Kaitse Kodu! saab tänavu sügisel 100aastaseks, olles üks vanimaid ajakirju Eesti ajakirjandusmaastikul. Tähistamaks terve sajandi täitumist väljaande esmailmumisest, vaatab ajakiri 2025. aasta jooksul tagasi oma väärikale ajaloole, mis on suuresti kantud patriootlikust vaimust ning kaitseliitlikust pealehakkamisest, ning toob teie ette valitud palasid sellest.

KAITSE KODU! KOLMKÜMMEND AASTAT TAGASI

Ajakiri Kaitse Kodu! sündis 1925. aastal, kui Eesti ühiskond pärast „punaste mehikeste“ putšikatset Vabadussõja lõppedes laialisaadetud Kaitseliidu taas relvile kutsus ning see üleriigiline organisatsioon vajas kirjasõna abiga korraldamist ja innustamist. Teise suure sõja eel, 1940. aastaks, oli Kaitse Kodust! saanud tiraažikas ja mõjukas kogupereajakiri. Aga mitte sellest ei tule juttu.

Tekst: IVAR JÕESAAR, erupeatoimetaja

Õigupoolest olen ma seda lugu juba paaril korral rääkinud. Kuid mitte kogu lugu. Mida kaugema ajaga tegu, seda vähem on mäletajaid. Just seetõttu on mõistlik tasapisi uusi üksikasju mängu tuua. Et lugu hakkaks elama oma elu ja sellest saaks ajapikku üks eesti rahva ennemuistne jutt.

Aasta, millest juttu tuleb, oli 1995. Aeg, teadagi, oli raske siis – gangsterid, vaesus, kriis. Iseseisvuse taastanud Eesti riigis taasloodud Kaitseliit oli riigi poolt alles lõplikult tunnusta­mata, kuigi otsus Kaitseliidu arvamise kohta kaitsejõudude koosseisu oli tehtud juba 1992. aasta 28. aprillil. Rahva vaba kaitsetahte avaldusena konkureeris ta riigikaitseturul poliitiliselt laetud Kodukaitsega. 1993. aasta novembris eraalgatusena, suuresti Sirje Endre ja Jüri Soone kirjastuse toel taas käima pandud Kaitse Kodu! oli selleks ajaks suutnud vabaturu oludes üllitada neli numbrit ja siis soiku jäänud. Kaitseliidu ülem Johannes Kert aga nõudis Kaitseliidu häälekandja ilmumise jätkumist. Siinkirjutaja oli saanud samal kevadel lõpparve samuti ilmumisjaksu minetanud Hommikulehest.

Kaitseliidu tegevuse, sealhulgas ajakirja väljaandmise rahastamiseks loodud Kaitseliidu Fondi direktor Andres Rekker teatas juuni algul: „Jaht tuleb!“

Asjaolusid, mis lõid fooni Kaitse Kodu! (kolmekümne aasta eest oli see nimekuju Kaitseliidu Fondi mõjukate isikute uuendussoovi kohaselt küll minetanud käskiva kõneviisi ja möönis muhedalt: „Kaitse Kodu“) kolmandale tulemisele, võiks loetleda veel ja veel.

Igal juhul: oli 1995. aasta suvi, vastselt ametisse võetud peatoimetajal oli kaenlas oma aja kohta võimas arvuti 486, Sulo Muldia oli loonud väljaandele moodsa kujunduse ning Kaitseliidu ajakirjal oli võita kogu Eesti maailm.

LÄHEB LAHTI!

„Vaene teie,“ olid eelmise Kaitse Kodu! vastutava väljaandja Sirje Endre kaastundlikud sõnad vastsele peatoimetajale, kui olin temalt mõttejuuretise saamiseks oma jutu ära rääkinud. Tagantjärele tundub, et need sõnad olidki prohvetlikud. Järgnenud aastate vältel kippus ikka nii olema, et Kaitse Kodu! ideestik ja sisu oli just täpselt nii vaimuvaene või ­rikas, kui peatoimetaja oma peas valmis vaaritas. Pikkade käsulaudade ja konkreetsete suunistega ei määratlenud seda ei mõned korrad koos käinud kolleegium ega Kaitseliidu erinevad ülemad. Eks sellise loomingulise ülivabaduse viljade magusust saa igaüks vanu numbreid lapates (näiteks Digaris) ise hinnata.

