NAD ÕPPISID NORRA INSTRUKTORITELT TAPMA

Nad ei teadnud sõjast midagi, nüüd on nad Ukrainas snaiprid.

Tekst: STEPHAN PETTERSEN, Forsvarets Forum

Vahendaja: ANTON KUDINOV

Üks lask. Üks tabamus. Siis uuele positsioonile. See on meie reegel.“

28aastane heledapäine „Niko“ reisis maailmas ringi, elas mõne aasta Indias ja töötas reklaaminduses. Nüüd jahib ta snaipripüssiga Donetskis Vene sõdureid. Eeltoodud mantra tagab, et venelased, kelle vastu nad võitlevad, ei saa teada nende asukohta ega arvu.

Seni on Niko ja tema võitluskaaslane „Samik“ olnud edukad. Nad räägivad, et metsadesse, kus nad töötavad, on Norras väljaõppe saanud Ukraina snaipreid tabama saadetud kolm Vene väeüksust.

„Oleme kohtunud kõigi kolmega ja siiani elus. Hävitasime esimese üksuse, siis teise ja siis kolmanda. Õppetunnid tulevad neile raskelt,“ räägib ta.

Ukraina snaiper usub, et Vene sõdurid ei tea, kuidas vastasega kohaneda.

„Nad kõnnivad ringi, roomavad ja hiilivad avalikult. Siis võtame neid ükshaaval maha.“

VENELASTE SEAS KARDETUD

On 2024. aasta suvi. Sõjapurustusi näeb Donetskis kõikjal. Igal pool jääb silma varemetes hooneid. Teekattes on siin­seal granaaditabamuste augud. Kaugelt kuuldub suurtükituld ja tankitõrjerelvade raskeid mütsatusi.

Metsaga ümbritsetud lagedal väljal harjutavad Ukraina snaiprid. Nad seavad hoolikalt oma püsse järgmiseks rinderetkeks valmis. Vaid nii saab olla kindel, et lask otsustaval lahinguhetkel tabab. Üks lask, üks tabamus.

Samik on kahekümnendate eluaastate esimeses pooles, tugev ja vähese jutuga. Enne seda, kui ta koos hea sõbra ja relvavenna Leoniga Norras kursused läbis, tal snaiprikogemust ei olnud. Kuigi täiesti algajad, jõudsid nad kursuse lõpuks teistele, kogenumatele sõduritele järele. Kaks sõpra naasid Ukrainasse väeosa parimate laskjate hulgas, meenutab Niko. „Kahjuks kaotasime Leoni mõni aeg tagasi,“ lisab ta.

Muidu napisõnaline Samik ütleb sõna sekka, kirjeldades 19aastast Leoni kui päikselist inimest. Ta mäletab oma sõpra leidliku, tõhusalt tegutseva ja kartmatu sõjamehena, kes võttis enda peale alati kõige raskemad ülesanded.

„Leon ei olnud ainult hea snaiper, vaid ka meie sõber. Ta suri kangelasena,“ kõneleb Samik.

Ukraina avaldab harva andmeid langenute ja vigastatute arvu kohta, kuid veebruaris 2024, kaks aastat pärast täiemahulise sissetungi algust, ütles president Zelenskõi, et langenud on 31 000 Ukraina sõdurit. Raske on öelda, kui täpne see arv on, sest mõlemal poolel on huvi näidata oma langenute arvu tegelikust väiksemana.

Kaks Ukraina sõdurit nimetavad noorima võitluskaaslase kaotust raskeks löögiks kogu üksusele.

„Peame emotsioone vaos hoidma ja hiljem leinama, praegu on meil ülesanne täita. Kuigi see oli kurb sündmus, ütleksin, et see on lähendanud meid sõpradena ja suurendanud rühma ühtekuuluvust,“ ütleb Niko.

Ka Vene poolel ei ole selgeid andmeid langenud ja haavatud sõdurite kohta. Mais 2024 andis Prantsuse välisminister Stéphane Séjourné teada, et nende hinnangul on Ukraina sõjas surma saanud 150 000 Vene sõdurit. Prantsusmaa arvestuse järgi on Vene poolel alates täiemahulise Ukrainasse tungimise algusest hukkunud ja haavata saanud kokku ligikaudu pool miljonit sõdurit.

