PÄRAST TOLPANSALMIT surub tuul paati vastaskalda poole ja poiss peab õige kursi hoidmiseks vaeva nägema. Vaatan tema käsi, aerude ümber põimunud lapsesõrmi. Seljas sõjast saadud mundrikuub, isalt päritud, nokkmüts kuklasse lükatud, saapad viksimata. Midagi tema olemuses meenutab mulle sind, Niilo. Ma ei oska öelda, mis. Te ei ole ühte nägu, ka olek on teine. Ehk on see väikese poisi kangekaelne visadus. Kas sina olid samasugune, trotsi täis ja eneses kindel ka üle jõu käiva ülesande ees? Poiss võib olla vanem, kui alguses arvasin, mitte enam laps, aga mitte veel ka noor mees. Kolmteist, võib-olla. Kõige rohkem neliteist. Napp toit ei lase külarahval kasvada.
Paat on kipakas ja kui me hakkame järve keskele jõudma, õgvendab poiss kurssi.
„Kas siin mõla on?” küsin. „Võiksin tüürida.”
Ta ei vasta, raputab ainult pead ja võtab Raatesalmi asemel suuna Porosalmile. Lihased on nüüd soojad ja ta on aerudega rütmi leidnud. Higi niisutab oimukohtadel juukseid ja nõrgub alla lõuale, tilgub mundrikuue rinnaesisele ja imbub kangasse. Kas ta jaksab lõpuni?
Vesi kannab kirikukülast naelutamise hääli, aga iga aerutõmbega kostavad need kaugemalt. Mustunud korstnaid enam ei paista, järve kallastel pole enam näha ka ehitusplatse. Varsti ümbritseb meid vaikus. Ainult tuul kahiseb kaldapuudes ja aerud kolisevad tullides.
Ma olen alati elanud inimeste keskel, ühena teiste seas. Lapsena keset küla, seminari ajal Raahes Kauppakatul ja õpetajana töötades alati vallasüdame koolides. Olen pärast õppetunde käinud läbi omasarnastega, juhatanud kirikukoore ja vallamajades protokolle
puhtaks kirjutanud. Praegu rebib paadi iga jõnksatus mind inimeste seast eemale ja kannab tumedatesse metsadesse, kuhu pääseb suvel ainult paadiga ja talvel suuskadega. Piiri äärde, koolimajja, kuhu ei vii isegi teed.
Ja kunagi ei ole ma elanud üksinda, ei ole isegi olnud kooli ainus õpetaja, alati on päeval olnud minu kõrval teine klassiruum ja seal teine õpetaja. Teine täiskasvanu, kellega õhtuti vestelda. Ka viimasel korral vähemalt Elias. Praegu olen teel lühendatud õppeaja ja üheainsa õpetajaga algkooli, kus nooremad lapsed käivad kohal ainult kuus nädalat sügisel ja kuus kevadel, ülejäänud aja ainult pool päeva laupäeviti. Sel ajal on vanemad lapsed kodus, abiks sügisesel saagikoristusel ja kevadistel külvidel. Südatalve istuvad suured koolis ja väiksed astuvad läbi ainult laupäeviti.
Seesugune süsteem on mulle võõras. Liitklasse on olnud ja nendegagi oli palju tööd. Nüüd siis istub pinkides lapsi koguni kuuest klassist. Sellist tööd ei oleks küll tahtnud, aga tuli võtta, mis saada oli. Õnneks on vähemalt õpetaja eluruum klassiga samal korrusel.
Paat istub sügaval vees, kuigi jaksasin asjadest kaasa võtta ainult kõige olulisema. Osa jäi Salli õuele, üks vineerkast vist postkontori ette. Oleks pidanud poisile ütlema, et ta selle sealt ära tooks, aga ei taibanud. Kastil on küll nimi peal, aga leidja toimetab selle kindlasti Sallile ja tema eitab hiljem, et on midagi üldse vastu võtnud. Trambib salaja sügavale prügihunnikusse.
Lasen istmelaua äärest lahti ning pigistan sõrmi rusikasse ja sirutan uuesti välja. Just praegu ei tahaks Salli peale mõtelda. Selleks on aega terve pikk talv. Poiss jälgib minu käsi, aga pöörab pilgu ära, kui näeb, et ma märkasin. Siin me istume, kaks inimest nii lähedal teineteisele, et ulatuksime puudutama, aga kumbki püüab teha nägu, nagu oleks ta paadis üksi.