Kolmkümmend aastat tagasi oli aga kõik alles ees ja „vaene“ olemine oli veel voorus. Jäi vaid leida vastus igavikulisele küsimusele: „Mida nüüd siis teha?“

Ajakirja levitajana tegutsenud hilisem krimireporter Peeter Võsa oli veendunud, et ajakiri müüb kindlasti, kui kaanepildil esitada toona peamiselt Ida­Virumaal, kuid ka mujal Eestis peetud jõugusõdade auravaid lahinguvälju ning kirjutada kuritegevusega peetavast võitlusest. Siinkirjutaja ajas aga oma jonni, et Kaitseliit pole kokku tulnud niivõrd politsei tööd ära tegema, kuivõrd ennast alles koguvat Eesti riiki teadagi millise välisvaenlase vastu kaitsma. Ning et üks ajakiri ei saa sellele paremini kaasa aidata tänast juhuslikku kurjust igavikuliseks kirjutades, vaid hoopis raske väljaõppe ja pingutusega saadud kaitsevalmiduse arenemist jäädvustades.

Ühe valiku tegime veel. See oli aeg, mil nõukogunõiduse võim oli kustunud ning ajutist orientatsioonikriisi põdeva kurjuse impeeriumi seni hästi peidetud, jõhkrusest ja alatusest rääkivad infokandjad muutusid uurijaile ligipääsetavaks. Pealegi oli kõigil asjaosalistel veel ära rääkimata, mis siis tegelikult juhtus ja kuidas teises ilmasõjas asjad tegelikult olid. Sedastasime teadlikult, et kogu selle, moel või teisel Kaitseliiduga seotud, ilmsiks tulnud materjali publitseerimine Kaitse Kodu! külgedel käib meile üle jõu, ja keskendusime eelkõige vastsetele headele teadetele Kaitseliidu paremaks, targemaks ning võitlusvõimelisemaks saamisel. Ning et see kõik lugejaile tuttav tunduks, püstitasime algusest peale nõude, et kaitseliitlased kirjutavad endale oma ajakirja ise. Mõnikord muidugi aitavad toimetus ja pädevad välisautorid ka.

KÕIK ALGAS

Kuigi kirjutatud on, et alguses oli sõna, ei saa me mööda inimestest. Peatoimetaja, niisiis, seisis, kallis arvuti kaenlas, keset Tartu (!, mitte Tallinna) linna ja vajalikud inimesed leidsid tema juurde tee ise (Vanemuise teatri kõrvalmajas asunud Eesti Päevalehe Tartu kontorist üüritud tuppa). Tartusse jäi ajakirjade tegemine ka tööandjate vahetudes peaaegu 17 aastaks, sest suure pealinnastumise tuhinas pidi ju miski jääma ka maale tegusate inimeste juurde.

Neid sõnu esmakordselt tekstiks vormides ma juba teadsin, et kokku kakskümmend aastat Kaitse Kodus! hea eesti keele kaevikutes kirjaoskamatuse, lohakuse ja labase keelekasutuse vastu väsimatut võitlust pidanud keeletoimetaja Viire Villandi jätkab oma sõnastamistööd taevases toimetuses, sootuks säravamate tähtede taga. Aastal 1995 oli aga tema, kunagine kolleeg Postimehe päevilt, valmis sukelduma koos algaja peatoimetajaga tollal veel karuse militaarse eesti keele maailma. Veelgi enam – ajal, mil arvutis tekste kujundada mõistnud tegelased endid gurudeks hindasid ja pealinnas kalleid ofiseid pidasid, tõi ta toimetusse nii tähtsa tegelase nagu arvutikujundusest ja ­küljendusest huvitunud Matis Karu. Noormees õppis toona alles gümnaasiumis, tänaseks asjatundjaks sirgus ta just Kaitse Kodu! ja hiljem ka taaskäivitatud Sõdurit kujundades ning ajakirja praegune kujunduski on jätkuvalt tema teene.

