HALLPEA-RÄHN EHK
HALLRÄHN
(Picus canus)
Arvukus: 3000–5000 haudepaari, talvel 6000 – 15 000 isendit
Millal kohata võib: aasta läbi
Levik: kõikjal Eestis, sagedamini Kesk- ja Lõuna-Eestis ning Saaremaal; elutseb peamiselt sega- ja lehtmetsades, aga ka parkides ja puisniitudel, tihti tegutseb jõeäärsetes lepikutes
Suurus: kaal 120–160 g, kehapikkus 25–26 cm; suur-kirjurähnist suurem
Rahvapärased nimetused: roheline rähn, hall tikas, hall hähn, hall rui, mölsas
Hallpea-rähn või lihtsamalt hallrähn on üks meie üheksast rähniliigist.
Ta kuulub tänu oma kuuele rohelist värvi rähnide hulka ja valdav osa eestimaalastest ongi teda seetõttu pidanud üheks liigiks roherähniga. Mõne isaslinnu seljasulestik on nõnda erk kollakasroheline ja laup tulipunane, et kuidagi ei taha teda hallpea-rähniks või hallrähniks kutsuda. Kui mõni Eesti pinnal toimetav tuttav peaks mainima, et tema lindude toidumajas rippuvat pekitükki revideerib roherähn, võib olla üsna kindel, et tegu on siiski hallpea-rähniga – seda põhjusel, et roherähn on nüüdseks Eestist suuresti taandunud ja üksikuid vaatlusi võib esile kerkida läänesaartel või Lõuna-Eestis.
Erinevalt roherähnist on hallrähnil pea hallikam ja vaid isaslinnu laup on punane. Hallrähn on roherähnist pisut väiksem. Kuna „mõltsi” tähendab liivi keeles rohelist, on rohelised rähnid vanarahva hulgas meltsase nime all tuntud.
Kuni viis tuhat paari hallpeasid eelistab pesitsemiseks valgusrikkaid segaja okasmetsi, lodu-sanglepikuid ning puisniite. Hallpead väldivad enamasti suuri metsamassiive ja toimetavad pigem nende servaaladel. Meelsamini otsivad hallpea-rähnid pesitsuspaigaks väiksema metsatuka, sageli vee läheduses. Selles osas on hallpead väga valgeselg-kirjurähni moodi.
Mõlemaid olen enim kohanud just jõgede ümbruses. Sügavasse puhtkuusikusse pole neil asja. Lookleva jõe kaldail aga võib hallpeale ette jääda rohkelt surnud või putukatest räsitud puid. Halli peaga rähn pole konkurentide osas kuigi kannatlik ja kupatab liigikaaslased esimesel võimalusel territooriumilt minema, kuid teistest rähnidest, eriti suur-kirjurähnidest hoiavad hallrähnid võimalusel eemale ja tüli üles ei kisu.
Kuigi suur-kirjurähn näib pisut väiksem, on ta raevukam ja võib hallpea-rähni hõlpsalt paika panna. Olen korduvalt märganud suur-kirjurähne, kes on hallrähne käbisid kandvate kuuskede lähedalt eemale puksinud, kuigi hallrähnid pole sugugi käbidest huvitatud.
Kui silme alla satub looduses uitav inimene, pole võimukusest järel suurt midagi. Ta on üks niisugustest metsaelanikest, keda kohtan enim alates sügisest. Suvel ja varasügisel sulandub see rohekat kuube kandev rähn lehevammuste keskele ning kui temaga peakski viivuks tekkima silmside, kaob ta hetkega. See vilgas rähn püüab end varjata ja silma alla sattuda ei soovi. Nõnda on temaga võimalik maha pidada korralik peitusemäng,
mille jooksul ta aeg-ajalt ühe silmaga puutüve tagant sissetungijat piilub.
Olen mõnel korral tähele pannud, et päris esimesel võimalusel ta puult minema ei lenda, vaid tardub mõneks hetkeks nagu puukoristaja raudkulli rünnaku ajal. Nõnda olen näinud käitumas hallpea-rähni ka siis, kui läheduses peab vahti mõni värbkakk.