„Kunagi enne sõdu sõitis neil järvedel koguni aurulaev,” ütlen, et midagi öelda.
Poiss haarab minu algatusest õhinal kinni.
„Ema on sellest kunagi rääkinud. Läks Sossonniemile ja Heikkilässe.”
„Sama teed mis meiegi.”
„Sama jah.”
Poiss tõmbab aerudega hoogsalt läbi vee ja naeratab. Nüüd oleme teineteisele nähtavad. Ka tuul on vaibunud.
„Ma olen korra sellega sõitnud,” ütlen.
„Kas oli uhke?”
Joonistan kätega pilti nagu klassitahvlile.
„Ega ta suur ei olnud, pidi ju väinadest läbi mahtuma, aga pikk oli küll. Reisijate kohal oli plekist katus ja selle keskelt läks läbi must läikiv korsten. Tagapool oli vist väike kajut.”
Poiss silmitseb mind nagu iidset mälestist Egiptuse vaaraode ajast ja noogutab. Siis keskendub sõudma meid läbi väina järgmisele järvele ja me oleme jälle kumbki vaikides oma maailmas.
Muojärve keskel ei ole päikese eest pääsu. Keeran kübara serva valguse ette varjuks ja otsin käsivarte katmiseks käteräti, aga see ei aita. Sapp tõuseb suhu ja ma püüan pead paigal hoida. Eredus teeb silmadele haiget ja ma panen need kinni.
Käsi sirutub trepi ülemise mademe poole. Peo peale! Käsi kerkib, tõuseb pea taha. Kogub sealt jõudu, kihutab hooga tagasi ja otse vastu põske. Ära valeta. Katsun püsti tõusta, aga käsi tõuseb uuesti, võtab hoogu ja tabab kõrva, huuli, pealage. Löögid vormivad mind, nii nagu puusepa peitel sunnib puitu soovitud kuju võtma.
Püüan Sallist mööda pääseda. Tema karjub, et luges lehest, kui palju vallavolikogu õpetajatele maksab. Tõstan käed pea ette kaitseks. Me oleme ühepikkused, kuigi mina seisan mitu astet allpool. Salli küünitab ettepoole ja tema nägu on päris minu oma vastas. Ääremaade lisatasud! Tavalised inimesed ei oska seda uneski näha! Ta võtab põlletaskust võtme ja raputab seda minu silmade ees.
Salli näoilme on tuttav, see, kuidas ta nina kaudu sisse hingab ja hinge kinni hoiab. Tema pilk on süsimust. Oleks pidanud ettevaatlikum olema, oleks pidanud eemale hoidma, ringi minema.
Oma süü, et lugesin õe liigutuste märke liiga hilja. Püüan oma toa võtmest kinni saada, aga käsi tõuseb veel ühe korra üles nagu vibu, sõrmed tõmbuvad kõvasti ümber võtme. Mind sa ei puutu!
Salli pöörab end küliti, vaatab veel korraks oma rusikat ja saadab selle teele.
Ma ei saa aru, kus ma olen. Maailm on hägune. Katsun püsti tõusta, aga maapind kõigub jalge all. Mul on palav. Okse tõuseb suhu.
„Ei tohi püsti tõusta!”
Käed haaravad mu kleidist, püüavad mind alla tirida. Tirin neid enda küljest lahti, enne kui nad mu kaasa veavad.
„Rahunege nüüd!”
Kas see on Eila? Aita mind püsti. Ma ei punni vastu, vaid lasen kätel juhtida. Need vajutavad mu istuma. Pingi vastas tundub kleit märg. Kas ma tegin alla?
Kui ma pilku pööran, näen natuke aega kõike kahekordselt.
Kaks sõudjat, neli aeru, kaks vastaskallast. Silmad liiguksid otsekui kumbki ise rütmis ja üks saaks asjadest kiiremini aru kui teine. Püüan pilku paigal hoida. Sõudjapoiss piidleb mind hirmunult. Ta on aerud lahti lasknud ja hoiab mul kätest kinni.
„Paat läheb niimoodi ümber,” hoiatab ta vaiksel häälel.
„Jäin vist magama.”
Poiss võtab aerud ja surub need uuesti vette.
„Vabandust,” ütlen, ja poiss noogutab napilt.