Kui arvuti, kujundus ja inimesed olemas, polnudki enam midagi lihtsamat kui esimene number kokku panna. Õnneks oli kujunduse autor Sulo Muldia – ei tea, kas arvestades toona ühiskonnas levinud „purjus kaitseliitlase“ kuvandit või mingil muul põhjusel – kavandanud ajakirja tekstiosa hästi hõreda kirjaga ja nii sai esimene number 1995. aasta oktoobriks ilusti trükitud. Et toimetusel oli kasutada küll auto ja arvuti, kuid polnud oma fotoaparaati, tuli pildimaterjali saamiseks laenata teiste väljaannete fotograafe. Esimese numbri kaanepildi saamiseks tegi möödunud kümnendi keskpaigas Kaitseliidu kooli juhatanud Erik Reinhold läbi arvult kolmanda Erna retke ja Postimehe fotograaf Malev Toom pildistas tema väsinud silmad üles.

VÄÄRIKAD JUTUVESTJAD

Esimese numbri põhiline puudus on tagantjärele vaadates tõdemus, et inimesed ei olnud lasknud ennast veel väga veenda ise kirjutamise eelistes ning peatoimetajal tuli liiga palju heade inimeste juttu oma sõnadega kirja panna. Samas olid jutuvestjad väärikad. Sõna said Kaitseliidu ülem kolonelleitnant Johannes Kert, Tartu Ülikooli rektor prof Peeter Tulviste, Hansapanga juhatuse esimees Hannes Tamjärv. Ise kirjutasid toonane Eesti Päevalehe ajakirjanik Toomas Sildam ja toonane Ameerika Ühendriikide Õhujõudude Akadeemia kadett, hilisem õhuväe ülem Jaak Tarien. Juba siis oli psühholoog Harri Intsul teemaks sõjaväelaste endi kaitsmise küsimus, Kaitseliidu peastaabi spetsiaalsete operatsioonide grupi (SOG) varjatud tegelased rääkisid mittetraditsioonilise sõjapidamise võtetest ning Rita Loel Naiskodukaitse tegevusest. Juttu oli relvadest ja relva kasutamise õigusest, Rootsi ellujäämiskursustest ning Läti kommandostest ja tänapäevastest tankidest. Tagakaanele reklaami ostes pakkus Kaitseliidu Fondile sponsortoetust Tallink. Tore mustvalge ajakiri, keskel värviline SOG poster.

Sama aasta detsembris ilmus veel teinegi number, milles lisaks peatoimetajale said sõna ka Andres Reimer ja Tiit Tambi, hiljem aastaid käsitulirelvadest kirjutanud Toivo Suuroja ning loomulikult Kaitsejõudude peastaabi ülem kolonel Ants Laaneots. Ja siis saabus vaikus. Ajastuomaselt pisut hämaralt asju ajanud Kaitseliidu Fond pandi kinni ning peatoimetaja oli 1996. aasta jaanuari lõpus ilma peal.

Ent kus häda kõige suurem, seal Tallinn kõige lähemal, sest peatoimetajal oli ju alles ametiautoks ostetud uhke märja asfaldi karva kuuesilindrilise V­mootoriga Ford Sierra. Ning Tallinnas Sakala tänavas, kunagises Ohvitseride Kogu hoones tegutses kaitseministeerium, kus ministriks kunagine Tartu noorsoomiilits Andrus Öövel, kellega veel ajalehe Edasi ja teise riigikorra ajal olime kõurikutest kirjutamisega seoses kokku puutunud. Ainsaks õlekõrreks, mida keegi paljulugenud heasoovija teadis peatoimetajale soovitada, oli lause toona kehtinud riigikaitseseaduses, mille kohaselt oli kaitseministeeriumi ülesanne tagada ka Kaitseliidu ja Kaitseväe ajakirjade väljaandmine.

Täna on imelik mõeldagi, kuid 1996. aasta algul võis Tartust tulnud kodanik lihtsalt kaitseministeeriumi neljandale korrusele marssida ning seal koridori aknalaual jalga kõlgutades tööpäeva lõppu oodata, et siis möödaruttaval kaitseministril ajakirja rahastamise vajaduse jutuga nööbist haarata. Libeda maantee korduva trotsimise tulemusena võeti peatoimetaja juba märtsikuu keskel mittekoosseisulise ametnikuna ministeeriumi palgale.

