Õnnetuse öö
Hannah
Alguses on lihtne. Ajan selja sirgu ja tõmban sügavalt hinge. Ronin kiirabiautosse ja sõidan kaasa. Ütlen oranžide jakkidega meestele ema nime ja et ta on AB-negatiivne. AB-negatiivne on kõige haruldasem veregrupp ja selle teeb eriliseks, et selles puuduvad A- ja B-grupi vastased antikehad. See tähendab, et ema võib saada kõigi teiste gruppide verd. Ma tean seda, sest me oleme õppetunnis juba veregruppidest rääkinud. Ja kuna see on kirjas paksus raamatus. Usun, et olen kõik õigesti teinud. Alles siis, kui ma kogemata venna peale mõtlen, hakkab mul parem põlv värisema. Jonathan kardab kindlasti ilma minuta.
Keskendu, Hannah. Sa oled juba suur tüdruk.
Ei, täna ma olen väike ja rumal. Külm on, liiga valge, ja miski piiksub. Ma küsin, kust need piiksud tulevad, ja üks neist oranžide jopedega meestest ütleb: „See on su ema süda.”
Mu ema süda pole kunagi piiksunud.
Keskendu, Hannah.
Sõit loksutab kangesti, panen silmad kinni. Mu ema süda piiksub. Ta karjus ja siis käis pauk. Kui ema süda nüüd piiksumise lõpetab, olekski see viimane asi, mida ma temalt kuulda sain, karjatus ja pauk. Ja ta ei oleks mulle isegi head ööd öelnud.
Kiirabiauto teeb väikese nõksaku ja jääb siis seisma.
„Oleme kohal,” ütleb mees. Ta mõtleb seda, et haiglas.
Haigla on hoone, kus osutatakse arstiabi, et ravida haigusi või vigastusi.
Mees ütleb: „No tule juba, tüdruk.”
Mu jalad liiguvad justkui automaatselt ja nii kiiresti, et ma ei jõua enam samme lugeda. Ma järgnen meestele, kes lükkavad raami rataste raginal läbi suure klaasukse eredalt valgustatud sildi all, millel on kirjas „Erakorraline vastuvõtt”, ja seejärel mööda pikka koridori edasi. Nagu käsu peale koguneb paremalt ja vasakult abilisi ning paljud hääled räägivad erutatult läbisegi.
„Siia sa ei tohi kaasa tulla,” ütleb paks rohelise kitliga mees ja lükkab mind pisut kõrvale, kui me jõuame pika koridori lõppu mingi laiema ukse ette. „Me saadame kellegi, kes su oma hoolde võtab.” Ta nimetissõrm viipab hooga toolide rea poole seina ääres.
„Istu seniks sinna.”
Tahan midagi öelda, aga sõnad ei tule välja, ja mees on niikuinii juba ammu ümber pööranud, et koos teiste abilistega ukse taha kaduda. Loen kokku seina ääres seisvad toolid – seitse. Ta ei öelnud, millisele toolile ma peaksin istuma, see rohelise kitliga paks mees. Olen hakanud märkamatult pöidlaküünt närima. Keskendu, Hannah. Sa oled ju juba suur tüdruk.
Istun keskmisel toolil, põlved lõua alla tõmmatud, ja nopin kleidisabast välja kuuseokkaid ja väikseid pruune kooretükikesi. Olen täna õhtul päris mustaks saanud. Mulle tuleb jälle Jonathan meelde. Vaene väike Jonathan, kes jäi koju ja peab koristama. Ma kujutan ette, et ta nutab, sest ta ei tea, kuidas elutoa vaibast plekke välja saada. Olen kindel, et meil on sahvris õigeid puhastusvahendeid, ainult et isa on ukse kahe lukuga kinni pannud. Üks paljudest ettevaatusabinõudest, mida me peame kasutama. Alati tuleb olla ettevaatlik.
„Halloo?” kõlab naisehääl.
Ma hüppan toolilt püsti.
„Mina olen õde Ruth,” ütleb naine naeratades ja võtab mu käe, et seda raputada. Ma ütlen talle, et minu nimi on Hannah ja et Hannah on palindroom. Palindroom on sõna, mis on eest- ja tagantpoolt lugedes sama. Selle kinnituseks ütlen ma talle oma nime tähthaaval, algul eestpoolt ja siis tagantpoolt. Õde Ruth naeratab ikka veel ja ütleb: „Saan aru.”
Ta on vanem kui ema, tal on juba hallid juuksed ja ta on natuke ümmargune. Helekollase kitli peal on tal kirju kootud kampsun, mis näeb hea soe välja, ja selle küljes on panda pildiga rinnamärk. Sinna on kirjutatud: Be happy. See on inglise keeles ja tähendab „Ole õnnelik”. Mu suunurkadest käib tuksatus läbi.
„Laps, sul pole ju kingigi jalas,” märkab õde Ruth, ja ma lõnksutan vasaku jala suurt varvast läbi sukkpükste ninasse tulnud augu. Ühel oma heal päeval nõelus ema selle juba korra kinni. Ta hakkaks kindlasti riidlema, kui teaks, et ma olen sukkpüksid jälle katki teinud.
Õde Ruth võtab kitlitaskust taskuräti, sest ta arvab, et ma nutan. Sukkpükste augu või ema pärast. Ma ei ütle talle, et asi on lihtsalt lakke kinnitatud torulampide liiga heledas valguses, mis mind pimestab, vaid hoopis: „Tänan, see on teist väga tähelepanelik.” Alati peab olema viisakas. Alati tuleb öelda palun ja tänan. Mu vend ja mina ütleme alati emale aitäh, kui ema annab meile batooni, kuigi me batoone üldse ei salli. Need ei maitse meile. Aga need on vitamiinide pärast tähtsad. Ainevahetusele ja vereloomele kaltsiumi ja kaaliumi ja magneesiumi ja B-vitamiini pärast. Me sööme iga päev kolm batooni, välja arvatud siis, kui varud on otsa saanud. Siis me soovime, et isa tuleks koju ja oleks koduteel poest läbi käinud.
Ma võtan taskuräti, tupsutan silmi ja nuuskan lörinal nina, siis annan räti õde Ruthile tagasi. Kunagi ei tohi enda kätte jätta midagi, mis pole sinu oma. See on vargus. Õde Ruth naerab ja pistab taskuräti kitlitaskusse. Ma küsin loomulikult ka ema järele, aga õde Ruth ütleb ainult: „Ta on parimates kätes.” Ma tean, et see pole tegelikult mingi vastus, ma ei ole ju tobu.
„Millal ma tema juurde võin minna?” küsin ma, aga ei saa ka sellele küsimusele vastust.
Selle asemel ütleb õde Ruth, et ta viib mu puhkeruumi, et vaadata, kas seal on mõni paar tuhvleid, mida ma jalga saaksin torgata. Tuhvlid on midagi nagu toasussid. Jonathan ja mina peame kodus ka toasussid jalga panema, sest põrand ei lähe eriti soojaks, aga enamasti me unustame ja teeme oma sukad mustaks. Siis ema
riidleb, sest pesupäevani on veel aega, ja isa riidleb, sest ema pole põrandat korralikult puhtaks teinud. Puhtus on tähtis.
Puhkeruum on üks suur tuba, uksest kuni vastasseinani vähemalt viiskümmend mõõdusammu. Keskel on kolm lauda, igaühe ääres neli tooli. Kolm korda neli on kaksteist. Üks tool on natuke viltu.
Sellel on vist keegi istunud ja pole seda enne äraminekut õigesti tagasi lükanud. Loodetavasti sai ta selle eest riielda. Kord on nimelt ka väga tähtis. Toa vasakpoolset seina täidab metallkapp paljude väikeste lukustatavate ustega, millest peaaegu kõigil on ees väikesed võtmed, seal on veel kõrge nari, samuti metallist. Otse ees on kaks suurt akent, läbi nende võib näha ööd. Musta ja ilma tähtedeta.
