veneetsia-maskeraad_preview

Armastusega emale ja isale

Mul kulus palju aastaid, et leida la strada giusta* . Suur tänu teile kannatlikkuse eest.

* oma tee elus (it) (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)

Esimene peatükk

Küünarnukkidega teed tehes pressis Napoleon Bonaparte end minust Caotorta tänaval mööda. Käsi sinelitaskus, ajas ta jalakäijaid kahte lehte laiali samasuguse muretusega, nagu oli omal ajal hävitanud Euroopa kõige võimsamad armeed. Üksnes tema kahe kõrvaga sõjamüts, veidi viltu peas ja silt välkumas ääre alt, näitas, et seekord tuleb veneetslastel rinda pista sootuks nüüdisaegsema Attilaga*.

Tõstsin juba käe, et tema peale käratada, aga Väike Kapral oli jõudnud uttu kaduda. Federica puudutas mu käsivart.

„Ära tee stseeni, tesoro**.”

„Päh!” Lõin käed taeva poole. „Kuradi turist!”

„Ise olid sa ka kunagi turist, caro mio***. Ja mitte sugugi väga ammu.”

„Tean, tean. Aga mina ei trüginud ega tõugelnud linnas asjatavate kohalike jalus. Jumala eest, sellised inimesed toovad linnale rohkem häda kaela kui see kuradi päris Napoleon – aga ma pröökan jälle, eks?”

Federica noogutas.

„Vabandust.”

„Sul on täna sünnipäev, Nathan – püüa seda päeva nautida.”

* Viide legendile, mille kohaselt tungisid hunnid eesotsas oma julma kuninga Attilaga 5. sajandil Torcello saarele Veneetsia laguunis. Tegelikult ei jõudnud hunnid omal ajal Torcellosse.

** kullake (it)

*** mu kallis (it)

„Ja naudingi, luban. Aga siis naudiksin rohkem, kui mul oleks sees üks Spritz.”

Federica pistis käe mu käevangu ja patsutas mu kätt. Seejärel suskas ta mind ribidesse.

„Ai!”

Federica ei aeglustanud sammugi. „Mina teen välja, on meeles või? Püüa vähemalt tänulikki olla.”

Jäin seisma ja hõõrusin igaks juhuks rindealust. Seejärel ma naeratasin. „Ma ju olengi. Ausõna. Olen lausa põnevil. Aga see carnevale* muudab mind pisut …” Mul tuli sõnadest puudu ja nii piirdusingi ma pahura mõminaga, mille üle Gramsci oleks uhkust tundnud.

Linna kohal heljus paks udu ja kui me lõpuks Campo San Fantinile jõudsime, oli Napoleon juba ammuilma silmapiirilt kadunud. „Spritz?” tegin ettepaneku.

Federica vaatas mulle küsivalt otsa. „Tõsiselt? Arvasin, et sa tahad otsejoones teatrisse minna. Elamusest viimast võtma.”

„Tahangi. Aga olgu öeldud, et teater muudab mind sisimas tsipa kurvaks. Seal on tore olla ja inimesi jälgida. Aga kõik inimesed, keda sa jälgid, teevad täpselt sedasama. Silmitsevad kurval pilgul Prosecco pokaali, kahetsedes, et ei läinud mõnda korralikku baari korralikku drinki jooma.”

Federica hakkas naerma. „Ja mina arvasin, et asi on ikka muusikas.” Fede vedas mind Bar al Teatrosse. Kui me ukse avasime, lõi meile vastu kuumus ja valgus, nagu oleksime must-valgest stseenist värvilisse astunud. Napoleon oli enne meid kohale jõudnud ja seisis õhetava näoga baaris, väike punase veini pokaal ühes käes. Ülejäänud ruumi olid vallutanud pööraselt kaunid noored naised, doomino maskid ees, sünged ragazzo** keebid seljas ja kolmnurksed mütsid peas.

Ma silmitsesin noorte inimeste summa, mis meid järgmisest dringist lahutas.

* karneval (it)

** poiss (it)

„Ma vihkan carnevale’t,” tõdesin.

