit ja laiusega üks meeter. Punaarmee eesliinist lahutas seda 250–300 meetrit. „Müüri“ välisseinad koosnesid horisontaalselt asetatud palkidest läbimõõduga 16–20 sentimeetrit. Välisseinte vahel oli pinnas või mõnes lõigus ka palgid. „Müürist“ 20–25 meetrit eespool paiknes traattõke, selle ees omakorda miiniväljad. „Müüris“ olid 20–25meetriste vahedega ambrasuurid tulistamiseks pikali­, põlvelt­ või püstiasendist. Nelinurksed ambrasuurid kõrgusega 16–20 ja laiusega 40–60 sentimeetrit laienesid külgedelt väljapoole (laskesektori laiendamiseks). Ambrasuuride vahel asusid maapinnal kuulipildujapesad, nende vaenlasepoolne külg, nagu Nõukogude poole kirjeldustest mulje jääb, oli ehitatud palkidest, ulatus müüri ette ja oli tavaliselt katmata, sissepääs kuulipildujapesasse toimus „müüri“ läbiva käigu kaudu. Kuulipildujapesade läheduses, „müüri“ taga, paiknesid maapinnale ehitatud varjendid pindalaga kolm korda kolm meetrit, kaetud palkide ja pinnasega. Kohati leidus „müüris“ ka avasid, mille kaudu võidi näiteks välja saata luuregruppe (vahepeal olid avad suletud).

platsdarmilt (Punaarmee suur sillapea Narva läänekaldal) ründama põhja suunas ja tungima kiiresti välja Narva laheni, millega oleks sisse piiratud sealt lääne pool Narva linna piirkonnas asuvad Saksa väed. 8. armee oli selleks koondanud Auvere platsdarmi põhjaservale 117., 122. ja 124. laskurkorpuse koosseisu kokku seitse laskurdiviisi. 24. juuli hommikul läks esimeses laines rünnakule 25 laskurpataljoni, neist kolm füsiljeepataljoni lõigus.

Täpsemalt tegutsesid füsiljeepataljoni vastu 124. laskurkorpuse 256. laskurdiviisi 930. ja 937. laskurpolk. Diviisi kolmas laskurpolk (934.) ründas füsiljeepataljoni läänepoolse naabri ehk 11. jalaväediviisi 23. grenaderirügemendi I pataljoni positsioone. Kõikide polkude koosseisu kuulus kolm laskurpataljoni, kuid igast polgust oli üks pataljon jäetud reservi ning 24.–25. juulil neid lahingusse ei viidudki. 930. polgust läks füsiljeepataljoni vastu rünnakule kaks pataljoni (I ja II), 937. polgust aga vaid vasaku tiiva oma (II), samal ajal kui polgu paremal tiival tegutsev I pataljon seisis vastamisi 45. rügemendi allüksustega füsiljeepataljonist ida pool.

„Müürist“ sadakond meetrit tahapoole olid maapinnale ehitatud meeskonnavarjendid, samuti kaetud palkide ja pinnasega. Varjendite vaenlasepoolsel küljel oli aken, mida oli võimalik kasutada tulistamiseks. 700 meetrit „müürist“ tagapool asus teine „müür“ kõrgusega 120–150 ja laiusega 60–80 sentimeetrit. Selles olid ambrasuurid 50meetriste vahedega, nende vahel kuulipildujapesad. Teisest „müürist“ 100–150 meetrit tagapool leidus hästisisustatud varjendeid – arvatavasti pataljonistaapidele; 500 meetrit teisest „müürist“ tagapool paiknesid miinipildujate tulepositsioonid.

„Narvakate“ mälestuste kohaselt maapinnale rajatud varjendid suurekaliibrilise mürsu otsetabamusele vastu ei pidanud. Liikumise kergendamiseks olid ehitatud laud­ ja kaigasrajad, lisaks mainitakse, et ainus ühendustee kaugema tagalaga oli kitsarööpmeline rulliktee – oletatavasti peeti silmas puitrööbastel teed, millel kasutati hobustega veetavaid vagonette (saksa k Holzbahn).

PUNAARMEE JÕUD

24. juuli hommikul alanud Punaarmee suurpealetung Narva rindel põhines kaval, mille kohaselt pidi 8. armee nn Auvere

930. ja 937. polk olid isikkoosseisuga komplekteeritud peaaegu täielikult vastavalt koosseisutabelile, mis nägi polgus ette 1236 inimest. See tähendab, et ka polgu laskurpataljonid, millest igaühes oli ette nähtud 285 inimest, olid täiskoosseisu lähedal. Laskurpataljonide põhilise löögijõu moodustasid kolm laskurroodu, igaühes 60 inimest. Lisaks kuulusid pataljoni selle juhatus, kuulipildujarood, miinipildujarood, tankitõrjepüssijagu, siderühm, sanitaarrühm, varustusrühm. Rünnakule läks (edenes vastase positsioonide suunas) igast pataljonist kuni 230 inimest. Laskurpolgu ülema käsutuses oli veel väiksemaid allüksusi, millega vajadusel eesliini tugevdada, näiteks automaaturite rühm, luurerühm ja tankitõrjepüssirühm (kokku 70 inimest).

Üldiselt võib hinnata, et füsiljeepataljoni vastastes rünnakutes 24.­25. juulil osales kokku 800–900 inimest, millega ründajate ülekaal elavjõus oli umbes kahekordne.

