siilide
PÄRAST TOLPANSALMIT surub tuul paati vastaskalda poole ja poiss peab õige kursi hoidmiseks vaeva nägema. Vaatan tema käsi, aerude ümber põimunud lapsesõrmi. Seljas sõjast saadud mundrikuub, isalt päritud, nokkmüts kuklasse lükatud, saapad viksimata. Midagi tema olemuses meenutab mulle sind, Niilo. Ma ei oska öelda, mis. Te ei ole ühte nägu, ka olek on teine. Ehk on see väikese poisi kangekaelne visadus. Kas sina olid samasugune, trotsi täis ja eneses kindel ka üle jõu käiva ülesande ees? Poiss võib olla vanem, kui alguses arvasin, mitte enam laps, aga mitte veel ka noor mees. Kolmteist, võib-olla. Kõige rohkem neliteist. Napp toit ei lase külarahval kasvada. Paat on kipakas ja kui me hakkame järve keskele jõudma, õgvendab poiss kurssi. „Kas siin mõla on?” küsin. „Võiksin tüürida.” Ta ei vasta, raputab ainult pead ja võtab Raatesalmi asemel suuna Porosalmile. Lihased on nüüd soojad ja ta on aerudega rütmi leidnud. Higi niisutab oimukohtadel juukseid ja nõrgub alla lõuale, tilgub mundrikuue rinnaesisele ja imbub kangasse. Kas ta jaksab lõpuni? Vesi kannab kirikukülast naelutamise hääli, aga iga aeru tõmbega kostavad need kaugemalt. Mustunud korstnaid enam ei paista, järve kallastel pole enam näha ka ehitusplatse. Varsti ümbritseb meid vaikus. Ainult tuul kahiseb kaldapuudes ja aerud kolisevad tullides.
Ma olen alati elanud inimeste keskel, ühena teiste seas. Lapsena keset küla, seminari ajal Raahes Kauppakatul ja õpetajana töötades alati vallasüdame koolides. Olen pärast õppetunde käinud läbi omasarnastega, juhatanud kirikukoore ja vallamajades protokolle 14