„Ära vihka.”

„See on nii kohutavalt kunstlik …”

„... ja turistid on Veneetsia traditsiooni maitsetult pea peale pööranud …”

„Täpselt! Ja veel üks asi, mis …”

„Või,” Federica pigistas mu kätt, „on hoopis tore, et tullakse Veneetsiasse, pannakse kostüümid selga ja lõbutsetakse.”

„Ah!” Ma vaatasin Federica poole. Tema kergitas kulme. „Kas ma juba jälle vingun?” Federica noogutas. „Aga üksnes sellepärast, et see läheb mulle korda.”

„Ma tean, et läheb, Nathan. Näen ju seda kogu aeg. Sulle läheb see rohkemgi korda kui veneetslastele.”

„Asi on selles, et … tegelikult on mul suva, aga linn on ju puupüsti rahvast täis.” Vaatasin kella. „Meil on kõigest kakskümmend minutit ja me ei jõua isegi baari …”

„…selle ajaga,” lõpetas Federica mu lause. Spritz al bitter?” Noogutasin. Kuidagiviisi õnnestus Federical meid rahvasummast läbi pressida.

Napoleon lõpetas oma veini ja jäi üle baari mind põrnitsema. Siis ta noogutas, naeratas suunurgast, nagu mõista andes, et vana asja pole mõtet meelde tuletada, surus käe sinelitaskusse ja sammus otsima uusi maailmu, mida vallutada. Aga võib-olla hoopis Josephine’i.

Lõime pokaalid kokku. Fede suudles mind põsele. „Palju õnne sünnipäevaks, tesoro.”

„Aitäh, cara. Olen õnneseen, tead ju isegi.”

„Muidugi tean.”

„Noh, aga mul ei ole ju tähtis sünnipäev.”

„Tähtis?”

„Ei lõpe viie ega nulliga.”

Federica hakkas naerma ja suudles mind taas. „Olgu pealegi. Palju õnne tähtsusetuks sünnipäevaks, kallis.”

„Tead, kui ma oleksin sündinud kõigest kakskümmend neli tundi hiljem, oleks mul olnud sünnipäev samal päeval Tony Iommiga.”

„Kellega?”

„Tony Iommiga. Black Sabbathi kitarristiga. Tal on vähem sõrmi kui teistel inimestel. Mõistad?”

Federica vangutas pead. „Sa käisid eile Darioga väljas, eks?”

Naeratasin. „On’s see nii ilmne?”

„Aga – peale Black Sabbathi Tony – kellega sa veel tahaksid samal päeval sünnipäeva tähistada?”

Vangutasin pead. „Oh, lootsin, et Roger Watersiga. Või siis mitte, seda tahtis vist Dario. Minule oleksid sobinud Bach. Wagner. Koguni Monteverdi. Igatahes uurisime minu uuest mobiiltelefonist järele ja …”

„Kellega?”

„Yoko Onoga.”

Fede jäi hetkeks vait. Seejärel: „Tõsiselt?”

„Tõsiselt jah.”

„Aga see on ju suurepärane!”

„On või?”

„Muidugi on. Palju ägedam kui mõne Black Sabbathi liikmega.”

Küllap paistsin ma pahurana, sest Federica naeratas ja pani minu vaigistamiseks sõrme mu huultele. Seepeale naeratasin ka mina ja me lõime klaasid kokku.

„Räägi siis mulle tänasest õhtust.”

„Ma juba rääkisin.”

„Korda üle. Ma ei kuulanud esimesel korral. Tean vaid seda, et see etendus on sulle tähtis.”

Asetasin oma Spritzi pokaali letile. „Monteverdi. Nelisada viiskümmend aastat. „L’incoronazione di Poppea”* . Lockwood. Baldan.” Vaatasin vasakule ja siis paremale. Ruumi

* „Poppea kroonimine” (it)

oli niipalju küll, et Federicat õhku tõsta, keerutada ja seejärel otse suule suudelda. „Kõige parem sünnipäev üldse,” laususin.

„Rõõm kuulda. Isegi kui sa stseeni teed. Aga valgusta siis mind.”

