"NARVA PATALJON AUVERE LAHINGUS 24.-25. JUULI 1944

1944. aasta 24. juulil alustas Punaarmee Narva rindel suurpealetungi, lootes Saksa vägede kaitsest kiiresti läbi murda ja seejärel Kirde-Eestit hüppelauana kasutades hõivata juba terve Eesti mandriosa.

Tekst: REIGO ROSENTHAL, ajaloolane

Need plaanid, nagu sõjaajaloohuvilistele hästi teada, ebaõnnestusid. Üks episood suvistes ägedates heitlustes oli nn Auvere lahing 24.25. juulil 1944, milles osalesid ka Saksa sõjaväe eestlastest formeeritud üksused, nende hulgas 20. SS­füsiljeepataljon, mida tuntakse rohkem hüüdnime järgi Narva pataljon. Pataljoni tegevusest Auvere lahingus on seni teada peamiselt memuaarkirjanduse põhjal, allpool esitatakse sellele lisaks andmeid ka mõlema poole dokumentidest.

Suvel 1944 Narva rindel tegutsenud Saksa üksuste dokumentidest on valdav enamik hävinud ning „Narva pataljoni“ kohta Auvere lahingus on arhiiviandmeid säilinud napilt. Alustuseks olgu mainitud, et kõnealune pataljon moodustati 18. aprillil 1944 20. SS­vabatahtlike füsiljeepataljoni nime all ja see kuulus 20. eesti SS­vabatahtlike diviisi koosseisu. Seoses diviisi ümbernimetamisega 20. SS­relvagrenaderidiviisiks sai pataljon 26. mail uue nimetuse – 20. SS­diviisi füsiljeepataljon.

Füsiljeepataljoni tuumiku moodustasid eesti SS­vabatahtlike soomusgrenaderipataljoni Narva liikmed, kes olid võidelnud 5. SS­tankidiviisi Wiking koosseisus Ukrainas. Märtsis 1944 toodi soomusgrenaderipataljoni isikkoosseis kodumaale ja anti 20. eesti diviisi käsutusse. Eestisse saabudes oli rivis 172 inimest, lisaks oli mehi ravil haiglates. Pole täpselt teada, kui paljud neist liideti seejärel 20. eesti diviisi füsiljeepataljoniga. Pataljoni veterani Kaljo Mölleri mälestustes kirjutatakse, et Auvere lahingu ajaks oli vanu „narvakaid“ vähe järele jäänud, neid jätkus ainult jao­ ja rühmaülemateks (Möller ise oli üks selline rühmaülem 2. kompaniis). Möllerile täienduseks olgu öeldud, et ka suur osa pataljoni ohvitseridest olid endised „narvakad“, näiteks neljast kompaniiülemast Auvere lahingu alguses – Untersturmführer Heino Reigo (1. kompanii), Untersturmführer Ernst Kabrits (2.), Obersturmführer Valdur Visnapuu (3.), Hauptsturmführer Oskar Ruut (4.) – polnud ainult Reigol kokkupuudet varasema Narva pataljoniga. Pataljoniülema adjutant oli Obersturmführer Hando Ruus, samuti „narvakas“. Pataljoniülem ise oli siiski n­ö kõrvalt tulnud Hauptsturmführer Hans Wallner, kes oli ka üks väheseid või lausa ainuke sakslasest ohvitser pataljonis.

Igatahes kinnitas Wikingi diviisi endise Narva pataljoni veteranide olemasolu füsiljeepataljonis viimaselegi hüüdnime Narva pataljon.

Füsiljeepataljoni isikkoosseisu põhiosa moodustasid aga 1944. aastal mobiliseeritud eestlased. Teada on, et 5. juunil kavatseti Kehras formeerimisel olnud pataljonile täienduseks anda 500 meest.

