JÄRVA NAISKODUKAITSJAD ELUSTASID HARULDASEKS MUUTUNUD KODUSE VERIVORSTITEO

Kui allakirjutanu endakorjatud vorstirohukimbuga kohale jõudis, olid Järva naiskodukaitsjad pajatäie kruupe juba keema pannud ja pekikuubikud sibulaga läbi praadinud.

Tekst: URMAS GLASE, vabatahtlik autor

Esimest korda otsustasid Kaitseliidu välikatelde juures askeldavad toitlustusgrupi naised jõulu eel retseptid üles otsida ja vanal heal kombel jõulude ajal verivorste teha viie aasta eest, kuid paar viimast aastat on jäänud vahele.

„Algul ei saanud naistega aegu klappima. Kui aga ajad sobisid, ei tulnud jälle toorainet kokku,“ rääkis 2023. aasta detsembris jõuluvorstide keetmise naiskonna kokku ajanud Merje Mihkelsaar Järva maleva Lõõla õppekeskuse köögis.

Tiia Riis meenutas, et kui veel 30 aastat tagasi oli süldikeetmine ja verivorstide tegemine igas maaperes iseenesestmõistetav, siis tänapäeval on viimane muutunud haruldaseks. „Pärast seakatku tõttu karmistunud loomapidamisnõudeid on kadunud oma tarbeks paari siga pidanud majapidamised ja koos sellega ka kodus verivorsti valmistamine,“ teadis igapäevaselt loomakasvatusega tegelev Tiia.

Merje sõnul oli nüüdki vorstiteoks hädavajalike sea peensoolte ja vere hankimine omajagu ooper: „Poes neid ju ei müüda. Ei tohtivat. Reeglid on karmiks läinud. Leidsin ühe lihuniku, kellele käisin niikaua peale, kuni ta sai aru, et ega enne minust lahti ei saa. Hommikul kell kuus käisin möödasõitval kaubaautol vastas. Ega ma viimase hetkeni teadnud, kas läheb õnneks. Olin juba valmis Tallinna keskturule sõitma. Varem olen sealt värske liha müüjatelt küsimise peale sooli saanud, aga seegi olnuks loterii.“

Vere ja soolte eest tuli maksta 31 eurot. Merje tunnistab, et koduse vorstiteo lõbu on kallis, poest osta oleks odavam, aga isetegemise rõõmu peab ka olema. Naised kiitsid takka, et poe vorstid tulevad soodsamad ja on maitselt head, aga paljud on tehtud vereasendajate, maitsetugevdajate ja rupskitega, enda omad tulevad ikka parimast kraamist.

Tunamullu kasutasid naised soolte vorstiseguga täitmiseks vanaemade kombel lehtrit. Nüüd said nad Koigi jahimeestelt laenuks vorstimasina, millega töö läheb palju libedamalt. Ent enne vorstitoppimist tuli jahtuma pandud peki ja sibulaga rikastatud kruupidele lisada veri ja vorstirohi ning mass korralikult läbi segada.

Paraku ei tahtnud veri pudelist välja tulla.

„Õige verevõtmine on nii, et pannakse soola ja segatakse nii kaua, kui maha jahtub, siis ei hüübi klimpi,“ meenutas Tiia koduse vorstiteo aegu. Moodsa aja lihunik selle peale ilmselt ei tulnud.

Naised olid leidlikud ja mõne minutiga vispeldati veri taas parasjagu vedelaks.

„Malle, tule maitse!“ hüüdis Merje, kui vorstimassi segamisega sai ühele poole. Ta lisas, et värske verise pudru mekkimine pole tema lemmiktegevus.

„Malle, tule maitse!“ hüüdis Merje, kui vorstimassi segamisega sai ühele poole. Ta lisas, et värske verise pudru mekkimine pole tema lemmiktegevus.

„Ma ei taha! Pärast,“ hüüdis söögitoa poolelt Malle Tuuleveski.

Angela Reivik tõstis lusika huultele ja küsis viivu pärast: „Äkki on midagi puudu?“

Merje vaidles vastu: „Sool on, pipar on, vorstirohi on. Las tõmbab veel.“

Kaire Parmaste oli päri: „Ärge pange sinna rohkem midagi, hakkame parem soolikasse toppima.“

Malle jõudis vaevu rõõmustada, et esimesed vorstid nii hästi ja ilusti käes, kui pooleldi täidetud sool masina torult maha libises ja törts verist vorstisegu põrandale lärtsatas.