„Kõik saab alguse siit. Kõik. Oh, loomulikult kirjutati ka varem helitöid, mida võinuks opera lirica’ks* pidada. Pagan võtaks, isegi Monteverdi ise kirjutas. Aga „Poppea” on teistsugune. Selles on draamat. Tõelist, sügavat draamatunnetust. Ja enesestmõistetavalt …” Ma jäin vait.

„Enesestmõistetavalt?”

„Kurikaelad võidavad. Mulle see kuidagi istub.” Tegin pausi, et Spritzi rüübata ja asetasin pokaali tagasi letile. Seejärel vaatasin kella. „Peaksime minema hakkama.”

Fede haaras mu randmest ja pööras seda nii, et saaks ka kella vaadata. „Meil on aega küll.” Ta vaatas mulle otsa ja naeratas. „Aga sa lähed närvi, kui me kohe minema ei hakka, eks?”

Noogutasin vabandavalt naeratades.

„Mis siis ikka, lähme pealegi. Tahan ju, et sa seda õhtut täiega naudiksid.”

Trügisime võimalikult viisakalt baarist välja campo’le**. Kui olime mõne sammu La Fenice poole astunud, lõi meile hetkeks näkku külm tuulepuhang. Läksime trepist üles ja naeratades võtsin ma pintsakutaskust piletid. Lockwood. Baldan. „Poppea ”. Ja siis tabas mu silm õhtuse etenduse reklaamplakatit, mille peale oli kleebitud pabeririba. Jäin soolasambana seisma.

Fede haaras mul käsivarrest. „Mis on?”

„Ma ei suuda seda uskuda. Ma ei suuda seda uskuda.” Tõstsin käed näo ette ja toetasin pea vastu plakatit. Seejärel

* See on ooperi žanr, mis rõhutab ilmekaid meloodiaid ja lüürilist laulmist, keskendudes sageli emotsionaalsetele teemadele ja inimkogemustele. ** väljak (it)

tonksasin mitu korda peaga plakatit. „Ei, suudan ikka küll.

Selline kuradi jama juhtub minuga iga kord.”

„Mida sa silmas pead?”

„Ta ei mängi.” Ajasin end õhku ahmides sirgu. Võitlesin lausa pisaratega. „Iga kord. Iga kord, kui olen tahtnud teda näha. Iga kord on ta esinemise ära jätnud. Mul on sellest kõrini.”

Fede asetas käe mu seljale. „Oh kui kurb, caro. Mul on nii kahju. Aga etendus on ju ikkagi hea, eks?”

Noogutasin. „Ah, muidugi on. Võib-olla isegi parem. Lihtsalt ma tahaksin teda näha, noh. Kas või kordki. Isotta Baldanit. Ta on ju omamoodi legend.”

„Mul on nii kahju.” Fede suunas mu läbi turvavärava, kus meie piletid skaneeriti, ja seejärel trepist üles meie looži.

„Etendus tuleb ikkagi hea,” kordas ta.

Istusin oma kohale ja vaatasin ringi. Üle mitme aasta oli mul hea istekoht. Tavaliselt leidsin ma end seismas või samba tagant piilumas ja ühel mälestusväärsel õhtul jagasin looži koguni sotsiopaadist mõrvariga.

„Arcangelo Moro?” luges Federica mu mõtteid.

Tõmbusin pingule, ent rahunesin siis ja puhkesin naerma.

„Jah.”

„Nüüd on ta juba kolm aastat hauas.”

„Tean. Peaksin talle mingis mõttes isegi tänulik olema.”

Pigistasin Fede kätt ja naeratasin talle. „See oli kõige hirmuäratavam ooper, mida olen eales vaatamas käinud. Ent Morol olid kõige paremad istekohad. Vaieldamatult kõige paremad kohad.”

„Need on aga parimad, mida mina suudan pakkuda, caro. Kahjuks ei ole minul selliseid vahendeid nagu ühel korrumpeerunud kunstivargal.”

„Kõik on hästi,” laususin ma hajevil pilgul lage uurides. „Istekohad on lausa jumalikud.”