Teistsugusest nimetusest hoolimata olid füsiljeepataljonid oma koosseisult ja relvastuselt üpris sarnased n­ö tavaliste jalaväepataljonidega. Füsiljeepataljoni kuulus neli kompaniid, neist esimesed kolm olid laskurkompa­niid ja neljas raskekompanii, mille relvastusse kuulusid 8 cm miinipildujad ja ilmselt ka raskekuulipildujad. Üks kompaniidest võis olla varustatud jalgratastega ja pidi vajadusel tegutsema diviisi luureallüksusena. Puudub küll kinnitus, et 20. eesti diviisi füsiljeepataljoni koosseisu oleks kuulunud jalgratastega kompanii. Füsiljeepataljonis miinipildurina teeninud Rudolf Meriste meenutusel oli pataljonis kokku kaksteist 8 cm miinipildujat, neist kuus 4. kompaniis ja ülejäänud kuus jagunesid võrdselt 1.–3. kompanii vahel. Auvere lahingus olid miinipildujad koondatud kahte patareisse: ühes olid 4. kompanii ja teises ülejäänud kompaniide miinipildujad.

LAHINGU EEL

26. juunil asetati füsiljeepataljon rindele Joalast lõunasse, kust see 6. juulil paigutati ümber pisut lääne poole, rindelõiku Kõrgesoo põhjaserval. 18. juulil vahetati taas positsioone, asudes rindele Auverest lääne pool. Seal võttis pataljon vastu ka Punaarmee 24.­25. juuli rünnakud.

Pataljoni valdavalt mobiliseerituist koosneval reakoosseisul oli enne Auvere lahingut niisiis ligi kuu aega rindekogemust, kuid seda passiivsetes lõikudes, kus toimus positsioonisõda – harv tulevahetus, luuretegevus jne. Erandiks oli 20. juuli õhtul pataljoni vasakul tiival aset leidnud vastase lahinguluure, mis kujutas endast 201. laskurdiviisi 122. laskurpolgu II pataljoni rünnakut. See tõrjuti, 31 punaarmeelast hukkus ja 105 sai haavata.

22. juuli seisuga loeti füsiljeepataljoni lahingutugevuseks rohkem kui 400 meest. Kui palju rohkem, selle kohta andmed puuduvad, kuid võib oletada, et tõenäoliselt ei ületanud lahingutugevus 500 meest. Lahingutugevuse all tuleb mõista peaaegu tervet pataljonis kohal viibivat (s.t mitte puhkusel, ravil või komandeeringus) isikkoosseisu, erandiks oli vooripersonal.

Pataljon allus alates 18. juulist operatiivselt 45. SS­relvagrenaderirügemendi ülemale Obersturmbannführer Harald Riipalule, kelle käsutuses olid ka tema enda rügemendi kaks pataljoni, mis asusid kaitsel Auvere suunal. Riipalu ise allus operatiivselt 11. SS­vabatahtlike soomusgrenaderidiviisile Nordland (Nordland omakorda allus III SS­soomuskorpusele).

Huvitav on märkida, et luureandmete põhjal Punaarmee pealetungi ootav Saksa väejuhatus kavatses 20. juulil füsiljeepataljoni ümber paigutada Auvere piirkonda, et vahetada seal välja 45. rügemendi allüksused. Nimelt ennustati just sellel suunal vastase rünnaku raskuspunkti (sh soomustehnika kasutamist) ja hinnati, et füsiljeepataljon sobiks isikkoosseisult ja relvastuselt sinna paremini. Arvatavasti peeti muu hulgas silmas asjaolu, et pataljoni ridades oli „narvakaid“, kelle varasem lahingukogemus hõlmas võitlust soomustehnikaga, samal ajal kui 45. rügemendi pataljonides sellist kogemust nappis. Teadmata põhjusel füsiljeepataljoni ümberpaigutamisest Auvere suunale siiski loobuti. Seal tegutsenud 45. rügemendi I pataljoni allüksustes esines pärast, 24. juuli lahingus, korratut taganemist tankirünnaku ees.

