KUIDAS SÕDA ÕPPIS LENDAMA

Kuninglike Õhujõudude muuseum Londonis ei ole pelgalt lennuvahendite kollektsioon, vaid suurem lugu sellest, kuidas inimesed õppisid taevast valitsema – ja millist hinda tuli hiljem selle teadmise eest maksta. Siin kohtuvad puidust propellerid ja reaktiivmootorid, idealism ja vastutus, uhkus ja kahtlus – kõik ühe katuse all.

Tekst: HANNES NAGEL, kriisiuuringute keskus

Muuseum, kus põimuvad ajalugu, tehnoloogia ja vaoshoitud Briti huumor, asub Põhja-Londonis endisel Hendoni lennuväljal – paigas, kus Suurbritannia sõjalise lennunduse ajalugu tegelikult algas. Hendoni lennuväli rajati 1911. aastal lennunduspioneer Claude Grahame-White’i eestvedamisel ja võeti 1914. aastal riigi käsutusse kodukaitse tarbeks.

Sellest sai üks esimesi kohti, kus hakati teadlikult kujundama sõjalise lennunduse põhimõtteid, väljaõpet ja juhtimisstruktuuri. 1972. aastal avatud muuseum on tänaseks kasvanud viiest hoonest koosnevaks kompleksiks, mis käsitleb õhuväe arengut nii tehnilise, organisatsioonilise kui ka ühiskondliku nähtusena.

RAF ei ole lihtsalt väeliik, vaid ulatuslik süsteem, mis ühendab tervikuks teaduse, tööstuse ja haldussuutlikkuse. Uue väeliigi loomine nõudis tohutut administratiivset ja inimressurssi – personali väljaõpet, varustuse ja taristu arendamist ning koostööd teiste relvaliikidega.

ILUSTAMATA AJALUGU

Esimene maailmasõda muutis sõjapidamise olemust, sest sõda kasvas kiiresti suureks ja õppis tagatipuks ka lendama. Kui läänerindel tekkis ummikseis, püüdis Saksamaa murda brittide vastupanu, rünnates otse Suurbritanniat.

Täpsemalt alustasid sakslased 1915. aastal dirižaablitega pommirünnakuid Briti linnade vastu, tappes üle 1400 tsiviilelaniku ja põhjustades suurt kahju. Kuigi 1916. aastal suutsid britid esimesed õhulaevad alla tulistada, lisandusid järgmisel aastal Saksa sõjalennukite rünnakud, mis tekitasid avalikkuses viha ja hirmu ning suurendasid nõudmist tugevamate õhukaitsemeetmete järele. Viimane tõi omakorda 1918. aastal kaasa Kuninglike Õhujõudude (RAF) loomise. Sõja lõpuks teenis Briti õhuteenistustes üle 313 000 inimese, nende seas 15 000 naist, ja hukkus 9349 teenistujat.

Kahe maailmasõja vahelisel ajal arenes RAF edasi nii tehnoloogiliselt kui institutsionaalselt. Mootorid muutusid võimsamaks, lennukid metalsemaks ja lennuulatus suuremaks. 1930. aastatel loodi RAF Marine Branch – oma mereväeüksus, mille ülesandeks sai alla kukkunud lendurite päästmine. Teise maailmasõja lõpuks oli tänu nende tegevusele päästetud üle 13 000 õhuväelase.

1944. aastaks oli RAFi koosseis kasvanud enam kui (sic!) 1,26 miljonini, neist 174 000 olid naised. Sellest sai üks maailma suurimaid sõjalisi organisatsioone. RAF Bomber Command’i missioon viia sõda Saksamaa territooriumile tõi kaasa strateegilise edu, kuid ka raske hinnaga inimkaotused – üle 55 000 Briti lenduri elu.

Hendoni väljapanekud ei heroiseeri seda lugu, vaid esitavad küsimuse, kas massiline pommitamine tõi rahu või uusi süümepiinu. Muuseum käsitleb seda peatükki ausalt, rõhutades, et iga tehnoloogiline ja sõjaline otsus on ühtlasi moraalne valik.

TUGEVUS PEITUB MEESKONNATÖÖS

Sõjajärgsed aastad viisid RAFi uude ajastusse. Külma sõja perioodil kandis organisatsioon osa Suurbritannia tuumapeletusjõust. Muuseumi üks tähelepanuväärsemaid eksponaate, tuumapommitaja Avro Vulcan B Mk 2, kehastab aega, mil strateegiline tasakaal toetus vastastikuse hävingu ähvardusele.