Paremal on kööginurk. Tööpinnal seisab lahtiselt isegi veekeedukann. Kusjuures kuum vesi võib olla väga ohtlik. Alates temperatuurist 45 kraadi hakkab see nahka kõrvetama. Temperatuuril üle 60 kraadi kalgendub valk naharakkudes, põhjustades nende surma. Keedukannus kuumutatakse vesi saja kraadini. Meil on kodus ka keedukann, aga me hoiame seda luku taga.
Õde Ruth ütleb: „Võta rahulikult istet.”
Kolm korda neli on kaksteist. Kaksteist tooli, ma pean mõtlema.
Tähtedeta pimedus aknaruutude taga eksitab mind.
Keskendu, Hannah.
Õde Ruth läheb kapi juurde ja keerab ühe kapiukse teise järel lahti ja siis jälle lukku. Ta teeb paar korda pikalt „hmmm”, vahepeal klõpsuvad metalluksed. Õde Ruth vaatab üle õla minu poole ja ütleb veel kord: „Jajah, võta rahulikult istet, laps.”
Algul ma mõtlen, et peaksin vist võtma tooli, mis seisab niikuinii natuke viltu. Aga see poleks päris õige. Igaüks peab enda järelt ise koristama. Ise vastutama. Sa oled suur tüdruk, Hannah. Ma noogutan tühjusesse ja loen endamisi, impel-pimpel, piila-paala.
Järele jääb üks tool, millelt ma saan hästi ust näha ja mille ma pärast loomulikult jälle laua äärde õigele kohale tagasi nihutan, kui õde Ruth ütleb, et istumise aeg on läbi.
„Noh, niisiis,” ütleb ta naeratades, kui end minu poole pöörab, käes paar roosasid kummist plätusid. „Need on küll suurevõitu,
aga parem ikka kui mitte midagi.” Ta paneb sussid mu jalgade ette ja ootab, kuni ma need jalga torkan.
„Kuule, Hannah,” ütleb ta siis, samal ajal kui ise kampsuni seljast võtab. „Su emal ei olnud mingit käekotti kaasas, kui õnnetus juhtus. See tähendab, et me ei leidnud tema passi ega ühtki muud dokumenti.”
Ta võtab mul käevarrest kinni, tõmbab selle sirgu ja topib mu käe varrukasuust sisse.
„Meil ei ole nüüd mingit nime ega aadressi. Ja kahjuks ka mitte mingit kontakti erakorralisteks juhtudeks.”
„Tema nimi on Lena,” aitan ma teda, nagu ma juba kiirabiautos tegin. Alati tuleb olla abivalmis. Mu vend ja mina aitame ema alati, kui tal sõrmed värisevad. Või kui ta jälle midagi unustab, näiteks meie nimed või tualetis käimise aja. Me saadame ta siis vannituppa, et ta poti pealt maha ei kukuks või mingit muud rumalust ei teeks. Õde Ruth on vahepeal jõudnud teise varrukani. Mu seljal hakkab kampsunisse jäänud soojusest meeldivalt soe.
„Jah,” ütleb ta. „Lena, tore. Lena ilma perekonnanimeta. Nii on parameedikul ka juba kirja pandud.” Kui ta ohkab, tunnen ma tema hingeõhku. See lõhnab hambapasta järele. Ta sikutab mu tooli, mis nihkub kriiksudes mööda põrandat, kuni ma istun nii, et ta saab minu ette kükitada, ilma et pead lauaserva vastu ära lööks. Lauaserv võib olla väga ohtlik. Ema lõi juba ükskord pea vastu lauaserva ära, kui tal jälle hoog peale tuli.
Õde Ruth hakkab mulle selga tõmmatud kampsunit kinni nööpima. Mu nimetissõrm joonistab reiele tema juukselahu siksakke. Sakk paremale, otse, sakk vasakule, otse, veel kord sakk vasakule, nagu kõver välk. Õde Ruth vaatab äkki üles, justkui oleks mu pilku oma peanahal tundnud.
„Kas on kedagi, kellele me võiksime helistada, Hannah? Võibolla su isa? Kas sul on telefoninumber meeles?”
Ma raputan pead.
„Sul on ju ikka isa?”
Ma noogutan.
„Ja kas ta elab teie juures? Sinu ja su ema juures?”
Ma noogutan veel kord.
„Helistaks õige talle? Ta peab ju teadma, et su emaga juhtus õnnetus ja et te olete siin haiglas. Ta hakkab kindlasti muretsema, kui te koju ei jõua.”
Sakk paremale, otse, sakk vasakule, otse, veel kord sakk vasakule, nagu kõver välk.
„Ütle, Hannah, oled sa üldse kunagi haiglas olnud? Või kas su ema on kunagi haiglas olnud, võibolla koguni selles siin? Siis me saaksime ehk oma supernutikast arvutist teie telefoninumbri üles leida.”
Ma raputan pead.
„Vajadusel saab lahtisi haavu steriliseerida ka uriiniga. See toimib desinfitseerivalt, valku kalgendavalt ja valuvaigistavalt, lõpp.”
Õde Ruth võtab mul kätest kinni. „No hästi, tead sa mis, Hannah? Ma keedan õige meile teed ja siis lobiseme pisut, sina ja mina. Mis sa arvad?”
„Millest me lobiseme?”
Hannah
Ma peaksin midagi oma emast rääkima, ahaa, aga alguses ei tule mulle midagi pähe. Ma mõtlen kogu aeg ainult suurele paugule, kui auto emale otsa sõitis, ja kuidas ta järgmisel silmapilgul seal autotulede valgusvihus külmal kõval maapinnal lamas, käed ja jalad isemoodi konksu väändunud. Ta nahk oli liiga valge ja veri, mis paljudest väikestest haavadest ta näol välja nirises, oli liiga punane. Karmiinpunane. Esitulede klaas oli kokkupõrkel kildudeks purunenud, otse emale näkku. Ma istusin teepervele, panin silmad kinni ja piilusin lihtsalt salaja iga natukese aja tagant, kuni pimedusest ilmus sinine vilkuv tuli, kiirabi.
Aga seda kõike ei pea ma tegelikult õde Ruthile rääkima. Ta teab ju ammu, et mu emal juhtus õnnetus. Muidu poleks mu ema ju üldse siin. Õde Ruth vahib mind üksisilmi. Kehitan õlgu ja puhun
oma tee pinnale väriseva lohu. Kibuvitsamarjad, ütles õde Ruth, ja et tema tütrele maitses väiksena kõige rohkem kibuvitsatee. „Ja alati suure lusikatäie meega. Ta oli tõeline maiasmokk.” Maiasmokk. Ma arvan, et seda sõna pole päriselt olemas, aga mulle see meeldib.
„Minu tütre nimi on Nina,” ütleb õde Ruth. „Nagu Nina Simone, üks hästi kuulus džässilaulja. My baby don’t care for shows,” hakkab ta laulma, mitte eriti ilusti. „My baby don’t care for clothes. My baby just cares for me. Oled kuulnud?”
Ma raputan pead.
„Eks ma võinud ju isegi arvata,” naerab ta. „Sellist muusikat sinu vanuses veel ei kuulata. Või ma laulan lihtsalt liiga halvasti.
Noh, igatahes, kui minu Nina oli nii väike nagu sina, käisime temaga iga päev mänguväljakul, kui ilm vähegi lubas. Ja kui ei käinud, siis panime kodus puslesid kokku või tegime küpsiseid.