Füsiljeepataljoni rindelõik Auverest läänes asus soises metsas ja oli ligi poolteist kilomeetrit lai. Põhjavee kõrge taseme tõttu ei olnud seal võimalik kaevata kaevikuid ning kindlustused olid rajatud maapinnale (varjendid või laskepesad võisid vähesel määral asuda maa sees).

Kindlustuste kohta leiab täpsema kirjelduse Nõukogude poole dokumentides, mis koostati visuaalse vaatluse põhjal pärast seda, kui Saksa väed Auvere piirkonnast ööl vastu 26. juulit Sinimägedesse uuele kaitseliinile taandusid. Füsiljeepataljoni ja tema läänetiiva naaberpataljoni eesliinile metsa oli ehitatud pidev „müür“ kõrgusega 1,8 meetrit ja laiusega üks meeter. Punaarmee eesliinist lahutas seda 250–300 meetrit. „Müüri“ välisseinad koosnesid horisontaalselt asetatud palkidest läbimõõduga 16–20 sentimeetrit. Välisseinte vahel oli pinnas või mõnes lõigus ka palgid. „Müürist“ 20–25 meetrit eespool paiknes traattõke, selle ees omakorda miiniväljad. „Müüris“ olid 20–25meetriste vahedega ambrasuurid tulistamiseks pikali­, põlvelt­ või püstiasendist. Nelinurksed ambrasuurid kõrgusega 16–20 ja laiusega 40–60 sentimeetrit laienesid külgedelt väljapoole (laskesektori laiendamiseks). Ambrasuuride vahel asusid maapinnal kuulipildujapesad, nende vaenlasepoolne külg, nagu Nõukogude poole kirjeldustest mulje jääb, oli ehitatud palkidest, ulatus müüri ette ja oli tavaliselt katmata, sissepääs kuulipildujapesasse toimus „müüri“ läbiva käigu kaudu. Kuulipildujapesade läheduses, „müüri“ taga, paiknesid maapinnale ehitatud varjendid pindalaga kolm korda kolm meetrit, kaetud palkide ja pinnasega. Kohati leidus „müüris“ ka avasid, mille kaudu võidi näiteks välja saata luuregruppe (vahepeal olid avad suletud).

„Müürist“ sadakond meetrit tahapoole olid maapinnale ehitatud meeskonnavarjendid, samuti kaetud palkide ja pinnasega. Varjendite vaenlasepoolsel küljel oli aken, mida oli võimalik kasutada tulistamiseks. 700 meetrit „müürist“ tagapool asus teine „müür“ kõrgusega 120–150 ja laiusega 60–80 sentimeetrit. Selles olid ambrasuurid 50meetriste vahedega, nende vahel kuulipildujapesad. Teisest „müürist“ 100–150 meetrit tagapool leidus hästisisustatud varjendeid – arvatavasti pataljonistaapidele; 500 meetrit teisest „müürist“ tagapool paiknesid miinipildujate tulepositsioonid.

„Narvakate“ mälestuste kohaselt maapinnale rajatud varjendid suurekaliibrilise mürsu otsetabamusele vastu ei pidanud. Liikumise kergendamiseks olid ehitatud laud­ ja kaigasrajad, lisaks mainitakse, et ainus ühendustee kaugema tagalaga oli kitsarööpmeline rulliktee – oletatavasti peeti silmas puitrööbastel teed, millel kasutati hobustega veetavaid vagonette (saksa k Holzbahn).

PUNAARMEE JÕUD

24. juuli hommikul alanud Punaarmee suurpealetung Narva rindel põhines kaval, mille kohaselt pidi 8. armee nn Auvere platsdarmilt (Punaarmee suur sillapea Narva läänekaldal) ründama põhja suunas ja tungima kiiresti välja Narva laheni, millega oleks sisse piiratud sealt lääne pool Narva linna piirkonnas asuvad Saksa väed. 8. armee oli selleks koondanud Auvere platsdarmi põhjaservale 117., 122. ja 124. laskurkorpuse koosseisu kokku seitse laskurdiviisi. 24. juuli hommikul läks esimeses laines rünnakule 25 laskurpataljoni, neist kolm füsiljeepataljoni lõigus.

