KINDEL TAHE KAITSTA, VÕIDELDA JA TAPPA SÕJAS!

Jätkame eelmises ajakirjas alanud tõlkelugu kõikehõlmavast tegutsemisvõimest ja vaimse vastupidavuse parandamisest kriisiolukorraks.

Tekst: vanemveebel ENRICO ANNUS, Soome Kaitsejõudude erioperatsioonide üksuse vanim allohvitser

Olukorraks, kus ühiskonna turvalisus väheneks ja minu kodumaad ähvardaks sõda, olen püüdnud enda jaoks selgeks mõelda põhjused, miks mina kaitseksin oma kodumaad igal võimalikul viisil. Soovin, et seda artiklit lugedes mõtleksid ka sina oma põhjustele, sõnastaksid need, peegeldaksid endale ja arutaksid koos kaaslastega, mis on need põhjused, mille pärast justnimelt sina oled valmis kaitsma oma kodumaad, võitlema ja tapma sõjas oma kodumaa pinnal?

SEE MAA ON KAITSMIST VÄÄRT

Miks Soome väärib kaitsmist? Käsitlen alljärgnevalt kolme peamist teemat, mille abil ma ise leian vastused küsimusele „Miks?“. Need teemad on pärand, ühiskond ja inimesed. Loodetavasti on neist abi ka sinule, kui otsid vastust küsimusele „Miks on minu kodumaa kaitsmist väärt?“.

PÄRAND

Soomes on 2025. aastal elus umbes 1400 sõjaveterani. Suurimaks tänuks ja lugupidamiseks sõjaveteranidele ja lotadele1 ning kogu sõdades osalenud põlvkonnale lisaks nende eest hoolitsemisele on mäletada ja hinnata nende ohverdust tulevaste põlvkondade turvalisuse, vabaduse ja iseseisvuse nimel. Ei tohi unustada ka nende väärtuslikku tööd ühiskonna uuesti ülesehitamisel. Soomet kaitstes saan näidata nende vastu üles tänulikkust, hoolitsedes selle pärandi eest, mille nad on meile jätnud. Kui igaüks meist teeb seda parimal võimalikul moel, siis anname selle turvalisuse, vabaduse ja iseseisvuse pärandi edasi ka järgmistele põlvedele.

Soomes on 2025. aastal elus umbes 1400 sõjaveterani. Suurimaks tänuks ja lugupidamiseks sõjaveteranidele ja lotadele1 ning kogu sõdades osalenud põlvkonnale lisaks nende eest hoolitsemisele on mäletada ja hinnata nende ohverdust tulevaste põlvkondade turvalisuse, vabaduse ja iseseisvuse nimel. Ei tohi unustada ka nende väärtuslikku tööd ühiskonna uuesti ülesehitamisel. Soomet kaitstes saan näidata nende vastu üles tänulikkust, hoolitsedes selle pärandi eest, mille nad on meile jätnud. Kui igaüks meist teeb seda parimal võimalikul moel, siis anname selle turvalisuse, vabaduse ja iseseisvuse pärandi edasi ka järgmistele põlvedele.

ÜHISKOND

Arutledes Soome kaitsmise põhjuste üle ühiskonna vaatest, mõtlen oma kauni kodumaa peale ja silme ette tekkivad pildid ilusatest talve­ ja järvemaastikest, topsitäiest äsja korjatud metsmaasikatest ja nende aroomist. Mõtlen meie ühiskonna toimimisest ja turvalisusest, kultuurist, loodusest ja puhtusest. Mõtlen sellest, kui õnnelik võib inimene olla meie vabal maal. Meie vanemad ja lähedased on aidanud meid meie elukaare eri lõikudel, kuid mõtle ka sellele, kuidas ühiskond on sind elu jooksul samamoodi aidanud. Ühiskond peab olema vaba ja heaolev, et suuta nüüd ja tulevikus aidata nii meid kõiki kui ka järgmisi põlvkondi. Minu meelest väärib Soome kaitsmist just nende oluliste ühiskondlike väärtuste pärast. Ühiskondliku turvalisuse strateegias kirjeldatakse üldise turvatunde mudelit2, millega loodetavasti tutvuvad ka selle artikli lugejad.

INIMESED

Viimasena, kuid kindlasti mitte vähem olulisena, on meile kõikidele kõige tähtsam inimene. Palun sind, kes sa seda artiklit loed, peatuda hetkeks ja kujutada ette mõne lähedase inimesega seotud õnnelikku mälestust. Mõtle mõnele erilisele hetkele, mis loob sulle jätkuvalt turvatunnet. Mõtle ka teiste lähedaste inimeste peale. Mõtle nende turvalisusele ja õnnele. Meil kõigil on tähtsaid lähedasi, kellest me hoolime ja keda armastame. Need on inimesed, kellele me soovime turvalist elu ja võimalust elada õnnelikult. Sellised tunded ühendavad meid kõiki. Minu jaoks väärib mu kodumaa kaitsmist mulle tähtsate ja armsate inimeste pärast.