„Niisiis,” Fede vaikis hetke. „Täna õhtul siis ei olegi meil sinu lemmiklauljat.”

Raputasin pead. „Ta ei ole minu lemmiklaulja. Kaugel sellest. Aga … noh, ta on veneetslanna ja talle oleks see olnud tähtis esinemine. Monteverdi sünniaastapäeval. Mõistad?”

„Mõistan. Aga Isotta Baldan on ju noor. Aega veel küll.”

„See pole sugugi nii kindel. Räägitakse, et ta olla oma häält kaotamas.”

„Kes räägivad?”

„Muusikaväljaanded.”

„Ja mida sina arvad?”

„Mida mina arvan?” Ilmselt kõlas mu hääles üllatus.

„Jah, mida sina arvad?”

Tajusin Fede hääles teatavat väljakutset. „Mina arvan, et on väga kurb, kui ma ei näe teda tippvormis. Isegi kui ta hääl pole enam see, mis oli. Ta on hea näitleja. Ja …”

Fede ei lausunud sõnagi, üksnes noogutas, nagu peaksin jätkama.

„... ja … noh, ta on väga kena.”

„Kena?” Fede üks kulm kerkis.

Loobusin teesklemisest. „Ilus,” sõnasin.

„Ilus küll, aga mitte usaldusväärne. Sellest poleks eales asja saanud, Nathan.” Avasin protestimiseks suu, aga Fede vaigistas mind. „Ma tegin nalja – jõuab ikka kohale või? Aga räägi nüüd Lockwoodist.”

„Lockwood. Thomas Joshua Lockwood, kui täpne olla. Mul on terve ports tema plaate. Ja mõned neist isegi koos Isotta Baldaniga. Keegi teine ei tunne Monteverdit paremini.”

„No näed siis. Vähemalt tema on kohal.”

„Ilmselt tühistab ka tema oma esinemise, arvestades, kuidas mul alati veab,” hädaldasin.

„Lõpeta otsekohe.”

Ma võtsin istet ja toetasin küünarnukid polsterdatud rõdurinnatisele. Silmitsesin roosakassinist lage pea kohal ja seejärel ümberkaudseid loože, mis juba täitusidki inimestega, ning tundsin, kuidas pinge õlgades järele annab. Tegemist

oli ilusa, võltsi, ebatäiusliku klantspildiga. See ei lugenud. Isotta Baldaniga või ilma temata. Algab „Poppea” etendus Claudio Monteverdi 450. sünniaastapäeval Thomas Joshua Lockwoodi dirigeerimisel. Ma naeratasin ja kummardusin hoolikamalt publikut uurima. Seejärel pöördusin ma Fede poole.

„Varemalt oli Lockwood lausa koletis. Ma nägin teda korra Ühendkuningriigis. Cardiffis St David’s Hallis. Olime mõlemad siis mõistagi nooremad. Ainult et mina sõitsin Aberystwythist kohale bussiga, tema aga sõidutati sinna lennuki või autoga, ma täpselt ei tea. Igal juhul dirigeeris ta Walesi Rahvusooperis „Võluflööti”. Ja see oli parim etendus, mida olen eales näinud, kusjuures ma isegi ei armasta Mozartit eriti. See oli üks erakordseid õhtuid, mil ma pidevalt kella vaadates rahustasin end mõttega, et etendus kestab veel tükk aega. Seetõttu ma pärast etendust lavaukse juurde passima jäingi. Mul ei olnud kaasas ühtki asja, mille peale autogrammi võtta. Tõesõna, mitte kui midagi. Mitte ühtki CD-d ega midagi. Küllap mul etenduse kavaleht ikka oli, aga asi ei olnud ju autogrammis. Ma lihtsalt tahtsin teda tänada ja siis …”

„Ja siis?”

„Lockwood lihtsalt tõukas mu eemale. Ei usu, et ta sihilikult tahtis olla häbematu. Ta lihtsalt ei hoolinud, et ma seal seisin. Nagu väikesed inimesed ei lähekski talle korda. Trügis meist mööda oma autosse.”

