TRIDENTI NEEDUS: RELV, MIS EI ALLU OMA ISANDALE

Ametlikult maailma tuumariikide eliiti kuuluv Ühendkuningriik avaldas viimati 2021. aastal oma tuumalõhkepeade arvu – 225, millest 120 olid paigaldatud rakettidele. Briti valitsus on andnud mõista, et soovib seda arvu suurendada 260ni, kinnitades avalikkusele, et riigi tuumaheidutus on sõltumatu ja usaldusväärne. Tegelikkus on märksa keerulisem.

Tekst: HANNES NAGEL, kriisiuuringute keskus

Nimelt tugineb inglaste tuumavõime suuresti USA tehnoloogiale, strateegilisele raamistikule ja poliitilisele heakskiidule. Kuidas juhtus nii, et riik, mis kunagi arendas omaenda tuumarelvad ja kandjad, on tänaseks muutunud sõltuvaks teise suurriigi tahtest?

BRITI AATOMI TÕUS

Ühendkuningriigi tuumarelvaprogramm sai alguse Teise maailmasõja ajal. 1941. aastal andis tollane peaminister Winston Churchill loa aatomipommi arendamiseks. Seda pärast raportit, mis näitas, et see on teaduslikult teostatav. Suurbritannia töö tuumarelva arendamisel edenes

alguses aeglaselt, mistõttu jõudsid Churchill ja USA president Roosevelt 1943. aastal kokkuleppeni, mille kohaselt Suurbritannia tegevus liideti suurema ühise ettevõtmisega –Manhattani projektiga.

Sõjaaegne tuumakoostöö Ühendkuningriigi ja Ühendriikide vahel lõppes 1946. aasta USA energiaseadusega, pärast mida otsustas Briti valitsus 1947. aastal taasalustada iseseisvat Suurbritannia programmi aatomirelva väljatöötamiseks, sest eriline suhe USAga oli muutunud vähem eriliseks.1

Toonane Briti valitsus uskus, et Ühendriigid jagavad nendega tuumatehnoloogiat, mida nad pidasid sõjaaja ühiseks avastuseks. Enamik Briti juhtivaid teadlasi ja kõigi parteide poliitikuid olid veendunud, et Suurbritannial peaksid olema omaenda tuumarelvad, mis lisaks riigikaitsele võimaldavad veenvalt kaasa rääkida ka maailmaareenil.

1945. aastal loodud Gen 75 (tuntud kui aatomipommi) komitee kaardistas iseseisva tuumarelvaprogrammi teostatavuse.2 Teostuseni jõuti seitse aastat hiljem, kui 3. oktoobril 1952 katsetas Suurbritannia edukalt oma esimest aatomipommi, lastes operatsiooni Orkaan käigus algosadeks Trimouille’ saare Lääne­Austraalias.

Brittide esimene operatiivne tuumarelv oli Blue Danube (OR.1001) vabalt langev pomm, mida kandsid kuningliku õhuväe strateegilise pommitusjõu V­seeria pommitajad nagu Vickers Valiant, Handley Page Victor ja Avro Vulcan alates 1956. aastast. Lisaks töötati perioodil 1956–1966 välja rida õhust lastavaid tuumarelvi. Neist esimene oli Yellow Sun Mk.2 operatiivne termotuumarelv, mis oli lahinguvalves aastatel 1961–1969.

Seevastu Blue Steel oli Suurbritannia esimene tuumarakett (kasutusel 1962–1969), mida kandsid V­ seeria pommitajad. Ent selle operatiivsed piirangud katkestasid edasiarenduse juba 1961. aastal, kui hakati eelistama osalust USA Skybolti programmis, mille eesmärk oli välja arendada õhust lastav kaugjuhitav rakett. Viimane Suurbritannia õhust lastav tuumarelv oli vabalt langev pomm WE177, mis võeti kasutusele 1966. aastal ja eemaldati teenistusest alles 1998. aastal.

Samal ajal alustas Ühendkuningriik 1950. aastate keskpaigas murest V­pommitajate haavatavuse pärast Nõukogude õhutõrje ees Blue Streaki nimelise maismaalt välja lastava keskmaa ballistilise raketi arendamist.

