AASTA KAITSELIITLANE GERRO AVARLAID - EESKUJULIK MAJAKAS

Kui Gerro Avarlaid end koolis või võõras seltskonnas tutvustab, alustab ta tihti muigega: „Hunt Kriimsilm ja tema seitse ametit.“ See pole juhuslik naljanoot –tema elu ongi olnud mitmekülgne ja pidevalt muutuv, täis uusi väljakutseid ja kohustusi, mille kaudu on kasvanud mees, õpetaja ja juht.

Tekst: nooremleitnant JULIA SIIMBERG, Lõuna maakaitseringkonna teavituse ja tsiviil-sõjalise koostöö ohvitser

Gerro juured ulatuvad Tartumaalt Läänemaale. Tema esimesed teadaolevad mälupildid pärinevad nii Nõukogude­aegsest Lääne­Eestist kui ka Tartumaalt, kus oli kõikvõimalikke „põnevaid“ idanaabri väeliike – lennukid, laevad, radarid jms. Ilmselt jättis juba tollal nähtu temasse sügava jälje. Eesti taasiseseisvumise ajal oli kõrvalisemas maakohas elu raske ning kohalikel poistel polnud pärast kooli mõistlikke väljundeid, kuni ühel ilusal 1994. aasta päeval saabus sõber Tanel otsustava sõnumiga: „Taeblas hakatakse moodustama Noorte Kotkaste rühma.“ Gerro oli toona umbes 14aastane, kui sõbraga koos kaitseliitlase Urmas

Mulla juurde mindi. Paljuski aitas esimestele sammudele kaasa asjaolu, et Kaitseliidu Lääne maleva ruumid asusid koos politsei omadega Taeblas, endistes Haapsalu EPT ruumides ehk üle koduhoovi. Sealt kõik järgnev alguse saigi.

NOORUSPÕLV NAGU JOOSEP TOOTSIL

Gerro noorkotkapõli kulges iganädalastes klassitundides kõikvõimalikel põnevatel teemadel ja nädalavahetuseti õppustel, kus tihti sai lasta Hiina või sarvega Rumeenia Kalašnikovist. Nägemata ei jäänud ka legendaarse Pommi­Aadu tembud Läänemaal ja Kauksis. „Osalesin oma esimesel Ernal noorte arvestuses 1997. aastal. Tule­mus ei olnud vist hiilgav, aga hiinlaste väga­väga suur lipp tegi meile kõigile omajagu nalja,“ meenutab Gerro.

Keeruliste aegade tõttu pidi Gerro hakkama üsna varakult tööl käima, algul suviti ja hiljem ka kooli kõrvalt. Ta ise tunneb, et just töötegemine iseloomustabki teda kõige paremini. „Esimene haridus oli mul peaaegu nagu Joosep Tootsil – talumajandus. Tagantjärele mõeldes sain tänasest Haapsalu kutsekoolist paganama hea ja elus vajalikuks osutunud pagasi. Sain selgeks metallitööd, ehitamise, loomanduse, santehnika, kündmise, kombainiga viljavõtu ja jumal teab millised universaalsed oskused veel.

Kuid vaieldamatult sain sealt ka ühe teise minu elu mõjutanud pisiku –tehnikahuvi. Mind köidab kõik liikuv ja põrisev, on selleks siis tsiklid, autod või An­2 lennuki mootor, mida sõprade lustiks sai kunagi Chevy autokastis käivitatud.“

Ajateenistus möödus Gerrol 19981999 Pärnu üksikus jalaväepataljonis, kus tal õnnestus aastaga saada hea ettevalmistus, mis lihvis seni noorkotkana õpitut. Sealseks eeskujuks oli rühmaveebel Rene Lepik, kes muutis ajateenistuse kõigeks muuks kui igavaks. Sealt alates on tema eeskujudeks olnud Rene ja tollane kompaniiülem Karus, kelle tegemistele ta kaasa elab. Pärast ajateenistust sattus ta õppima Päästekooli, kus lubati kindlustada ka hilisem töö Haapsalu komandos. Ka tuletõrjuja väljaõpe oli kõike muud kui igav. „Õpitu oli väga mitmekülgne ja hilisemal eluteel mulle väärtuslikuks osutunud,“ sõnab Gerro. Pääste valdkonnas töötas Gerro kokku seitse aastat, jõudes lõpuks Tartusse. Kuna tuletõrjuja töö polnud toona tasuv, käis ta vabadel päevadel ehitusobjek­tidel haltuurat tegemas. Ühel hetkel tuligi otsustada, kas päästetöö või ehitus. „Otsus sai langetatud Soomes töötamise kasuks, kus põgusalt ehitasin, kuid sattusin peagi mööblisisustusettevõtte lattu komplekteerima ja pisitootmist tegema. Lõpuaastatel vastutasin kogu laomajanduse eest.“