Selle kõrval seisab omaaegne tuumarakett, meenutades, et külm sõda polnud pelgalt poliitiline vastasseis, vaid pidevas valmisolekus elatud reaalsus. Giid võib sealjuures mainida sedagi, et need raketid ei jõudnud kunagi kasutusse, kuid nende hooldus maksis rohkem kui mõne ülikooli eelarve.

Näitus „Groundcrew“ tutvustab maapealset personali – tuhandeid mehi ja naisi, kelle tööks oli ja on tankida, relvastada, hooldada ning remontida lennukeid.

Iga RAF­i lennuväli oli sõja ajal nagu väike iseseisev linn, kus töötas keskmiselt 2000 inimest (eskadrillis näiteks 25 lendurit ja 175 tehnikut). Nende töö on sageli nähtamatu, ent hädavajalik – ilma nendeta poleks ükski Spitfire kunagi õhku tõusnud.

Muuseum rõhutab, et õhuväe tegelik tugevus peitub just meeskonnatöös ja pidevas logistilises valmiduses, mis tänapäeval muutub järjest keerukamaks. See on miski, mis ühendab kõiki maailma lennuvägesid.

Sellest räägib lähemalt näituse 21. sajandit kattev osa, kus külastajad seatakse tehnoloogiliste faktidega vastamisi – sõda on muutunud tehnoloogiliseks ja sageli kaugjuhitavaks tegevuseks, kus droonid, küberoperatsioonid ja autonoomsed süsteemid on toonud kaasa ka küsimuse, kui kaugel on inimene otsustest, mille tagajärjeks võib olla kas häving või päästmine.

Virtuaalsed lennumatkeseadmed ja interaktiivsed väljapanekud annavad aimu sellest, kui täpseks on muutunud sõjaline tegutsemine, ent samas ka sellest, kui õhuke on piir tehnoloogia ja vastutuse vahel.

KESKMES ON ALATI INIMENE

Ringkäigu lõpus seisavad valguskastides küsimused, mille on koostanud muuseumi noortepaneel: kas inimene astuks vabatahtlikult välja oma riigi või perekonna kaitseks, kas tsiviilelanikke tuleb sõja ajal alati kaitsta ja kas pomme saab peatada pommidega.

Teise maailmasõja väljapaneku kõrval küsitakse, kas oli õigustatud rünnata linnu, kus elasid tuhanded tsiviilisikud, ja kuidas oleks võinud sõda võita ilma neid pommitamata. Need küsimused kõlavad 2025. aastal eriti teravalt, kui Venemaa jätkab Ukraina tsiviiltaristu ründamist ja maailm otsib vastuseid, kus lõpeb sõjaline vajadus ja algab vastutus.

Muuseum ei paku lihtsaid vastuseid ega loo heroilist narratiivi. See on koht, kus tehniline täpsus ja ajalooline ausus põimuvad mõtlemiseks vajaliku vaoshoitusega.

Ekspositsioon liigub hapratest varajastest lennumasinatest kuni tuumapommitajate ja droonisõjani, kuid selle keskmes on alati inimene – otsustaja, tegutseja ja vastutaja.

RAF­i lugu on ühtaegu tehnoloogiline, sotsiaalne ja moraalne; see näitab, kuidas taevas, mida kunagi peeti vabaduse sümboliks, on enam kui sajandi vältel olnud ka ruum, kus tuleb silmitsi seista jõu ja õigustuse piiridega. Ja lõpuks, nagu heale briti muuseumile kohane, ei puudu ka suveniiripood, kus leiad kõike alates F­35 mudelitest kuni „Keep Calm and Bomb On“ kirjaga kruusideni.

P.S Kriisis nagu sõjaski ei sünni kõik legendid alati vaprusest – mõni kasvab välja ka nutikast valeinfost. Näiteks Teise maailmasõja ajal seletati RAFi ööhävitajate erakordset täpsust avalikkusele sellega, et piloot John „Cat’s Eyes“ Cunningham näeb pimedas nii hästi seetõttu, et sööb palju porgandeid. Tegelikkuses peitus tema edu värskelt kasutusele võetud radaritehnoloogias, mille olemasolu vaenlastele paljastada polnud brittidel vähimatki soovi. Nii sündis müüt, mis teenis korraga kahte eesmärki: varjas sõjasaladust ja innustas Briti lapsi porgandeid sööma – isegi sõja ajal ei kao (briti) huumor ega oskus muuta strateegiline pettemanööver tervisliku toitumise kampaaniaks, millega oma vastast nutikalt trollida.