Kodukaitse endise juhina oli Andrus Öövel seda otsust tehes konkreetne: Kaitseliit tema ajal oma ajakirja kunagi tagasi ei saa ning selleks, et see ajakiri ministeeriumi kirjadega ilmuda võiks, peab peatoimetaja aastal 1997 taaskäivitama ka sõjandusajakirja Sõdur. Ikka nii, et kuus numbrit Kaitse Kodu! ja neli numbrit Sõdurit. Aga et ma talle 1996. aasta algul nii ootamatult ukse taha sattusin, jagus eelarves selleks aastaks raha vaid nelja numbri Kaitse Kodu! tarvis. Seegi oli tegelikult ette nähtud Sõdurile, et aga selle peatoimetajaga olid ministri teed lahku läinud, jäi raha Kaitseliidu ajakirja kasutada. Ministri ootamatu otsus võtta tööle Kaitseliidu ajakirja toimetaja tuli ootamatult ka valdkonna asekantslerile Margus Kolgale, kes ei olnud uue töölõigu kureerimisest huvitatud ning nii jäid Kaitse Kodu! ja hiljem ka Sõduri käsulaudadeks ja juhtmõteteks valdavalt need, mis sündisid peatoimetaja peas.

Ministeeriumile allumise ajal sai löödud ka üks ajakirjade uuema ajaloo olulisemaid eksistentsiaalseid lahinguid. Nimelt tehti ministeeriumi kulude optimeerimise käigus ettepanek ühendada valdavalt elukutselistele sõjaväelastele suunatud ajakiri Sõdur ja peamiselt vabatahtlikele kaitseliitlastele mõeldud Kaitse Kodu! ühise nimetuse alla, näiteks Kaitse Kodu, Sõdur!. Õnneks olid peatoimetajal varukast võtta 1930. aastate majanduskriisi aegse samalaadse vaidluse järeldused, millest tuli üheselt välja, et kahte erinevat kaitsevaldkonda pole mõistlik käsitleda ühes ajakirjas. Ja nii jäigi.

1999. aastal lõi aga ministeeriumi all töötamise idülli sisse riigikontroll. Auditi käigus oli selgunud, et kaitseministeerium tegeleb tulundustegevusega, sest tema väljaantavatesse ajakirjadesse oli müüdud reklaami ja ajakirju oli püütud turundada ka tellijatele. Tehti kiire otsus, millega Kaitseliit sai 2000. aasta algul oma ajaloolise ajakirja tagasi ja peatoimetaja leidis ametikoha Kaitseliidu peastaabi koosseisus.

Sõjaeelsel ajal oli Kaitse Kodu! peatoimetaja ametikoht olnud struktuuri järgi tegevteenistuja koht. Seega vormistati paari kuu jooksul tegevteenistusse ka siinkirjutaja ning Kaitseliidu peastaap asus välja andma mõlemat Eesti sõjandusajakirja. 1997. aastal lahingukoolis reservohvitseridele korraldatud esimese kursuse käigus omaaegsest Nõukogude armee reservvanemleitnandist Eesti Vabariigi nooremleitnandiks saanud peatoimetajal oli 2000. aasta teisest numbrist alates teiste vormikandjatega hoopis kergem ajakirja kaastööde asjus jutule saada.

NII TEHTIGI KAITSE KODU!

Nagu eelpool juba öeldud, on ühe ajakirja kokku kirjutamine imelihtne. Võtad kaitseliitlastelt kuuldud sõnad, toksid need oma võimsasse 486 arvutisse üldtuntud .SAM­laiendiga dokumendiformaadis sisse, Viire Villandi paneb need soravasse eesti keelde ning Matis Karu tõmbab sujuvalt külgedele laiali ja jätab piltidele õige suurusega kohad.