„Oli nüüd vaja kiita! Kohe laks käes,“ hurjutasid Kaire ja Merje justkui ühest suust.

Järgmine vorst täitus lobedalt, aga ülejärgmisel rebenes sool.

„Kurat!“ kõlas mitmehäälne sajatus.

„Mäletan, kui kodus tegime, siis ka ikka juhtus, et puhastamisel võis soole õhuke sein viga saada ja läks toppimisel katki. Meil on siin nagu liivakastimäng, teo lõpuks saab ehk töö selgeks,“ arvas end vorstimasina operaatoriks nimetanud Tiia.

Mida aeg edasi, seda sujuvamaks töö siiski läks. Tööjaotuski loksus paika kuidagi iseeenesest: Tiia ja Angela askeldasid vorstimasina taga sooli seguga täita, Malle ja Kaire sidusid jämeda niidiga pika toru parajateks juppideks ning Merje pani poti pliidile, et madalal tulel vorstid läbi keeta.

Naiskodukaitsjate vorstiteol on lisaks Merjele varem kaasa löönud nii Malle kui Kaire, kuid naised möönsid, et korra aastas või harvemini tehes lähevad nipid meelest maha ja iga kord on kui uuesti õppimine.

Merje jälgis hambatikk käes teraselt keedupotti ning torkas paisuvatesse ja punnitavatesse vorstidesse lõhkikeemise ennetamiseks augukesi, kuni need veerand tunnikest keevad.

„Kas keegi kodus ise piparkoogitainast ka teeb?“ saatis Merje pliidi tagant küsimuse tööhoos vaikseks jäänud söögituppa.

„Mina teen,“ ütles Angela kärmelt.

„Mõtlesin leiva kõrvalt ka teha,“ lisas Tiia.

„Ma teen ka,“ ei jäänud Malle alla.

„Aga jõululauale?“ oli Merje pärimistega järjekindel ja ülistas oma puupliiti, millest tulnud toidud maitsevad kõige paremini. Tundus, et enamikul naistel läheb jõulupraeks ahju kaelakarbonaad kaalika, porgandi ja kartulitega.

Kui 20­liitrine potitäis segu vorstiks vormitud, selgus, et tubli kahe teo jagu sooli jäi üle.

„Pange sügavkülma või kui kellelgi plaan lähemal ajal veel vorsti teha, siis purki soolvette ja jahedasse,“ õpetas Angela.

„Kes viitsib sel aastal veel verivorsti teha?“ viskas Merje küsimuse õhku.

„Eeeiii!“ kõlas mitmehäälne vastus.

„No sooltega saab teha kartulivorsti või prooviks kana­peedivorsti ära? Kuulge, teeme selle kokaklubi lõpuks ära! Hakkame näiteks katsetama erinevate maade roogi?“ ärgitas Merje naisi.

„Glase, sa võid ju ka tulla!“

Kuuetunnise tööpäeva tasuks sai iga vorstimeister hea mitu kilo verivorsti.

„Näe, külakassid ei avastanudki ukse taha jahtuma tõstetud kandikut,“ muheles Merje.

Igaks juhuks korjan eeloleval suvel karjamaalt jälle paar kimpu vorstirohtu ja panen kuivama. Ehk läheb tarvis.

VERIVORST EESTLASE JÕULULAUAL

Ajaloolased pakuvad, et verivorst levis Eestisse 19. sajandi alguses rootslaste ja lätlaste vahendusel ja rändas siitkaudu edasi Venemaale. Enne seda eelistasid eestlased jõululaual valget tanguvorsti, mis tehtud ilma vereta.

Tänapäeval peetakse verivorsti üheks Eesti rahvustoiduks ning selleta ei kujuta eestlaste jõululauda ja aastalõppu ettegi. Traditsiooniline Eesti verivorst valmistatakse seaverest, odratangust, sealihast ja maitseainetest, topitakse seejärel sea peensoolde ja keedetakse enne ahju pistmist.