HOIATAV NÄIDE VALEDEST JÄRELDUSTEST EHK LISSA LAHINGU ÕPPETUNNID

19. sajandi teine pool oli meresõjanduses omapärane aeg. Euroopa mereväed polnud omavahel pärast Trafalgari lahingut 21. oktoobril 1805 suuri lahinguid löönud ja peale oli kasvanud terve põlvkond mereväelasi, kes polnud päris sõda näinud. Samal ajal toimus kiire tehniline areng.

Tekst: kaptenleitnant TAAVI URB, Balti Kaitsekolledži mereoperatsioonide lektor

Sel perioodil võeti kasutusele aurumasin – mis muutis laevad ilmast vähem sõltuvaks, kuid vähendas nende tegevusulatust –, senisest paremad suurtükid ja lõhkemürsud ning sõjalaevu hakati soomustama ja lõpuks ka rauast ehitama. Kuna areng oli väga kiire ja toimus paljudes suundades ühekorraga, koosnesid enamiku riikide laevastikud „tootenäidistest“, kus üksikud erinevate arengusuundade tipud, vaheastmed ja ummikteed olid läbisegi täiesti vananenud mudelitega. Niivõrd erinevate omadustega laevu oli raske või isegi võimatu ühiselt tegutsema panna.

Olukorra tegi hullemaks, et sidepidamine käis endiselt lipusignaalidega nagu sada aastat varemgi. Õigupoolest oli olukord läinud isegi halvemaks, sest aurulaevade korstnatest tõusev suits varjas signaale rohkem kui enne. Lisaks sellele oli laevade liikumiskiirus lahingus suurem ja kohmakal sidepidamissüsteemil oli sellega varasemast raskem sammu pidada. Merevägedes mõisteti, et esiisade kombel merelahingut pidada ei saa, aga keegi ei teadnud, milline võiks olla uus ja töötav meetod. Eksperimenteeriti erinevate uute, innovaatiliste ja sageli ebasobivate meetoditega.

LISSA LAHINGU ÕPPETUNNID

20. juulil 1866 kohtusid Lissa saare lähedal 32 Itaalia ja 26 Austria sõjalaeva. Austria laevastik murdis kolme üksteisele järgneva kiiluna Itaalia laevastikust läbi. Pärast seda mandus lahing melee’ks, kus vastased üritasid üksteist söe- ja püssirohusuitsus ära tunda, tulistada ja rammida. Lahingu kõrgpunktis rammis Austria soomustatud liinilaev Erzherzog Ferdinand Max Itaalia soomusfregatti Re d’Italia, mis läks ümber ja uppus kolme minutiga. Kaootiline lahing jätkus pimedani. Seejärel sõitis kumbki laevastik oma kodusadamasse haavu lakkuma. Lahingu käigus kaotas Itaalia merevägi veel teisegi laeva ja kolmas uppus pärast lahingut kodusadamas. Lissa vallutamine ebaõnnestus, ülemvõim Aadria merel jäi Austriale ja Itaalia armee pidi loobuma pealetungist piki Trieste lahe rannikut.

Juba enne Lissa lahingut spekuleeriti merevägedes, et soomustatud laevade ajastul võiks rammil olla suur roll. Re d’Italia uputamine näis seda igati kinnitavat ja kuni esimese maailmasõjani ehitati sõjalaevade vöörid rammimist silmas pidades. Sellest hoolimata ei uputatud lahingus rammimisega enam ühtki pealveelaeva. Tagantjärele tarkusena toimus Lissa lahing sel lühikesel ajahetkel, kui soomusel oli võidujooksus relvastusega edumaa, sellest tehtud järeldused ei arvestanud suurt pilti ja olid kokkuvõttes ekslikud. Tänapäeval peetakse seda üheks paremaks näiteks sõja kogemusele tuginedes tekkinud eksiarvamusest.

Lissa lahingust oleks saanud teha ka õigeid, ehkki üldistatumaid järeldusi, näiteks ülema energilisuse, motivatsiooni ja ettevalmistuste tähtsuse kohta. Kui sõda algas, oli Austria laevastiku moderniseerimine pooleli ning vaenulik Preisimaa jättis eksportimata laevadele tellitud terasplaadid ja kahurid. Austria laevastiku juhataja admiral Tegethoffi juhtimisel soomustati laevad ankrukettide ja raudteerööbastega ning relvastati olemasolevate kahuritega. Seejärel alustas ta intensiivset ja järjekindlat väljaõpet, mis sulatas paljurahvuselised laevameeskonnad hea väljaõppega ja motiveeritud tervikuks. Tegethoff läks lahingusse selge plaaniga, aga treenimata Itaalia laevastikul polnud mingit plaani, see sattus segadusse ja üks eskaader jäi lahingust üldse kõrvale.

JÄRELDUSED

Mulle tundub, et aeg, milles me elame praegu, sarnaneb natuke 19. sajandi teise poolega. Viimane suur sõda Euroopas lõppes 80 aastat tagasi ja just viimasel ajal on (sõja)tehnika areng olnud väga kiire. Kõige uuemad ja nähtavamad sõjavahendid on mitmesugused droonid.

Droonid on ilmselt tulnud selleks, et jääda, aga Lissa lahingu õppetund hoiatab, et järeldusi ei tohi teha kiirustades ja näha tuleb suurt pilti. Loogika ütleb, et ka droonide vastu leitakse peagi vahendid, mis vähendavad nende tõhusust ja võib-olla isegi muudavad nende rolli. Samuti tuleb mõelda järgmisele etapile, mis tuleb pärast droone.