Kuid 1960. aastal see programm tühistati, peamiselt seoses probleemiga, et ka šahtipõhine raketisüsteem võib olla ennetavale löögile haavatav. Aasta hiljem otsustas Ühendriikide valitsus tühistada Skybolti programmi, millega Ühendkuningriik oli samal aastal liitunud, põhjendades seda kulude ületamisega ja viivitustega planeeritud kasutuselevõtus. Selle tagajärjel jäi Suurbritannia olukorda, kus tema tuumaheidutus tugines järjest vähem usaldusväärsele V­ pommitajate lennuväele, ilma et arenduses oleks olnud sobivat asenduslahendust.

Olukord lahenes 1962. aastal, kui peaminister Macmillan ja president Kennedy sõlmisid Nassau kokkuleppe, millega USA nõustus tegema Ühendkuningriigile kättesaadavaks raketisüsteemi Polaris.

Kokkulepe vormistati ametlikult 1963. aastal Polaris Sales Agreement’i allkirjastamisega. Polaris­tüüpi allveelaevadelt välja lastav ballistiline raketisüsteem võeti Suurbritannia kuninglikus mereväes kasutusele 1968. aastal ning enamik V­pommitajaid (erandiks oli Vulcan 1984. aastal) arvati teenistusest välja aasta hiljem.

BRITI TUUMALOOJANG

Suurbritannia valitsused on 1950. aastatest peale jutustanud rahvale rahustavat lugu: nad ei pea liigselt muretsema teiste riikide ähvarduste pärast, sest Suurbritannia kuulub eksklusiivsesse klubisse.

Tänapäeval on maailmas 195 ametlikult tunnustatud riiki, kuid Ühendkuningriik on üks vaid üheksast riigist, millel on tuumarelvad – relvad, mis justkui tagavad riigi puutumatuse ja turvalisuse.

Narratiiv, mida riik pidevalt esitab, on lihtne: sõltumata ohust tagavad Briti tuumarelvad riigi ellujäämise. Väljakutse korral suudaks Ühendkuningriik muuta iga vaenlase maa „auravaks kiirgavaks auguks maapinnas“. See uskumus on aastakümnete jooksul õigustanud korduvaid kaitsekärpeid, mis on muutnud Briti kolm relvajõu haru vaid varjuks nende endisest hiilgusest.

Alates 1982. aastast on Ühendkuningriigi relvajõudude koguarv pidevalt vähenenud.3 Kui Falklandi sõja ajal oli riigil 163 200 sõjaväelast, siis 1991. aasta esimese Lahesõja ajal 147 600 ning 2003. aasta teiseks Lahesõjaks juba 112 100. Kümmekond aastat hiljem oli sõjaväelaste arv langenud 100 000 piirimaile, 2021. aastaks 82 000­le ning prognoosi järgi on 2031. aastaks alles vaid 72 000 sõjaväelast.

Olukord saaks olla parem nii mere­, maa­ kui õhuväes. Kuid kas see on probleem, kui tagataskus on tuumarelvad? Briti seniste valitsuste hinnangul näib vastus olevat pigem ei, ent kui vaadata lähemalt, tekib küsimus, kui sõltumatu Ühendkuningriigi tuumajõud tegelikult on.

Kuigi Suurbritannia toodab oma tuumalõhkepäid võrdlemisi ise, ei tooda riik kandesüsteeme ehk rakette, mis Briti lõhkepäid kannaksid. Võrdlemisi seetõttu, et Briti lõhkepea on Ameerika W76 koopia ning tuumarelvade tootmiskeskus Aldermastonis ei ole täielikult Briti omanduses – selle haldamises osaleb USA kaitsetööstuse gigant Lockheed Martin ning lõhkepäid sisaldavate gaasireservuaaride tootmine ja täitmine toimub Ühendriikides.4

Vähem oluline pole ka seik, et korpuste ja juhitavussüsteemide tarnijad on Ameerika ettevõtted, sealhulgas Charles Stark Draper Laboratories, ent vahest kõige olulisem on asjaolu, et Trident­raketid, millega Briti lõhkepäid lennutatakse, ei kuulu Ühendkuningriigile. Neid renditakse Ameerika Ühendriikidelt, kes ühtlasi hooldab ja remondib neid Georgia osariigis ja vajadusel katsetab Florida osariigis.5

JAH, TUUMARELV KUI KAITSEGARANTII, AGA ...

