TRUMP DIILITAB VÕI TILLITAB?

USA president Donald Trump on tegudemees, ent tuleb tõdeda sedagi, et ta on veelgi suurem jutumees. Maailma võimsaima riigi juhi positsioon eeldaks nagu üksnes tõe kuulutamist, kuid Trumpi sõnumid Social Truthis või ajakirjanikele antud lühivastustes on sellest kaugel.

Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog

Võtkem või tema praegune kuulsaim kuulutus: olen üheksa kuuga lõpetanud kaheksa sõda ja nüüd teen üheksanda ehk lõpetan sõja Ukrainas.

Viidatust saab Trumpi ja tema meeskonna võiduks pidada vaid sõjategevuse lõpetamist Hamasi ja Iisraeli vahel oktoobris Gazas. Armeenia ja Aserbaidžaani liidrid kirjutasid Valge Maja ovaalkabinetis Trumpi juuresolekul alla lepingule, millele on piltlikult öeldes järgnenud vaid allakirjutajate taasruttamine Putini palge ette. Washingtonis sõlmisid rahuleppe ka Kongo ja Rwanda, kuid kokkupõrked džunglites jätkuvad. Ülejäänute –India-Pakistani, Iisraeli-Iraani, TaiKambodža, Egiptuse-Etioopia, SerbiaKosovo eri intensiivsusega konfliktide lõpetamise/maharahustamise au endalevõtmine mõjub pigem enda võõraste sulgedega ehtimisena.

Kui siinsele loetelule siiski juurde arvata Trumpi esimene ametiaeg (2017–2021) ja veebruaris 2020 Talibaniga sõlmitud vaherahu Afganistanis, millele järgnes USA ja liitlasvägede lahkumine sealt, saame Trumpi teise selge eduloo. Trumpi kiire asumine 2025. aasta mais Süüria kodusõjas Moskva-meelse diktaatori kukutanud noore radikaali selja taha annab talle kolmanda eduloo. Need kolm on üheselt võetavad võitudena ja säärased, mis lubavad ka n-ö eksimist USA osa kirjeldamisel ülejäänutes.

POMMIGA PÄHE

Kogu toodud kirevuse juures torkab silma Trumpi otsustav käitumine kavandatu saavutamiseks. Ta on rusikamees. 13. aprillil 2017 ehk vaevalt pärast tema ametisse astumist heideti Trumpi korraldusel Afganistani koobaste-tunnelite piirkonnale 9500 kg kaaluv MOAB (Mother of All Bombs, ’kõikide pommide ema’, mis oli oma kasutamist oodanud 14 aastat). Efekt oli võimas, ent sõja kulgu see ei muutnud ja USA-l tuli Afganistanist lahkuda.

Trump kordas end 22. juunil 2025, kui USA liitus Iisraeliga tolle sõjas Iraaniga ja lasi heita viimase kolmele maa-alusele tuumaarenduskeskusele 14 000 kg kaaluvaid pomme. Trumpi kinnitusel täitis 14 pommiga rünnak eesmärgi (millele jagub kahtlejaid), kuid loodetud režiimi kokkulangemist Teheranis ei järgnenud. Tehtu üheks järelkajaks saab hoopis see, et Trumpi nn 20punktilise plaani alusel tuleb Iisraelil Gaza sektorist lahkuda. Ehk siis – Trump ei kõhkle erakorralist jõudu kasutamast, mis mõistagi on meeltmööda USA relvatöösturitele ja sunnib kõiki konfliktis olevaid jõude USA nõudmisi tõsiselt võtma, ent sõdade kulgu pole need musklinäitamised mõjutanud.

Lähenemisega „rahu jõupositsioonilt“ võiks isegi leppida, kui USA president ei arendaks erisuhteid sääraste autoritaarsete suurvõimudega nagu Venemaa ja Hiina, kellest esimene peab juba 11 aastat vallutussõda Ukrainas, seda nüüd ka põhjakorealastest sõjameeste toel.

