PÕHJA-TARTUMAA SÕJAPRINTSESSID

Kui maastikul panevad seljad kokku personalispetsialist, pioneer ja meedik, võiks tulemuseks olla iseseisvalt toimiv lahingukomplekt. Tõsi, selle koosluse rakmepaunades on lisaks sõdurivarustusele ka mõned meeste maailmas tundmatud erivahendid, ent see teadmine lisab olukorrale pigem magusat salapära.

Tekst: JANEK HAAR, Põhja-Tartumaa malevkonna teavituspealik

Eriliselt kontrastsete maailmade kokkupõrked saavad võimalikuks vaid tugevate ja silmapaistvate natuuride vahel ning seetõttu on keeruline teatud tüpaaže või standardeid luues erisusi vältida. Ametite ja valdkondade sooneutraalsus on jätnud stigmatiseerimiseks hägused piirid ning juba ammu pole bussiroolis või politseipatrullis toimetav naisterahvas reaalmaailmas mingi anomaalia.

Eestis pole ajateenistus naistele teatavasti kohustuslik, kuid naissugu tunneb riigikaitse vastu aina elavamat huvi ning järjest rohkem on naistel võimalik riigikaitses endale ka edukalt karjääri luua. Loomulikult on ka Kaitseliidu read viimastel aastatel tublide daamide arvelt oluliselt suurenenud ja nende pühendumise ning kohusetunde üle võivad kaasvõitlejad vaid siirast rõõmu tunda. Ja ega ülereageerimiseks objektiivset põhjust olegi, kõik on naturaalne ja loomulik. Lihtsalt osadel nädalalõppudel pistetakse geelküüned ja kunstripsmed kummutisahtlisse ning harilik puuderkreem asendub rohelisega, sest nii on nende arvates õige ja vajalik.

Need naised ei kilju puukuuris hiirt kohates ega karda pimedast metsast lõkkematerjali otsida. Need naised on tehtud kvaliteetteflonist, nende sõnavara ei sisalda hädaldavaid käibeväljendeid ja nende mõttemaailm ei vaja kasutusjuhendit. Pigem saavad mehepojad selliste naiste õlal omi nõrkushetki välja elada, kui selleks vaid võimalust pakutakse. Salamisi võib aga oletada, et kusagil sügaval põuetaskus on neil siiski peidus oma lemmikhuulepulk, mida edevamatel hetkedel kontrastiks kasutada, sest militaarmaailm ei välista ju naiselikkust.

RIIGIKAITSE KALLISKIVID

Ka Põhja­Tartumaa malevkonnal on põhjust tulipunane vaip laiali rullida ning oma silmapaistvamaid lahingudaame esitleda. Väljaspool laigulist keskkonda on nad aktiivsed noored inimesed ja kõrvalseisjad ilmselt esmapilgul nende seost militarismiga ei märkakski. Küll aga annavad naiste suhtlusaura ja hoiakud aimu tugevatest natuuridest. Nende maailmapilt on keskmisest analüütilisem ja eelarvamuste suhtes tõrjuvam. Ning põhimõtted, need ei luba kunagi valida kergemat vastupanu või lihtsat allaandmist.

Moonika, Mari­Ann ja Teivi sattusid Kaitseliitu eri aegadel ja eri moodustel, aga nende kõigi eesmärgid riigikaitses on nagu patriotismikasvatuse õpikunäited. Kõik naised on reservväelase staatuses, toimetavad võrdselt hästi nii automaadi kui õmblusmasinaga ja on kõhklematult ning alalhoidmatult valmis ühiskonna hüvanguks omandatud oskusi rakendama. Ja see väide pole meelevaldne ega utreeritud, vaid praktikas juba mitmeid kordi läbi proovitud.

MOONIKA SEISAB ÕIGLUSE EEST

Moonika on meie valimis kõige värskem Kaitseliiduga liituja, aga vaatamata lühikesele sõduristaažile on tal personaalkarikasse kogutud juba hulgem boonuspunkte. Tema kauavaagitud otsus sirutada näpud riigikaitsesse kulmineerus pärast Venemaa 2022. aasta sissetungi Ukrainasse, kui Moonika koos abikaasaga Tartu maleva kaitseliitlasteks pretendeerisid.

Kokkupuude riigikaitsega ei olnud Moonikale siiski päris uus, sest ta oli pikalt kaasa elanud tütre tegemistele kodutütrena ning hoidis end aktiivselt kursis kõigi selle valdkonna murede ja rõõmudega. Kõrgelt arenenud õiglustunne on Moonikat saatnud juba varasest noorusest, sest paljulapselises peres kasvades olid olelusvõitlus ja hakkamasaamise väljakutsed igapäevased. Õigluse jaluleseadmiseks on Moonikal kooliajast meenutada isegi üks soovimatu kaklus, mis paraku lõppes direktori kabinetis mahasurutud pilguga selgitusi jagades.