Oh jumal, tema sõi kõige parema meelega tainast otse kausist. Ja enamasti nii palju, et järele jäi just parasjagu poole plaaditäie jagu.” Õde Ruth naerab ikka veel. Ma arvan, et tütar on talle väga armas.
„Puslesid teeme meie ka,” ütlen ma. „Aga küpsiseid me ei tee. Mu ema on nimelt mõnikord natuke koperdis, sellepärast hoiab ta näpud pliidist eemal.”
Ehmunult surun ma käe suule. Ma ei tohi ema alati koperdiseks nimetada.
„Hannah?”
Oma vanemaid peab alati austama.
„Ma arvan, et me peaksime tõesti tingimata su isaga rääkima,” ütleb õde Ruth. „Mõtle hästi järele, äkki sulle tuleb ikka kodune telefoninumber meelde.”
„Meil ei ole telefoni.”
„Siis vähemalt aadress? Selle tänava nimi, kus te elate? Siis saaksime kedagi sinna saata, et ta su isa siia tooks.”
Ma raputan pead, väga aeglaselt. Õde Ruth lihtsalt ei taipa.
„Meid ei tohi ju keegi leida,” ütlen ma sosinal.
Õhk kohe pärast vihma. Šokolaaditahvli esimene ja viimane tükk, mis maitsevad alati kõige paremini. Freesiate lõhn. David Bowie Album „Low”. Karrivorst pärast pikka ööd. Pikk öö. Paksu kumalase sumin.
Kõik, mida teeb päike, olgu siis tõustes või loojudes või lihtsalt paistes. Sinine taevas. Hall taevas. Must taevas. Mingisugune taevas. Viis, kuidas mu ema silmi pööritab, kui ootamatult külla tuleb ja mul on nõud pesemata. Vana kiik mu vanavanemate aias, kuidas see kiiksub, ja see kõlab, otsekui laulaks ta mingit veidrat laulu, kui sellel ette- ja tahapoole õõtsuda. Need tobedad laudlinaraskused, mis näevad välja nagu maasikad ja sidrunid. Suvetuul, näol ja juustes. Meri, selle kohin.
Peenike valge liiv varvaste vahel …
„Ma armastan sind,” oigab ta ja pöörab oma kleepuva keha minust eemale.
„Ma armastan sind ka,” ütlen ma vaikselt ja tõmban end kägarasse nagu surev metskits.
„… Roiete hulgimurd vasakul 2. kuni 4. roideni. Subperiostaalne hematoom …”
Hannah
„Ma saan aru, et sa ei taha mulle öelda, kus te elate.”
Õde Ruth naeratab, aga see pole õige naeratus, vaid justkui poolik, ainult ühe, parema suunurgaga.
„Minu tütrele meeldisid ka sellised mängud, kui ta veel väike oli.”
„Ninale,” ütlen ma, et õde Ruth märkaks, et ma olen ta juttu hästi kuulanud. Alati peab hästi kuulama, mis teine räägib. „Maiasmokale.”
„Täpselt nii, maiasmokale,” noogutab ta pead, lükkab teetassi kõrvale ja toetab end laua kohale mulle ligemale. „Ja niisugused mängud ongi loomulikult lõbusad. Aga tead sa, Hannah, mõnikord
pole nendeks lihtsalt õige aeg, kahjuks. Kuna asi on siis tõsine. Kui inimesega on juhtunud õnnetus ja ta on sattunud haiglasse, siis tuleb meil ta omakseid sellest teavitada. See on meie kohus.”
Ma püüan mitte silmi pilgutada, kui ta mind niimoodi eriliselt vaatab. Ma tahan, et tema pilgutaks esimesena. Sest siis on tema kaotaja.
„Mõnikord, kui keegi on raskelt viga saanud, nagu praegu sinu ema, tuleb meil teha tähtsaid otsuseid.”
Kes esimesena pilgutab, on kaotaja; nii käib see mäng.
„Otsuseid, mida see, kes viga sai, ise sel hetkel kuidagi teha ei saa. Kas mõistad, Hannah?”
Õde Ruth jäi kaotajaks.
„No hea küll,” ohkab ta.
Ma panen käe suu ette ja näpin alahuult, et ta ei näeks, kuidas ma muigan. Tegelikult ei tohi kellegi üle naerda, isegi mitte siis, kui ta on pilgutamisvõistluses kaotajaks jäänud.
„Ma ju ainult mõtlesin, et saame sinuga natuke vestelda, enne kui politsei tuleb.”
Politsei on riigivõimu täitevorgan. Selle ülesanne on uurida kuritegusid ja korrarikkumisi. Ja mõnikord tuleb politsei kohale, et lapsi vanemate juurest ära viia. Või vanemaid nende laste juurest.
„Kas politsei tuleb siia?”
„See on täiesti normaalne. Peab ju kuidagi välja selgitama, kuidas see õnnetus juhtus, kus su ema viga sai. Kas sa tead juba, mida tähendab sündmuskohalt lahkumine, Hannah?”
„Sündmuskohalt lahkumine tähendab seda, kui liiklusõnnetuse põhjustanud isik lahkub ilma loata kohast, kus avarii toimus, lõpp.”
Õde Ruth noogutab. „See on kuritegu, mida politseil tuleb uurida.”
„Kas sellel mehel, kes nii teeb, tuleb siis pahandus?”
Õde Ruth kissitab silmi. „See oli siis mees, kes autoga sõitis, jah? Miks sa seda küsid, Hannah?”
„Sest ta oli kena. Ta hoolitses kõige eest ja kutsus kiirabi. Ta ütles, et kõik saab jälle korda. Ja ta andis mulle jaki, kui mul külm oli, sel ajal kui me kiirabi ootasime. Ta läks päriselt ära alles natuke
enne seda, kui kiirabiauto tuli. Ma arvan, et ta oli samamoodi ehmunud nagu ema ja mina.”
Ma ei taha enam õde Ruthile otsa vaadata.
„Ja niikuinii polnud see üldsegi tema süü, et õnnetus juhtus,” ütlen ma oma hiirehäälega. Isa leiutas hiirehääle ema halbade päevade jaoks, sest ta mõtles, et kui me liiga kõvasti räägime, siis võib see ema ärritada. „Emal on rahu vaja,” ütles ta siis alati. „Emal ei ole täna hea olla.”
„Mis sa sellega mõtled, Hannah?” Õde Ruth oskab nähtavasti ka hiirehäält teha, sest ta räägib nüüd täpselt samamoodi. „Kelle süü see siis oli?”
Ma pean mõtlema, kuidas ma seda ütlen.
Keskendu, Hannah. Sa oled suur tüdruk.
„Mu ema on ennegi vahel kogemata rumalaid asju teinud.”
Õde Ruth paistab olevat üllatunud. Üllatus on see, kui kuuldakse või elatakse läbi midagi ootamatut. See võib olla midagi ilusat, näiteks kingitus, mille sa saad, ehkki sul pole üldse sünnipäev.
Minu kass preili Tinky oli niisugune üllatus. Kui isa tookord koju tuli ja ütles, et tõi mulle midagi, mõtlesin ma kõigepealt, et see on mingi raamat või uus lauamäng, mida ma saan koos Jonathaniga mängida. Aga siis ta näitas mulle preili Tinkyt. Kes on nüüd täiesti minu oma, ainult minu.
Üllatus võib aga olla ka midagi paha. Ema, kes südaöösel majast välja jookseb, väga paha. Ma mõtlen parem ruttu jälle millestki ilusast. Preili Tinkyst ja tema pehmest punasetriibulisest karvast, mis läheb alati nii mõnusalt soojaks, kui me koos ahju ees põrandal istume, tema minu süles, oma kätest, mis ta karva puudutavad, oma külmast ninast, mille ma tema sooja kukla vastu surun, tema armsatest väikestest käpakestest.
