ÜKS ÄRALEIERDATUD KANGELASFILM

Lihtne ülesanne: ette on antud ports komponente, kõik tuleb ära kasutada, kõrvale jätta midagi ei või. Koostisosad: Teine maailmasõda, troopikat ja pahasid jaapanlasi sisaldavad saared, lennukid, otse jõusaalist väljunud hea peategelane ning idamaised võitlusoskused. Tulemuseks on film, millesarnaseid neli aastakümmet tagasi vorbiti tööstuslikes kogustes. Tänaseks on kunagi kinosaale täitnud hiilgusest alles jäänud üksikud nišitooted. „Prisoner of War“ (2025) on lehvitus ajastule, mil käsivõitlust ettekäändeks tuues võis filmilindile toota mida tahes.

Teine maailmasõda. Kusagil Vaikse ookeani kandis on jaapanlased ühel saarekesel sisse seadnud sõjavangide laagri. Hoiutingimused on mõistagi ebainimlikud. Täiesti ootamatult peavad sellesama saarekese läheduses omavahel õhulahingut Jaapani ja Briti lendurid. Juhtub aga nii, et üksuse ülema James Wrighti lennuk tehakse katki ja ta on sunnitud langevarjuga alla hüppama. Wright satub džunglis jaapanlastega kokku ning kuna vangilaager on sealsamas käepärast, paigutavad tõusva päikese maa sõdurid lenduri laagrisse. Siis aga selgub, et Wright mõistab tarvitada idamaiseid peksukunste.

Tegemist on pesuehtsa B-kategooria filmiga. Eelarve nadi, rekvisiidid armetud, stsenaarium ülejala tehtud, näitlejad kehvakesed ja režii arusaamatu loogikaga. Kõik nii, nagu peab. B­kategoorial on ülalmainitud nõudmised ja et film neile kõigile vastaks, peab filmitegija pingutama.

Pealegi on meil tegemist ju sõjafilmiga! Ka sel žanril on oma kindlad täitmist vajavad punktid, ilma milleta ei saa. Vaatame. Aeg – Teine maailmasõda. See klapib. Koht – jaapanlaste vallutatud saar Vaikses ookeanis. Ka on. Vapper kangelane ­ samuti esindatud. Täpselt üks ilus naistegelane – on. Aga siin läheb järg suti käest ära. Lõpupoole ilmub teine ka! Aga miks? Lihtsalt! Ta ei tee küll eriti midagi, vaid lihtsalt on, aga ikkagi on. Selline ootamatu ja väga rebel liigutus režissööri poolt. Teisest ilusast naisosalisest on tolku küll sama palju kui kalale vihmavarjust, aga ta on olemas. Muud ju väga nõuda ei saagi, eks. Reeglid on sihukesed.

Muidugi võib alati halada, et näete, vaadake meie eelarvet, kõigest kaks miljonit Ameerika raha! Selle eest olete liigagi hea asja saanud. Paraku lonkab stsenaarium kõiki kolme jalga. Niipea, kui kuskilt hakkab sisse imbuma vähegi huvitav süžeeliin, jäetakse see hoolimatult ripakile. Kui ikkagi keegi nn pahadest jääb täiesti asja eest, teist taga ellu, siis muutub lugu huvitavaks. Miks? Mis edasi saab? Kes nüüd kelle peale kitub või jala taha paneb? Vaat siin filmis ei juhtu midagi. Oli päris mitu episoodi, kus asi oleks võinud minna tõeliselt põnevaks, aga ei midagi. Vaikselt nagu hakkab lubama ja siis on soss. Ikka poevad vangid läbi aiaaugu džunglisse ja valvurid valvavad, nagu poleks midagi juhtunud. Rutiin. Olgu, mõistan, et kogu aur ja tähelepanu on läinud mingite teiste asjade kajastamisele, aga palun: pange ikka teinekord natuke intriigi ka sisse! Käsivõitlus on tore asi, aga ühel hetkel muutub tüütuks. Sel moel on mõistlikum vabalt valitud spordikanalilt poksi vaadata või midagi.

Filmi stsenaariumi on kokku kirjutanud Scott Adkins ja Marc Clebanoff. Mida nood kaks kirjutades tegid, ei tea, aga vägisi meenub lugu dinosaurusest, kelle pea ei tea, mida saba teeb. Selle, mis välja tuli, lavastas filmiks Louis Mandylor. Kõige huvitavam on see, et nii režissöör kui stsenaristid tundukse kirjade järgi olevat kangesti auhinnatud mehed. No kui IMDb­d uskuda. Ometi on nad saanud valmis teose, mis on napilt mõne protsendi jagu parem heast koduvideost. Või tehti film valmis nii, nagu vahel teevad muusikud, jämmi­ mise korras. Aega jäi üle, hoog oli sees ja visati kättesattunud materjalidest kiiresti film kokku. See selgitaks nii kaootiliselt laperdavat stsenaariumi kui mõnd rekvisiiti, mis kohe üldse ei näe pärisasja moodi välja.