Täpsemalt tegutsesid füsiljeepataljoni vastu 124. laskurkorpuse 256. laskurdiviisi 930. ja 937. laskurpolk. Diviisi kolmas laskurpolk (934.) ründas füsiljeepataljoni läänepoolse naabri ehk 11. jalaväediviisi 23. grenaderirügemendi I pataljoni positsioone. Kõikide polkude koosseisu kuulus kolm laskurpataljoni, kuid igast polgust oli üks pataljon jäetud reservi ning 24.–25. juulil neid lahingusse ei viidudki. 930. polgust läks füsiljeepataljoni vastu rünnakule kaks pataljoni (I ja II), 937. polgust aga vaid vasaku tiiva oma (II), samal ajal kui polgu paremal tiival tegutsev I pataljon seisis vastamisi 45. rügemendi allüksustega füsiljeepataljonist ida pool.

930. ja 937. polk olid isikkoosseisuga komplekteeritud peaaegu täielikult vastavalt koosseisutabelile, mis nägi polgus ette 1236 inimest. See tähendab, et ka polgu laskurpataljonid, millest igaühes oli ette nähtud 285 inimest, olid täiskoosseisu lähedal. Laskurpataljonide põhilise löögijõu moodustasid kolm laskurroodu, igaühes 60 inimest. Lisaks kuulusid pataljoni selle juhatus, kuulipildujarood, miinipildujarood, tankitõrjepüssijagu, siderühm, sanitaarrühm, varustusrühm. Rünnakule läks (edenes vastase positsioonide suunas) igast pataljonist kuni 230 inimest. Laskurpolgu ülema käsutuses oli veel väiksemaid allüksusi, millega vajadusel eesliini tugevdada, näiteks automaaturite rühm, luurerühm ja tankitõrjepüssirühm (kokku 70 inimest).

Üldiselt võib hinnata, et füsiljeepataljoni vastastes rünnakutes 24.­25. juulil osales kokku 800–900 inimest, millega ründajate ülekaal elavjõus oli umbes kahekordne.

124. laskurkorpuse kahte laskurdiviisi (48. ja 256.) toetas tugev suurükiväe grupeering (800 suurtükki ja miinipildujat), sealhulgas otsesihtimisega positsioonile asetatud kahurid. Füsiljeepataljoni positsioonidele valmistus tuld avama 54 otsesihtimisega kahurit, mis pärinesid nii 256. diviisi tankitõrjedivisjonist ja laskurpolkude suurtükiväest kui ka 504. ja 1248. kergest suurtükiväepolgust. Ligi pooled neist kahuritest olid 76 mm diviisikahurid, ülejäänud 76 mm jalaväekahurid või 45 mm tankitõrjekahurid.

AUVERE LAHING „NARVAKATE“ MÄLESTUSTES

8. armee jalavägi läks Auvere platsdarmi põhjaservalt rünnakule 24. juuli hommikul kell 7.30, sellele eelnes kaks ja pool tundi kestnud ettevalmistav suurtükiväetuli. Järgnenud võitlustest füsiljeepataljoni rindel ei leia säilinud Saksa dokumentides nende suure üldistusastme tõttu mingeid detaile. Mälestustes on lahingut puudutanud mitu „narvakat“, teistest üksikasjalikumalt Kaljo Möller ja Rudolf Meriste.

Tollane 2. kompanii rühmaülem Möller meenutas:

„Meie positsioon külvati üle miinide ja mürskudega. Lennukid heitsid pomme ja tulistasid pardarelvadest. Varjusime punkrisse. Igasse laskepessa jäi kuulipilduja juurde vaid üks mees. Tabavalt andis olukorrale hinnangu üks minu vanadest relvavendadest – rinne oigas, ragises, ulgus, prahvatas ja põles.