Nagu teada, lõppes Teine maailmasõda sääraselt, et Lääne liitlased leppisid Nõukogude armee kontrolliga kogu Kesk- ja Ida-Euroopa üle. LääneEuroopa aga harjus elama usus, et tänu USA vägede kohalolekule saab oma kaitsekuludega koonerdada. Külm sõda lõppes Nõukogude vägede lahkumisega Euroopast, mis paraku vaid suurendas patsifistlikke meeleolusid Lääne-Euroopas. Mis veelgi hullem, ettekujutused ja lootused Venemaa ümberkasvamiseks demokraatlikuks riigiks jätkasid vohamist isegi siis, kui 2000. aastal Kremlis kinnistunud seltskond oli jõuga asunud taastama omaaegse impeeriumi piire ja mõjualasid.

Demokraatliku ja vaba maailma ladviku käitumine veebruaris-märtsis 2014, kui lubati Venemaal takistamatult okupeerida Krimm ja Ida-Ukraina, ning veebruaris 2022, kui n-ö igaks juhuks evakueeriti oma saatkonnad Kiievist ja pakuti Ukraina presidendile Zelenskõile küüti n-ö tagalasse, näitasid selgelt, et autoritaarsele agressorile vastuhakkamise asemel ollakse pigem valmis tema nõudmistega arvestama. Seda kinnitasid omamoodi ka veel 2014 kehtestatud sanktsioonid, mis kõik osutusid parajalt auklikeks, et agressorriigi ja tema ohvrit toetavate riikide äriringkondade vahel saaks jätkuda business as usual. Ukrainale aga anti üksnes sääraseid relvi, millega sai sõdida n-ö Ukraina piires.

KELLE POOLEL?

Trump rabas maailma veel 28. veebruaril, kui ta Ukraina presidendile Zelenskõile kaamerate ees kuulutas, et tollel pole kaarte sõdimise jätkamiseks, mille too kindlalt pareeris: „Ma ei mängi kaarte.“ Tänaseks on Trumpi arusaam ja ettekujutus sõdadest kenasti jäädvustunud „kaheksa sõja“ narratiivis ja tõigas, et ta kasutas kõneluste edasilükkamiseks nii Moskvas kui Lähis-Idas ühte ja sama meest – välispoliitilise kogemuseta Steve Witkoffi. Just tema kohtumiste järel Putiniga hakkas levima info, et Ukrainal tuleb loovutada Venemaale viimase vallutatud alad, mida Kiiev võivat kunagi hiljem tagasi saada.

Neid ridu kirjutades on teada, et Trumpi ja Putini Budapesti-kõnelusi hakkab siiski ette valmistama meeskond riigisekretär Marco Rubio juhtimisel, seega võib eeldada, et Washingtonis on toimunud mingi ümberhindamine Ukrainas peetava sõja asjus. Selge see, et seda suuresti tänu ukrainlaste vastupanule ja Euroopa valitsuste tänasele hoiakule.

Trumpi otsuste taga on alati omad kaalutlused. Erinevalt Putinist, kes kavaldas Lääne ladviku ja kasulikud idioodid üle juttudega rohelistest mehikestest ja sõjalisest erioperatsioonist, on ta võimeline enda ja eelkäijate otsuseid ümber hindama. Sealjuures muutunud reaalsusest lähtudes. Selle näiteks saab pidada USA kaitseministeeriumi (Department of Defence) tagasinimetamist 5. septembril sõjaministeeriumiks (Department of War), nagu see oli aastani 1947/1949. Aga see tähendas ka tagasivaadet nendesse aastatesse ja kõik teavad, mis siis vallandus. Ehk siis – lootkem möödunud ajaloo taaslugemisele ja mitte täna sundkorras tehtavale otsusele, mida kunagi hiljem saaks õigluse ja rahvusvahelise õiguse vaimus tagasi õigeks pöörata. Inimesele on antud vaid üks elu.

Hetke valusaim tõde on selles, et Trumpi tegevus, kes üliriigi juhina on avalikult asunud miljonite saatuse ainuotsustaja rolli ja üritab seda IdaEuroopas teha käsikäes autoritaarse Venemaa juhiga, on muutnud üleüldiseks peavaluks näiliselt kõige lihtsama – ajaloos õigel poolel olemise. Seni oli ju USA selgelt vabaduse ja demokraatia majakas.