Näitlejatest väga ei räägi. Nad on olemas ja mitte täiesti mudaliiga esindajad, kuid sära ei paista kusagilt. Peategelast mängib Scott Adkins. Võimalik, et mõnes teises filmis näitleb ta rohkem kui siin. Väga ei ole tema tegemisi jälginud. Vandenõuteooria korras võib ju oletada, et mees on end stsenaariumi kirjutades kangesti ära väsitanud ja võtteplastile enam auru ei jätkunud. Siis on selge, miks peategelase puhul keskendutakse rohkem musklis väljanägemisele ja peksukoreograafia valdamisele kui näitlemisele.

Klassikaline lõpulahing hea kangelase ja leveli lõpubossi vahel, mis sellises filmis kohustuslik, eksisteerib. Lahendus, kuidas sinna jõutakse, on imelik. Justkui oleks stsenarist töö käigus tukkuma jäänud ja siis unesegase peaga pooled asjad ära unustanud. Või koer stsenaariumist lehekülje ära söönud ja see on ilmsiks tulnud alles montaaži käigus. Päästa aga enam midagi ei saa, sest tähtaeg on niigi juba kaks korda ületatud. Lõpp saabub kuidagi kiirustades ja kohmetult nagu jõuluvana, kes on korteriuksed sassi ajanud ja traavib nüüd närviliselt mööda püstakut ringi. Samal ajal meenutada püüdes, mis kell ja millise ukse taga ta õigupoolest olema pidi.

Üks tore indikaator, mida läbi filmi jälgida, on peategelase Wrighti särk. Vahepeal tekkis koguni sportlik huvi üle lugeda, mitu korda särk imetabaselt ja täitsa ise puhtast rokaseks muutub, aga number läks liiga suureks ja sinnapaika kõik jäigi. Metsa all möllates on nimelt särk kenasti valge ja puhas, laagris aga plekiline ja määrdunud. Päris strobos­koobiefekti ei teki, aga palju puudu ka ei jää.

Filmilaadne toode kannatab tõsise ideedevaeguse käes. Näikse, et omast peast pole midagi tehtud, vaid sirgelt maha viksitud. Kõik mis näidatakse, pärineb mõnest suure tõenäosusega Van Damme’i või Dudikoffi osalusega kaheksakümnendate filmist. Sellesse ajajärku sobiks teos ideaalselt. Paha lugu, valmimisaasta on 2025. Hiljavõitu, lugupeetavad! Uus standard on soomlaste „Sisu“, millele on kohe­kohe ilmumas järg. Kui mõelda sedapidi, et nappide omavahenditega on tehtud kummardus eelmise sajandi kaheksakümnendate poole, siis võiks ju tulemust mõista. Kui aga filmi loojatel sellist eesmärki polnud, läheb küsitavaks. Siis võib täie rahuga nentida, et valmis on saanud klišeedest kubisev jama, mida ei päästa mitte miski. Ei heas vormis muskulaarkangelane ega arvutiga joonistatud lennukid. Õigupoolest ei ole ju olematu eelarve kuigi hea vabandus. Häid filme on teinekord tehtud ikka päris, päris odavalt. Pihusoleval juhul on kõige suurem pidur ikkagi stsenaarium. Teisel kohal miinuste genereerimisel on režii. Kui need kaks komponenti ära timmida, saaks juba päris hea asja.

Kokkuvõte: vaadata võib, aga omal vastutusel. Või kui on mingi laisem hetk ja nõudmised filmile ei ole väga suured. Kõikidest möödapanekutest hoolimata ei ole „Prisoner of War“ siiski kõige kehvem film. On hullemaid.

„PRISONER OF WAR“

Osades: Scott Adkins, Peter Shinkoda, Gabbi Garcia

Lavastanud: Louis Mandylor

1 tund ja 52 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis

Idee: 5. 40 aastat hilinenud.

Teostus: 3. Lõpuks hakkasin papist tankidest juba puudust tundma.

Näitlejatööd kokku: 4. Lihtsalt oldi kohal. Lavastajale: 3. Kohati oli režii ikka päris kole.