Ma pean teda niisama araks rähniks, kui seda on koljati mõõtu musträhn, kes samuti igat kahel jalal lähenejat pelgab. Hallpea võib mõne tüvest eemalduva oksa juurest üles leida alles siis, kui ta lendu tõuseb. Kõik isendid on mõistagi erineva suhtumisega ja nõnda leidub neidki, eelkõige noorte rähnide seas, kes ei lase end inimesest häirida, eriti asulate läheduses.
Hallpead on sügisest kevadeni kerge üles leida häälitsuste järgi. Pesaterritooriumi hõivamise ajal trummeldab ta aktiivselt puuoksal ja pärast trummeldamist laseb kuuldavale melanhoolsevõitu kõrgetoonilise territooriumihüüu. Oma hüüdu esitab ta pesitsemisvälisel ajalgi ning seda on suhteliselt kerge järele aimata. Olen vilistades hallpea mõnel korral oma lähedusse meelitanud, sest vaatamata pelglikkusele inimese ees on tegu uudishimuliku rähniga. Hallpea-rähni vile peale võib kohale ilmuda ka südikas suur-kirjurähn, kellega hallpea kempleb üsna tasavägiselt.
Pesitsemise ajal hallpea pesapiirkonnast kaugele ei lenda. Järeltulevale rähnipõlvele mõeldes rajavad hallpead kevadel pesaõõnsuse mõnda pehmesse lehtpuusse – haaba või remmelgasse ja mitte kuigi kõrgele. Suve hakul, enamasti mais-juunis reedavad pesapaiga viis kuni kümme häälekat ja alati tühja kõhuga rähnihakatist. Uudishimulike ja kustumatu isuga poegade eest kannavad küll hoolt mõlemad vanalinnud, kuid ühel juhul hakkas mulle silma, et poegi kantseldas vaid halli peanupuga emaslind. Varjetest pesitsusi jälgides olen täheldanud, et peamised palad, mida poegadele pesaaval välja öögitakse, koosnevad sipelgatest ja nende nukkudest.
Väänkaela kõrval on hallpea üks agaramaid rähne, kes poegade hüvanguks jõudsalt sipelgapesi rüüstab. Hallpea-rähn võib küll suurel hulgal kahjurputukaid hävitada, kuid vahel läheb ta liiale kasulike putukate, näiteks sipelgate hävitamisega. Kuna sipelgad toimetavad peamiselt maapinnal, asub hulk hallrähni suviseid toitealasid lagedamates paikades: niitudel, väludel, lankidel.
Pärast pesitsemist hulguvad hallpead, nii vanemad kui pojad, laial territooriumil. Enamjaolt on hallpea-rähnid suvel üsna vaiksed ega kipu häält
tegema. Just sel ajal on rohkelt liikvel hallpeasid, kes end inimesest häirida ei lase. Valdavalt on need kogenematud noored rähnid. Võrreldes teiste rähnidega, ei ole hallrähn suur kännulammutaja, vaid kogub sügistalvisel ajal putukaid ja selgrootuid peamiselt puukoorelt või selle alt. Kuna toitu ei leidu sel karmil ajal just ülemäära palju, kiikavad nii mõnedki hallpead koduaedadesse. Seal lasevad nad end pekitükil või rasvapallil rippudes läbi akna päris lähedalt vaadelda. Mõnikord võtavad nad ette hoovis olevad puidust seinad ja elektripostid, kuid nii suurt lammutustööd kui musträhn nad ei korralda.
Aastate jooksul, mil olen tiivulisi jälginud, olen tähele pannud, kuivõrd paljud metsasulelised satuvad toidunappuse ajal aedadesse. Eriti meelsasti tikuvad sinna need linnud, kes loodavad miskit hõlpsasti noka vahele saada. Metsa külje all olevad aiad ja hooned on metsalindudele üsna turvalised ning kõledatel talveöödel soojad ööbimispaigad. Nõnda arvas ka üks mulle tuttav hallpea-rähn, kes pärast päevatööd suundus ööbima naabri kuuri alla ja oli igal hommikul üllatunud, kui naabrinaine küttepuude järele tuli. Samal ajal kasvas hallpea-rähni usaldus lähedal tegutsevate inimeste vastu ja metsas oli sellele isendile läheneda lihtne.