Ta hakkab jälle sõudma, aga jälgib altkulmu minu liigutusi. Püüan lahti tulnud tekki paremini kokku rullida ja toetan vastu pampu, et see püsti püsiks. Pilliroog järve kaldal lõhnab muda järele. Järveäärses pajustikus on näha juba kollaseid lehti.
Päike kõrvetab endiselt. Lehvitan endale padjakotiga tuult, aga sellest pole abi. Kastan koti järve ja pühin sellega otsaesist, kaela. Sellest hakkab natuke kergem. Surun koti tervenisti vee alla ja lasen natuke aega liguneda, keeran siis ümber pea nagu märja krooni. Poiss vaatab, kuidas nägu mööda alla nirisev vesi mu kleidiesise
märjaks teeb, ega tea, mida oma reisijast arvata. Tõmban suunurgad alla ja noogutan talle väärikalt nagu kuninganna. Ta turtsatab. Lehvitan käeselga keerutades nagu kuningliku pere liikmed ringvaadetes ja tema naerab.
Sõit kestab kaua. Aeg-ajalt sõuame üle lagedate järveselgade ja mina ujutan sügavike jahedates vetes oma käsi, aeg-ajalt sikutame kahekesi paati läbi kahte järve ühendava madala renni. Järveäärses rohus lõhnab juba sügis.
Vesi libiseb sõrmede vahelt läbi ja peseb ennelõuna maha. Sulen silmad, kallutan pea tagasi ja lasen sügispäikesel näkku paista. Tullide heli kandub üle veepinna ja hingamine rahuneb iga tõmbega. Väsimus voogab kehasse. Suvine palavus on viimaks möödas ja ees on pikk üksildane talv piiriäärses koolis. Enam ei ähvarda mind miski. Silmalaud on rasked. Seda ma tean, et pärast tänavust suve saab minu tervis olema halb. Kõik toimub viivitusega. Sümptomid tulevad siis, kui on aega neid vastu võtta. Püüan silmi pilgutamisega lahti hoida, näha midagi, kasvõi vastaskallast. Kardan juba praegu seda, kui viletsaks minu seisund läheb.
Keegi ei tule elust tervena välja. Ainuke, mis võib üllatada, on see, mil moel keegi katki läheb.
„KAS TE olete joonud?”
Mehe hääl kostab selja tagant. Püüan sundida silmi end fookusesse seadma, aga ei ole jõudu. Ma ei mäleta, mis juhtus. Mõtted on ähmased. Laud tahavad uuesti kinni vajuda. Püüan aru saada, mis asendis ma olen. Minu ees on järveselg, mis ulatub alt üles.
Kas ma olen pikali?
„Kas te kuulete?”
Surun käed vastu maad ja pööran ülakeha kõneleja poole. Nõlvakul jässaka männi varjus seisab halli kuuega mees. Ta vaatab hindavalt allapoole.
„Teie olete kindlasti Suorajärvi Elna.”
Sikutan kleiti sirgemaks ja katsun põlvedele tõusta.
„Ma ei joo vägijooke.”
Istun peeneteralise liivaga kaetud maalapil. Reisikraam on tõstetud minu jalgade ümber virnadesse. Riietesse on imbunud järveranna niiskust. Päike on vajunud puulatvade kõrgusele. Jalad on nagu tina täis, käes rasked. Annan kaelalihastele käsu pead tõsta, kamandan käed maapinnast tuge otsima. Läheb aega, enne kui nad jaksavad sõna kuulata. Ajan end aeglaselt istukile. Kus ma üldse olen?
Mulle meenub halb enesetunne, järvel valitsenud palavus. Väsimus, mis surus alguses istuma ja seejärel pikali. Kaldal kasvava sambla leevendav jahedus. Sõudjat ei paista, ega paati. Loodetavasti jõuab poiss ööseks koju tagasi. Kas ma ikka maksin talle? Pigistan sõrmi rusikasse ja tagasi. Käed ei ole tundetud, see on hea. Liigutan jalalabasid.
„Teie tervis ei ole korras,” nendib mees.
Ta istub maha ja vaatab, kuidas ma püüan püsti tõusta.
„Minu tervis ei ole teie asi.”