124. laskurkorpuse kahte laskurdiviisi (48. ja 256.) toetas tugev suurükiväe grupeering (800 suurtükki ja miinipildujat), sealhulgas otsesihtimisega positsioonile asetatud kahurid. Füsiljeepataljoni positsioonidele valmistus tuld avama 54 otsesihtimisega kahurit, mis pärinesid nii 256. diviisi tankitõrjedivisjonist ja laskurpolkude suurtükiväest kui ka 504. ja 1248. kergest suurtükiväepolgust. Ligi pooled neist kahuritest olid 76 mm diviisikahurid, ülejäänud 76 mm jalaväekahurid või 45 mm tankitõrjekahurid.

AUVERE LAHING „NARVAKATE“ MÄLESTUSTES

8. armee jalavägi läks Auvere platsdarmi põhjaservalt rünnakule 24. juuli hommikul kell 7.30, sellele eelnes kaks ja pool tundi kestnud ettevalmistav suurtükiväetuli. Järgnenud võitlustest füsiljeepataljoni rindel ei leia säilinud Saksa

dokumentides nende suure üldistusastme tõttu mingeid detaile. Mälestustes on lahingut puudutanud mitu „narvakat“, teistest üksikasjalikumalt Kaljo Möller ja Rudolf Meriste.

Tollane 2. kompanii rühmaülem Möller meenutas:

„Meie positsioon külvati üle miinide ja mürskudega. Lennukid heitsid pomme ja tulistasid pardarelvadest. Varjusime punkrisse. Igasse laskepessa jäi kuulipilduja juurde vaid üks mees. Tabavalt andis olukorrale hinnangu üks minu vanadest relvavendadest – rinne oigas, ragises, ulgus, prahvatas ja põles.

Jälgisin punkris meeste nägusid ja käitumist. Oli see ju paljudele täiendusena tulnud meestele esimeseks tõsiseks lahinguks. Ei leidnud sealt hirmu ega paanika jälgi. Neisse oli nagu imbunud juba meie pataljoni kuulsat võitlusvaimu. Keegi alustas laulu. Eriti reipalt see välja ei kukkunud, kuid kindlasti mõjus närve rahustavalt uutele meestele.

Seiskus nagu ajaarvestus. Minutid venisid kohutava aeglusega. Turmtuli oli kestnud üle kahe tunni kui tajusime selle kandumist meie tagala poole. Tormasime välja. Meie kaitsevall oli hakitud ja rebitud, kuid õnneks laskepesades olnud mehed elus ja terved. Punkrist esimene laskepesa oli saanud "ratspummi" (tankitõrjekahur) otsetabamuse kaitsevalli. Mees oli soomuda ja poriga koos nagu pudrukatlasse kastetud, aga mürsukildudest puutumata.

Seljataga trummeldas veel tõkketuleks edasi antud kanonaad kui hõredate soomändide vahele, mis nüüd turmtulest rebitud, ilmusid esimesed ahelikud. Avasime tule. Õnneks töötasid kõik „pillid“ häireteta. Üks lennuk lähenes madallennul ja täristas kuulipildujatest. Järsku vaikis tärin. Lennuki sabast paiskus suitsupilv ja masin sööstis torpeedona kaugemale soomülkasse.

Meie tabav tuli niitis esimesed ahelikud ja surus järgnevad maha nii, et ükski Ivan ei jõudnud meie kaitsevalli varju. [...]

Õhtu eel katsetati uue rünnakuga, kuid meie lõigus varises ka see jällegi tagajärjetult. Pimeduse saabumisega vaikisid relvad.

Asusime kiirelt korrastama segipaisatud kaitsevalli ja kohendama laskepesi. Saatsime haavatud sideumispunkti. Minu rühmas õnnekombel surmasaanuid ei olnud. Toodi süüa ja saatsin mehi laskemoona varusid täiendama.

Järgmise päeva rünnakutel puudus eelmise päeva hoog. Näis nagu oleks rünnatud ainult oma meeste surmasaamise plaani täitmiseks.“

Füsiljeepataljoni 3. kompaniis miinipilduriks olnud Meriste meenutas:

„Auvere lahingus oli p[ataljon] „Narva“ 3. kompanii kõige paremal ja meie miinipildujate patarei oli 3. kompanii taga [...] Olgugi, et venelaste turmtuli oli kohutav ja haavatuid palju, kuid õnneks jäid kõik meie miinipildujad terveks. Esi-

20. SS-diviisi füsiljeepataljoni võitlejaid Narva rindel 1944. aasta suvel. Vasakult Untersturmführer Heino Reigo ning Unterscharführer’id Harald Libe ja Richard Ilves. Viimased kaks olid n-ö vanad narvakad, kes olid võidelnud Narva pataljonis diviisi Wiking koosseisus

algu p[ataljon] „Narva“ ei saanud kogu Auvere lahingu ajal tagant poolt rasekerelvade toetust. Toetajad olid ainult oma miinipildujad.

Juba turmtule alguses katkes patareil ühendus eesliiniga ning lahingu ajal pidime tulistama eesliinil ülesse lastud rakettide abil. Abi vajati nii palju, et terve päeva ei saanud meie torud jahtuda. Torud läksid nii kuumaks, et miinid ei langenud toru põhja ja laskmine tuli katkestada, kuid eest nõuti ikka tõkketuld. Laskemoonaks olid meil peamiselt „konn“ miinid, sest need hüppasid enne lõhkemist maapinnalt ülesse. Juba lahingu esimesel poolel oli kahe miinipilduja meeskonnast järel vaid ainult kolm meest. Nii saime tulistada ainult ühe miinipildujaga, aga pidevalt, sest kui üks oli kuumaks läinud, siis teisega edasi. See aga ei kestnud kaua, sest venelaste paki (tankitõrjekahuri – R.R.) mürsk tabas suurt kuuske ja see langes meie miinipilduja pääle. Õnneks lasksime just teisega.