Juhtunu näitab aga, et ebaõigluse vastu seistes suutis Moonika end juba noorena ennast säästmata kehtestada ja ohverdada. Loomulikult on kõik edaspidised vastasseisud lahenenud diplomaatilisemal teel, aga selle lapsepõlve rusikaduelli pärast tunneb noor naine veel siiani pisut piinlikkust.

Et jõuda kiiresti põnevate tegevusteni, läbis Moonika esimesel võimalusel sõdurioskuste baaskursuse ja hakkas kohe osa võtma kõigest, mida organisatsioonil talle pakkuda oli. Kunagi pole olnud takistuseks lonkav tervis või tähtsamaks kodused toimetused, sest Moonikal on õnnestunud saavutada toimiv tasakaal Kaitseliidu ja eraelu vahel.

Pedantsus ja äärmuslik kohusetunne viisid ta kiiresti malevkonna personalispetsialisti ametikohale ning lühikese ajaga on Moonika suutnud allüksuse mõned segased või ehk liigbürokraatlikud olukorrad konverteerida loogiliseks tulemuseks. Kohustuste unustajatele on naine aga valjuks äratuskellaks ning isegi malevkonna liikmemaksude laekumine saavutas pärast pisikesi repressioone viilijate suunal Moonika abiga kiiresti maksimaalse tulemuse.

Senise Kaitseliidu karjääri tipphetkeks peab Moonika 2023. aasta võidupühal Tartu maleva tuletooja väärikat staatust, aga tulevikku vaadates tema ambitsioonid vabatahtlikkus riigikaitses sellega kindlasti ei piirdu.

Kaitseliidu kõrval on Moonika suureks kireks automudelite offroad, mis on pere eelarvet sihipäraselt räsinud juba kümmekond aastat. Muidu elatakse annelinlase igapäevaelu ja Moonikale toob leiva lauale ostuassistendi amet autotarvikuid pakkuvas ettevõttes.

MARI-ANN TÜHJA EI PAUGUTA

Mari­Anni lapsepõlves ei täheldanud lähikondlased väidetavalt tüdruku keskmisest suuremat huvi tikkudega mängimise vastu, mis oleks ehk viidanud tüdruku hilisemale kiindumusele pioneeriametisse. Ilmselt andsid selleks tõuke hoopis nooruses nähtud arvukad videod hoonete varistamistest. Need jäid tütarlast kauaks kummitama ning sundisid hiljem otsima väljundeid selle teemaga lähemalt tutvumiseks. Nii leidis MariAnn 2018. aastal tee Kaitseliitu, esmalt Võru malevasse ja edasi juba Tartusse.

Väikeste vahendite suur töövõime kannustas pioneerierialal midagi märgatavat ja kasulikku korda saatma ning nüüd saab Mari­Ann olla oma teadmistega juba ametlikult abiks allüksuste kindlustustöödel või muudes pioneerioskusi nõudvates toimingutes.

Tema lapsepõlv Võrumaal möödus onne ehitades ja muudes pigem poistega seostuvates tegevustes ning muhud ja kriimustused kuulusid tüdruku igapäevase väljanägemise juurde. Et hüperaktiivse lapse kõrval pisutki puhata või oma tööd teha, andis isa tüdrukule harilikult mängimiseks suure puupaku ja peotäie naelu. Siis oli haamriga vaheldumisi naelu ja näppe toksiva lapse tähelepanu mingiks ajaks kavalalt isa kasuks hajutatud.

Kaitseliitu sattudes oli õblukese tütarlapse suurimaks hirmuks see, kas tema füüsis suudab karmis valdkonnas töövõimet hoida. Pole ju naisterahvas pioneerierialal just väga tavapärane nähtus. Hakkamasaamiseks vajalikku keharessurssi toidab Mari­Ann tihe­date personaaltreeningute ja aktiivse elustiiliga. Sõprade ja kolleegide seas on ta alati oodatud kui sütitav seltskonnahing.

Mari­Ann töötab projektijuhina palkmaju tootvas ettevõttes ning ilmselt on ka siin võimalik pisikest seost tekitada pioneeriala teadmistega. Või siis andsid ameti valikuks tõuke hoopis naelad ja pakud, mis isa talle lapsepõlves mängimiseks andis. Tiheda graafiku kõrvalt kuulub Mari-Annile ka pisike eraettevõte, mis püüab turule paisata uue kontseptsiooniga maskeerimiskreeme. Need tooted on jõudnud juba nii kaitseliitlaste kui ka kaitseväelaste nägudele, aga teemaarendus ja turundus on veel teel aktiivsesse faasi.

Huvilised olgu aga ette hoiatatud, et oma oskustele vaatamata Mari­Ann aastavahetustel ilutulestikuteenust ei osuta.