Samik märgib, et ei mõtle kuigi palju Vene sõduritele, kes on nende kuulidest hukkunud. „Meie jaoks on see nagu poodi leiva järele minek. Oleme teinud seda juba nii kaua, et see muutub rutiiniks,” lisab ta.

Niko sõnul on nad piirkonna Vene sõdurite seas juba kurikuulsaks saanud.

„Oleme tapnud väga palju venelasi ja meil on silmad igal pool. Külvame nende seas hirmu kuni selleni välja, et nad ei julge enam positsioonidele asuda,“ räägib ta.

Briti kaitseministeeriumi analüütikute hinnangul hukkus 2024. aasta augustis lahinguväljal iga päev tuhat Vene sõdurit. Juunis hindasid nad igapäevaseks hukkunute arvuks 1140, mais aga koguni 1262 Vene sõdurit.

„LOLL-IVAN“

Üks sõdur, kellega Norra militaarajakiri Forsvarets Forum Hersoni rindesuunal vestles, merejalaväelane „Sjava“, on võidelnud Ukrainas mitmel pool. Tema sõnul jagavad nad Vene sõdureid kolme kategooriasse: professionaalne võitleja, keskmine Vene sõdur, kes saab aru, kus ta on ja mida teeb, ning amatöör ehk „Loll­Ivan“.

„Kui ma Donetski kandis võitlesin, oli meie vastas peamiselt „Loll­Ivan“. Ta ei mõtle oma peaga ja harilikult ei lõpe see tema jaoks hästi. Sageli on tegu endiste vangide ja teiste sedasorti inimestega,“ märgib ta. „Siin piirkonnas seisame aga vastamisi Vene sõdurite kahe ülejäänud kategooriaga. Seetõttu on siin ka keerulisem võidelda.“

NORRA VÄLJAÕPPEPROGRAMM

Kui Venemaa president Vladimir Putin andis 24. veebruaril 2022 käsu alustada nn erioperatsiooni ning saatis Ukrainasse tohutul hulgal Vene sõjaväge, tanke ja lennukeid, algasid pingutused sõdurite leidmiseks.

Hoolimata pöördelistest edusammudest tehnoloogias, nagu droonide ja tehisintellekti tulek, peavad sõjas võitlust lõpuks ikkagi inimesed.

Lahinguväljal kohtuvad ja võitlevad oma elu eest kõik, alates eriväeosadest, palgasõduritest ja ajateenijatest kuni „inimesteni tänavalt“ ja kurjategijateni. Riigid, kelle arvates on Ukraina sõda maailma ajaloos pöördepunktiks ja see tuleb võita, et ühiskond, nagu meie seda tunneme, saaks edasi kesta, on otsustanud anda ukrainlastele väljaõpet, et nad saaksid oma riigi eest võidelda.

Üks selliseid riike on Norra, kes plaanis 2024. aastal välja õpetada 4000 ukrainlast. Nad läbivad Norras viienädalase kursuse, kus omandatakse sõduri baasoskused, kuidas võimalikult kauem ellu jääda ja kuidas võita vastaspoolel võitlevaid venelasi.

SÕLMITAKSE TIHEDAID SIDEMEID

2023. aastal läks ukrainlaste sõjaline väljaõpetamine Norrale maksma umbes 750 miljonit krooni. Kaitseministeerium eeldab, et nii väljaõppe maht kui ka kulud on 2024. aastal veelgi suuremad. Ent asi ei ole ainult rahas, sest missioon võib olla pingeline ka Norra instruktorite jaoks.

Mitme Ukraina sõduri sõnul tekivad neil Norra juhendajatega lähedased sidemed. Vastastikune austus ja arusaamine kujuneb millekski sõpruselaadseks. Snaiper Niko kirjeldab seda kui isa ja poja vahelist suhet.

Oma Ukraina kolleegidele edu soovides ja neid teele saates teavad norrakad, et ukrainlased pöörduvad tagasi oma kodumaa jõhkrasse reaalsusesse. On tõenäoline, et nad kõik ei jää selles sõjas ellu.