Auvere lahing oli pat[aljon] „Narvale“ esimene lahing Eestis ja kui sellele mõtelda, et pataljon oli uuesti formeeritud mobiliseeritud meestest, siis peab küll imestama, et pat[aljon] „Narva“ Auvere all vastu pidas. Vastu pidas küll, kuid kaotused olid väga suured. Auvere alla läksime terves koosseisus, kuid välja tulles oli meie kolmandast kompaniist järel vaid ainult umbes kolmkümmend meest. Juba lahingu alguses sai pataljoni ülem Hstuf. Wallner haavata ja tema asetäitjaks sai Ostuf. Ruut.“

Olgu siinkohal lisatud, et Saksa dokumentide järgi loeti Wallnerit kergelt haavatuks (haiglasse teda ei evakueeritud). Surmavalt haavata sai tõenäoliselt just Auvere lahingus 2. kompanii ülem Untersturmführer Ernst Kabrits. Pataljoni käsundusohvitseri Untersturmführer Evald Müüri mälestuste kohaselt algas vastase ettevalmistav suurtükiväetuli ajal, mil pataljoni staabis toimus parajasti nõupidamine, kus viibisid kompaniiülemad. Viimased jõudsid seejärel oma kompaniide juurde tervelt tagasi, välja arvatud Kabrits, kes sai suurtükitulest surmavalt haavata.

Pataljoni 1. kompanii ülem Untersturmführer Heino Reigo on Auvere lahingu kohta lühidalt meenutanud: „Esimese rünnakupäeva jooksul kandsime ka tõsiseid kaotusi, oli üksikuid läbimurdeid, mis likvideeriti.“

LAHING PUNAARMEE DOKUMENTIDES

„Narvakate“ mälestustega on üldjoontes kooskõlas ka Nõukogude poole dokumendid, kusjuures seal sissemurdeid füsiljeepataljoni positsiooni ei mainita (võimalik, et Heino Reigo eksis selles osas). Kell 7.30 rünnakule läinud 256. laskurdiviisi pataljonid sattusid tugeva kuulipilduja­, miinipilduja­ ja suurtükitule alla ning olid „müüri“ saavutamata sunnitud maha heitma. Kell 10.30, pärast kolmeminutilist suurtükiväe tulelööki, püüdis 937. polk uuesti rünnakule asuda, kuid edeneda ei suutnud. Kell 13.40, pärast kümneminutilist tulelööki, proovisid rünnakule tõusta 930. ja 934.

256. diviisi staabis peeti ebaedu põhjuseks eelkõige asjaolu, et vastase tulesüsteemi ei suudetud enne lahingut piisavalt välja selgitada, mistõttu ettevalmistav suurtükiväetuli jäi vähetõhusaks. Väga puudulikuks hinnati oma suurtükiväe tegevust vastase suurtükkide ja miinipildujate mahasurumisel. Otsesihtimisega kahurite tule tõhusust takistas mets – paljud mürsud tabasid enne sihtmärgini jõudmist puutüvesid.

polk (viimane tegutses 23. grenaderirügemendi I pataljoni vastu), enne oli otsesihtimisega suurtükke vastase positsioonile lähemale toodud. Seegi rünnakukatse ebaõnnestus, ainult 934. polgu allüksustel läks korda saavutada „müüri“ väike sissemurre. Kell 19 järgnenud 256. diviisi uus katse (10minutilise tulelöögi järel) kukkus taas läbi. Samuti ebaõnnestusid üldiselt 8. armee teiste diviiside rünnakud, kõige suuremat edu saavutati eesti 45. rügemendi lõigus Auvere juures, ent seegi sissemurre likvideeriti vasturünnakuga.

25. juuli hommikul juhatas 80 minutit kestnud ettevalmistav suurtükiväetuli sisse kell 6.20 alanud jalaväerünnaku. 256. diviis jätkas tegevust juba eelmisel päeval suuri kaotusi kandnud pataljonidega ning mingit edu ei saavutanud. Esimese ebaõnnestunud rünnaku järel tehti veel mitu katset, kuid needki tõrjuti. Alates kl 14 tegutseti veel ainult väiksemate ründegruppidega otsesihtimisega kahurite toel, mis samuti tulemusi ei andnud.

256. diviis kaotas 24.­25. juulil surnutena teadaolevalt 251 inimest, haavatuid oli vähemalt 847, kokku seega ümmarguselt 1100 inimest. Arvestades, et 256. diviisi kokku kuuest pataljonist, mida eesliinil rakendati, tegutses kolm füsiljeepataljoni vastu, võib oletada, et umbes pool diviisi inimkaotustest kanti füsiljeepataljoni lõigus. Lahingu ajal langes rivist välja ka otsesihtimisega suurtükke, näiteks 504. ja 1428. kerges suurtükiväepolgus oli neid kokku kaheksa (76 mm diviisikahurid).

Füsiljeepataljoni kaotuste kohta 24.­25. juuli võitlustes pole läinud korda täpseid andmeid leida. 29. juuli seisuga loeti pataljoni lahingutugevuseks veel kõigest alla 100 mehe. Seega oli lahingutugevus võrreldes 22. juuliga (siis üle 400 mehe) langenud vähemalt 300 võrra. Tõsi, see kõik ei olnud ainult Auvere lahingu tulemus, sest 27. juulist võitles pataljon Sinimägede juures, kus kanti samuti kaotusi. Ligikaudselt võib oletada, et pataljoni kaotused Auvere lahingus jäid kahesaja surnu ja haavatu lähedale.