Kuhupoole ma peaksin siit minema? Püüan näha, kas kaldanõlva taga on hooneid. Pead kallutada on valus ja rasked lained löövad läbi aju. Siin on ilmselt paadisadam, kuigi silda ei ole ehitatud. Kõrgemal peab midagi olema. Poiss ei oleks ju mind ometi poolele teele jätnud. Mees pöördub, et uurida, mida ma vaatan, ja põrnitseb siis edasi.
„Te ei rääkinud oma halvast seisukorrast, kui kohta küsisite,” ütleb ta.
Mees silmitseb mind, otsekui tahaks näha, kuidas sõnad mõjuvad. Istub ilmselt kooli hoolekogus. Ta on nagu metsloom, kes tahab teada oma kohta, olla tugevam. Kohalik peremees, harjunud rääbiseid rookima ja vilja peksma, aga pärast seda, kui hoolekogusse valiti, vaatab teisi nagu papp kantsli kõrgustest. Näeb jumalakartlik välja. Siin kõndudes usutakse otra ja karmi käega Jumalat.
Temasuguseid on ennegi nähtud. Meesõpetaja võtavad nad õieli käega vastu, aga õpetajannasid püüavad oma tahtele allutada nagu nõrgemaid kargavad koerad. Saan viimaks jalule. Ka peremees tõuseb püsti. Pööran ümber ja vaatan talle otse silma. Olen temast pea jagu pikem.
„See oli enne suve. Praegu on suvi ja asjad teisiti.”
„Ah soo. Või sedasi.”
„Ja tõendis on minu tervislikku seisundit mainitud. Te ei saa öelda, et ei teadnud.”
Mees satub segadusse. Mõtleb, et vana naine võiks oma kohta teada. Ja eks ma teangi.
Ära ajada mind ei saa, sest asjad on kokku lepitud ja õpetaja kooli kohale sõidutatud. Ja mis tal ka muidu üle jääks, kui pädevatest õpetajatest on kogu maal karjuv puudus. Sõda võttis mehed ja vilets palk peletas naised. Milleks kiduda kutsumust järgides, kui igal pool on töötegijatest puudus? Hoolekogu võib endale õnne soovida, et suutis leida seminaris käinud õpetaja ega pidanud kirikukülast kohatäitjaks
meelitama ükskõik millist tööta poisinolki. Peremehed teavad haritud õpetaja hinda, aga ei mõista tema väärtust. Kogemusteta nolgid ei saa lapsi lugema enne kui ehk alles kolmandas klassis. Seda too mees teab ega ütle seepärast midagi. Ja samas aiman ma, et kevadel saab töö otsa, jääb seegi ainult aastaseks lepinguks.
Parema meelega võtaksid nad mehi, ükskõik missugused nood ka poleks. Täpselt nagu Jyrkkävaara koolis, kus Elias sai minuga ühel ajal õpetajakoha. Sõjas läbi põlenud mees, rahutult ringi vahtiv ja kartlik. Jõi õhtud otsa viina ega leidnud õpilastega ühist keelt.
Korraldas võimlemistunnis rividrilli ja karjus klassis nii, et väiksemad kartsid. Ma kuulasin alati, millal kõrvalklassist hakkas kostma laste nuttu, ja jooksin oma tunnist Eliase õpilasi vaigistama. Meelitasin mehe õue värsket õhku hingama ja end koguma. Ta jäi iga kord nõusse, kõndis laste poole vaatamata trepi peale istuma ja mina küsisin esimese pingi õpilastelt, mis aine oli õpetajal pooleli jäänud. Leiutasin kiiresti mõne ülesande ja jätsin klassiuksed koridori lahti, et laste lärmi kuulda.
Kui langenute kohti täideti, võis Elias jääda, isamaa eest võidelnud mees, aga minu koht kuulutati uuesti täidetavaks. Küllap tahtsid nooremat ja leplikumat. Loodetavasti leidsid sellise õpetaja, kes oskab ühtlasi naaberklassi hirmuärevil mehe tema oma pea seest suurtükitule alt välja meelitada ja saata trepi peale istuma.
Peremees leiab ilmselt, et jõukatsumine jäi viiki, sest ta tõuseb ja läheb nõlvast alla järve äärde. Asib otsekui lepitust otsides ühe vineerkasti sülle, astub siis suure sammuga tagasi üles. Võtan kaltsuvaiba kaenlasse ja katsun järele jõuda.