Jälgisin punkris meeste nägusid ja käitumist. Oli see ju paljudele täiendusena tulnud meestele esimeseks tõsiseks lahinguks. Ei leidnud sealt hirmu ega paanika jälgi. Neisse oli nagu imbunud juba meie pataljoni kuulsat võitlusvaimu. Keegi alustas laulu. Eriti reipalt see välja ei kukkunud, kuid kindlasti mõjus närve rahustavalt uutele meestele.

Seiskus nagu ajaarvestus. Minutid venisid kohutava aeglusega. Turmtuli oli kestnud üle kahe tunni kui tajusime selle kandumist meie tagala poole. Tormasime välja. Meie kaitsevall oli hakitud ja rebitud, kuid õnneks laskepesades olnud mehed elus ja terved. Punkrist esimene laskepesa oli saanud "ratspummi" (tankitõrjekahur) otsetabamuse kaitsevalli. Mees oli soomuda ja poriga koos nagu pudrukatlasse kastetud, aga mürsukildudest puutumata.

Seljataga trummeldas veel tõkketuleks edasi antud kanonaad kui hõredate soomändide vahele, mis nüüd turmtulest rebitud, ilmusid esimesed ahelikud. Avasime tule. Õnneks töötasid kõik „pillid“ häireteta. Üks lennuk lähenes madallennul ja täristas kuulipildujatest. Järsku vaikis tärin. Lennuki sabast paiskus suitsupilv ja masin sööstis torpeedona kaugemale soomülkasse.

Meie tabav tuli niitis esimesed ahelikud ja surus järgnevad maha nii, et ükski Ivan ei jõudnud meie kaitsevalli varju. [...]

Õhtu eel katsetati uue rünnakuga, kuid meie lõigus varises ka see jällegi tagajärjetult. Pimeduse saabumisega vaikisid relvad.

Asusime kiirelt korrastama segipaisatud kaitsevalli ja kohendama laskepesi. Saatsime haavatud sideumispunkti. Minu rühmas õnnekombel surmasaanuid ei olnud. Toodi süüa ja saatsin mehi laskemoona varusid täiendama.

Järgmise päeva rünnakutel puudus eelmise päeva hoog. Näis nagu oleks rünnatud ainult oma meeste surmasaamise plaani täitmiseks.“

Füsiljeepataljoni 3. kompaniis miinipilduriks olnud Meriste meenutas:

„Auvere lahingus oli p[ataljon] „Narva“ 3. kompanii kõige paremal ja meie miinipildujate patarei oli 3. kompanii taga [...] Olgugi, et venelaste turmtuli oli kohutav ja haavatuid palju, kuid õnneks jäid kõik meie miinipildujad terveks. Esialgu p[ataljon] „Narva“ ei saanud kogu Auvere lahingu ajal tagant poolt rasekerelvade toetust. Toetajad olid ainult oma miinipildujad.

Juba turmtule alguses katkes patareil ühendus eesliiniga ning lahingu ajal pidime tulistama eesliinil ülesse lastud rakettide abil. Abi vajati nii palju, et terve päeva ei saanud meie torud jahtuda. Torud läksid nii kuumaks, et miinid ei langenud toru põhja ja laskmine tuli katkestada, kuid eest nõuti ikka tõkketuld. Laskemoonaks olid meil peamiselt „konn“ miinid, sest need hüppasid enne lõhkemist maapinnalt ülesse. Juba lahingu esimesel poolel oli kahe miinipilduja meeskonnast järel vaid ainult kolm meest. Nii saime tulistada ainult ühe miinipildujaga, aga pidevalt, sest kui üks oli kuumaks läinud, siis teisega edasi. See aga ei kestnud kaua, sest venelaste paki (tankitõrjekahuri – R.R.) mürsk tabas suurt kuuske ja see langes meie miinipilduja pääle. Õnneks lasksime just teisega.