„Norra sõdurid ütlevad, et see on kogu nende senises sõjaväelises karjääris üks kõige tähendusrikkamaid töid, ja seda räägivad inimesed, kes on varem läbinud uskumatuid katsumusi,“ sõnab Norra kaitseväe juht kindralmajor Lars Lervik.

VÄLISVÕITLEJA JAAPANIST

Jaapani võitlejal „Muninil“ on tänu Norras saadud meditsiiniväljaõppele praegu alles mõlemad jalad. Tema kutsung „Munin“ on, nagu paljudel tema Ukraina võitluskaaslastel, võetud norra mütoloogiast. Munin on üks jumal Odini kaarnatest.

Ta on jässakas, lõbus ja äsja haiglast välja saanud. Ta tellib klaasi traditsioonilist jaapani matcha teed ja hakkab rääkima oma läbielamistest.

Enne sõda oli tal ukraina sõber. Venemaa sissetungi ajal püüdis see sõber oma perega põgeneda. Ta hukkus Põhja­Ukrainas Tšernihivi linna lähedal, kui Vene sõdurid tulistasid autot, milles ta istus.

See mõrv tekitas Muninis viha.

„Siis otsustasin end võitlejana kirja panna,” räägib jaapanlane.

Munin on Ukrainas võidelnud alates 2022. aasta märtsikuust. Esmalt õhudessantjalaväes. Seal sai ta meediku väljaõppe. Kuna ukraina juhendajad ei osanud piisavalt inglise keelt, osutus keelebarjäär liiga kõrgeks ja Ukrainas väljaõppe saamine jaapani võitleja jaoks keeruliseks. Seepärast saadeti ta meditsiiniliseks lisaväljaõppeks Norrasse. Täna teenib ta teises väeosas.

„Mida arvate Norras saadud väljaõppest?“

„See on üks parimaid väljaõppeid, mis ma oma sõduriteenistuse ajal olen saanud.“ Ta märgib selgitavalt, et Norra on instruktoriteks peamiselt kiirabirühmad, parameedikud või õed. Nad tunnevad keha toimimist ja talitlust ning õpetavad seda. „Nad mitte ainult ei drilli, drilli, drilli, vaid ka tagavad, et me saame tegelikult aru, miks me õpime seda, mida õpime, ja miks me teeme seda, mida teeme.“

„Norras saadud väljaõpe päästis mu elu,“ jätkab ta ja jutustab plahvatusest, mis viis ta hiljuti haiglasse.

VAATAS SURMALE SILMA

Munin tegi meditsiinisõidukite evakuatsiooniteel miine kahjutuks, kui tema võitluskaaslane sattus lõhkekehale, mida Munin pidas miiniks, kuid mis võis olla ka droonilt heidetud granaat.

Võitluskaaslane hukkus plahvatuses silmapilkselt. Munini kehasse tungisid killud. Ta lamas maas oma langenud võitluskaaslase kõrval. Jalad veritsesid tugevalt.

„Kuulsin plahvatust ja tundsin samal hetkel teravat valu ühes põlves ja jalgades,“ mäletab ta.

Munin sai ka tugeva peapõrutuse ja tõenäoliselt kaotas lühikeseks ajaks teadvuse. Meelemärkusele tulles nägi ta, et püksid on verd täis. Ta pani mõlemale jalale žgutid – rihmad, mis pingutatakse tihedalt, et verejooks peatada.

„Siis nägin maas lebamas oma kaaslast. Tema keha oli täiesti purustatud.“

Hetke istub Munin selles Kiievi kohvikus vaikides. Tema silmad tõmbuvad uduseks.

„Hullumeelsus,“ pomiseb ta endamisi ja raputab pead.

Munin kutsus raadio teel abi, kuid vastus teda ei julgustanud. Ta mõistis, et abi võib olla kaugel. Tund pärast haavatasaamist jõudsid temani kiirreageerijad.

„Nad olid nii lähedal, et saime omavahel rääkida, kuid äkki avas Vene tank nende pihta ägeda tule ja ründas gaasiga. Kuulsin neid hüüdmas, et nad peavad taganema.“

Lõpuks läks pimedaks. Pimeduses saabuvad soojusanduritega varustatud Vene droonid. Need leiavad üles soojusallikad ja valitsevad ööd Ukraina lahinguvälja kohal. See muudab haavatute äratoomise raskeks.