Liikumine edeneb aeglaselt. Jätan vaiba heaga keset nõlva ja keskendun ronimisele. Nõlv ei ole järsk, hoopis kõndija on nõrk. Peremees ei märka, kuidas ma männitüvedelt tuge otsin ja ennast noorte kuusenääpsude abiga ülespoole sikutan. Tema keskendub sellele, et kõndida kaks sammu naisterahvast eespool, nii nagu usklikule mehele paslik. Varsti ta siiski kuuleb, et ma jään maha, ja pöördub ootama.
„Kas teist on töötegijat? Te ei saa ju isegi hingata.”
„Küllap mul hing sees on.”
„Teisigi tahtjaid oleks olnud,” ütleb ta.
Ta valetab.
„Ka minul oleks olnud teisi koole, kust tööd saada,” valetan vastu.
Peremees ootab, kuni ma tema kõrvale jõuan, ja vangutab pead.
„Teid lausa soovitati meile.”
Ma ei vasta midagi. Seda tüli pole mulle vaja.
Samblakattest on end välja surunud männiseened. Nende kübaratele on jäänud okkaid. Kui ma mäeseljale jõuan, kipub hing uuesti kinni jääma.
„Te ei mõtle seda ometi tõsiselt!”
Pöördun peremehele otsa vaatama, aga ei tundu, et ta nalja teeks. Künkanõlval seisab väike madal hoone, hall nagu mees isegi.
„Mis viga?”
„See on ju barakk.”
Mees vaatab koolimaja, nagu märkaks seda alles nüüd.
„See on Niemi kool.”
Hoone on sama suur nagu puukuur. Kaks akent otsaseinas ja kolm külje peal. Kaks korstnat, üks plekist, teine valgetest tsementtellistest. Vihmavesi on laudvoodri alumise serva roheliseks värvinud. Eemalt paistab paar murenenud vundamenti. Ilmselt seisis neid barakke siin rohkem kui üks ja allesjäänu oli neist kõige väiksem. Võib-olla sakslaste ehitatud, jätkusõja ajast?
„Teile ei tulnud vist pähe kuulutuses ära märkida, et koolimaja asemel on poolpehkinud barakk?”
„See jäi sõjas maha põletamata. Juba teist aastat kõlbab väga hästi.”
„Lastele ju kõlbab kõik. Nemad ehitavad ju metsas onnegi. Küsimus on selles, mida neile tahetakse pakkuda.”
Mees paistab oma kooli pärast solvuvat. Ta paneb vineerkasti ukse kõrvale maha ja pöördub minu poole, nagu tahaks õpetada.
„Tähtis pole see, mismoodi maja välja näeb, vaid see, mida sees tehakse.”
Selles lahingus tunnen ma end kindlalt.
„Lihtne öelda, kui ise siin ei tööta. Meist kahest olen mina see, kes peab püüdma siin hakkama saada.”
Esimest korda hakkab mehe kindlus murenema. Püüan ta pilku, vaatan ainiti silma.
„Ja siia oli siis palju tahtjaid? Kui mitu neid oli?”
Peremees viipab õue teise otsa poole.
„Sinna ehitatakse juba uut.”
Teisel pool käimlaid, madalale mäeseljale on valatud suure hoone vundament.
„Järgmisel sügisel on meil uus koolimaja.”
Mees läheb elevile, mõõdab pika sammuga kanarbikku kasvanud nõlva ja joonistab kätega õhku hoone piirjooni.
„Siitkaudu sisse ja seal kaks klassituba. Seal teine sissekäik ja seal üks korter õpetajale, teine naisõpetajale. Siia otsa tuleb veel kogunisti kooliköök.”
„Peabki tulema. Seaduse järgi peab see nüüd igal pool olema.”
„Sokli said just valmis ja esmaspäeval hakkavad sõrestikku püsti panema, nii palju kui enne lume tulekut jõuavad. Kui üle Varisjõe silla valmis saavad, lükatakse tee ka sisse. Siis alles läheb lahti, kui ei pea kõike paadiga tooma.”
Silmitsen raketiselaudade sisse kuivanud tsementi. Kas järgmine sügis käib ka minu kohta?
Barakk on seest sama pehkinud nagu väljast. Korstnajala praost voolanud vesi on joonistanud triipe lae valgeks värvitud vineertahvlitele. Klassitahvel mullitab. Kõige kohal heljub pehkiva puidu imal lõhn. Mees oli äsja oma uuest koolimajast säärases vaimustuses, et tunneb nüüd vaatepildi pärast silmnähtavalt piinlikkust.