Ööl vastu 26. juulit alustasid Saksa väed Auvere piirkonnast tagasitõmbumist Sinimägedesse nn Tannenbergi kaitseliinile. „Narvakate“ mälestuste järgi vaenlane seda kuidagi ei takistanud. Rudolf Meriste ja ta kaaslased jätsid maha pikalilangenud kuuse alla jäänud miinipilduja ning palju laskemoona, mida ei jõudnud minema viia. Kella 7 ajal hommikul hõivasid pataljoni endise positsiooni 256. laskurdiviisi allüksused.

KASUTATUD ALLIKAD JA KIRJANDUS

• Armeegrupi „Narwa“ dokumendid: NARA T-312/1628, T-312/1631, T-312/1632, T-312/1635, T-312/1637

• 20. SS-relvagrenaderidiviisi allüksuste formeerimise andmed: Bundesarchiv RS 3-20/1

• Punaarmee 8. armee, 124. laskurkorpuse, 201. ja 256. laskurdiviisi, 65. kerge suurtükiväebrigaadi dokumendid: Государственная информационная система «Память народа» (https://pamyat-naroda.ru)

• Punaarmee inimkaotuste aruanded (hukkunud ja teadmata kadunud): Обобщенный банк данных “Мемориал” (https://obd-memorial.ru)

• Laar, Mart. Sinimäed 1944. II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis. Kolmas, parandatud ja täiendatud trükk. Tallinn, 2012

• Meriste, Rudolf. Pataljon „Narva“ kodumaal. Käsikiri, dateerimata (u. 1982): Rahvusarhiiv ERA 4996/1/25

• Minu au on truudus. Pataljon „Narva“ ajalugu. Koostaja Harri Tulp. Tartu. 1995

• Möller, Kaljo. Palavad päevad Narva rindel. // Võitluse Teedel. 1997, nr 3

• Ojalo, Hanno. Sõdalase tee. Pataljon Narva 1943-1944. Tallinn, 2017

• Soldatov, Sergei. Sinimägede taustal. Unustamatuid mälestuskilde ja kaitselahinguid. Tallinn, 2000

• Tammiksaar, Leo. Lühike ülevaade mõningatest eesti üksustest Wehrmachtis, Politseis ja SS-is. Tallinn, 2001

• Terasest tugevamad. Pataljon „Narva“ ajalugu II. Koostaja Harri Tulp. Tartu, 1997

• Клявин, Н.

1997

KUiDAS SõDA õPPiS LenDAmA

Kuninglike Õhujõudude muuseum Londonis ei ole pelgalt lennuvahendite kollektsioon, vaid suurem lugu sellest, kuidas inimesed õppisid taevast valitsema – ja millist hinda tuli hiljem selle teadmise eest maksta. Siin kohtuvad puidust propellerid ja reaktiivmootorid, idealism ja vastutus, uhkus ja kahtlus – kõik ühe katuse all.

Tekst: HANNES NAGEL, kriisiuuringute keskus

Muuseum, kus põimuvad ajalugu, tehnoloogia ja vaoshoitud Briti huumor, asub Põhja­Londonis endisel Hendoni lennuväljal – paigas, kus Suurbritannia sõjalise lennunduse ajalugu tegelikult algas. Hendoni lennuväli rajati 1911. aastal lennunduspioneer Claude Grahame­White’i eestvedamisel ja võeti 1914. aastal riigi käsutusse kodukaitse tarbeks.

Sellest sai üks esimesi kohti, kus hakati teadlikult kujundama sõjalise lennunduse põhimõtteid, väljaõpet ja juhtimisstruktuuri. 1972. aastal avatud muuseum on tänaseks kasvanud viiest hoonest koosnevaks kompleksiks, mis käsitleb õhuväe arengut nii tehnilise, organisatsioonilise kui ka ühiskondliku nähtusena.

RAF ei ole lihtsalt väeliik, vaid ulatuslik süsteem, mis ühendab tervikuks teaduse, tööstuse ja haldussuutlikkuse. Uue väeliigi loomine nõudis tohutut administratiivset ja inimressurssi – personali väljaõpet, varustuse ja taristu arendamist ning koostööd teiste relvaliikidega.

ILUSTAMATA AJALUGU

Esimene maailmasõda muutis sõjapidamise olemust, sest sõda kasvas kiiresti suureks ja õppis tagatipuks ka lendama. Kui läänerindel tekkis ummikseis, püüdis Saksamaa murda brittide vastupanu, rünnates otse Suurbritanniat.

Täpsemalt alustasid sakslased 1915. aastal dirižaablitega pommirünnakuid Briti linnade vastu, tappes üle 1400 tsiviilelaniku ja põhjustades suurt kahju. Kuigi 1916. aastal suutsid britid esimesed õhulaevad alla tulistada, lisandusid järgmisel aastal Saksa sõjalennukite rünnakud, mis tekitasid avalikkuses viha ja hirmu ning suurendasid nõudmist tugevamate õhukaitsemeetmete järele. Viimane tõi omakorda 1918. aastal kaasa Kuninglike Õhujõudude (RAF) loomise. Sõja lõpuks teenis Briti õhuteenistustes üle 313 000 inimese, nende seas 15 000 naist, ja hukkus 9349 teenistujat.

Kahe maailmasõja vahelisel ajal arenes RAF edasi nii tehnoloogiliselt kui institutsionaalselt. Mootorid muutusid võimsamaks, lennukid metalsemaks ja lennuulatus suuremaks. 1930. aastatel loodi RAF Marine Branch – oma mereväeüksus, mille ülesandeks sai alla kukkunud lendurite päästmine. Teise maailmasõja lõpuks oli tänu nende tegevusele päästetud üle 13 000 õhuväelase.