„Halvemal juhul võisin ma jääda kümneks tunniks üksi lamama, enne kui nad saavad uuesti üritada mind ära viia. Mõtlesin endamisi: „Pagan võtaks, ma kaotan oma jala.“

Munin võttis end kokku ja tuletas meelde Norra juhendajatelt saadud psühholoogilised nõuanded: säilitada kaine mõistus, mõelda selgelt ja mitte alla anda.

Paanika asemel sai ta hirmust võitu. Siis meenus väike märkmik, mida ta oli Norras väljaõppe ajal kasutanud. Ta leidis märkmed, mida sai kasutada just selles olukorras. Mõned lihtsad võtted, mis võisid tema jala päästa.

„Seda ei soovitata, kuid seda on võimalik teha, kui sa tead, mida teed, ja sul on võimalik kahju ohjata,“ räägib ta.

Munin peab silmas žguti lõdvendamist, mille tulemusel voolab veri žgutist allapoole jäävasse kehaossa. Sel viisil saab elus hoida kudesid vigastuskohast allpool. Kui žgutt jääb liiga kauaks peale, võib see põhjustada jäädavaid kahjustusi. See on ohtlik. Kui aga verejooksu korralikult ei peata ja žgutti lõdvendad, riskid verest tühjaks jooksmisega.

Selline oligi Munini dilemma. Kas ta peaks žgutti lõdvendama ja riskima surnuks veritsemisega või hoidma žgutti tihedalt peal ja riskima jala kaotamisega?

Ta otsustas usaldada oma teadmisi. Aeglaselt laskis ta žguti lõdvemaks, olles valmis seda uuesti pingutama, kui verejooks peaks uuesti algama. Tohutu kergendusega märkas ta, et veritsemine on peatunud ja jalga on võimalik päästa.

Möödus kolm tundi, enne kui kiirreageerijad kohale jõudsid Muninile esmaabi osutama. Evakueeruda õnnestus tal alles järgmisel hommikul. Tänu Norras õpitud võtetele ja suurele kogusele valuvaigistitele suutis ta alalt omaenda jõul välja pääseda.

„Ma ei päästnud Norras õpitu abil mitte ainult oma elu, vaid ka jala,“ tõdeb Munin.

VÄLJAÕPE RANNAKAITSEKOMANDOS

Lagendike kohal, kus Ukraina merejalaväelased Hersoni rindesuunal lahinguoperatsioone harjutavad, särab päike. Olukord on peaaegu idülliline. Kui ei oleks automaatidega mehi ja teadmist, et Vene väed on kõigest mõne kilomeetri kaugusel, võiks vaatepilt meenutada sumedat suveõhtut jõekaldal.

See 35. merejalaväe brigaadi pataljon oli üks esimesi, kes alustas ründeoperatsioone teisel pool Dnipro jõge. Sestpeale on nad kaotanud palju võitlejaid.

„Seda piirkonda peetakse üheks kõige raskemaks, kus võidelda,“ ütleb Sjava.

Ukrainlane teab, millest räägib – ta on võidelnud selles sõjas täiemahulise sissetungi algusest peale.

Ta on umbes kahekümne viie aastane, treenitud ja stoiliselt rahulik. Mõni tund tagasi mattis ta võitluses langenud kamraadi. Nüüd valmistab ta oma sõdureid ette järgmiseks missiooniks.

Ta räägib meeleldi olukorrast Ukrainas, kuid soovib mälestused langenud võitluskaaslasest enda teada jätta.

Norras said Sjava ja teised merejalaväelased väljaõpet rannakaitsekomandos. Peale ründeoperatsioonide õppisid nad kasutama väikepaate taktikaliseks liikumiseks ja infiltreerumiseks, varjatud seiret ja reket.

ÄÄRMISELT SUUR OHT

Sten Richard Larsen on Norra praegune kaitseatašee Ukrainas ja endine rannakaitsekomando (KJK) juht. Ta meenutab Ukraina merejalaväelastele väljaõppe andmist möödunud suvel.

Pärast sõja algust uuris KJK põhjalikult tehnoloogia arengut Ukraina lahinguväljal ning kohandas taktikat, tehnikat ja protseduure (TTP), räägib Larsen.