„See siin on mõistagi ajutine. On vähemalt midagigi, mis sõjas maha ei põlenud.”
„Jah. Sõda võttis kõik.”
Ma ei saa teisiti, kui pean mõtlema sinule, Niilo. Pildid sinust kerkivad pinnale, aga ma surun need tagasi. Ma ei taha näha sinu randmeid kinni hoidvaid rihmu, sinu lahinguid kartvaid silmi.
Mees avab kitsa ukse õpetajalaua kõrval, mis viib õpetaja korterisse. Piit on nii madalal, et peab kummarduma. Pärastlõunane päike on toa kuumaks kütnud, soe õhk lööb näkku. Tuba on nii kitsuke, et ma ei oska enam muud kui naerda. Kunagi, endise rahu ajal oli mul õpetajanna koht, oli lisaks palgale korter, kus elutuba, magamiskamber ja köök, olid kõrvalhooned ja saunad, olid niidud ja põllud, mida harida. Raha jätkus isegi tüdruku palkamiseks. Nüüd, pärast uut rahu seisan mäeseljale pedajate alla püstitatud barakis, kuhu ei vii veel isegi teed, ja vaatan seda ainsat armetut tuba, kuhu laud mahub hädavaevu sängi kõrvale ning kus köögi aset täidab keeduplaat Porin Matti* ahjul. Ukse kõrval seisab tünn lambiõliga, laes ripub Petromaxi petrooleumilamp. Raudvoodile on unustatud vana madrats. Kuigi kõigil on kitsas käes, pole ime, et keegi õpetajaks ei hakka. Miski ei ole nii, nagu peaks, ei kooliruumid ega korter. Barakki ei ole isegi elektrit veetud, aga seda ei lubatud vist ka Opettajain lehtis ilmunud kuulutuses.
„Teie olete siin see, kes on eksitavat informatsiooni jaganud,” ütlen. „Siin pole ju mitte midagi.”
„Karjamaa on. Muidu makstakse kõik ainelised soodustused rahas.”
„Milleks mulle karjamaa, kui pole lauta?”
„Olemas ta igatahes on.”
„Peab vist karjamaalt heina niitma ja pliidi peal praadima, sest korralikku ahju ju ka ei ole.”
* Väike tellistest koldega teisaldatav ahi, mille südamiku ümber on teraskesta sisse valatud tulekindel mass. Need Poris valmistatud ahjud olid Soomes väga populaarsed sõjajärgsel ülesehitusperioodil, kuna võtavad vähe ruumi ja puid. Hiljem levis porinmatti kõnekeelde igasuguse sarnast tüüpi ahju üldnimetusena. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
Istun raudvoodi nurgale. Selle vedrud paistavad vajuvat põrandani välja. Pikk päev kirvendab kogu kehas. Mida siin üldse teha saab? Nood lühendatud õppeajaga algkoolid alustavad sügisel varem kui tavalised rahvakoolid, nii et veel oleks võimalik otsida tööd tavalistest koolidest. Seal saaks vähemalt seltsiks teise õpetaja. Koha otsimine võtab siiski kaua ja Salli juurde ei saa ma minna. Ei julge kirikukülla tagasi pöörduda, ei saa ega taha. Pealegi olen ju ka mina ise lepingule alla kirjutanud, kuigi sellest saaks vist välja keerutada.
Peremees läheb tagasi klassiruumi poolele. Teeb lahti seinakella klaasi ja keerab masinavärgi vedru üles.
„Kui õpetaja küpsetada tahab, on ta kindlasti teretulnud ükskõik millisesse majja, kus on juba ahi.”
Mõtlen, kuidas ma tassiksin leivaastjat läbi pohlametsade või jookseksin läbi paksu lume huntide eest pakku, seapraad kaenlas.
„Tänan, ei. Peab läbi ajama sellega, mis on.”
Tõusen voodilt ja lähen tagasi klassiruumi. Püüan leida õppevahendite kappi. Peremees kontrollib uuri pealt õiget aega ja liigutab seinakella seiereid.
„Kas õpetaja otsib midagi?”
„Kus on kõik õppevahendid? Seinatabelid ja raamatud ja vihikud ja muu.”
Peremees vaatab samuti ringi, nagu püüaks aidata. Osutab siis riiulile seinal.