TEIVI, LAPSEST SAATI LAIGULINE

Rakveres ilmavalgust näinud tütarlaps näitas sügavat kiindumust laiguliste esemete vastu üles juba varases lapsepõlves. Kasvamine suuresti loomade ja looduse keskel istutas temasse kõikides oludes toimetuleku seemne, sest pöörastest mängudest tekkinud marrastusi raviti teelehtedega ja nälga kustutati peamiselt metsasaadustega. Lapsed päästsid hättasattunud loomaja linnupoegi ning ajapikku hakkas Teivi teadlikult koguma ravimtaimi, et nende abil osavalt pereliikmete lihtsamaid tervisemuresid lahendada. Sellest sai alguse laiem huvi meditsiini vastu, mis viis Tartu Tervishoiu Kõrgkooli lõpetamiseni. Teivi igapäevatöö kiirabibrigaadis ja pereõena perearstikeskuses on andnud talle hindamatu praktilise kogemuse ning loonud eelduse hakkama saada ka kõige keerulisemate meditsiinijuhtumitega.

Kokkupuude Kaitseliiduga sai aga alguse juhusest, kus Teivile juhtus maanteel küüti pakkuma õppustele suunduv jutukas kaitseliitlane, kes pühendas kogu ühissõidu aja organisatsiooni tutvustamisele. Värbamismonoloogist lummatud Teivist sai Kaitseliidu Tartu maleva tegevliige aastal 2013.

Oma valdkonnale pühendudes hakkas Teivi kiiresti arendama allüksuse meditsiinikontseptsiooni ning juuru­tama kaitseliitlaste hulgas sõjameditsiiniteadlikkust, kus allahindlust ei tehta kellelegi. Loomulikult täiendab Teivi ka ise ennast pidevalt sõja­ ja katastroofimeditsiinis ning jagab regulaarselt oma oskusi kaasvõitlejatega.

Lapsepõlvepattude statistikas on Teivil lugematud kukkumised jalgratta ja punnvõrriga, üks kraavisõidetud auto ning korduvad vabalangemised puulatvadest. Maaelu argipäev kasvatas aga iseloomu ja voolis oskusi, mida linnalapsel on pigem keeruline hankida.

Noore ema ja veel noorema mesinikuna toimetab ta usinasti hiljuti soetatud metsatalus ning tema unistuseks on rajada sinna turvaline kodu koos võimalusega tegelda loomade ja põllusaadustega. Mesindusest on saanud Teivi uus kirg ning mee omadustest võib noor naine kannatlikule kuulajale pajatada tunde.

Kui kõige eelneva kõrvalt aega üle jääb, meeldib Teivile lugeda või uurida ajalugu, samas on ta alati avatud ka uute ja põnevate asjade avastamisele.

Teivi kogemustepagasis on nüüdseks palju suurõppusi ning eeskujulik teenistuspraktika. Tema operatiivsus tegeleda õppuste raames ka reaaljuhtumitega on pälvinud tunnustust ja kiitust isegi liitlasüksustelt, rääkimata kodumaleva kamraadide sügavast tänulikkusest kõige tehtu eest.

LAIAPINDSED MÕJUD

Ajalugu teab, et naiste pärast on maailmas sõdu alustatud ja riigivõime kukutatud. Loodusjõu vastu ei saa keegi ja hiljemalt õppuse kolmandal päeval hakkavad ka kõige jäigemad mehemürakad naispere suunal isiklikku džentelmenlikku loomingulisust demonstreerima.

Telgiust just avama ei tõtata, aga mitmesugused tavatud pingutused tekivad meespere päevakavva igal juhul. Vandesõnadega hoitakse tagasi, üleolevus asendub alalhoidlikkusega ning iga kriitilisele piirile järgnev päev töötab juba kompromissitult naispere heaolu kasuks. Ilmselt oleks nii mõnelgi alfaisasel selliseid manöövreid kodusele kaasale hiljem keeruline selgitada, aga kaitseliitlaste vaikival kokkuleppel ekstreemtingimustes süttinud inimlikke eripärasid maastikult kodudesse edasi ei kanta.

Seega on naistel üksuse identiteedi voolimisele hindamatu tasakaalustav mõju ja eelarvamustest ülelaetud tõdemused sellega kaasnevatest riskidest, temperamendist või jonnitujust on senise praktika põhjal pigem meespere endi seas juurduv probleem.

Ööklubis „saaki“ otsivad mehepojad peavad aga arvestama üha suureneva võimalusega, et nende kurjad ambitsioonid saavad mentaalse kabjalöögi ja soovimatute kavaleride jahivalemid tuleb üritajatel kopsakaks koolirahaks deklareerida. Kaitseliitlase omandusse kuuluv huulepulk võib osutuda vägagi petlikuks, sest väljaõppes karastunud naised valivad ka eraelu erijuhtumitel just neile sobiva suhtlustooni ja säilitavad alati olukorrakontrolli.

Põhja­Tartumaa malevkonna lahingutrio aplausile ei pretendeeri, kuid julgustab ka teisi naisi leidma oma kohta riigikaitses vaatamata eelarvamustele või liigsele tagasihoidlikkusele. Moonika, Mari­Ann ja Teivi on ilmekad näited pöörasest eneseületusest, aga ka võimaluste loomisest, kuidas Kaitseliidu kaudu ühendada isiklik eriala või hobi meie oma Eesti riigi kaitsega.