1944. aastaks oli RAFi koosseis kasvanud enam kui (sic!) 1,26 miljonini, neist 174 000 olid naised. Sellest sai üks maailma suurimaid sõjalisi organisatsioone. RAF Bomber Command’i missioon viia sõda Saksamaa territooriumile tõi kaasa strateegilise edu, kuid ka raske hinnaga inimkaotused – üle 55 000 Briti lenduri elu.

Hendoni väljapanekud ei heroiseeri seda lugu, vaid esitavad küsimuse, kas massiline pommitamine tõi rahu või uusi süümepiinu. Muuseum käsitleb seda peatükki ausalt, rõhutades, et iga tehnoloogiline ja sõjaline otsus on ühtlasi moraalne valik.

TUGEVUS PEITUB MEESKONNATÖÖS

Sõjajärgsed aastad viisid RAFi uude ajastusse. Külma sõja perioodil kandis

organisatsioon osa Suurbritannia tuumapeletusjõust. Muuseumi üks tähelepanuväärsemaid eksponaate, tuumapommitaja Avro Vulcan B Mk 2, kehastab aega, mil strateegiline tasakaal toetus vastastikuse hävingu ähvardusele.

Selle kõrval seisab omaaegne tuumarakett, meenutades, et külm sõda polnud pelgalt poliitiline vastasseis, vaid pidevas valmisolekus elatud reaalsus. Giid võib sealjuures mainida sedagi, et need raketid ei jõudnud kunagi kasutusse, kuid nende hooldus maksis rohkem kui mõne ülikooli eelarve.

Näitus „Groundcrew“ tutvustab maapealset personali – tuhandeid mehi ja naisi, kelle tööks oli ja on tankida, relvastada, hooldada ning remontida lennukeid.

Iga RAF­i lennuväli oli sõja ajal nagu väike iseseisev linn, kus töötas keskmiselt 2000 inimest (eskadrillis näiteks 25 lendurit ja 175 tehnikut). Nende töö on sageli nähtamatu, ent hädavajalik – ilma nendeta poleks ükski Spitfire kunagi õhku tõusnud.

Muuseum rõhutab, et õhuväe tegelik tugevus peitub just meeskonnatöös ja pidevas logistilises valmiduses, mis tänapäeval muutub järjest keerukamaks. See on miski, mis ühendab kõiki maailma lennuvägesid.

Sellest räägib lähemalt näituse 21. sajandit kattev osa, kus külastajad seatakse tehnoloogiliste faktidega vastamisi – sõda on muutunud tehnoloogiliseks ja sageli kaugjuhitavaks tegevuseks, kus droonid, küberoperatsioonid ja autonoomsed süsteemid on toonud kaasa ka küsimuse, kui kaugel on inimene otsustest, mille tagajärjeks võib olla kas häving või päästmine.

Virtuaalsed lennumatkeseadmed ja interaktiivsed väljapanekud annavad aimu sellest, kui täpseks on muutunud sõjaline tegutsemine, ent samas ka sellest, kui õhuke on piir tehnoloogia ja vastutuse vahel.

KESKMES ON ALATI INIMENE

Ringkäigu lõpus seisavad valguskastides küsimused, mille on koostanud

muuseumi noortepaneel: kas inimene astuks vabatahtlikult välja oma riigi või perekonna kaitseks, kas tsiviilelanikke tuleb sõja ajal alati kaitsta ja kas pomme saab peatada pommidega.

Teise maailmasõja väljapaneku kõrval küsitakse, kas oli õigustatud rünnata linnu, kus elasid tuhanded tsiviilisikud, ja kuidas oleks võinud sõda võita ilma neid pommitamata. Need küsimused kõlavad 2025. aastal eriti teravalt, kui Venemaa jätkab Ukraina tsiviiltaristu ründamist ja maailm otsib vastuseid, kus lõpeb sõjaline vajadus ja algab vastutus.

Muuseum ei paku lihtsaid vastuseid ega loo heroilist narratiivi. See on koht, kus tehniline täpsus ja ajalooline ausus põimuvad mõtlemiseks vajaliku vaoshoitusega.

Ekspositsioon liigub hapratest varajastest lennumasinatest kuni tuumapommitajate ja droonisõjani, kuid selle keskmes on alati inimene – otsustaja, tegutseja ja vastutaja.

RAF­i lugu on ühtaegu tehnoloogiline, sotsiaalne ja moraalne; see näitab, kuidas taevas, mida kunagi peeti vabaduse sümboliks, on enam kui sajandi vältel olnud ka ruum, kus tuleb silmitsi seista jõu ja õigustuse piiridega. Ja lõpuks, nagu heale briti muuseumile kohane, ei puudu ka suveniiripood, kus leiad kõike alates F­35 mudelitest kuni „Keep Calm and Bomb On“ kirjaga kruusideni.

P.S Kriisis nagu sõjaski ei sünni kõik legendid alati vaprusest – mõni kasvab välja ka nutikast valeinfost. Näiteks Teise maailmasõja ajal seletati RAFi ööhävitajate erakordset täpsust avalikkusele sellega, et piloot John „Cat’s Eyes“ Cunningham näeb pimedas nii hästi seetõttu, et sööb palju porgandeid. Tegelikkuses peitus tema edu värskelt kasutusele võetud radaritehnoloogias, mille olemasolu vaenlastele paljastada polnud brittidel vähimatki soovi. Nii sündis müüt, mis teenis korraga kahte eesmärki: varjas sõjasaladust ja innustas Briti lapsi porgandeid sööma – isegi sõja ajal ei kao (briti) huumor ega oskus muuta strateegiline pettemanööver tervisliku toitumise kampaaniaks, millega oma vastast nutikalt trollida.