„Hannah?”
Ma ei taha. Ma tahan mõelda preili Tinkyst.
„Kas sul on kodus probleeme, Hannah?”
Ema ei sallinud eriti preili Tinkyt. Lõi teda ükskord koguni jalaga.
„On sul ehk probleeme emaga?”
Ja ta on koperdis, öelgu isa mis tahes. Ilma isa abita ei saa ta ju isegi ahju küdema.
„Hannah?”
Ükskord oli meil kodu juba üle nädala kütmata olnud ja me külmetasime nii hirmsasti, et olime sellest juba väsinud. Aga ta on ikkagi minu ema. Ja kui ma temale mõtlen, siis tean, et ta on mulle armas. Armastus, see on umbes nagu õnn. Tunne, mis on väga soe ja mis paneb su naerma, lihtsalt niisama, ehkki keegi pole midagi naljakat teinud. Nagu õde Ruth naerab, kui ta Ninast räägib. Maiasmokast.
„Laps, räägi ometi minuga!”
„Ma ei taha, et politsei tuleb ja mu ema kaasa viib!” See oli mu lõvihääl.
Hannah
Mõnikord me mängime ühte mängu, mu vend ja mina. Selle nimi on „Kuidas sa seda tunned?” Me mängime seda juba kaua. Ma enam täpselt ei mäleta, aga ma arvan, et me mängime seda sestsaati, kui ema meile esimest korda „õnnest” jutustas.
„Õnn on juhusest olenev eriline kordaminek, saatuse hea tahe, lõpp.” Nii lugesin ma ette paksust raamatust, kus on alati kõik ära seletatud. Jonathan noogutas algul, nagu alati, kui ma mingi lõigu ette loen. Aga siis ta pigistas silmad kissi ja küsis, mida see õieti tähendab. Algul ma ütlesin, et ta on tobu ega kuulanud korralikult. Alati tuleb hästi kuulata. Mitte kuulata on ebaviisakas. Ometi lugesin ma selle koha veel kord ette, Jonathan on ju ikkagi mu vend, on ta siis tobu või mitte. „Õnn on juhusest olenev eriline kordaminek, saatuse hea tahe.” Siis ütlesin ma väga aeglaselt ja selgelt „lõpp”, et ta teaks, et lõik sai seal läbi.
Aga Jonathan kissitas ikka silmi ja ütles: „Ise oled tobu, sellest ma sain juba aru. Ma mõtlesin seda, et kuidas see tunda on, kehas ja nii.”
„Kuidas sa õnne tunned?” küsisime siis ema käest. Ta kallistas meid ja ütles: „Nii.”
„Soe,” ütles Jonathan ja arvas, et ema kehatemperatuur on natuke kõrge. Ma surusin oma nina lohku tema kaela ja õla vahel. See lõhnas aasa järele. Õnn tundub soe, peaaegu nagu kerge palavik, sellel on lõhn ja südamelöögid, mis tiksuvad justkui köögikella sekundiosuti.
Me oleme Jonathaniga juba ka sellest rääkinud, kuidas on ehmatuse tunne. „Ehmatus on nagu kõrvakiil,” pakkus Jonathan.
„Mis tuleb üllatusena,” lisasin mina.
Ja meil oli õigus. Just see ongi ehmatus. Ja just nii võib seda näol ära tunda. Silmad üllatusest päris suured ja põsed äkitselt punased, nagu oleks neid tabanud nähtamatu, kõva käsi.
Just nii näeb praegu välja õde Ruth. Ma karjusin talle näkku, oma lõvihäälega. „Ma ei taha, et politsei tuleb ja mu ema kaasa viib!” karjusin ma.
„Hannah.” Õde Ruthi hääl kõlab natuke kiledalt. Kindlasti ka ehmatusest. Seda ma pean Jonathanile rääkima, mõtlen ma kõigepealt, me peame selle meelde jätma: ehmatus = kõrvakiil + üllatus + kile hääl. Järgmisel hetkel tuleb mulle jälle meelde, et tema näeb parajasti kodus vaibaga vaeva, ja kolmandal see, et õde Ruth ütles, et politsei tuleb. Nüüd muutun ma kurvaks, pisaratega. Kurbus ei ole ilus tunne. Ma kujutan seda endale ette nagu mingit paljude teravate hammastega väikest looma, kes on igaühe sees. Suurema osa ajast ta magab, aga ärkab mõnikord üles ja tal on siis nälg. Võib täitsa selgesti tunda, kuidas ta hakkab südant närima. See teeb koledasti haiget, no mitte nii koledasti, et peaks karjuma, aga see teeb su nii nõrgaks, et sa tahad puhata. Võibolla märkas õde Ruth, et ma tunnen ennast natuke nõrgana, ja ta unustab sellepärast oma ehmatuse ära. Tema tool kraapab põrandat, kui ta püsti tõuseb, siis tuleb ta ümber laua minu juurde ja surub mu pea oma paksu pehme rinna vastu.
„Ma tean, seda on ühe väikese inimese jaoks natuke liiga palju. Aga sul pole vaja karta, Hannah. Keegi ei taha sulle ega su emale midagi halba. Vahel juhtub, et mõni pere vajab abi, ilma et ta seda
ise üldse märkaks.” Tema soe käsi katab kuplina mu kõrva, ma kuulen merekohinat ja sulen silmad.
„Õigupoolest tuleb merekarpi kõrva vastas hoida, kui tahad merd kuulata,” oli ema meile kunagi ammu seletanud. „Aga tegelikult toimib see igasuguse õõnsa asjaga, mida kõrva juurde panna.
Konservikarbiga või ka lihtsalt käega.”
„Kuidas meri sinna sisse saab?” tahtsin ma teada.
„Nojah, kui täpne olla, siis tegelikult kuuled sa seal omaenda vere kohinat. Aga palju ilusam on kujutleda, et see on meri, või kuidas?”
Ma noogutasin ja küsisin, mis see konservikarp on. Ma olin ju veel väga väike ega teadnud, et konservikarp võib olla väga ohtlik. Et see on metallist ja selle ümmargune kaas, mis konserviavajaga ära lõigatakse, on nii teravate servadega, et sellega võib ennast või kedagi teist vigastada.
Õde Ruth võtab käe mu kõrva pealt ära, meri on kadunud.
„Kas võib olla nii, et teil on kodus abi vaja, Hannah?” Ta kükitab minu tooli kõrvale maha ja püüab kinni võtta mu kätest, mida ma süles hoian.
„Ei,” ütlen mina. „Me teame tegelikult, kuidas kõik toimib.
Meil on ju oma reeglid. Ainult et ema unustab need mõnikord ära. Aga õnneks oleme tal meie, me tuletame talle neid siis meelde.”
„Aga ta teeb ikkagi rumalusi? Seda sa ju enne ütlesid, või kuidas? Et ta teeb vahel kogemata rumalaid asju.”
Ma kummardun ettepoole ja teen oma kätest saladuselehtri. Jonathan ja mina mõtlesime selle välja, saladuselehtri, aga kui isa on kodus, siis me ei tohi seda kasutada. Õde Ruth pöörab pead, et ma saaksin saladuselehtri tema kõrva kohale panna.
„Ta tahtis kogemata meie isa ära tappa,” sosistan ma.
Õde Ruth pöörab järsult pead. Ehmatus, seda ma näen täitsa selgesti. Ma raputan pead, võtan ta näo oma käte vahele ja pööran selle saladuselehtri jaoks uuesti õigesse suunda. „Teil pole vaja seda politseile rääkida. Jonathan vaatab, mida vaibale jäänud plekkidega teha.”