Auvere lahing oli pat[aljon] „Narvale“ esimene lahing Eestis ja kui sellele mõtelda, et pataljon oli uuesti formeeritud mobiliseeritud meestest, siis peab küll imestama, et pat[aljon] „Narva“ Auvere all vastu pidas. Vastu pidas küll, kuid kaotused olid väga suured. Auvere alla läksime terves koosseisus, kuid välja tulles oli meie kolmandast kompaniist järel vaid ainult umbes kolmkümmend meest. Juba lahingu alguses sai pataljoni ülem Hstuf. Wallner haavata ja tema asetäitjaks sai Ostuf. Ruut.“

Olgu siinkohal lisatud, et Saksa dokumentide järgi loeti Wallnerit kergelt haavatuks (haiglasse teda ei evakueeritud). Surmavalt haavata sai tõenäoliselt just Auvere lahingus 2. kompanii ülem Untersturmführer Ernst Kabrits. Pataljoni käsundusohvitseri Untersturmführer Evald Müüri mälestuste kohaselt algas vastase ettevalmistav suurtükiväetuli ajal, mil pataljoni staabis toimus parajasti nõupidamine, kus viibisid kompaniiülemad. Viimased jõudsid seejärel oma kompaniide juurde tervelt tagasi, välja arvatud Kabrits, kes sai suurtükitulest surmavalt haavata.

Pataljoni 1. kompanii ülem Untersturmführer Heino Reigo on Auvere lahingu kohta lühidalt meenutanud: „Esimese rünnakupäeva jooksul kandsime ka tõsiseid kaotusi, oli üksikuid läbimurdeid, mis likvideeriti.“

LAHING PUNAARMEE DOKUMENTIDES

„Narvakate“ mälestustega on üldjoontes kooskõlas ka Nõukogude poole dokumendid, kusjuures seal sissemurdeid füsiljeepataljoni positsiooni ei mainita (võimalik, et Heino Reigo eksis selles osas). Kell 7.30 rünnakule läinud 256. laskurdiviisi pataljonid sattusid tugeva kuulipilduja­, miinipilduja­ ja suurtükitule alla ning olid „müüri“ saavutamata sunnitud maha heitma. Kell 10.30, pärast kolmeminutilist suurtükiväe tulelööki, püüdis 937. polk uuesti rünnakule asuda, kuid edeneda ei suutnud. Kell 13.40, pärast kümneminutilist tulelööki, proovisid rünnakule tõusta 930. ja 934. polk (viimane tegutses 23. grenaderirügemendi I pataljoni vastu), enne oli otsesihtimisega suurtükke vastase positsioonile lähemale toodud. Seegi rünnakukatse ebaõnnestus, ainult 934. polgu allüksustel läks korda saavutada „müüri“ väike sissemurre. Kell 19 järgnenud 256. diviisi uus katse (10minutilise tulelöögi järel) kukkus taas läbi. Samuti ebaõnnestusid üldiselt 8. armee teiste diviiside rünnakud, kõige suuremat edu saavutati eesti 45. rügemendi lõigus Auvere juures, ent seegi sissemurre likvideeriti vasturünnakuga.

25. juuli hommikul juhatas 80 minutit kestnud ettevalmistav suurtükiväetuli sisse kell 6.20 alanud jalaväerünnaku. 256. diviis jätkas tegevust juba eelmisel päeval suuri kaotusi kandnud pataljonidega ning mingit edu ei saavutanud. Esimese ebaõnnestunud rünnaku järel tehti veel mitu katset, kuid needki tõrjuti. Alates kl 14 tegutseti veel ainult väiksemate ründegruppidega otsesihtimisega kahurite toel, mis samuti tulemusi ei andnud.

256. diviisi staabis peeti ebaedu põhjuseks eelkõige asjaolu, et vastase tulesüsteemi ei suudetud enne lahingut piisavalt välja selgitada, mistõttu ettevalmistav suurtükiväetuli jäi vähetõhusaks. Väga puudulikuks hinnati oma suurtükiväe tegevust vastase suurtükkide ja miinipildujate mahasurumisel. Otsesihtimisega kahurite tule tõhusust takistas mets – paljud mürsud tabasid enne sihtmärgini jõudmist puutüvesid.