Wasa Resort on “Kaitsetahe 2025” ametlik heaolupartner. 10€ LÕÕGASTUS SPAAS restorani menüüst -15%

üKS ÄRALeieRDATUD KAnGeLASFiLm

Lihtne ülesanne: ette on antud ports komponente, kõik tuleb ära kasutada, kõrvale jätta midagi ei või. Koostisosad: Teine maailmasõda, troopikat ja pahasid jaapanlasi sisaldavad saared, lennukid, otse jõusaalist väljunud hea peategelane ning idamaised võitlusoskused. Tulemuseks on film, millesarnaseid neli aastakümmet tagasi vorbiti tööstuslikes kogustes.

Tänaseks on kunagi kinosaale täitnud hiilgusest alles jäänud üksikud nišitooted. „Prisoner of War“ (2025) on lehvitus ajastule, mil käsivõitlust ettekäändeks tuues võis filmilindile toota mida tahes.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

Teine maailmasõda. Kusagil Vaikse ookeani kandis on jaapanlased ühel saarekesel sisse seadnud sõjavangide laagri. Hoiutingimused on mõistagi ebainimlikud. Täiesti ootamatult peavad sellesama saarekese läheduses omavahel õhulahingut Jaapani ja Briti lendurid. Juhtub aga nii, et üksuse ülema James Wrighti lennuk tehakse katki ja ta on sunnitud langevarjuga alla hüppama. Wright satub džunglis jaapanlastega kokku ning kuna vangilaager on sealsamas käepärast, paigutavad tõusva päikese maa sõdurid lenduri laagrisse. Siis aga selgub, et Wright mõistab tarvitada idamaiseid peksukunste.

Tegemist on pesuehtsa B-kategooria filmiga. Eelarve nadi, rekvisiidid armetud, stsenaarium ülejala tehtud, näitlejad kehvakesed ja režii arusaamatu loogikaga. Kõik nii, nagu peab. B­kategoorial

on ülalmainitud nõudmised ja et film neile kõigile vastaks, peab filmitegija pingutama.

Pealegi on meil tegemist ju sõjafilmiga!

Ka sel žanril on oma kindlad täitmist vajavad punktid, ilma milleta ei saa. Vaatame. Aeg – Teine maailmasõda. See klapib. Koht – jaapanlaste vallutatud saar Vaikses ookeanis. Ka on. Vapper kangelane ­ samuti esindatud. Täpselt üks ilus naistegelane – on. Aga siin läheb järg suti käest ära. Lõpupoole ilmub teine ka! Aga miks? Lihtsalt! Ta ei tee küll eriti midagi, vaid lihtsalt on, aga ikkagi on. Selline ootamatu ja väga rebel liigutus režissööri poolt. Teisest ilusast naisosalisest on tolku küll sama palju kui kalale vihmavarjust, aga ta on olemas. Muud ju väga nõuda ei saagi, eks. Reeglid on sihukesed.

Muidugi võib alati halada, et näete, vaadake meie eelarvet, kõigest kaks miljonit Ameerika raha! Selle eest olete liigagi hea asja saanud. Paraku lonkab stsenaarium kõiki kolme jalga. Niipea, kui kuskilt hakkab sisse imbuma vähegi huvitav süžeeliin, jäetakse see hoolimatult ripakile. Kui ikkagi keegi nn pahadest jääb täiesti asja eest, teist taga ellu, siis muutub lugu huvitavaks. Miks? Mis edasi saab? Kes nüüd kelle peale kitub või jala taha paneb? Vaat siin filmis ei juhtu midagi. Oli päris mitu episoodi, kus asi oleks võinud minna tõeliselt põnevaks, aga ei midagi. Vaikselt nagu hakkab lubama ja siis on soss. Ikka poevad vangid läbi aiaaugu džunglisse ja valvurid valvavad, nagu poleks midagi juhtunud. Rutiin. Olgu, mõistan, et kogu aur ja tähelepanu on läinud mingite teiste asjade kajastamisele, aga palun: pange ikka teinekord natuke intriigi ka sisse! Käsivõitlus on tore asi, aga ühel hetkel muutub tüütuks. Sel moel on mõistlikum vabalt valitud spordikanalilt poksi vaadata või midagi.

„PRISONER OF WAR“

Osades: Scott Adkins, Peter Shinkoda, Gabbi Garcia

Lavastanud: Louis Mandylor 1 tund ja 52 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis

Idee: 5. 40 aastat hilinenud.

Teostus: 3. Lõpuks hakkasin papist tankidest juba puudust tundma.

Näitlejatööd kokku: 4. Lihtsalt oldi kohal. Lavastajale: 3. Kohati oli režii ikka päris kole.

mise korras. Aega jäi üle, hoog oli sees ja visati kättesattunud materjalidest kiiresti film kokku. See selgitaks nii kaootiliselt laperdavat stsenaariumi kui mõnd rekvisiiti, mis kohe üldse ei näe pärisasja moodi välja.

koobiefekti ei teki, aga palju puudu ka ei jää.

Tehnika poole pealt võib mainida, et tehnikat ei ole. Kahe miljoni raha eest ei saa endale lubada ei papist tanki, soomukit ega džiipi. Lennukid ja kauguses paistvad laevukesed on, kuid need on kõik puha arvutiga joonistatud. Ja paraku täiesti äratuntavalt joonistatud. Vahest oleks papist tank tulnud ikka odavam … Kui ise teha. Kodupoe kastinurgast ikka midagi leiab.