Tema tahaks kolme, ütleb ta ja nokitseb ise sibula kallal. Südamerahus tõmbab ta sellel koore maha, see kostab nii, nagu rebitaks nahalt plaastrit. Krabin teeb mu kõrvale haiget. Ma seisan otse tema kõrval köögis ja põrnitsen nuga ta käes. Hakkimisnuga, õhuke peenesakiline tera, piisavalt vahe.
„Kas sa kuulad mind, Lena?”
„Loomulikult,” vastab naine, keda ma hakkan vähehaaval vihkama kõigega, mis mul on. Mees saab temalt kõik, haarab isukalt enda valdusse ja on kõike usinalt pruukinud. Tema keha, tema uhkust, tema väärikust. Ja ometi naeratab naine talle näkku. Ta teeb mind haigeks, see naine. „Sina tahad kolme.”
„Olen alati tahtnud. Ja sina?”
Naine on ka ikka kolme tahtnud. Mina pole kunagi ühtki tahtnud, aga minu arvamus ei loe. Mõnel päeval ma soovin, et suudaksin sellega harjuda. Teisel jälle mõtlen, et seda ei tohi kunagi juhtuda. Ma kaabin kokku viimsed jõuvarud, murtud tahte pisitillukesed killud, mälestused ja põhjused, ning panen need kindlasse kohta varjule. Justnagu orav, kes talveks varusid peidab. Saan üksnes loota, et mitte keegi, ei tema ega too nõrk naine, mu peidupaika iialgi ei avasta. Seda salapaika, kus on taevas ja maitsetud laudlinaraskused.
„Kas soovid klaasi veini?” Mees paneb noa, millega ta on just sibulad neljaks tükeldanud, puust lõikelaua kõrvale ja pöördub minu poole. Nuga ja kuidas see seal lebab. Pool käsivarre pikkust, üksainus liigutus. Pean end sundima, et sellelt pilku lahti rebida. Uuesti talle otsa vaatama, nõrga naise totakas naeratus huulil.
„Jah, heameelega.”
„Imetore,” naeratab ta vastu, astub siis sammu söögilaua poole, millel on veel tühjaks pakkimata kaks pruunist paberist ostukotti. „Punast või valget? Ma tõin lihtsalt mõlemat, sest ei teadnud, kumba sa spagettide juurde eelistaksid.”
Kuidas ta seal seisab, kergelt ostukottide kohal kummargil, seljaga pooleldi minu poole, parem käsi juba kotti pistetud. Kuidas see nuga
seal lõikelaual lebab, ainult pool käsivarre pikkust, üksainus liigutus. Nüüd! hüüab sisemine hääl.
„Lena?” Paberkott krabiseb, kui ta esimese pudeli välja tõmbab. Nüüd! „Kui võin valida, siis meelsasti punast.”
„Jah, see meeldib mulle ka rohkem.” Rahulolevalt pöörab ta end taas ümber, pudel käes. Nõrk naine toetub käega tööpinna servale. Üks sõrm teeb hädise jõnksu noa suunas. Nende vahele jääb vaid paar sentimeetrit ja ometi ilmvõimatus. Tema teeb mulle süüa. Me sööme koos ja lööme punase veini klaase kokku selle nimel, et ma võimalikult ruttu rasedaks jääksin. Tema tahab kolme last. Meist saab väga õnnelik perekond.
„Kodade virvendus!”
Õde Ruth lahkus toast nii kiiresti, et isegi komistas korraks. Ta käskis mul ilusti istuda ja teda oodata, niisiis ma ei liigu paigalt. Alati tuleb teha seda, mida täiskasvanud ütlevad, isegi kui oled ise nutikas, nagu mina. Ma tahaksin ruumi üle mõõta, aga pean ju paigal istuma, nii et hakkan lihtsalt numbreid lugema. Mulle meeldib numbreid lugeda, kui ma ei tohi liikuda ja mul ei tule midagi muud pähe, millele mõelda. Siis läheb aeg kiiremini. Mu vend ümiseb alati mingit laulu, kui tal on igav, aga minu meelest on see veelgi igavam, sest ta ümiseb alati sama laulu. Loendamise juures on põnev see, et sa ei tea kunagi, millise numbrini selleks hetkeks jõuad, kui aeg täis saab. Ma jõuan lugeda 1128-ni, kui õde Ruth tagasi tuleb, ja oleksin peaaegu jätnud püsti tõusmata. Kui uks käib, siis tuleb alati püsti tõusta ja käed ette näidata. Küünealused peavad olema puhtad ja pihku ei tohi peita mitte midagi, millega iseendale või kellelegi teisele viga võiks teha. Õde Ruth aga ei vaatagi õieti ja ütleb ainult, et ma võin uuesti istuda. Tal on kaasas joonistusvihik ja värvipliiatsid ja ta ütleb: „Mul on hea mõte, Hannah.”
Ma peaksin midagi joonistama, ahaa. Ma pole aga üldse kindel, kas see on ikka nii hea mõte. Pliiatsid on ilusat värvi, seda küll. Punane ja kollane ja sinine ja must ja lilla ja oranž ja roosa ja pruun ja roheline. Aga südamikud on tõesti teravad. Ma võtan punase pliiatsi ja tõmban pöidlaga ettevaatlikult üle selle otsa – jah, tõepoolest väga terav. Kodus me joonistame ka, aga vahakriitidega. Me kirjutame ka vahakriitidega.
„Miks ma pean midagi joonistama?”
Õde Ruth kehitab õlgu. „Noh, esiteks saame niimoodi aega viita, kuni sa jälle ema juurde võid minna, ja teiseks võime siis öelda, et meil on praegu tegemist, kui politsei tuleb ja tobedaid küsimusi tahab esitada. Mis sa arvad?”
„Ja mida ma pean joonistama?”
Õde Ruth kehitab veel kord õlgu. „Hmm, võibolla joonistad lihtsalt, mis sinuga täna juhtus enne seda, kui te emaga siia tulite.”
Ma olen märkamatult hakanud pliiatsiotsa närima. Nüüd on selle küljest mu keelele kleepunud väikesed laastukesed. Ma tõmban keelega üle käeselja, et neist lahti saada.
„Ei,” ütlen ma siis. „Mul on parem mõte. Ma joonistan pildi oma emale. Siis ma saan selle pärast talle kinkida.”
„Hästi, olgu nii. Ja kas sul on juba mõni mõte, mida sa talle joonistada tahaksid?”
„Jah, vist küll,” pean ma omaette aru. „Midagi, millest ma tean, et see teda rõõmustab.”
Õde Ruth on nüüd põnevil. Nii ta ütleb ja seda on ka näha. Ta silmad on täitsa ümmargused ja ta on tõstnud kulmud nii kõrgele, et otsaesine on lausa kortsus. Ma panen punase pliiatsi kõrvale ja võtan sinise. Ettevaatlikult panen ma selle vastu paberit. Teravad otsad võivad olla väga ohtlikud. Kõigepealt joonistan ma ema näo. Õde Ruth küsib, miks see sinine on. Ma laksutan keelt ja pööritan silmi. Õde Ruth on mõnikord ikka paras tobu, justnagu mu vendki. „Sest valget pliiatsit mul ju ei ole. Ja kuna valge pliiatsiga poleks valge paberi pealt niikuinii midagi näha,” selgitan ma talle.
Järgmisena joonistan ma ema keha, mis on ilusas pikas kleidis, see on ka sinine, ehkki peaks õieti valge olema, siis kollasega ta
ilusad pikad juuksed ja seejärel mustad puud okstega, need on justkui mingi monstrumi kondised sõrmed, mis püüavad mu ema krabada.
„See näeb päris ohtlik välja, Hannah,” ütleb õde Ruth. „Räägi mulle midagi selle pildi kohta.”
„Noh, see on lugu minu emast ja isast ja sellest, kuidas nad armusid. Mu ema kõndis hilja öösel läbi metsa. Näete, kui ilusti kuuvalgus ta juuksed särama paneb?”