Merejalaväelased näitasid Larsenile oma fotosid operatsioonidest, kus nad lasksid paadi vette ja mõne sekundi pärast hakkasid nende ümbrusse kukkuma granaadid. Koos ukrainlastega on KJK arendanud TTP­d ja väljaõppeprogramme, et niisuguste juhtumite ohtu võimalikult vähendada.

„Taktika, milles kasutatakse paate, et hoida ära puruks tulistamine enne, kui operatsioon on alanud,“ selgitab ta.

Merejalaväelased tegutsevad äärmiselt suures ohus, kuid KJK on saanud tagasisidet, et see, mida nad ukrainlastele on õpetanud, on neile lahingus tõesti abiks olnud, ütleb Larsen.

„Ei ole vähimatki kahtlust, et need on ohtlikud asjad,” kinnitab Larsen.

„Igasugune vaenlase territooriumil liikumine on kohutavalt riskantne. Jõgi on eriti suure riskiga ala. Sul ei ole väljapääsu, on ainult paat. Ainult see ühendab jõge maapinnaga.“

Paat on vahend merejalaväelaste transportimiseks vaenlase territooriumile. Avalikult ja end ohtu seades ületavad nad Dnipro jõe, mis on mõnes kohas peaaegu poolteist kilomeetrit lai.

See toimib loodusliku kaitsebarjäärina Vene vägede eest. Seepärast on see Ukraina vägedele oluline.

Püsiva sillapea loomine teisele poole jõge ja venelaste tagasitõrjumine võib aidata kaitsta Hersoni linna, suurendades tsiviilelanike ja vaenlase suurtükiväe vahelist kaugust. Teoreetiliselt võiks edenemine teisel pool jõge anda Ukrainale ka lähtepositsiooni, et tungida kaugemale lõunasse, okupeeritud Krimmi poolsaare poole, mille Venemaa 2014. aastal õigusvastaselt annekteeris.

Ainsad, mis Sjavat ja tema võitluskaaslasi kaitsevad, on hea planeerimine, halb ilm ja kõvasti õnne.

„Püüame alati ära kasutada ilmaolusid, et varjatuks jääda. Udust ja vihmast on saanud meie parimad sõbrad. Muudes olukordades võib vaid loota, et läheb hästi. Närvid peavad olema terasest!“

Kui nad jõuavad jõe teisele kaldale, mis on venelaste kontrolli all, on tähtis saada kaldast eemale nii kiiresti, kui inimvõimed lubavad. Lüliti peab olema sees esimesest hetkest peale.

„Lüliti“ ja „sisse lülitatud“ tähendab sõjaväelaste keeles valvsust ja valmidust tegutseda.

„Venitamisele kohta ei ole. Kui vaenlane sind juba ootab, pead olema valmis tulistama ja katma kõik suunad. Meie pihta tulistatakse kohe peaaegu alati, kui maabume.“

KOGEMUSTE VAHETAMINE

Kaitseväe juht Lars Lervik kinnitab, et kaitseväel on Ukraina sõduritelt palju õppida. Väljaõpe annab neile Lerviki sõnul võimaluse näha sõda nii, nagu see praegu käib.

Alates 2022. aasta lõpust on kaitsevägi süstemaatiliselt tähelepanekuid kogunud. Kui märgatakse selget mustrit, võetakse see kaasa Norra sõdurite väljaõppesse ning hõlmatakse omaenda tegutsemisjuhistesse.

„Ukraina annab meile ka selge pildi sellest, mis sõjaväelase elukutsega tegelikult kaasneb. Mõneti on sama teinud Afganistan ja Iraak. See laseb meil näha, mida sõda endast praegusel ajal kujutab ja milline võib see olla tulevikus. Mida meilt nõutakse,“ räägib ta.

„Sellel on otsene mõju meie tegutsemisvõimekusele,” märgib kaitseväe juht.

ERIVÄGEDE SÕDUR

Ühes Kiievi baaris istub erivägede sõdur Nova. Kahekümnendates eluaastates mees on kutsunud kaasa oma tüdruksõbra, kes on õnnelik, et noormees on vähekeseks ajaks kodus ja rindest eemal.

