ILUKIRJANDUS KUI AJALOOSÜNDMUSE PEEGEL

Voldemar Õuna „Uus evangeelium“ on (taas)avastamist väärt romaan, mis käsitleb üht Eesti ajaloo keerulist ja sünget perioodi – Eesti annekteerimist ja esimest okupatsiooniaastat, mis kulmineerus 1941. aasta juuniküüditamisega. See mõjuv, aus ja pingestatud teos on ühtaegu ilukirjanduslik dokument Nõukogude okupatsiooni alguse kohta.

Tekst: JUKKO NOONI, vabatahtlik autor

Romaan jäi mulle silma teosest „Eesti kirjandus paguluses XX sajandil“. Seal Õuna elu ja loomingut põhjalikumalt ei käsitleta, ent „Uut evangeeliumi“ mainitakse põgusalt – ja just see napp lõik tekitas huvi, sest tegevus toimub Tallinnas ja Nõmmel.

„Uus evangeelium“ ilmus esmakordselt 1953. aastal Rootsis. Kuigi raamatust on hiljem ilmunud kaks kordustrükki –sealhulgas 2009. aastal Eesti Päevalehe raamatusarjas –, ei ole see pälvinud kuigi suurt tähelepanu võrreldes mõne teise väliseesti kirjaniku loominguga. Olen siin ise ehe näide: mitmed Päevalehe sarja raamatud on koduski olemas, aga Voldemar Õuna nimi ja tema „Uus evangeelium“ olid jäänud tähelepanuta. Eerik Niiles Krosski alustab raamatu mõlemas kordustrükis (teine 2019. aastal kirjastuselt Hea Lugu) olevat järelsõna tabavalt: „Eesti kirjanduses leidub vähe nii põhjali­ kult unustatud romaane kui Voldemar Õuna „Uus evangeelium“.“

Romaani tegevus toimub aastatel 1939–1941, baaside lepingu sõlmimisest kuni Saksa vägede saabumiseni. Kuigi need sündmused on ajaloost tuttavad, on lugedes siiski päris hirmus tajuda, kui kiiresti hakati sissetoodud võimupöörajate eestvedamisel vana elukorraldust ümber kujundama ja üle võtma. Õun tabab täpselt selle ängistava vaikuse ja hirmuõhkkonna: „Nüüd sündis palju niisuguseid asju, mis olid imelikud, aga ometi nendest ei räägitud, sest nõnda oli see tervislikum. Aga kui siiski kuskil räägiti, siis räägiti sellest tõsiste nägudega ja vaadati ringi, et kas läheduses leidub mõni mõjukas isik, kes rääkijat tähele paneks.“

Palju leidus kaasajooksikuid, uue võimuga kohanejaid, kes janunesid naabri vara järele või soovisid isiklikel põhjustel kellelegi kätte maksta. Tagajärjed olid traagilised – see võis tähendada repressioone, hukkamist või küüditamist.

Küüditamisöö kirjeldused, millest peategelastel õnnestus pääseda, kannavad inimeste jõuetust ja traagikat: „Nõmme metsased tänavad olid alati vaiksed, kuid eriti vaiksed olid nad pühapäevadel. Keegi ei tõtanud kuhugi, kõigil oli aega külluses, et nautida rahu. Mändide noored võrsed helendasid, sirelid õitsesid, õunapuudeltki polnud veel õied täiesti pudenenud. Õhk oli värske ja kerge hingata. Loodus oli kevadest suvve astumas. Kõik oli nõnda, nagu oli olnud iga aasta. Ainult üks polnud nõnda. Vaevalt mõni kilomeeter eemal seisis rong, millesse oli surutud sadu, võib-olla tuhandeid süütuid inimesi. Ja kusagil, veel mõned kilomeetrid kaugemal, seisis hulk ronge paljude tuhandete süütute inimestega.“

Romaanis kujutatakse võimuvahetuse mehhanisme, propagandat, hirmuõhkkonna kujunemist ning moraalseid valikuid, mida inimesed olid sunnitud tegema. Õõvastav on näha, kui kergesti võib naabrist saada kaebaja, kolleegist ülekuulaja, ja kuidas isiklikud motiivid – kadedus, kättemaks, ahnus – paisuvad ühiskondliku murdehetke taustal traagilisteks tagajärgedeks. Õun ei moraliseeri, vaid laseb lugejal seda kõike kogeda – mitte ajaloolise distantsi, vaid omaenda vahetu kogemuse kaudu.

Seda kõike on tabavalt sõnastanud akadeemik ja kirjandusteadlane Jaan Undusk 2009. aastal Eesti Päevalehes Voldemar Õuna „Uue evangeeliumi“ kordustrüki puhul ilmunud ülevaates: „Jõulisemat selle aja kujutust eesti kirjandus ei tunne. See on halastamatu ja mürgine raamat, mida kannab sügav, aga siiski kunstiks objektiveerunud viha. Siin ei ole midagi ilusat, mingeid humanistlikke ambivalentse. Ei idealistlikke eesti juunikommuniste, ei kurbi vene komissare, ei peent poliitilist niiditõmbamist.

„UUS EVANGEELIUM“

Voldemar Õun

576 lehekülge

Hea Lugu