Suurbritannia tuumakaitse põhineb kontseptsioonil nimega Continuous At­Sea Deterrence – pidev patrull üksiku, relvastatud allveelaevaga, mis on alati valmis vajadusel tuumalööki andma.6 Idee järgi on allveelaevad vaenlasele raskesti leitavad, mistõttu tagatakse kättemaks isegi ootamatu tuumarünnaku korral. Ent probleem on selles, et kuningliku mereväe võime seda heidutust pidevalt tagada on tugevalt ohus.

Vananevad allveelaevad vajavad aina pikemaid ja kallimaid hooldusi. Briti rakette Trident II D5 veavad külma sõja ajal ehitatud Vanguard­klassi allveelaevad. Vanim, HMS Vanguard, valmis 1986. aastal ja on olnud teenistuses üle 32 aasta ning uusim, HMS Vengeance, on 25 aastat vana. Kõigi nelja allveelaeva eeldatav eluiga oli esialgu kavandatud 25 aastale, mis tähendab, et 2025. aastaks oleksid nad pidanud juba rivist väljas olema.

Reaalselt on sageli töökorras vaid kaks kuni kolm alust korraga – üks on alati hoolduses, ehkki ka teisi kimbutavad vanuse tõttu tehnilised rikked. Näiteks oli HMS Vanguard perioodil 2016–2023 seitsmeaastases hoolduses, HMS Vengeance suures hoolduses ja reaktoritäitmises 2012–2016 ning HMS Victorious sisenes alles 2023. aastal hooldusesse, mis kestab vähemalt kolm kuni neli aastat. Kõik viitab tugevalt tõsiasjale, et Briti katkematu heidutuspatrull on olnud vähemalt vahepeal katkestatud – see on miski, mida ei tunnistaks ükski Briti valitsus.

Kui ametlikult jääb lõplik otsustusõigus tuumalöögi andmise üle Briti peaministrile, siis 2006. aastal leidis Briti parlamendi kaitsekomitee, et „tegelikkuses on aga raske ette kujutada olukorda, kus peaminister kasutaks Tridenti ilma USA eelneva heakskiiduta. Praktikas ongi ainus tõenäoline viis, kuidas Suurbritannia Tridenti kasutaks, see, et osaletakse USA tuumarünnakus, andes sellele teatud legitiimsuse.“7

Olukord, kus Suurbritannia peaminis ter võib teoreetiliselt anda käsu tuumarakettide väljatulistamiseks ilma Valge Maja eelneva loata, on võimaldanud Ühendkuningriigil säilitada ülemaailmse sõjalise suurvõimu näilisust, mida toetab ka tuumajõudude moderniseerimine. Nimelt on eelmainitud tuumaallveelaevastik välja vahetamisel uue, Dreadnought­ klassi allveelaevade põlvkonna vastu, mille hind küündib 41 miljardi naelani. 8

Kuna esimene alus peaks teenistusse astuma alles 2030. aastatel, tuleb vanadel allveelaevadel kesta veel vähemalt kümme aastat. Samas hakkavad uued allveelaevad samuti kasutama ameeriklaste Trident II D5 rakette, seega status quo jätkub.

Kuigi Suurbritannia tuumajõudu kujutatakse sageli kui iseseisvat ja usaldusväärset julgeolekugarantiid, on tegelikkuses tegu hiiliva kriisiga – olukorraga, mis süveneb aeglaselt ja vaikselt, kuid millel on potentsiaal kujuneda strateegiliselt ohtlikuks. Briti tuumavõime on sügavalt põimunud Ameerika Ühendriikide tehnilise, strateegilise ja poliitilise toetusega. Kui USA otsustaks selle toetuse lõpetada – olgu siis sisepoliitiliste muutuste, prioriteetide ümberhindamise või liitlassuhete jahtumise tõttu –, kaoks suurem osa Ühendkuningriigi tuumajõu toimimisvõimest üleöö.9, 10

See sõltuvus ei ole pelgalt tehniline – näiteks Trident­rakettide hooldus, sihtimissüsteemid ja kommunikatsioon tuginevad USA taristule –, vaid ka strateegiline: Briti tuumajõud tegutsevad sisuliselt USA globaalse tuumadoktriini kontekstis.