256. diviis kaotas 24.­25. juulil surnutena teadaolevalt 251 inimest, haavatuid oli vähemalt 847, kokku seega ümmarguselt 1100 inimest. Arvestades, et 256. diviisi kokku kuuest pataljonist, mida eesliinil rakendati, tegutses kolm füsiljeepataljoni vastu, võib oletada, et umbes pool diviisi inimkaotustest kanti füsiljeepataljoni lõigus. Lahingu ajal langes rivist välja ka otsesihtimisega suurtükke, näiteks 504. ja 1428. kerges suurtükiväepolgus oli neid kokku kaheksa (76 mm diviisikahurid).

Füsiljeepataljoni kaotuste kohta 24.­25. juuli võitlustes pole läinud korda täpseid andmeid leida. 29. juuli seisuga loeti pataljoni lahingutugevuseks veel kõigest alla 100 mehe. Seega oli lahingutugevus võrreldes 22. juuliga (siis üle 400 mehe) langenud vähemalt 300 võrra. Tõsi, see kõik ei olnud ainult Auvere lahingu tulemus, sest 27. juulist võitles pataljon Sinimägede juures, kus kanti samuti kaotusi. Ligikaudselt võib oletada, et pataljoni kaotused Auvere lahingus jäid kahesaja surnu ja haavatu lähedale.

Ööl vastu 26. juulit alustasid Saksa väed Auvere piirkonnast tagasitõmbumist Sinimägedesse nn Tannenbergi kaitseliinile. „Narvakate“ mälestuste järgi vaenlane seda kuidagi ei takistanud. Rudolf Meriste ja ta kaaslased jätsid maha pikalilangenud kuuse alla jäänud miinipilduja ning palju laskemoona, mida ei jõudnud minema viia. Kella 7 ajal hommikul hõivasid pataljoni endise positsiooni 256. laskurdiviisi allüksused.

KASUTATUD ALLIKAD JA KIRJANDUS

• Armeegrupi „Narwa“ dokumendid: NARA T-312/1628, T-312/1631, T-312/1632, T-312/1635, T-312/1637

• 20. SS-relvagrenaderidiviisi allüksuste formeerimise andmed: Bundesarchiv RS 3-20/1

• Punaarmee 8. armee, 124. laskurkorpuse, 201. ja 256. laskurdiviisi, 65. kerge suurtükiväebrigaadi dokumendid: Государственная информационная система «Память народа» (https://pamyat-naroda.ru)

• Punaarmee inimkaotuste aruanded (hukkunud ja teadmata kadunud): Обобщенный банк данных “Мемориал” (https://obd-memorial.ru)

• Laar, Mart. Sinimäed 1944. II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis. Kolmas, parandatud ja täiendatud trükk. Tallinn, 2012

• Meriste, Rudolf. Pataljon „Narva“ kodumaal. Käsikiri, dateerimata (u. 1982): Rahvusarhiiv ERA 4996/1/25

• Minu au on truudus. Pataljon „Narva“ ajalugu. Koostaja Harri Tulp. Tartu. 1995

• Möller, Kaljo. Palavad päevad Narva rindel. // Võitluse Teedel. 1997, nr 3

• Ojalo, Hanno. Sõdalase tee. Pataljon Narva 1943-1944. Tallinn, 2017

• Soldatov, Sergei. Sinimägede taustal. Unustamatuid mälestuskilde ja kaitselahinguid. Tallinn, 2000

• Tammiksaar, Leo. Lühike ülevaade mõningatest eesti üksustest Wehrmachtis, Politseis ja SS-is. Tallinn, 2001

• Terasest tugevamad. Pataljon „Narva“ ajalugu II. Koostaja Harri Tulp. Tartu, 1997