Soomes töötamisega samaaegu asus ta Tartu Ülikooli kaugõppes ajalugu õppima. See oli seotud tema lapsepõlvekirega mündi­ ja margikogumise ning arheoloogia vastu. „Kahjuks minust muinasaja uurijat ei saanud, kuid sai ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja ning seda ametit pean tänaseni. Markide kogumisega tegelen

vahelduva eduga siiani, nagu tegelen jätkuvalt ka põrisevate asjadega ning reeglina, 99% ulatuses, remondin oma sõiduvahendeid ise.“

KATSUMUSED TEEVAD TUGEVAKS

Gerro elulugu ja kogemused on toetanud tema kasvamist selliseks inimeseks ja kaitseliitlaseks, nagu ta on praegu. Ta ise ei pea ennast kõiges nii heaks, nagu teised teda arvavad olevat, kuid teadjamad sõbrad oskavad rääkida, et tegemist on pigem tagasihoidliku, sihikindla ja vähese jutuga mehega.

Gerro peab ka ise end suureks introverdiks, kes saatuse tahtel peab täna vastuvoolu ujuma. „Eks katsumused teevad meid tugevamaks. Eelnevad eluaastad on andnud maailmapildi ja arusaama asjade toimimisest, mis omakorda tuleb täna abiks nii ühiskonnaõpetaja kui malevkonnapealiku rollis,“ tõdeb Gerro. Kaitseliidu Tartu maleva Tamme malevkonna pealiku amet ei olnud miski, mida Gerro oleks ihaldanud. Kui malevkonna juhatus 2023. aasta kevadel Gerro kandidatuuri üles seadis, andis mees neile pehmelt öeldes korvi. Malevkonna pealiku roll tundus talle liiga suure vastutusena, ta leidis, et temas pole vajalikku juhimaterjali. Kuid just seda nägid temas teised ning septembris tehti uus katse. Algselt pidi see olema kõigest „ajutine“ lahendus, kuni leitakse „õige“ kandidaat. „Seejärel hakkasin väisama juhatuse koosolekuid ja linkisin ennast vaikselt uude rolli. Sügisel sai juhatusele ja Tartu maleva pealikule käsi antud ning nii see käskkiri novembris vormistati.“

Lisaks malevkonna pealiku, noorkotkaste rühmapealiku ja õpetaja rollile on ta ka väga usin õppur. Ta on läbinud vetelpäästja ja laskeinstruktori kursused, rühmapealiku baaskursuse ning õpib praegu taas Kaitseliidu koolis pataljoni staabiohvitseri kursusel. Tema motoks oleks justkui õppida, õppida ja veel kord õppida. Ka noorkotkastega tegeldes on ta poistele rõhutanud, et õpetades õpivad õpetajad ise kõige rohkem.

KAMRAADIDE SEAS HINNATUD

Malevkonna liikmed kirjeldavad, et Gerro loob meeskonnas turvatunde, tema sõnad on julgustavad ning ta juhib oma inimesi väärikalt.

„Minul assotsieerub Avarlaiuga tõeline sõjamehelikkus. Tema töö ja ennastsalgav pühendumus on teinud temast kõigi kaitseliitlaste eeskuju. Igapäevane töö ajalooõpetajana ja noorkotkaste rühmapealikuna annab talle võimaluse kasvatada noori, kes teavad oma juuri ja mõistavad, et vabadus ei ole iseenesestmõistetav. On sümboolne, et Gerro sünnipäev langeb kokku Alfons Rebase omaga. Kahe väärika sõjamehe tähtpäevad ühendavad eri aegade kaitsetahet ja vabadussoovi,“ kirjeldab Siim Sommer malevkonna pealikku.