ÕIGUS SÕJAS TAPPA

Pidades kaadrikaitseväelastele ja reservistidele loenguid kõikehõlmavast tegutsemisvõimest, räägin ka tapmise probleemist ja õigusest sõjas tappa. Minu isiklikud kogemused, mida ma loengutes käsitlen, tekkisid sõjataolises olukorras, mitte sõjaolukorras. Väljendan ennast niimoodi sellepärast, et minu kogemused on pärit peamiselt Afganistanist, mitte sõjategevusest kodumaal. Afganistanis teenides ei olnud mul neid ohte ega hirme, mida on kogenud kõik Soome sõdades ise­ seisvuse eest sõdinud inimesed. Hirmu selle pärast, et oma ühiskond, inimesed ja lähedased on kodurindel pidevas ohus. Loodetavasti ei satu me kunagi sõtta, kus peaksime läbi elama selliseid tundeid, nagu ukrainlased rahvusena kogevad oma kodumaal jätkuva sõja tõttu. See on minu isiklik nägemus ja arvamus sõjataolisest olukorrast ja sõjaolukorrast. On täiesti mõistetav, kui mõne teise inimese nägemus erineb minu omast.

Sõjas võib inimene vältida vastase ehk vaenlase tapmist. See võib põhjustada ohtu võitlejale endale või tema allüksusele, halvemal juhul kaotatakse lahing või sõda. Minu meelest peaks iga kodumaad relvaga kaitsev inimene endale aegsasti põhjendama, mis annab talle õiguse sõjas tappa. Alljärgnev moraalset stressi kirjeldav lõik pärineb Soome Kaitsejõudude tegutsemisvõimepataljoni õpikust. Õpik võeti kasutusele 2025. aasta alguses.

„Lahingustressist ja vaimsest vigastusest osaliselt erinev stressi ja vigastuse tüüp on moraalne stress ja sellele järgnev moraalne vigastus. Moraalne vigastus tekib mõttest või tegevusest, milles inimene on reetnud oma moraalseid põhimõtteid ja/või vastutuse ja/või reetnud mõne olulise organisatsiooni, näiteks ühiskonna, pere, kaitseväe või ülemate moraalsed väärtused ja/või vastutuse. Juriidiliselt ja sotsiaalselt teeb inimene kõik õigesti, kuid teda jääb ikkagi vaevama tunne, et ta on teinud midagi valesti. Ta on võinud lähedalt näha oma relvastatud tegevuse tõttu tekitatud hävitavaid vigastusi konkreetse vaenlase kehas, mis on võinud põhjustada vaenlase surma. Tulemuseks on tihtipeale süütunne ja häbi. Sõjas peab tegema ja nägema asju, mis on vastuolus inimese südametunnistusega, kuid seaduste kohaselt lubatud. See tekitab moraalset stressi.“

Usun, et alljärgnevad neli põhimõtet kaitsevad inimese vaimu moraalse stressi ja seetõttu tekkiva moraalse vigastuse eest. Keegi ei peaks kahjustama oma vaimset tervist olukordades, kus kasutatakse surmavat jõudu oma kodumaa kaitsmiseks vaenlaste eest.

AITAMINE

Oluline on meeles pidada, et sõjaväelise väljaõppe saanud inimene ei kasuta oma oskusi ja jõudu ainult iseenda tarbeks, vaid teiste kaitsmiseks. Sõjaolukord on hirmuäratav. Sõda hävitab inimese ümbert kõik tuttava ja turvalise. Sõjas või sõjalaadses olukorras on alati inimesi, kes vajavad abi, kaitset ja turvatunnet. Need on tihtipeale inimesed, kes ise ei suuda ennast kaitsta. Õnneks kaitsevad neid sõdurid ning need sõdurid on valmis olema vaprad ja kasutama õpitud sõdurioskusi ka teiste eest seistes. Nõrgemate aitamine hädas ja nende kaitsmine halva eest ei ole ainult kohustus, vaid ka kõige sügavam ja kaunim aitamise viis.

REEGLID

Meie ühiskonnas kehtivad reeglid. Reeglid, mis on osa meie kasvatusest ja mida meie vanemad on meile õpetanud sünnist alates. Meie kasvatus ja üldharidus ehitab meie sisse arusaamist reeglitest ja nende tähendusest. Kui käsitleme reegleid sõjaolukorras, siis on need nagu pehmendus, mis aitavad meil jääda inimlikuks situatsioonis, kus maailm seda kõige enam vajab. Need reeglid on näiteks inimõigused, sõjaõigus ja jõu kasutamise reeglid. Lisaks eelnimetatutele on sõjaolukorras kasutusel ka käsuõigus ehk käsud. Eetiline ja reeglipärane tegutsemine sõjaolukorras kaitseb ka sõduri vaimset tervist.