See on probleem, mis vajab lahendust – varem või hiljem. Kui Ühendkuningriik soovib olla tõsiseltvõetav tuumariik ka 21. sajandil, peab ta astuma samme oma iseseisva tuuma­ võime taastamiseks, nagu see oli 1960. aastate alguses, mil Vulcanid, Blue Steel raketid ning kodumaine teadus ja tööstus võimaldasid reaalset strateegilist autonoomiat.

Jah, selline kursimuutus oleks kulukas, tehniliselt keeruline ja võtaks aega, kuid alternatiiv – jääda sõltuvusse liitlasest, kelle poliitika võib muutuda üha ettearvamatumaks – pole vähem ohtlik.

Tuletagem meelde, et möödunud sajandi alguses oli Ühendkuningriik maailma ainus tõeline globaalne suurjõud, kelle kontroll ulatus viiendikule planeedist. Tänapäeval pole eesmärgiks impeeriumi taastamine, vaid strateegilise iseseisvuse tagamine ajastul, kus jõuvahekorrad muutuvad ja seniste liitlassuhete püsivus pole enam iseenesestmõistetav.

Ka Eestile on see arutelu väärtuslik mõttekoht. Meie julgeolek sõltub täna peaaegu täielikult NATO suurimast liitlasest, kelle strateegiline fookus on liikunud mujale – Vaikse ookeani suunas, sisepoliitiliste kriiside lahendamisele ja ka lihtsalt isolatsionistlikumale välispoliitikale. Kui isegi tuumariik nagu Ühend­ kuningriik tunneb sügavat muret sõltuvuse pärast, peaks väikeriik nagu Eesti juba praegu läbi mõtlema, milline on meie kriisikindlus – mitte ainult relvade, vaid ka elanikkonnakaitse, tsiviil­ ja militaarotsustusvõime, side, varustusahelate ja strateegilise planeerimise valdkon­nas. Kuidas tagada, et meie julgeolek ei sõltuks üksnes teiste otsustest ja ajutistest poliitilistest tuultest?

See on küsimus, mis vajab selget ja ausat vastust ning mille üle debateeritakse naaberriikideski, kus mõnel pool on silma heidetud ka aatomile.

MÄRKUS

A James Bondi filmis „Thunderball“ (1965) mängis olulist rolli just pommitaja Avro Vulcan B1.A (XH506), millelt SPECTRE varastas tuumapommid pärast lennuki kaaperdamist ja Bahama vetesse uputamist.

KUIDAS BRITID ÜHENDRIIKE POMMITASID

Briti iseseisev tuumavõime piirdus peamiselt 1960. aastatega. Hiljem on see asendunud tehniliselt arenenuma, kuid Ameerika Ühendriikidest sõltuva lahendusega. Samas pole see sõltuvussuhe sugugi alati olnud ühepoolne ega iseloomult passiivne. Näiteks 1960ndatel „pommitas“ Suurbritannia õppuste raames edukalt Ühendriike mitte üks, vaid kaks korda.

Strateegiline pommitaja Avro Vulcan, mis tegi esmalennu 1952. aastal, oli Suurbritannia tuumaheidutuse keskne jõud kuni 1984. aastani. See legendaarne lennuk tegi ajalugu ka 1960. aasta õppusel Sky Shield11, kus kaheksa Vulcani „pommitasid“ USAd, paljastades USA õhukaitse augud Nõukogudele lennuväe ees. Täpsemalt peatati Sky Shield õppuseks 10. septembril kogu Põhja-Ameerika kommertslennuliiklus, et õhku saaks tõusta 310 pommitajat B-52 ja B-47, matkimaks massiivset rünnakut Ameerika linnadele. Nende seas lähenes ka kaheksa Briti Vulcani, mille roll oli testida, kas nad suudavad läbida Ameerika õhukaitset. Vastu saadeti 360 hävitajat. Tulemus oli Ameerikale jahmatav: Vulcanid, mis lendasid teistest kõrgemal ja kasutasid kaasaegseid elektroonilisi segamisseadmeid, suutsid peaaegu täielikult vältida avastamist ja tõrjet. See piinlik edu ei jõudnud laiema avalikkuseni, sest USA õhuvägi vaikis juhtunu maha, kartes, et info Briti pommitajate edukast läbimurdest õõnestab usaldust Ameerika kaitsevõime vastu.