„Seega siis ebameeldiv inimene?”

Noogutasin pead. „Tollal küll. Tema kohta liikus jubedaid jutte. Et teda lausa massiliselt vihatakse. Lockwood oli nii mõjuvõimas, et võis inimese karjäärile aluse panna või selle hävitada. Ja siis …”

„Ja siis?”

„Lockwood otsekui muutus. Nüüd olevat ta suisa nunnu. Ma ei tea miks. Nagu ütlesin, ei ole ma muusikaajakirjade sisuga kursis. Tss, sealt ta tulebki.”

Orkester – laval, mitte orkestriaugus – oli pillide häälestamise lõpetanud ja Thomas Joshua Lockwood kõndis lavale. Ta oli jäänud vanemaks sellest ajast, kui teda viimati nägin. Ta juuksed olid hõrenenud ja näojooned lõtvunud. Varem oli ta välimus olnud range ja askeetlik, nüüd aga sarnanes ta sõbraliku ja heas toitumuses öökulliga. Ta kandis tumerohelist sametist kuube, mille alt paistsid volangidega särgi kätiseid, jättes temast pensionil oleva spiooni mulje.

Muusikud alustasid prelüüdi ja ma taipasin, kuidas oli lavastus planeeritud. Selle asemel et paigutada muusikud lavaauku ja lauljad lavale, pandi nad koos lavale. Võib-olla vihjas see muusika ja sõna koostoimele lüürilises teatris. Või oli see lihtsalt veidi odavam. See ei omanud tähtsust.

Saatus, Voorus ja Armastus ilmusid lava ette, vaieldes selle üle, kes neist kõige rohkem inimeste elu mõjutab. Mulle meeldinuks uskuda, et see on Armastus. Olin ka valmis, et selleks on Saatus. Loomulikult lootsin ma, et see ei ole Voorus.

Kolm jumalannat lahkusid lavalt, et anda teed Ottonele, kes kurtis oma õnnetu armastuse üle truudusetu Poppea vastu. Küllaltki hästi lauldud ja näideldud, paraku mitte nii hästi, et takistada mind programmist artisti nime otsimast. Keda ma aga väga näha tahtsin, et teda Baldaniga võrrelda, oli Poppea. Endalegi üllatuseks läksid mu mõtted laval toimuva juurest uitama.

Vaatasin publiku hulgas ringi. Otse loomulikult oli saal viimse kohani välja müüdud. Ma vaatasin parterisse ja kadestasin seal istujaid nende ideaalse vaate pärast. Olgu loož nii hea kui tahes, on vaade lavale eranditult alati – vähemalt külgedelt – rikutud, kuna parema ülevaate saamiseks tuli kael õieli ajada. Seetõttu lõppeski mõni Wagneri õhtu pahatihti kange kaelaga.

Püüdsin tähelepanu taas lavale suunata, ent publikuga tundus midagi viltu olevat. Pilgul ringi käia lastes ei saanud ma asjale kohe pihta, ent äkitsi taipasin. Vastasloožis ei olnud

mitte kedagi. Vaatasin veel üks kord. Mu pilk ei haaranud ühtki teist vaba istekohta ja just seetõttu torkaski tühi loož silma nagu puuduv hammas. Neli segamatu vaatega ideaalset istekohta. Mõlgutasin mõttes, kui palju kordi olin ma püüdnud raha kokku kraapida, et mõnd piiratud vaateväljaga piletit muretseda, ja kui palju kordi olin ma istunud lausa nina vastu sammast. Seejärel läks mu mõte sellele, kui palju raha oli Fede piletite eest välja käinud, ja tundsin süümekat, et ma polnud seda üldse hinnanud. Võtsin Fede käe oma pihku, pigistasin seda ja viisin tähelepanu tagasi lavale. Nero osa laulis ilusa hääle ja – mis sama tähtis – erakordselt räpase ja higise olekuga kontratenor. Nero ei küündinud väljanägemiselt kuidagi endast noorema ja seksikama Poppeani, ent selle puuduse korvas mehe karisma. Heitsin korraks pilgu programmile, kissitades hämaras silmi, et tulevase Rooma imperatrice’i* rolli laulva näitleja nime välja lugeda. Sartorelli. Maria Giulia Sartorelli. Väga kaunis. Meeldiv hääl. Hea näitlejanna. Igas mõttes suurepärane, aga ikkagi – ta ei olnud Isotta Baldan. Püüdsin ohet maha suruda. Sellest pole lugu, sisendasin endale. Tegelikult oli küll. Õige pisut. Aga ma ei kavatsenud seda Federicale mainida. Oli nii meeldiv üllatus, kui Fede teatas, kuhu me läheme, ja ma ei hakka seda ära rikkuma. Sellegipoolest tundsin ma jälle, kuidas mu mõtted kohati uitama lähevad.