Pisukese erinevusena tänapäevast, mil küljendaja valminud printfailid otse trükikoja serverisse saadab, tuli toona seejärel veel veidi võimelda. Esmalt tuli need küljed tahmaprinteriga peegelpildis nn plotteri kalkale (on selline piimjasvalge poolläbipaistev trükitehniline materjal) välja trükkida. Enne selle kraamiga trüklasse minekut oli vaja veel veeta päevake Tallinnas Nõmmel asunud Reprokeskuses, kus kõik numbri jaoks kogutud fotod­pildid sisse skaneeriti ja õiges suuruses fotokilele välja lasti, mida siis hiljem oli trükikojas võimalik kalkal väljatrükitud külgedel piltide jaoks jäetud raamidesse liimida. Siis asetati kogu see lapp­lapil käsitöö trükiplaadile, mis võimsa fototehnilise menetluse käigus lõplikult valmis sai.

Eelarvamuste kummutamiseks võin öelda, et ka toona oli võimalik ajakirju teha neljavärvitrükis ja trükkida klantspaberile, kuid meie olime säästlikud ja hoidsime kallist fotokilet kokku, kus aga saime. Neli erinevate värvide jaoks mõeldud fotokilet lasksime teha vaid värviliste kaante trükkimiseks. Sõduri sisu veidigi lõbusamaks kujundamiseks printisime sinist värvi pealkirjadega kalkad lihtsalt eraldi.

Alates 1997. aasta sügisest leidis Kaitse Kodu! (koos Sõduriga) peavarju Tartu Kaitseliidu majas Riia 12, mis pärast Eesti Põllumajandusakadeemia väljakolimist oli suurelt jaolt tühjana seisnud. Peatoimetaja sai hoone Riia tänava tiiva esimesel korrusel paiknenud Kaitseliidu Tartu malevalt lahke loa leida endale teisel korrusel mõni sobilik ruum ning vedada selle kasutuskõlblikuks muutmiseks sisse elektri­ ja telefonijuhtmed. Ja seal me koos toona Kaitseliidu muuseumi arendanud Olavi Pungaga korrust jagasimegi. Kuni sajandi lõpuaastatel puhuma hakanud uued tuuled tõid majja põhjaliku remondi ning Riia tänava äärsesse hoonetiiba Balti Kaitsekolledži. Toimetus aga kolis maja keskosa neljandale korrusele endisesse Päikeseraadio ruumi.

ETTE TULI NII MÕNDAGI

1998. aasta teises numbris katsetas Kaitse Kodu! ühest Bundeswehri ajakirjast näpatud ideed ning ajakirja keskel hakkasid ilmuma A5 formaadis vormistatud vahevihud, mida sai välja rebida ning omaette õppematerjalina kokku köita. Sarja avas sõjalis­sportliku võistluse Erna retk ’98 võistlusjuhend. 1998. aasta neljandas ja kuuendas numbris oli lisalehe sisuks militaarterminite sõnastik.

1999. aasta esimeses numbris tõime kaitseliitlastest lugejateni 23. veebruaril Riigi Teatajas ilmunud Kaitseliidu seaduse. See oli omal moel ajakirja lätete juurde tagasi jõudmine, sest ka 1925. aastal avaldati Kaitse Kodus! organisatsiooni tegevuse käivitamiseks vajalikke alusdokumente. Järgnesid kaitseminister Jüri Luige allkirjastatud Kaitseliidu põhikiri 2000. aasta esimeses, Kodutütarde põhikiri 2001. aasta teises ja Noorte Kotkaste põhikiri 2003. aasta esimeses numbris.

2004. aastal üllitas Kaitse Kodu! ülevaate Kaitseliidus kasutusel olevatest teenete­, kuuluvus­ ja ametimärkidest. Korduvalt sai õpihimulistele kaitseliitlastele isu tekitamiseks ära trükitud Kaitseliidu kooli aasta õppekavad.

2003. aasta suvel võttis Kaitse Kodu! oma tiiva alla Eesti Reservohvitseride Kogu väljaande Tagavaravägi, mida ilmus ajakirja keskmistel lehtedel 27 numbrit, kuni 2007. aastani.

Aastatel 1998–1999 ja 2001 tegi meiega toimetajana koostööd praegune sõjaväepolitsei ülem Toomas Väli, kes panustas ajakirja maailma eriüksuste tegevust käsitlevate kohandatud tõlgetega, millest pikima sarja moodustas SASi lugu „Kes julgeb, see võidab“, samuti koostas ta artiklisarja N. Liidu Afganistani sõjast.