Neiu teab hästi, mis juhtub siis, kui Nova on ära. Baaris mängiva ansambli taustal räägib Nova oma elust sõdurina pärast venelaste sissetungi tema kodumaale.

Tal ei ole lubatud öelda, mis väeosas ta teenib, kuid ta paljastab, et nad viivad läbi erioperatsioone ja võtavad vastu kõik missioonid, mida neilt oodatakse. Kõige ohtlikumad missioonid.

Nova sai väljaõppe Norras Værnesi garnisonis.

„See oli ilus koht, mulle meeldis seal väga,“ kirjeldab ta.

Ta sattus jaoülema kursustele. Seal õppis Nova missiooni kavandamist kuni kõige pisema üksikasjani. Seda, mis on oluline enne missiooni, missiooni ajal ja mida on võimalik sellest hiljem õppida.

Nagu paljudel Norrasse tulnud Ukraina sõduritel, oli ka temal lahingukogemus olemas. Siiski soovib ta alati õppida, et saada paremaks. Mida rohkem on tal oskusi, seda suurem on tema võimalus sõjas ellu jääda.

„Kogu minu väeosa on selline. Me soovime alati paremaks saada. Norras saadud väljaõpe andis mulle võimaluse saada veelgi enam kasu nendest kogemustest, mis ma sõjas juba saanud olen,“ ütleb ta.

Nova väeosal olid omad missioonide kavandamise tavad, kuid Norra juhendajatelt õpiti planeerimist süstematiseerima.

„Norras on kavandamine standardsem. Nad järgivad NATO standardit. Pärast Norras väljaõppe saamist olen hõlmanud mõndagi õpitust ka meie kavandamisse,“ märkis ta.

Iseäranis tõstab Nova esile juhtimisväljaõpet, sest see erineb Ukraina omast. Ta usub, et seda oleks Ukrainal rohkem vaja.

„Ukrainas on eriti noorte ohvitseride ja jaoülemate seas väga palju neid, kes ei ole korralikku juhtimisväljaõpet saanud,“ nendib ta.

EDU KRITEERIUMID

„Norra instruktorid peavad oluliseks, et õppekava ei antaks edasi mehaaniliselt. Nad hoolivad sellest, kuidas oma õpilasi paremini tundma õppida. Nad ei tee oma tööd mitte ainult peaga, vaid ka südamega,“ selgitab kaitseväe ülem Lars Lervik.

Lerviki arvates aitab see paremini mõista nii väljaõpetatavat inimest kui ka tema vajadusi. Ta usub, et sellest tekib ühesuunalise kommunikatsiooni asemel dialoog. Nimetades seda sotsiaalseks pädevuseks, toonitab ta seda kui ühte kolmest põhjusest, miks ukrainlased on Norra väljaõppega nii rahul.

Teine põhjus on tema arvates professionaalsed oskused ning ta selgitab, et Norra kaitseväes on väga paljudes valdkondades hea professionaalne keskkond. See, kuidas nad õpetavad, annab tulemuseks head sõdurid kõigil auastmetasanditel.

„Sellest annavad tunnistust rahvusvahelised võistlused, kus me osaleme ja saame harilikult kõrgeid kohti, sageli ka võidame. Olgu siis tegu laskevõistluste või tankiõppustega,“ räägib ta.

Kolmas põhjus on tema sõnul missioonil ja kavatsustel põhinev juhtimine. See tähendab, et juht ütleb, mida soovitakse saavutada, kuid annab sõdurile vabaduse teekond selleni ise lahendada.

JÄTKUVALT ELUS

Kaks pommi langevad taevast ja tabavad linna teisel pool avaraid, lagedaid Ukraina tasandikke. Taevasse tõusevad tumedad pilved. Forsvarets Forum kohtub 28. brigaadiga rindel, Tšassiv Jari linna lähedal, kus Ukraina ja Vene sõdurid peavad verist lahingut iga maja pärast.

Ukraina suurtükiväelased on asunud positsioonidele metsa ääres. Sõidukid, millega saabuvad ajakirjanik ja fotograaf, pargitakse liikursuurtükkide asukohast kaugemale. Seda selleks, et äratada piirkonnas luuravate Vene droonide tähelepanu nii vähe kui võimalik. Ukraina liikursuurtükid on neile prioriteetsed sihtmärgid.