Vulcanide eduA USA õhukaitse vastu põhines nende arenenud elektroonilistel vastumeetmetel ja erakordsel manöövrivõimel. Näiteks lõid kolm Bermudalt startinud Vulcani segamisseina, võimaldades neljandal sooritada simuleeritud tuumarünnaku. Ameeriklased vaikisid piinliku juhtumi maha, et mitte julgustada Nõukogude lennuväge, ning avalikkusele kinnitati, et Ameerika on kaitstud paremini kui varem. Järgmisel aastal toimunud õppusel Sky Shield II kordus aga sama: massiivsesse õppusesse kaasati 1800 hävitajat, 250 õhuväebaasi ja 125 pommitajat,12 kuid Vulcanid murdsid taas läbi, rünnates edukalt ka näiteks New Yorgi sihtmärke. Kuna kahe õppuse jooksul jõudis 14 pommitajast sihtmärgini 13, salastati tulemused aastakümneteks ja avalikustati alles 1997. aastal.13, 14 Tänaseks on säilinud vaid 19 Vulcani, neist lähim — endise 617. eskadrilli lennuk XL318 — asub Londonis Kuningliku Õhuväe Muuseumis.

KASUTATUD ALLIKAD

1 Gowing, M. & Arnold, L. 1974. Independence and Deterrence: Britain and Atomic Energy, 1945–1952, Volume 1, Policy Making. London: Macmillan, p. 93.

2 Baylis, J. & Stoddart, K. 2015. The British Nuclear Experience: The Roles of Beliefs, Culture and Identity. Oxford: Oxford University Press, p. 32.

3 Nagel, H. 2023. Kuidas Briti Koljatist sai Taavet. Kaitse Kodu!, 8, lk 48−52.

4 Simons, W. J. 2015. How Washington owns the UK’s nukes. 30.04.2015, Politico. Leitav: https://www.politico.eu/ article/uk-trident-nuclear-program

5 Messmer, M. & O’Sullivan, O. 2025. The UK’s nuclear deterrent relies on US support – but there are no other easy alternatives. 24.03.2025, Chatham House. Leitav: https://www.chathamhouse.org/2025/03/uks-nuclear-deterrentrelies-us-support-there-are-no-other-easy-alternatives

6 Chalmers, H. 2014. A Disturbance in the Force Debating Continuous At-Sea Deterrence. 30.01.2024, RUSI. Leitav: https://static.rusi.org/2014_op_a_disturbance_in_the_force.pdf

7 UK Parliament. 2006. Written evidence submitted by Professor Sir Lawrence Freedman. 30.06.2006, House of Commons Defence Committee. Leitav: https://publications.parliament.uk/pa/cm200506/cmselect/ cmdfence/986/986we13.htm

8 Dunlop, T. 2025. UK to increase nuclear submarine docking capability. 18.03.2025, UK Defence Journal. Leitav: https:// ukdefencejournal.org.uk/uk-to-increase-nuclear-submarine-docking-capability

9 Evans, J. 2025. Britain is so dependent on US weapons that we now face a terrible choice. 10.03.2025, The Telegraph Leitav: https://www.telegraph.co.uk/business/2025/03/10/britain-dependent-on-us-weapons-now-face-terrible-choice

10 Clover, C., Pfeifer, S., Fisher, L. & Milne, R. 2025. Can the US switch off Europe’s weapons? 09.03.2025, Financial Times Leitav: https://www.ft.com/content/1503a69e-13e4-4ee8-9d05-b9ce1f7cc89e

11 Weinberger, S. 2002. This is only a test. Air & Space Magazine. Smithsonian Institution. Leitav: https://www. smithsonianmag.com/air-space-magazine/this-is-only-a-test-3119878

12 [Anon.]. 1961. Defense: Testing the shield. 20.10.1961, Time Magazine, LXXVIII(16), p. 60–61.

13 Daily Express. 1963. Deny British planes got by US Defence. 07.01.1963, Daily Express, p. 1.

14 Grenfell, J. 2023. Vulcan Survivability in Nuclear War. Air and Space Power Review 25(2), p. 183.