SÜNNIPÄEV NOORKOTKA MOODI: METS, LÕKE JA OKSAD PEA KOHAL

„Võta kaasa magamisalus, magamiskott, soojad riided, sööginõud, taskunuga, labidas ja saag. Üritus on ööbimisega metsas.“ Just selliste juhtnööridega kutsed saatsin viiele sõbrale oma 13. sünnipäeva tähistamiseks.

Tekst: KRISTJAN DRÄBTSINSKI, Võrumaa maleva Antsla rühma noorkotkas

Paar tundi enne sõprade saabumist hakkasin ka ise ettevalmistusi tegema. Asjad pakkisin mugavasse Kaitseliidu militaarseljakotti. Olen sellesama kotiga juba paar aastat koolis käinud, teadsin, kui palju asju kotti mahub. Kott on seljas mugav, kuskilt ei hõõru, rihmad saab pingule tõmmata ja on lisarihm, mis käib puusade pealt kinni, et raskus ei langeks ainult õlgadele. Selleks, et vihma korral seljakotis asjad kuivana püsiksid, võib seljakoti katta kilekotiga. Püüdsin pakkida asjad seljakotti nii, nagu mulle noorkotkaste laagrites õpetatud oli. Näiteks panin seljakotis mõlemale poole sama raskusega asju, et kott ei hakkaks seljas viltu hoidma.

Veel võtsin kaasa paar liitrit vett, pealambid, leiba, kartuleid, viinereid, kiirnuudleid. Lõkke süütamiseks tuletikud. Viimased said pakitud niiskuskindlalt, sest niiskust saanud tikkudel ei lähe väävel põlema, vaid tuleb tiku küljest lahti. Muidugi on veel kindlam kasutada tulepulka – sellega saab lõkke süüdatud ka niiske ja märja ilmaga. Lõkkes kartulite küpsetamiseks sai kaasa pakitud foolium, ilma milleta on oht, et kartulid söestuvad ära. Samuti toidunõud ja plekist pott kokkamiseks. On ju teada, et tule peal toidu tegemiseks tuleks vältida plastiknõusid, mis kipuvad kuumuse käes sulama.

Valmistasin ette ka taigna, et lõkkel saiakesi küpsetada: vesi, jahu, sool, suhkur ja pärmipulber – kõike silma järgi. Kes ei tea, siis lõkkel küpsetatud kakuke on valmis, kui söed enam taigna külge ei jää. Selline kakuke on eriti maitsev meega.

TELKI POLEGI VAJA

Koha valikul eelistasime järve äärt –tahtsime olla veekogu lähedal. Ja künkatagust, et tuul ei puhuks. Kõigepealt kaevasime kaks suuremat auku, mõlemasse auku panime kaks posti. Augud peaksid olema võimalikult sügavad, et postid kindlalt püsiks ja vajuma ei hakkaks. Et ehitis saaks võimalikult tugev, kinnitasime postid üksteise külge ka nööriga. Erinevate sõlmede tegemist olen õppinud noorkotkalaagrites. Postide vahele ladusime mahalangenud puid. Selleks, et ennast tuule eest rohkem kaitsta, panime iga puidukihi vahele ka sammalt. Meie sein sai umbes meetrikõrgune ning kaks ja pool meetrit pikk.

Juba ehitatud seina najale hakkasime rajama varjualust, et oleks, kus öösel magada. Selleks ladusime seinale viltu erinevat puitu. Et oleks soojem, sai kõige peale pandud paks kiht kuuseoksi. Kui ilm oleks olnud külmem, oleksime kuuseokste peale veel sammalt ladunud. Ka magamiskohale oleksime võinud sooja ja pehmema aseme saamiseks laduda kuuseoksi, ent meile piisas magamisalusest ja magamiskottidest.

TULI TOIDAB IHU JA HINGE

Et soe pääseks varjualuse alla, tegime lõkke selle ette. Esmalt, et midagi põlema ei süttiks, tegime lõkkealuse maapinna prahist ja samblast puhtaks. Seejärel kaevasime väikese augu ning vooderdasime lõkkeaseme ääre järvekaldalt leitud kividega. Et veel soojem oleks, võib lõkke ette omakorda seina ehitada, et kogu soojus magamiskohta peegeldada, või siis varjualuse kolmanda seina kinni ehitada.

Toidu tegemiseks kasutasime lähedusest leitud voolavat vett. Alati tuleks tarvitada voolava veekogu vett, sest see on puhtam. Kindluse mõttes peaks vee enne tarvitamist ka läbi keetma. Või kui kaasas on veefilter või tampoon, saab vee enne tarvitamist sealt läbi tilgutada.

Õhtusöögiks tegime teed, keetsime nuudleid ning küpsetasime lõkkel leiba, kakukesi ja kartuleid. Sõime ja lihtsalt istusime lõkke ääres, vaatasime põlevaid puid, kuulasime looduse hääli ning lõkke praksumist. Nii mõnus ...

Ja oligi aeg minna magamiseks tehtud varjualust katsetama. Kinnitan, et oli väga mugav, hubane ja soe. Ajasime juttu, viskasime nalja ja lihtsalt nautisime sooja sügisõhtut. Magasime öösel nagu notid. Hommikusöögiks aga tegime lõkkel viineripirukaid ja jõime teed.

KOHE KISUB METSA

Koju jõudes olid kõik õnnelike nägudega – saame metsas hakkama küll. Kõige rohkem meeldis meile ehitamine. Sõbrad lubasid varsti jälle külla tulla ning siis läheme jälle koos metsa. Ka vanemad olid meie üle uhked. Kuulsin, kuidas nad omavahel rääkisid, et võib-olla on lapsed õhtul toas tagasi, kui pimedaks läheb. Aga ei olnud.

Enamiku metsas proovile pandud tarkusi olen õppinud metsaringis, kus olen käinud juba esimesest klassist peale ja mille juhendajaks on kohalik antslakas Janek Joab. Ma lausa ootasin reedeid, et taas koos kambaga metsa minna.

Elan ise ka talus, kus ümberringi on mets ... aga see pole nii huvitav. Koos seltskonnaga on palju ägedam metsas ringi kolada, kuulata lindude hääli, vaadata kaamerast metsloomi ning nende jälgi taga ajada.

Janek vastas alati meie küsimustele ning tegi olemise huvitavaks ja lõbusaks. Tihti grillisime ka vorstikesi, alati õppisime ja nägime midagi uut. Jah, kõik teised huviringid võisid olla, aga metsaringi ma pidin saama.