Filmi stsenaariumi on kokku kirjutanud Scott Adkins ja Marc Clebanoff. Mida nood kaks kirjutades tegid, ei tea, aga vägisi meenub lugu dinosaurusest, kelle pea ei tea, mida saba teeb. Selle, mis välja tuli, lavastas filmiks Louis Mandylor. Kõige huvitavam on see, et nii režissöör kui stsenaristid tundukse kirjade järgi olevat kangesti auhinnatud mehed. No kui IMDb­d uskuda. Ometi on nad saanud valmis teose, mis on napilt mõne protsendi jagu parem heast koduvideost. Või tehti film valmis nii, nagu vahel teevad muusikud, jämmi­

Näitlejatest väga ei räägi. Nad on olemas ja mitte täiesti mudaliiga esindajad, kuid sära ei paista kusagilt. Peategelast mängib Scott Adkins. Võimalik, et mõnes teises filmis näitleb ta rohkem kui siin. Väga ei ole tema tegemisi jälginud. Vandenõuteooria korras võib ju oletada, et mees on end stsenaariumi kirjutades kangesti ära väsitanud ja võtteplastile enam auru ei jätkunud. Siis on selge, miks peategelase puhul keskendutakse rohkem musklis väljanägemisele ja peksukoreograafia valdamisele kui näitlemisele.

Klassikaline lõpulahing hea kangelase ja leveli lõpubossi vahel, mis sellises filmis kohustuslik, eksisteerib. Lahendus, kuidas sinna jõutakse, on imelik. Justkui oleks stsenarist töö käigus tukkuma jäänud ja siis unesegase peaga pooled asjad ära unustanud. Või koer stsenaariumist lehekülje ära söönud ja see on ilmsiks tulnud alles montaaži käigus. Päästa aga enam midagi ei saa, sest tähtaeg on niigi juba kaks korda ületatud. Lõpp saabub kuidagi kiirustades ja kohmetult nagu jõuluvana, kes on korteriuksed sassi ajanud ja traavib nüüd närviliselt mööda püstakut ringi. Samal ajal meenutada püüdes, mis kell ja millise ukse taga ta õigupoolest olema pidi.

Üks tore indikaator, mida läbi filmi jälgida, on peategelase Wrighti särk. Vahepeal tekkis koguni sportlik huvi üle lugeda, mitu korda särk imetabaselt ja täitsa ise puhtast rokaseks muutub, aga number läks liiga suureks ja sinnapaika kõik jäigi. Metsa all möllates on nimelt särk kenasti valge ja puhas, laagris aga plekiline ja määrdunud. Päris strobos­

Filmilaadne toode kannatab tõsise ideedevaeguse käes. Näikse, et omast peast pole midagi tehtud, vaid sirgelt maha viksitud. Kõik mis näidatakse, pärineb mõnest suure tõenäosusega Van Damme’i või Dudikoffi osalusega kaheksakümnendate filmist. Sellesse ajajärku sobiks teos ideaalselt. Paha lugu, valmimisaasta on 2025. Hiljavõitu, lugupeetavad! Uus standard on soomlaste „Sisu“, millele on kohe­kohe ilmumas järg. Kui mõelda sedapidi, et nappide omavahenditega on tehtud kummardus eelmise sajandi kaheksakümnendate poole, siis võiks ju tulemust mõista. Kui aga filmi loojatel sellist eesmärki polnud, läheb küsitavaks. Siis võib täie rahuga nentida, et valmis on saanud klišeedest kubisev jama, mida ei päästa mitte miski. Ei heas vormis muskulaarkangelane ega arvutiga joonistatud lennukid. Õigupoolest ei ole ju olematu eelarve kuigi hea vabandus. Häid filme on teinekord tehtud ikka päris, päris odavalt. Pihusoleval juhul on kõige suurem pidur ikkagi stsenaarium. Teisel kohal miinuste genereerimisel on režii. Kui need kaks komponenti ära timmida, saaks juba päris hea asja.

Kokkuvõte: vaadata võib, aga omal vastutusel. Või kui on mingi laisem hetk ja nõudmised filmile ei ole väga suured. Kõikidest möödapanekutest hoolimata ei ole „Prisoner of War“ siiski kõige kehvem film. On hullemaid.

iLUKiRJAnDUS KUi

AJALOOSünDmUSe PeeGeL

Voldemar Õuna „Uus evangeelium“ on (taas)avastamist väärt romaan, mis käsitleb üht Eesti ajaloo keerulist ja sünget perioodi – Eesti annekteerimist ja esimest okupatsiooniaastat, mis kulmineerus 1941. aasta juuniküüditamisega. See mõjuv, aus ja pingestatud teos on ühtaegu ilukirjanduslik dokument Nõukogude okupatsiooni alguse kohta.

Tekst:

JUKKO NOONI, vabatahtlik autor

Romaan jäi mulle silma teosest „Eesti kirjandus paguluses XX sajandil“. Seal Õuna elu ja loomingut põhjalikumalt ei käsitleta, ent „Uut evangeeliumi“ mainitakse põgusalt – ja just see napp lõik tekitas huvi, sest tegevus toimub Tallinnas ja Nõmmel.

