PANUS KAITSELIITU EI OLE ALATI MEELDIVUSE KLAUSLIGA

Siinset kirjutist ajendasid koostama mitmed näited, kus vabatahtlik kaitseliitlane on segamini ajanud valikuvabaduse ja vabatahtlikkuse mõisted. Sellised juhtumid raskendavad oluliselt Kaitseliidu kollegiaalset ja organisatoorset toimimist lihtsal põhjusel – see lõhub ühtset toimimise struktuuri ja halvab seeläbi Kaitseliidus väga vajaliku käsuliini.

Tekst: veebel ERMO KARILAID, vabatahtlik autor

Nii mitmedki Kaitseliidu vabatahtlikud toimivad organisatsioonis põhimõttel „minu valik“. Paraku on tihti jäänud selgeks tegemata oma valiku alguse ja lõpu see külg, mis on seotud vastutusega.

Toon lihtsa analoogia spordi vallast. Eestis on igal inimesel võimalus osa võtta sporditreeningutest. Näiteks on kõigil jalgpallihuvilistel suurepärane võimalus liituda endale sobiva jalgpallitreeninguid läbi viiva koosseisuga. Trenniga liitutakse vabast tahtest. Kuid sellest hetkest, kui treeningutega alustatakse, ei ole küsimustki selles, mida väljakul koos tehakse – pingutatakse ühise eesmärgi nimel, et olla konkureerivatest meeskondadest parem. Kui treeningutega on liitunud keegi, kellel on teistsugused eesmärgid, siis meeskonnas talle kohta ei leita. Ei ole mõeldav, et meeskonna liige otsustab treeningutel või meeskonna mängus kaasa teha vaid nendes aspektides, mis tunduvad talle meelepärased, jätab kaasa mängimata seal, kus see tundub ebamugav, ega hooli, millisesse väravasse tuleb pall lüüa.

Kaitseliit on Eesti eliit, selles ei ole kahtlustki. See ei ole lihtsalt klišee, mille taustal ennast tähtsana tunda. Tuhanded Eestimaa parimad tütred ja pojad on teinud otsuse enda vabast ajast ennast treenida selleks, et vajadusel tõusta neile usaldatud ülesannete kõrgusele ja olla vastasmeeskonnast parem.

Neil on täielik õigus eeldada ja vastavalt eeldusele saada parimat treeningut – sõjalist väljaõpet –, et nimetatud eesmärk saavutada. Selle ülesande täitmine tähendab paratamatult ühtset koostegevuse keskkonda, kus soolomängijatele ruum puudub. On paratamatu, et meil kõigil peab olema ühesugune arusaam ühtsete tegevuste alustest, teisiti me püstitatud ülesannet ja eesmärki lihtsalt ei täida.

Ühtse koostegevuse õnnestumise aluseks on usaldus, mis omakorda tugineb teadmisele, et kamraad oskab. Oskamine ei tule tegevusetusest, vaid pidevast ja korduvast harjutamisest, mõnikord lausa tüütuseni lihvitud filigraansusest, et tulemus saaks kindlalt vormistatud. Kui me peame kamraadideks ainult enda juhtimistasandi sama tasemega võitlejaid, on sisekonflikt olukorda sisse kirjutatud ning vajab lahendamist esimesel võimalusel. Usalduse aluseks on, et igal juhtimistasandil toimivad oma ala parimad spetsialistid ja persoonid, sõltumata kellegi liikmesuse staatusest.

Tänane riigikaitse kõrgeim juht on alles hiljuti sedastanud vajaduse val­mis olla lähituleviku üsna tõenäoliseks eskalatsiooniks Ida ja Lääne vahel. Riigikaitses tähendab see ka reservis olevatele võitlejatele oma ridade korrastamist. Kaitseliitlaste eelis üldreservi ees on mäekõrgune – liikmetel on võimalus mõjutada oma positsiooni valikuid, lihvides oma ametialast pädevust ja, mis eriti oluline, olles oma meeskonna tegevustesse sisse töötanud ja kaasatud.

Kaitseliidu tegevuste ampluaa on jalgpallimängust oluliselt mitmekesisem – teame seda riigikaitse laiapindsuse kontseptsioonina. Riigikaitse ei vaja mitte üksnes ründajaid, kaitsjaid, finantseerijaid ja manageerijaid, vaid tegelikult kõiki inimesi, kes oma pädevuse piires tahavad eesmärgi heaks panustada. Tuleb aru saada, et panus ei ole siin alati meeldivuse klausliga. Ka tippründajal on kohustus kanda ühtset vormi ja meeskonna meedikul ülesanne kasutada relva, kui seda nõutakse.

Vaba tahe algab valikuga võtta endale kohustus ja Kaitseliidu mõistes lõpeb valikuga lõpetada see kohustus teadmisega, et sealt edasi kuulutakse üldreservi.

Kui kohustus on võetud, tuleb seda auga kanda kuni kohustusest loobumiseni.