Ukrainlased ei raiska aega. Nad ei soovi olla väljas rohkem kui vaja. Nad näitavad teed mööda väikest sissetallatud rada ning kõnnivad kiiresti läbi metsa, kuni jõuavad suurtükiväe positsioonile. Seal ootavad nad korraldusi tule avamiseks lähedal asuvate Vene sihtmärkide pihta.

Oma suurusest hoolimata on Norra liikursuurtükk M109A3GN nii hästi ära peidetud, et seda on isegi mõne meetri kauguselt peaaegu võimatu märgata. Liikursuurtükkide varjamiseks ja kaitsmiseks on kaevatud tohutud augud. Kaitseks kamikadze­droonide eest on need kaetud terastarade ja metalltaladega ning kogu kaadervärk seejärel puude ja põõsastega.

Mitu Ukraina suurtükiväelast on saanud väljaõpet Norra juhendajatelt, kuid Norras saadud väljaõppest ja teadmistest on vähe abi, kui nende käsutuses olev Norra varustus ei toimi.

„Sõja alguses saime sihtmärgile pihta teise ja kolmanda lasuga, nüüd kuuenda ja seitsmendaga. Torude kuludes ebatäpsus suureneb,“ selgitab Sergei.

Erinevalt paljudest teistest Ukraina sõduritest on soliidses vanuses Sergeil olemas varasem sõjakogemus. Noore sõdurina teenis ta Balkani poolsaarel. Veteran on tegelnud Norra varustusega sellest ajast, kui see Ukrainasse saabus, ja teab, mida lahinguväljal vaja on.

Võrdluspildi loomiseks räägib Sergei, et ameeriklaste sõnul kasutab 28. brigaad ühes päevas ära sama palju laskemoona kui Ameerika Ühendriigid Afganistanis kaheksa kuu jooksul.

Kevadel 2022 annetas Norra Ukrainale 22 liikursuurtükki M109.

Ukrainlased ei jaga üksikasjalikku infot selle kohta, kui palju suurtükke neil täielikult kasutusel on, kuid saavad öelda, et rohkem kui pooli Norra annetatud liikursuurtükke ei saa enam sõjas kasutada.

Peamine probleem on suurtükitorude täielik ärakulumine, sest neist on tehtud nii palju laske, varutorusid aga pole.

„Täidame kogu aeg missioone ja tulistame venelaste pihta iga päev mitu korda, mistõttu suurtükkide võimekus väheneb kiiresti,“ selgitab ta.

Muu hulgas on suuri raskusi liikursuurtükkide, sealhulgas nende laskemehhanismide varuosadega, sest liikursuurtüki M109 Norra versioonil on mõned spetsiifilised Norra osad. See tähendab, et sama tüüpi suurtükkide osad muudest riikidest ei pruugi sobida Norra versiooniga, mille on saanud mitmed Ukraina väeosad.

„Olgu jõud teiega,“ võib lugeda Sergei puusarihmalt. Ehkki kodumaal käib juba kaks ja pool aastat jõhker sõda, ei ole säde tema silmist kadunud.

„Kuidas see on teid mõjutanud?“

„Oleme jätkuvalt elus. See on parim vastus, mille saan anda.“

Aastal 2024 suurendas Norra oma abi, eesmärk on õpetada välja 4000 Ukraina sõdurit. Ukrainas kohapeal ei ole näha ei sõja ega ka lahinguoperatsioonide peatset lõppemist. Aprillis 2024 kirjutas president Volodõmõr Zelenskõi alla poleemikat tekitanud uuele seadusele. Selle seadusega langetatakse sõjaväeteenistusse võtmise iga 27 aastalt 25­le, mille tulemusena suureneb meeste arv, keda on võimalik Vene sissetungi vastu võitlema saata.

Tõlge: A&A Lingua

Lugu ilmus esmakordselt Norra sõjandusajakirjas Forsvarets Forum ja võitis Euroopa Militaarpressi Assotsiatsiooni (EMPA) 2024. aasta parima artikli tiitli.

Ajakiri on leitav siit: https://forsvaretsforum.mpublish. no/03-2024/