„Uus evangeelium“ ilmus esmakordselt 1953. aastal Rootsis. Kuigi raamatust on hiljem ilmunud kaks kordustrükki –sealhulgas 2009. aastal Eesti Päevalehe raamatusarjas –, ei ole see pälvinud kuigi suurt tähelepanu võrreldes mõne teise väliseesti kirjaniku loominguga. Olen siin ise ehe näide: mitmed Päevalehe sarja raamatud on koduski olemas, aga Voldemar Õuna nimi ja tema „Uus evangeelium“ olid jäänud tähelepanuta. Eerik Niiles Krosski alustab raamatu mõlemas kordustrükis (teine 2019. aastal kirjastuselt Hea Lugu) olevat järelsõna tabavalt: „Eesti kirjanduses leidub vähe nii põhjali­

kult unustatud romaane kui Voldemar Õuna „Uus evangeelium“.“

Romaani tegevus toimub aastatel 1939–1941, baaside lepingu sõlmimisest kuni Saksa vägede saabumiseni. Kuigi need sündmused on ajaloost tuttavad, on lugedes siiski päris hirmus tajuda, kui kiiresti hakati sissetoodud võimupöörajate eestvedamisel vana elukorraldust ümber kujundama ja üle võtma. Õun tabab täpselt selle ängistava vaikuse ja hirmuõhkkonna: „Nüüd sündis palju niisuguseid asju, mis olid imelikud, aga ometi nendest ei räägitud, sest nõnda oli see tervislikum. Aga kui siiski kuskil räägiti, siis räägiti sellest tõsiste nägudega ja vaadati ringi, et kas läheduses leidub mõni mõjukas isik, kes rääkijat tähele paneks.“

Palju leidus kaasajooksikuid, uue võimuga kohanejaid, kes janunesid naabri vara järele või soovisid isiklikel põhjustel kellelegi kätte maksta. Tagajärjed olid traagilised – see võis tähendada repressioone, hukkamist või küüditamist.

Küüditamisöö kirjeldused, millest peategelastel õnnestus pääseda, kannavad inimeste jõuetust ja traagikat: „Nõmme metsased tänavad olid alati vaiksed, kuid eriti vaiksed olid nad pühapäevadel. Keegi ei tõtanud kuhugi, kõigil oli aega

„UUS EVANGEELIUM“

Voldemar Õun

576 lehekülge

Hea Lugu

külluses, et nautida rahu. Mändide noored võrsed helendasid, sirelid õitsesid, õunapuudeltki polnud veel õied täiesti pudenenud. Õhk oli värske ja kerge hingata. Loodus oli kevadest suvve astumas. Kõik oli nõnda, nagu oli olnud iga aasta. Ainult üks polnud nõnda. Vaevalt mõni kilomeeter eemal seisis rong, millesse oli surutud sadu, võib-olla tuhandeid süütuid inimesi. Ja kusagil, veel mõned kilomeetrid kaugemal, seisis hulk ronge paljude tuhandete süütute inimestega.“

Romaanis kujutatakse võimuvahetuse mehhanisme, propagandat, hirmuõhkkonna kujunemist ning moraalseid valikuid, mida inimesed olid sunnitud tegema. Õõvastav on näha, kui kergesti võib naabrist saada kaebaja, kolleegist ülekuulaja, ja kuidas isiklikud motiivid – kadedus, kättemaks, ahnus – paisuvad ühiskondliku murdehetke taustal traagilisteks tagajärgedeks. Õun ei moraliseeri, vaid laseb lugejal seda kõike kogeda – mitte ajaloolise distantsi, vaid omaenda vahetu kogemuse kaudu.

Seda kõike on tabavalt sõnastanud akadeemik ja kirjandusteadlane Jaan Undusk 2009. aastal Eesti Päevalehes Voldemar Õuna „Uue evangeeliumi“ kordustrüki puhul ilmunud ülevaates: „Jõulisemat selle aja kujutust eesti kirjandus ei tunne. See on halastamatu ja mürgine raamat, mida kannab sügav, aga siiski kunstiks objektiveerunud viha. Siin ei ole midagi ilusat, mingeid humanistlikke ambivalentse. Ei idealistlikke eesti juunikommuniste, ei kurbi vene komissare, ei peent poliitilist niiditõmbamist.“

LeiA KAiTSeLiiT OmA KODUKOhAST!

VÕRUMAA MALEV Telefon: 717 9349 E-post: vorumaa.korrapidaja@kaitseliit.ee

VALGAMAA MALEV Telefon: 717 9399 E-post: valga@kaitseliit.ee

SAKALA MALEV Telefon: 717 9249 E-post: sakala.korrapidaja@kaitseliit.ee

Telefon: 717 9499 E-post: saaremaa@kaitseliit.ee

SAAREMAA MALEV

PÕLVA MALEV Telefon: 717 9299 E-post: polva@kaitseliit.ee

TARTU MALEV Telefon: 717 9199 E-post: tartu@kaitseliit.ee

Telefon: 717 9599 E-post: parnu.korrapidaja@kaitseliit.ee

PÄRNUMAA MALEV

RAPLA MALEV Telefon: 718 9949 E-post: korrap_rapla@kaitseliit.ee

JÕGEVA MALEV Telefon: 717 9699 E-post: jogeva.korrapidaja@kaitseliit.ee

LÄÄNE MALEV Telefon: 718 9449 E-post: laane.korrapidaja@kaitseliit.ee

JÄRVA MALEV Telefon: 717 9749 E-post: jarva.korrapidaja@kaitseliit.ee

HARJU MALEV Telefon: 717 9989 E-post: harju.korrapidaja@kaitseliit.ee

Telefon: 717 9899 E-post: korrap_tallinn@kaitseliit.ee

TALLINNA MALEV

ALUTAGUSE MALEV Telefon: 717 9799 E-post: alutaguse.kp@kaitseliit.ee

VIRU MALEV Telefon: 717 9649 E-post: viru.korrapidaja@kaitseliit.ee