„Seal igatahes on midagi.”
Riiulis on paar lugemikku ja pliiatsiteritaja, rohkem ei midagi.
„Aga kus on kõik õpikud? Kas ei ole veel kohale jõudnud?”
„Kas õpetaja siis tellis midagi?”
Pahameel hakkab rinnakorvis mullitama. Pööran end peremehe poole.
„Minu töö algas alles täna, aga teil on siin olnud kool ja koolis õpetaja kogu möödunud talve.”
„Siis pole tol õpetajal olnud meeles tellida.”
„Miks hoolekogu pole kontrollinud? See ei saa ometi kellelegi üllatusena tulla, et igal sügisel on raamatuid vaja.”
On näha, et peremees on küllalt saanud ja asutab minekule. Ta astub ukse poole.
„Hoolekogu toetab raamatute ostmist, kui toote ettepaneku kohe esimesele koosolekule,” ütleb ta ja võtab ukselingist. „Lastega võib esialgu kasvõi õues olla, ilmad on ju veel ilusad.”
Kui kaua raamatute muretsemine aega võtaks? Hoolekogu ei tule kokku enne kui nädala või kahe pärast. Seejärel läheb ettepanek ilmselt kirikukülla järgmise vallavolikogu koosolekule kinnitamiseks, sealt tellimus raamatukauplusse, kauplusest Helsingisse kirjastusse. Mul on kuus nädalat aega õpetada koolialustajad lugema, enne kui nad tagasi oma kodudesse lähevad ja tulevad seejärel kooli ainult paariks tunniks nädalas. Kui kaua läheb, enne kui raamatud on pakitud ja külasse toimetatud, kui kaua, enne kui sõna sellest minuni jõuab? Kui kaua, enne kui õnnestub lasta need kellelgi siia tuua? Kolm nädalat? Kuu? Kaks? Mida ma nii kaua väiksemate lastega peale hakkan? Taon nendega õues palli ja jutustan nädalate kaupa lugusid pohlalehtedest?
On tunne, nagu hingaksin läbi paksu kanga. Mingid õppevahendid peab siia saama.
„Kas koolimajas vähemalt post käib?” küsin.
„See tuuakse Varisjõe teisele kaldale. Keegi läheb alati järele ja toob kõige lähemasse majja. Seal võib siis vaatamas käia.”
Süda lööb kiiresti. Mina ei ole nagu raamatute noored õpetajannad, kes saavad koha lumevangis alpiküla mägikoolis ja tulevad suurepäraselt toime.
„Millega ma peaksin seal vaatamas käima?”
Ma ei ole mingi tindipiiga, ei väike Heidi ega isegi mitte Jane Eyre. Ma olen üksi jäetud vana naine keset metsa. Raamatute õpetajannade jaoks on äärmuslikud tingimused seiklus, millest tänu leidlikkusele auga välja tullakse, meie teiste jaoks tähendab see
väsitavat pingutust. Siin nõuab isegi kirjavahetus jalgsimatka, mis võib lõppeda halvasti. Keegi ei jaksa seigelda iga päev.
Toetan käed lähima koolipingi klapile ja püüan kopsudesse õhku tõmmata. Iiveldus voogab raskete lainetena minust läbi. Mees on juba uksel, aga peatub ja jääb vaatama. Suu avaneb nagu särjel, ta kavatseb midagi küsida või öelda või ette heita, aga ma palun Loojat, et ta oleks vait, jätaks kasvõi sel ainsal korral viimase sõna teisele ega päriks informatsiooni, millega tal pole niikuinii midagi peale hakata. Minu pea sees hõõguvad tulised söed.
Oksemaik tõuseb jälle kurku ja ma neelan seda alla. Mees piirdub peavangutusega.
„Vaatame, ehk mõni laps saab vähemalt kirjad tulles ära tuua,” ütleb ta. „Püüame.”
Ta lükkab ukse lahti ja läheb midagi lisamata. On tunne, et vajun kokku nagu maja, mille nurgakivid on tulvavesi minema uhtunud. Sulen silmad, sest nägemine teeb haiget.
Avan kraenööbi ja sunnin end hingama. Pea on raske, nagu oleks see ääreni täis päikesekuuma liiva. Mida ma peaksin tegema? Millest alustama? Võtan istet, aga tõusen püsti. Teen sammu, seisatan. Ma ei suuda ühestki toimetusest kinni hakata, midagi lõpuni teha. Kõik asjad, mis kunagi juhtunud on, tulvavad ühe korraga pähe.