„Jah, ta näeb tõesti kaunis välja, Hannah. Kas ta oli metsas üksinda?”
„Jah, ja tal oli koletu hirm, sellepärast ta suu ei naeragi, näete?”
„Mida ta siis nii hirmsasti kartis?”
„Ta oli ära eksinud. Aga siis …”
Nüüd ma joonistan isa, kes astub puude tagant välja.
„Siis tuleb mu isa ja leiab ta. See on kogu loos kõige parem koht. Ta seisab seal, tuleb justkui eikuskilt, ja päästab ema ära.” Ma joonistan ema suu veel üle, kohe päris paksult, nii et see naerab nüüd. Ta naeratus on nagu paks punane banaan. „Ja nad armuvad kohe esimesest silmapilgust.”
Olen oma tööga rahul ja panen punase pliiatsi, millega ma veel paar südamekest olen joonistanud, paberi kõrvale. Punane süda on laialt tuntud armastuse sümbol. Ma joonistasin kuus punast südant, veel suurema armastuse jaoks.
„Ohoo,” imestab õde Ruth. „See on ju nagu muinasjutt.”
„Ei. See pole muinasjutt, see on tõsilugu. Just nii on ema mulle alati jutustanud. Kui see oleks muinasjutt, siis peaks ta ju kõigepealt ütlema „elas kord”. Muinasjutud, muistendid ja legendid algavad sageli sõnadega „elas kord”. Ma palun tal seda lugu tihti jutustada, eriti siis, kui näen, et ta on kurb. Kui ta mulle seda lugu räägib, siis ta naeratab alati nii ilusti.” Tõestuseks panen ma näpu ema paksule punasele banaanisuule.
Õde Ruth kummardub natuke kaugemale laua kohale.
„Ja mis isal siin käes on?”
„See on rätik, millega ta emal silmad kinni seob, sest tahab teda üllatada. Ta ei tohi ju veel teada, kuhu nad nüüd lähevad.”
„Kuhu nad siis lähevad, Hannah?” „Noh, ikka koju,” ütlen ma. „Onni.”
Ole tänulik.
Lena
Jumal on sind õnnistanud.
Sul on ilus kodu.
Sul on perekond.
Sul on kõik, mida sa endale eales oled soovinud.
Hääl mu peas kriibib ainult pinda. Mu kõhus on põletav tunne, tühjus. Tühjus ei saa põletada. Ja kuidas veel saab põletada, see tühjus. Mu lõualuu tõmbub pingutusest kangeks, kui ma värisevate sõrmedega kakaopurgi kaanega maadlen. See on kõvasti kinni. See on kuradima kõvasti kinni. Tunnen, kuidas higi koguneb mu juuksepiirile, valgub alla ja paneb armi mu otsmikul hõõguma. Köögi tööpinnal piimapaki kõrval on ootel kaks tassi, punane ja sinine, mõlemad valgete täppidega, mõlemad purunemiskindlast melamiinist. Lapsed peavad hommikust sööma, just nüüd. Seitse kolmkümmend hommikusöök. On sellest siis nii raske aru saada? Lapsed vajavad kindlalt korraldatud igapäevaelu. Lapsed vajavad tasakaalustatud hommikusööki.
Mis ema sa küll oled, Lena?
Mis koletis sa niisugune oled?
Ma kuulen neid oma selja taga metsikult hullamas – palun, lapsed, mitte nii kõvasti! Köök, söögituba ja elutuba lähevad sujuvalt üksteiseks üle. Laste kilkamine paiskub justkui kontrolli alt väljunud kummipall ühest nurgast teise, kui nad teineteist mööda tuba taga ajavad – palun, olge ometi kord vait! Vahepeal hüppab üks neist üle diivani käetoe ja potsatab istmele, ikka ja jälle see valju, raske ohke moodi hääl – ma tahan, et te lõpetaksite! Mu kolju tundub lõhkevat, surve peas muutub väljakannatamatuks. Kaas on kinni. See neetud kaas on kinni.
„Ema?”
Ma võpatan. Järsku seisab tütar mu kõrval ja küünitab huvitatud ilmel lõuga üle tööpinna serva. Kui väike ta ikka on. Pisike õrn tüdruk õhukeste blondide lokikeste ja väga valge nahaga. Nagu väike ingel. Kuid mitte mingi ontlik punapõskne portselanist keerub nagu need, mida mu ema söögitoa puhvetkapile kogub. Pigem nagu ingel, kelle juures on miski viltu. Peaaegu ja siiski mitte päriselt õnnestunud proovitöö.
„Hannah,” ütlen ma. See kõlab kui konstateering, üleüldse mitte armastusväärselt.
„Kas tulen sulle appi, ema?” Ta ümmargustest helesinistest silmadest on näha, et ta ei pane mu jahedat tooni pahaks või lihtsalt ei taha pahaks panna. Ma noogutan tuimalt ja lükkan kakaopurgi tema poole. Ta keerab selle oskusliku võttega paari sekundiga lahti ja laseb särades kuuldavale: „Ta-daa!”
„Tänan,” pressin ma läbi hammaste.
Hannah tahab end just ümber pöörata, et edasi mängida, kui ma haaran tal käsivarrest kinni, kindlasti liiga karmilt, ta on ju nii väike ja habras. Hetke pärast lasen ta uuesti lahti. „Anna andeks. Kas ma tegin sulle haiget?”
Ta kortsutab kulmu ja kõverdab suud, justkui oleksin ma öelnud midagi väga tobedat.
„Ei, muidugi mitte. Sa ei teeks ju mulle kunagi haiget, ema.”
Korraks laotub mu seesmise tühjuse peale üks tunne otsekui raske, soe tekk. Ma püüan naeratada.
„Äkki saaksid mind veel natuke aidata?” Nagu oma sõnade kinnituseks tõstan ma värisevad käed üles, aga Hannah on juba niigi noogutanud, kikivarvule tõusnud ja napsanud pihku neoonrohelise plastlusika, mis samuti köögilauale valmis oli pandud. Ta mõõdab kummassegi tassi kaks lusikatäit kakaod, kallab ettevaatlikult pulbri peale piima ja hakkab segama, loendades seejuures mõtlikult ja monotoonse häälega ringe, kui lusikas vastu tassi kolksub.
„Üks, kaks, kolm …”
Numbrid, klõbin. Hääl minu peas endistviisi lakkamatult pealispinda kratsimas, kuni sinna tekib esimene sälk. Hääl, mis ütleb: ta on sinu tütar ja sa pead teda armastama. Tahad sa seda või mitte.
„… seitse, kaheksa …”
Hingamine muutub järjest raskemaks. Mu põlved lähevad nõrgaks.
Püüan töölaua servast kinni haarata, tuge otsida, ei leia seda.
„… kolmteist, neliteist …”
Aegluubis kaldub lagi viltu, põrand hakkab keerlema, ma upun oma nõrkusesse, liuglen peaaegu mõnusalt lunastavasse pimedusse, tänan.
„Papa!” kuulen ma Hannah’ häält justkui vee alt. „Emal tuli jälle hoog peale!”
„Vereringe stabiliseerida!”
Hannah
Õde Ruth küsib mult, mida ma onni all mõtlen.
Tahan talle kõigepealt vastu pead lüüa, et ta ise natuke mõtleks, aga siis mõtlen, et peaksin teda ikka parem aitama. Alati peab olema abivalmis.
„Onn on väike puust maja. Metsas.”
Õde Ruth noogutab, nagu saaks aru, aga ta kulmud on kokku tõmmatud ja lõug vajunud natuke madalamale kui enne, justkui oleks kuidagi kinnitusest lahti libisenud. Kui oled nutikas, siis võib näost väga palju asju näha.