KOGUKONNAVAIM

Kogukonnavaimu võib vaadelda suures plaanis, ühiskondlikust vaatenurgast, kuid ka väiksema üksuse või isegi lahingupaari tasemel. Kogukond võib olla kaks inimest ehk lahingupaar, aga ka suurem allüksus. Olles osa lähedasest kogukonnast, oleme vajadusel valmis aitama ja kaitsma ka oma sõpru ja kaaslasi. Kui olukord seda nõuab, siis aitame ja kaitseme oma kogukonda relvaga. Keset probleeme ja raskusi on kogukonnavaim tugev inimsuse näitaja, mis toetab meid kõiki.

ARMASTUS

Briti ajakirjanik, kirjanik ja esseist G. K. Chesterton on pärandanud meile väga võimsa ja tänasesse olukorda hästi sobiva mõtte. Tsitaat on pärit Chestertoni 1920. aastal ilmunud teosest „The New Jerusalem“. Järgnev on vaba tõlge inglise keelest soome keele kaudu eesti keelde:

„Tõeline sõdur ei võitle sellepärast, et ta vihkab kõike seda, mis on tema ees, vaid sellepärast, et ta armastab kõike seda, mida ta kaitseb enda selja taga.“

Nagu me teame, on inimese kõige tugevam tunne armastus. Armastus on ka side, mis ühendab meid nendega, keda me armastame – perekonda, sõpru, kodu ja kodumaad. Kui oma kodu ja kallimad on ohus, on täiesti selge, et sõdur teeb kõik endast oleneva nende kaitsmiseks. Nii vastuoluliselt kui see ka ei kõla, sõjas me võitleme ja isegi tapame armastusest. Mitte sellepärast, et vihkame enda ees olevat vaenlast, vaid sellepärast, et armastame seda, mis on meie selja taga.

Jälgides avalikku arutelu inimkonna erakordsetest tehnilistest võimetest ning ülemaailmsest või rahvuslikust julgeolekust, võib inimene vahel tunda ennast väga väikse ja tähelepandamatuna. See ei ole kindlasti nii, sest inimene ongi meie ühiskonna sisu ja jõud. Toimiv ühiskond tekib ainult üksikisikute moodustatud väiksematest ühendustest ehk kogukonnast ja kogukondade koostöös moodustunud suuremast ühiskonnast. Ilma võimekate ja täiesti tavaliste inimesteta ei oleks ühiskonnas olemas seda ühist alust, millel me valmistume kodumaad kaitsma. Ühiskonna tugevus on inimene, kellel on kindel tahe kaitsta, võidelda ja isegi tappa sõjas.

Mina olen sündinud Eestis ja minus voolab eesti veri. Minu kodumaa on Soome juba üle neljakümne aasta. Minu isiksust on ehitanud ja kujundanud teenistus Soome Kaitsejõudude erioperatsioonide üksuses. Ma tunnen, et mul on kaks kodumaad ja need mõlemad väärivad kaitsmist. Kui olukord seda nõuab, teen isiklikult kõik oma kodumaa kaitseks.

LISATEAVE

Enrico Annus on sündinud 1980. aastal Tallinnas ja kolinud kolmeaastasena koos emaga Soome. Enamik tema 25 aasta pikkusest armeeteenistusest on möödunud eriüksuses. Praegu teenib ta Utti erioperatsioonide rügemendi ja Soome Kaitsejõudude eriüksuste vanima allohvitserina. Enrico sai posttraumaatilise stressihäire, kui tema üksus sattus 2009. aastal Afganistanis pommirünnaku sihtmärgiks. Aastail 2003–2004 viibis ta Kosovos KFORi operatsioonil ning aastatel 2007–2009 kaks korda Afganistanis. Peale selle on ta teeninud staabiallohvitserina NATO ja Euroopa Liidu sõjalistes staapides.

Ta on pidanud üle kümne aasta kodumaal ja väliskülalistele loenguid kõikehõlmavast tegutsemisvõimest. Kuulajateks on olnud näiteks rahvusvahelistele operatsioonidele minevad ja sealt saabuvad võitlejad, kaitsejõudude palgalised ohvitserid ja allohvitserid, reservväelased, ajateenijad, sõjaliste õppeasutuste õpilased ja õpetajad ning politseinikud. Lisaks on ta pidanud kohalikele omavalitsustele loenguid vaimsest pingetaluvusest.

Enrico perekonda kuuluvad kolm bioloogilist last, kuueteistaastane tütar ja üheksa-aastased kaksikud, ning abikaasa neljateist- ja kümneaastased tütred.

Soome keelest tõlkinud Heikki Kirotar

VIITED:

1 Lotad on Soome Vabariigis kuni Teise maailmasõja lõpuni tegutsenud naiste riigikaitseorganisatsioon nagu meie Naiskodukaitse. Tagalas teenistuses olles vabastasid lotad kuni 25 000 meest lahinguülesanneteks. Organisatsioon saadeti 1944. ametlikult laiali Nõukogude Liidu käsul, nagu ka Soome Kaitseliit ehk Suojeluskunta. Tõlkija täpsustus

2 Soome ühiskondliku turvalisuse strateegilist plaani saab soome, rootsi ja inglise keeles lugeda https://turvallisuuskomitea.fi/yhteiskunnanturvallisuusstrategia/