Ka Adele Sisask hindab Gerrot malevkonna pealikuna kõrgelt, öeldes, et tegemist on juhiga, kes juhib võitlejaid südamega ja on kõigile teistele eeskujuks. „Tema loomulik autoriteet ei tugine hääle tõstmisele, vaid sisemisele tasakaalule, väärikusele ja oskusele kuulata. Teda austatakse, sest ta suudab luua keskkonna, kus igaüks tunneb end väärtuslikuna ja kaasatuna.“

Adele lisab, et Gerro avatus ja sõbralikkus, muhe huumorimeel ning oskus leida ühist keelt igas vanuses ja igasuguse taustaga inimestega loovad tugeva meeskonnavaimu. Ta on inspireeriv ja motiveeriv juht, kes ei pelga ise käsi külge panna ning on alati valmis appi tulema, kui olukord seda nõuab. Gerro tunnustus on alati sisukas ja tuleb õigel ajal – see on kaaluga kiitus, mis innustab edasi pingutama.

Nii Tenno Mätlik kui ka Jaanus Vuks sõnavad, et Gerro peale saab alati kindel olla. „Kui ta on oma sõna andnud, olgu ees laskepäeva läbiviimine või näiteks paraadile üksuse komplekteerimine, siis nii ka saab,“ ütleb Mätlik. Mehed tõdevad, et Kaitseliidus ei ole pealiku roll ühelgi tasemel kerge, igale liikmele tuleb läheneda personaalselt, et eesmärk saaks täidetud parimal viisil, ja selle ülesandega on Gerro aja jooksul väga hästi hakkama saanud. „Kaitseliidu struktuuris on palju tublisid liikmeid, kes panustavad rohkem, kui keegi neilt seda nõuda võiks, ja kindlasti on Gerro üks nende hulgast,“ lisab Tenno.

Lisaks oma malevkonna tegemistele on Gerro kõrgelt hinnatud ka Noorte Kotkaste ja Naiskodukaitse ridades. Ta toetab noorkotkaid erilise tähelepanuga, leides aega nende juhendamiseks ja arengu suunamiseks. Tema panus noorte kasvatamisse ja väärtuste kujundamisse on hindamatu, ta näeb neis tulevikku ja aitab neil kasvada vastutustundlikeks kodanikeks (ja kaitseliitlasteks). Ka koostöö Naiskodukaitsega on tema jaoks loomu­lik osa igapäevasest juhtimisest. Ta väärtustab iga liikme panust soost sõltumata ning sõjaaja ülesannetes ei tee ta vahet, kas tegemist on naise või mehega. Gerrole on oluline pädevus, pühendumus ja meeskonnatöö.

Gerro ise hindab Kaitseliidus eelkõige inimesi, kellega ta on kokku puutunud „nii heas kui halvas“. „See on suur sõpruskond, kes üksteist mõjutavad, ning minu puhul on sellest abi olnud enesekindluse, kohusetunde, empaatia ja suhtlemisoskuse arendamisel. Küllap Kaitseliidu väljaõppes osalemine või selle läbiviimine ning töö koolis täiendavad teineteist, teisisõnu saab nii paremaks inimeseks – võitlejaks.“

AASTA KAITSELIITLASE TIITEL TUNNUSTUS KOGU MEESKONNALE

Kui Gerro Avarlaid valiti aasta kaitseliitlaseks, tuli see talle suure üllatusena.

„See tiitel ei kuulu ainult mulle, see on tunnustus kogu malevale ja malevkonnale,“ rõhutab ta. Vaatamata tunnustusega kaasnenud uutele võimalustele ja suuremale vastutusele jääb Gerro tagasihoidlikuks. „Ma ei ole parketiohvitser – eelistaksin alati metsasõdurit pintsakukandjale,“ ütleb ta muiates.

Samas on ta teadlik, et tema sõnad ja teod loovad eeskuju. „Kui tahad, et teised järgneksid, pead ise teed näitama,“ ütleb ta, viidates oma rollile mitte ainult juhina, vaid ka õpetajana. Nii ongi Gerro on seda rolli kandnud uhkusega ning olnud teistele organisatsioonis eeskujulikuks majakaks.

Lühidalt öeldes on Gerro Avarlaid ehe näide sellest, kuidas töökus, järjekindlus ja missioonitunne võivad kujundada ühest Lääne­Eestist pärit poisist juhi ja õpetaja, kes suudab inspireerida nii noori kui ka täiskasvanud igal rindel.