„Tahad öelda, et te elate metsas? Onnis?”
Ma noogutan hästi aeglaselt ja ütlen: „Väga hea.” Mulle meeldib ka kiita saada, kui ema mult õppetükke küsib ja ma oskan õigesti vastata. Tema ütleb siis ka alati: „Väga hea, Hannah,” ja siis tundub mõtlemine mulle kohe veel toredam. Võibolla on õde Ruthiga samamoodi.
„Kas sa oled kunagi mujal ka elanud, Hannah? Mõnes päris majas?”
„Onn ongi päris maja! Minu isa ehitas selle ekstra meie jaoks. Meil on ka päris õhk. Ainult kaks või kolm korda oli
tsirkulatsiooniseade natuke katki. See peab alati hästi tasa urisema, muidu pole asjad korras. Õnneks on mul hea kuulmine.
Ma märkan kohe, kui tsirkulatsiooniseadmega on midagi korrast ära, juba hulk aega enne seda, kui pea valutama hakkab. Aga papa parandas selle kohe ära. Ta ütles, et tehnika lihtsalt logises natuke, midagi hullu polnud. Ta on päris hea meistrimees.”
Õde Ruth pilgutab kiiresti silmi. „Misasi,” ütleb ta, ja siis enam mitte midagi. Mina ei ütle ka midagi, sest ma arvan, et ta sai nüüd lõpuks aru, et peab ka natuke oma peaga mõtlema. Ema ootab ka alati kõigepealt ära, kui mulle õppides õiged vastused kohe meelde ei tule. Ta ütleb: „See ei aita midagi, kui ma sulle kõik lahendused kohe ette ütlen. Sa pead harjuma omaenda pead kasutama. Mõtle, Hannah. Keskendu. Sa oskad seda.”
„Misasi,” ütleb õde Ruth veel kord. „Misasi see tsir…, tsirku…?”
„Tsirkulatsiooniseade, raske sõna, eks? Kas teate, mida mina teen, kui mõni sõna on väga raske?”
Õde Ruth ei ütle jälle midagi.
„Ma ütlen seda rasket sõna oma peas nii kaua ühtejärge, kuni olen selle salvestanud. Niimoodi õpin ma teises keeles ka uued sõnad palju paremini ära kui Jonathan. Mõnikord piisab, kui ma ütlen seda sõna vaikselt oma peas kaks korda, aga mõnikord on vaja kümmet korda.”
Õde Ruth ei ütle ikka veel midagi. Võibolla proovib ta parajasti minu trikki järele ja harjutab seda rasket sõna oma peas.
Nüüd lõpuks juhtub jälle midagi, ta suu hakkab liikuma.
„Ja kas sa ütled mulle nüüd ka seda, misasi see on, see …” – ta tõmbab raske sõna jaoks ekstra õhku sisse – „tsirkulatsiooniseade?”
„Väga hea,” kiidan ma teda veel kord ja rõõmustan, nii õde Ruthi edusammu kui iseenda üle. Ma olen hea õpetaja. See on mul emalt. „Tsirkulatsiooniseade teeb meile õhku,” selgitan ma ja püüan eriti aeglaselt rääkida, et õde Ruth ei peaks üleliia pingutama. „Ilma hapnikuta ei saa inimene elada. Ta peab päeva jooksul kümme kuni kakskümmend tuhat liitrit õhku sisse ja välja hingama. See on umbes kümme kuni kakskümmend tuhat korda nii palju, kui mahub ühte piimapakki. Sissehingatud õhus
on umbes kakskümmend üks protsenti hapnikku ja null koma null kolm protsenti süsihappegaasi. Väljahingatud õhus on umbes seitseteist protsenti hapnikku ja neli protsenti süsihappegaasi, lõpp. Tsirkulatsiooniseade hoolitseb selle eest, et hea õhk tuleks meile onni sisse ja halb saaks välja viidud. Muidu me lämbuksime ju ära.”
Õde Ruth paneb käe suu ette. Ma näen, et ta väriseb natuke. Mitte ainult käsi, vaid õde Ruth üleni.
„Miks te siis lihtsalt aknaid lahti ei tee, kui teil õhku on vaja, Hannah.” Ma arvan, et see on küsimus, aga see ei kõla niimoodi. Kui midagi küsida tahetakse, peaks hääl kuidagi teisiti liikuma. Ma hakkan enda ees laual pliiatseid sorteerima, laon need pikka sirgesse ritta, heledamast tumedamani, alates kollasest, must läheb kõige lõppu.
„Hannah?” Õde Ruthi hääl tõuseb lõpus üles, ahaa. Ma tõstan pilgu pliiatsirealt, vaatan talle näkku.
„Kas sa ütleksid mulle vähemalt, kes on Jonathan?”
„Noh, minu vend.”
„Ja kas Jonathan elab ka onnis? Koos sinu ja teie vanematega?”
„Jah, muidugi. Ta pole ju midagi valesti teinud. Miks me ta ära peaksime saatma?”
„Räägi mulle neist plekkidest vaibal.” Õde Ruth paistab nüüd täitsa range ja võidab isegi pilgutamisvõistluse. Asi on aga lihtsalt selles, et minu silmad hakkavad jälle vett jooksma. See tuleb valgusest ja väsimusest.
„Hannah? Sa ütlesid ju enne, et Jonathanil tuleb vaibale jäänud plekkide eest hoolt kanda. Mis plekid need olid, Hannah?”
Ma raputan pead ja ütlen: „Ma olen väsinud. Ja ma tahan oma ema juurde.”
Õde Ruth võtab mul üle laua käest kinni. Selle liigutusega nihutab ta kaks pliiatsit mu pliiatsireast välja, sinise ja rohelise.
„Ma tean. Aga usu mind, arstid ütlevad meile kohe, kui sa tema juurde võid minna. Kas tahaksid seni ehk veel ühe pildi joonistada? Vaata, kui paks see on.” Ta laseb mu käe lahti ja koputab sõrmega joonistusplokile. „Sul on veel täitsa palju tühje lehti.”
Ma kehitan õlgu. Tegelikult pole mul enam mingit isu joonistada.
Õde Ruth teeb väikseks pigistatud silmade ja pruntis huultega mõtlemisnäo.
„Kuidas oleks, kui sa joonistaksid pildi kogu perest? Sellise, kus su vend Jonathan ka peal on,” ütleb ta naeratades. Ta on hästi kuulanud ja nime meelde jätnud. „Kas te saate omavahel hästi läbi, sina ja Jonathan? Või tülitsete ka mõnikord?”
„Me tülitseme ainult siis, kui ta on jälle totu.”
Õde Ruth teeb korraks naeruhäält.
„Saan aru. Ja ütle, kas su vend on sinust vanem või noorem?”
Ma rebin plokist välja pildi, kus on ema ja isa metsas, ja panen selle kõrvale. Siis võtan ma kätte sinise pliiatsi ja hakkan uuele lehele Jonathani nägu joonistama.
„Noorem,” ütlen ma. „Kaks aastat.”
„Okei, ära ütle ette, las ma mõistatan. Ta on siis …” alustab õde Ruth ja näib mõtlevat. „Tjah, raske. Ma arvan, et ta on … kuuene?”
Ma tõstan silmad paberilt. No on ikka üks vaene rumal õde Ruth, kes ei oska vist üldse arvutada.
„Kolmteist miinus kaks,” katsun ma teda aidata, aga tema ainult jõllitab.
„Ta on muidugi üksteist,” arvutan ma tema eest. Õde Ruthil tuleb elus tõesti veel palju õppida.