Hakin mõttes kõik juhtunu väikesteks tükkideks nagu porgandid supi sisse. Uus kool. Puuduvad raamatud. Salli. Kodu. Jalad ja käed, tervis. Eraldi võetuna on iga asi arusaadav, mõnele oleks küllap üsna kerge lahendust leida. Ükshaaval saaksin need kõik korda aetud, ükshaaval tuleksin nendega vähemalt toime. Aga praegu, kui kõik tulevad korraga, ei oska ma nendega midagi peale hakata. Ja sina veel pealekauba, Niilo. Ma ei tea, mida ma sinuga teen. Mida sinuga saaks teha?
Janu on. Sees on umbne. Vaateväljas värelevad valged sõõrid, otsekui päikesesse vaadanud silmade mälestus valgusest. See on minu elu nullpunkt. Täna on see päev, see hetk, mille järel kõik
muutub teiseks, teistsuguseks, kinnitan ma endale. Kõik kustub ja algab uuesti.
Keha ei usu neid lubadusi. Minu sees tahaks nagu midagi lõhkeda. Baraki lõhnad, pehkivate seinte imal lehk, hiiremust seinaveertes, päikesest kuumaks köetud ruumi seisev soojus vajub mulle kaela. Värsket õhku on vaja. Pean õue saama.
Trepil silitab nägu värske tuulehoog. Olen asjad järve äärde unustanud. Vineer- ja pappkastid imavad põhjadesse niiskust, nii et lagunevad laiali või igal juhul punduvad. Kui kannaks need kõigepealt sisse ja mõtleks alles siis, kuidas elu korda seada? Astun üle õue paadisadama poole. Hakatuseks sikutan kõrgemale poolde nõlva jäänud, kaldast alla triibuliseks teeks rullunud kaltsuvaiba. Seejärel lähen liivast jalgrada mööda alla järve äärde, kuhu sõudja on minu kraami virna ladunud. Tassin asju ühe kasti kaupa poolele teele, siis lähen tagasi teise ja kolmanda järele.
Saan osa asju nõlvast üles, mõned jaksan viia barakini. Osa jääb tee peale, kui pöördun tagasi uue koorma järele. Sikutan pakitud voodilinu ja kotti suletekiga üles, kannan kübarakartongi ja madratsit, tassin laudlinu ja kasti konservpurkidega edasi nagu pritsimehed ahelikus veeämbreid, aga selle aheliku ainus lüli olen mina. Higistan kleidiselja märjaks. Põsed hõõguvad, õhku ei taha jätkuda. Ei jää muud üle, kui alla anda: ma ei jaksa mingil moel kõike ühe korraga nõlvast üles viia. Pärast peaks ju veel asjad oma kohale asetama, voodi üles tegema, toitu valmistama. Ja hiljem kõik muu, suuremad asjad. Kuidas korraldada õppetöö? Peab jõudma mõtelda, mida ma saan muuta ja mida mitte.
Jälle hakkab hinge matma. Otsekui haaraksid suured käed mu südamest ja pigistaksid seda kõvasti pihkude vahel. Pean rahunema, hoogu maha võtma, silmitsema hetke tumesinist järve. Pean leidma jahedama koha.
Kisun riideid seljast. Korraks mõtlen, et mis siis, kui keegi juhtub tulema ja näeb, kuidas uus õpetaja esimese asjana end alasti võtab.
Aga mis tähtsust sel on? Siin ei ole mind kusagilt näha. Ja kui olekski, ei jaksaks ma selle peale mõtelda. Voldin rõivad vineerkasti peale kokku ja kahlan vette. Kalda ääres on pärast rohtukasvanud põndakut ilus sile liivapõhi. Liiv on jalgade all pehme. Kõnnin sügavamale ja lasen vee külmusel end lohutada. Lasen maailmast lahti ja libisen vee alla. Vesi on tume ja vetikad silitavad sääri. Külm vesi haarab kehast, kombib rindu, jalataldu ja selga. Ninast eralduvad veepinna poole mullid. Järv uhub liiva mõtete vahelt välja, nii et maailm on jälle korraks selge. Kui püsti tõusen, mõtlen ainult ühe asja peale korraga.