Aastaid kestsid otsingud ja katsetused, kuidas Kaitse Kodu! lugejaile tellitavaks muuta. Selle eest hoolitsesid levitajatena ajakirjapakke malevatesse ja üksiknumbreid tellijateni saates 1996. aasta lõpust Marek Kokk ja alates 2000. aasta teisest poolest Virgo Tamm. Korduvalt oli jutuks ka praegu toimiv levitamissüsteem, kus tellija tasub vaid postikulud ning ajakiri on sisuliselt tasuta, kuid selle käivitamine ei tahtnud kuidagi õnnestuda.

2001. aasta esimesest numbrist peale sai Kaitse Kodu! Matis Karult uue kujunduse ja päismikku tagasi ajaloolise hüüumärgi, mis muutis ajakirja nime käsuks. Ajakiri muutus ka pooles ulatuses värviliseks ning hakkas ilmuma vähese tselluloosisisaldusega ajakirjapaberil.

Üheks tähtsamaks kaasautoriks oli Kaitseliidu muuseumi juhataja Olavi Punga, kelle uurimusest aastatel 1940­1941 tegutsenud metsavendadest ilmus Kaitse Kodu! veergudel arvukalt katkendeid. Toimetus kasutas usinasti ka tema fotosid Kaitseliidu sündmustest.

2003. aastal nägi trükivalgust Euroopa Liidule pühendatud erinumber.

SÕDUR TAGASI OMA KODUS

2005. aasta algul liikus Sõdur tagasi oma sünnikoju Kaitseväe peastaapi ning selle peatoimetajaks sai alates 44. numbrist kapten Peeter Tali. 2005. aastal ilmunud Sõduri ühe numbri ning 2006. aasta esimese ja neljanda numbri tegevtoimetajaks oli leitnant Andres Sang. Vanasse, sisseelatud pesakasti jäänud Kaitse Kodu! sirutas aga tiibu ja soputas sabasulgi. Ajakiri läks üleni neljavärviliseks, lehekülgede arv kasvas ja kaasautorite read pikenesid.

Aastal 2006 uuendas Kaitse Kodu! kujundust, hakkas oma kaanel ja sisus näitama rohkem „Kaitseliidu kollast“ ja rukkilillesinist, muutus välimuselt ja sisult ajakirjalikumaks ning tänu digikaamerate võidukäigule autorite käes ka pildirikkamaks. Sama aasta kuuendast numbrist liitus toimetuseperega Taive Kuuse tegevtoimetajana ning tema tugeval toel hakkas ajakiri edaspidi nagu imeväel ilmuma kaheksa numbrit aastas. Ikka nii, et kaetud said kõik kaitseliitlikud tegevusvaldkonnad ning sõna said läbisegi kaitseliitlased, naiskodukaitsjad, noorkotkad, kodutütred ja paljud oma ala asjatundjad. Kaasautorite lood andsid kaugema nurga kaasvõitlejaile aimu, mida kuskil malevas on riigikaitse tugevdamiseks tehtud, instruktorite koostatud õppematerjalid utsitasid lugejaid targemaks saama, ajalookirjutised rääkisid ära, kuidas asjalood tegelikult olid, ning paljude, paljude tublide vabatahtlike sihipärane riigikaitsetegevus raiuti kirjasõnasse. Ühesõnaga, kaitseliitlased kirjutasid oma ajakirja ise.

Järjekordse kujunduse muutuse tõi aasta 2011 ning sama aasta neljandast numbrist oli Kaitse Kodu! tegevtoimetajana ametis Liivi Reinhold, kes oli 2006.–2008. aastal toimetanud ajakirja Sõdur.

2012. aasta varakevadel tundis siinkirjutaja ühtäkki, et 17 aastat ja 109 ajakirjanumbri jagu kaastööde püüki on vajutanud tema näkku sügavad vaod, värsked ideed on otsa saanud ning aeg on silmitsi seista uute katsumustega, mis viisid lõpuks jälle Sõduri juurde tagasi. Kaitse Kodu! peatoimetaja töö võttis üle Liivi Reinhold, kes saab siitmaalt ajaloo sirvilaudadega jätkata. Tegevtoimetajana alustas aga tänane peatoimetaja Karri Kaas.