Koridorist vilksatas vastaslooži korraks valgusvihk. Hilinejad. Kaks inimest, kellest üks kandis kübarat ja pikka mantlit või keepi. Imelik, et esimese rea asemel istusid nad looži tagumisse ritta, kust vaade on palju piiratum. Küllap siis ootasid oma sõpru. Väga õilis tegu jätta parimad istmed endale haaramata, mõtlesin.

Laval olid Seneca ja Nero pistodad välja tõmmanud, stsenaarium tüüris eaka mõttetarga saatusliku lõpu poole. Raputasin vihaselt pead. Raiskasin oma õhtut. Federica puudutas * keisrinna (it)

mu põske ja vaatas mulle küsivalt otsa. Naeratasin talle vastuseks. Olin otsustanud õhtut nautida, kasvõi Federica pärast.

Jõudsime esimese vaatuse lõppu. Ja kuigi siiani polnud õhtu olnud nii ideaalne, nagu olin lootnud, oli see ikkagi oivaline. Tuled ei süttinud, nagu võinuks oodata, teatrisaal jäigi hämaraks. Istusime poolpimedas, kui lauljad, muusikud ja lõpuks ka Lockwood lavalt lahkuma hakkasid.

Kostis hädine aplaus, ent Lockwood pöördus saali poole ja tõstis publiku rahustamiseks ja vaigistamiseks käed. Ma polnud küll kindel, ent mulle tundus, et ta võis isegi mokaotsast naeratada. Endine Lockwood oleks raevukalt reageerinud millelegi nii barbaarsele nagu aplaus, mis tema väikest coup de théâtre’it* rikub. Praegune Lockwood ei teinud muud, kui vaid viipas kergelt nagu eakas algklassiõpetaja, kes ülemeelikut lemmikklassi korrale kutsub.

Lockwood kummardas puiselt – seekord naeratust teesklemata – ja hakkas lavalt lahkuma. Siis ta peatus ja vaatas korraks publikut. Ei, enamgi veel. Ta uuris üksisilmi meie vastaslooži. Seejärel tõmbas ta pead vangutades käega üle lauba ja kõndis lava taha.

Kobasin pintsakutaskus binoklit. Olin selle massiivse ja raske binokli ostnud aastaid tagasi Venemaal puhkusereisil viibides ja selle kaal tähendas minu arust seda, et binokkel oli rangelt mõeldud vaid Nõukogude armees kasutamiseks. Võtsin binokli alati teatrisse kaasa, ent vaadanud polnud ma sellega kunagi. Binoklit vastaslooži suunates sättisin fookust paremaks.

Mantlis või keebis ja kübaras kuju looži tagumises otsas oli püsti tõusnud ja parema käe üles tõstnud. Ta hoidis midagi käes – võib-olla ümbrikku või raamatut –, mis loperdas kergelt ühelt küljelt teisele. Ma reguleerisin binoklit, et paremini näha, ja võpatasin. Selles näos oli midagi õõvastavat, midagi groteskset.

* teatrietendus (pr)

„Mis lahti on, Nathan?”

„Mitte midagi.” Ma keerasin taas binoklinuppu, ent kuju oli juba kadunud. Polnud näha midagi peale ristkülikukujulise valguslaigu looži ukse taga koridoris. Vaatasin uuesti lavale, aga Lockwoodi polnud enam kusagil näha.