Hannah
Õppimine on tähtis. Loll ei tohi olla. Minul läheb õppimine kergemini kui Jonathanil, see on alati nii olnud. Tema õppis alles nelja-aastaselt korralikult lugema. Me teame muidugi, mis on kool. Kool on lastele ja noortele haridust andev asutus. Aga õnneks ei pea meie sinna minema. Tee on väga ohtlik. Me võime ära eksida või keegi võib meile kallale tulla. Ja üleüldse peavad koolis käima ainult päris rumalad lapsed, need, kes ise õppida ei oska. Ma arvan,
et ka õde Ruth pidi väiksena koolis käima, aga ilmselt on õige see, mida ma kaua olen mõelnud: kool ainult teeb, nagu õpetaks lastele olulisi asju. Tegelikult jäävad nad rumalaks. See on ju õde Ruthi pealt näha. Selline lihtne arvutus, kolmteist miinus kaks. Ma arvan, et õde Ruthil on nüüd endalgi häbi, et ta ei osanud nii lihtsat ülesannet lahendada. Ta küsib isegi, kas kõik, mida ma talle ütlesin, on ikka tõsi. Nii et ma jätan Jonathani pükste joonistamise pooleli, keeran paberi ümber ja tõmban teisele poole kolmteist kriipsu. Tõmban kahele neist risti peale ja loen siis tema jaoks aeglaselt ja selgelt järelejäänud jooned kokku. Muidugi saan ma neid üksteist. Kolmteist miinus kaks on juba kord üksteist. Ja üleüldse ei ole minu meelest ilus, et ta arvab, et mina valetan, lihtsalt sellepärast, et tema on natuke rumal. Mina ei valetaks kunagi. Valetada ei tohi. Ja nii ma talle ka ütlen, sest tema ei tea vist sedagi, vaene, rumal õde Ruth.
„Hannah.” Nüüd kõlab ta hääl nii, nagu hakkaks ta kohe nutma. „Onn. Ja tsirku, tsirku…”
„Tsirkulatsiooniseade!” ütlen ma oma lõvihäälega. Õde Ruth võpatab. Ehmatus, juba jälle. Suured silmad ja erkpunased põsed. Aga seekord mul temast kahju ei ole. Ta lihtsalt ei taha pingutada. „Ma ei kannata seda!” jätkab mu lõvihääl ja mu käsi lööb lapiti vastu lauda. Pliiatsid hüppavad, roheline pliiats veereb isegi üle lauaserva ja kopsatab põrandale. Ei tohi end sihilikult rumalana näidata. Ma kummardun laua alla, et roheline pliiats üles võtta, ja kui uuesti püsti tõusen, palub ta vabandust. Seegi hea. Alati tuleb vabandada, kui oled midagi valesti teinud.
„Ma ei tahtnud sind ärritada, Hannah,” ütleb ta. „See on sinu jaoks kindlasti pingeline olukord. Ma saan aru. Aga tead, ma tahaksin ka ülejäänud asju mõista. Ma tahaksin väga teada, kuidas teil seal kodus kõik on. Ma ei tunne mitte kedagi, kes elaks metsas onnis.”
Ma pööran paberi uuesti ümber ja värvin Jonathani pükse edasi. Need on tema lemmikpüksid, sinised, mida ta alati ainult pühapäeviti võib jalga panna.
„Hannah?”
Ma vaatan üles.
„Kas annad mulle andeks, jah?”
Ma noogutan, siis tegelen ma jälle oma pildiga. Jonathan saab minult ka oma punase lemmik-T-särgi. Kui see veel uus oli, siis see ikka päriselt säras. Ma arvan, et ta rõõmustaks, kui teaks, et tal on minu pildil lemmikriided seljas. Lõpuks joonistan ma veel ka tema kräsupea. Ta juuksed on peaaegu mustad, nagu papal. Otse tema kõrvale, Jonathani õla kõrgusele, hakkan ma joonistama omaenda nägu. Teen ka endale lemmikkleidi selga, valge ja lillekestega. Me näeme minu pildil kõik väga kenad välja.
„Te ei saa siis kodus aknaid lahti teha, või kuidas, Hannah? Sellepärast on teil vaja seda seadet.”
„Tsirkulatsiooniseadet,” pomisen ma.
„Kas onnil aknaid ei ole?”
„On küll, loomulikult.” Oma lokkide jaoks on mul vaja kollast pliiatsit.
„Aga te ei tee aknaid lahti? Miks nii, Hannah?”
„Liiga ohtlik. Sellepärast me kruvisime need plaatidega kinni.”
Ma mõtlen, kas see oleks valetamine, kui ma joonistaksin endale punase juuksepaela. Mul pole ühtki punast juuksepaela, on ainult üks tumesinine. Aga punane sobiks mu kleidi lillekestega palju paremini kokku.
„Kas papa tegi seda, Hannah? Sa ütlesid ju, et ta on hea meistrimees.”
„Jah.” Väga, väga ettevaatlikult läheneb mu käsi punasele pliiatsile. Ma vaatan seejuures õde Ruthile näkku. Tema ei saa ju tegelikult teada, et mul punast juuksepaela ei ole, aga mulle teeb muret, kas see pole äkki mu näost näha, et ma tahan sohki teha. Mure ei ole päris seesama mis hirm, aga see pole ka õieti hea. Mure on midagi sellist, nagu oleks süda paha, justkui kõht valutaks ja sa ei tea, kas peaks oksendama või mitte.
Papa oli ükskord juba väga mures, kui ema ära oli. Ta ütles meile, et pole kindel, kas ema meie juurde tagasi tuleb, ja siis ta nuttis. Mu papa polnud kunagi varem nutnud. Ma sirutasin käe
tema näo juurde ja tundsin kleepuvaid pisaraniresid. Ta küll ei öelnud seda, aga ma teadsin kohe, et see oli ka minu süü, et ema üldse ära läks, selle Sara-asja pärast. Jonathan teadis seda ka. Ta lihtsalt vahtis mind ja ei rääkinud minuga paar päeva, kuni ma talle meelde tuletasin, et ega Sara temalegi eriti ei meeldinud.
„Tead, Hannah, mida ma praegu mõtlen. Sa nägid nii palju vaeva, et oma venda joonistada. Sellest on näha, kui väga sa temast hoolid. Kas peaksime ehk kellegi teie juurde koju saatma, et ta vaataks, kuidas tal selle vaibaga asi läheb? Või aitaks teda seal natuke?”
Ma napsan punase pliiatsi, pööramata pilku õde Ruthilt. Aga teda ei paista häirivat, et ma tahan värviga sohki teha.
„Või siis,” jätkab ta segamatult, „me võiksime ta siia tuua, sinu juurde. Siis saaksite koos oma ema oodata. Mõned asjad tunduvad otsekohe vähem halvad, kui su juures on keegi, kes on sulle tähtis.”
„Ma pole kindel, kas Jonathanile siin meeldiks,” ütlen ma. Mu väljamõeldud punane juuksepael näeb lillelise kleidi juures tõesti väga ilus välja. „Ma arvan, et ta hakkaks värisema, kui ta siin peaks olema.”
„Aga sina oled ju ka vapper ega värise.”
„Jah, seda küll,” ütlen mina. „Aga mina olen ehk lihtsalt julgem kui Jonathan. Kuna ma olen vanem ja palju nutikam, või mõlemat. Teda kohutas veri palju rohkem ära kui mind. Ja veel see müra ka.”
„Mis müra?”
„Noh, kust siis teie arvates need pahad plekid sinna vaibale üldse said?”
Õde Ruth on seda nägu, nagu mõtleks hoolega, aga nüüd ma juba tean, et ta pole selles asjas kuigi hea. „Kui lasta arbuus põrandale kukkuda,” selgitan ma niisiis, et teda järgmisest piinlikust olukorrast säästa, „kostab see umbes nii, nagu virutataks kellelegi vastu pead. „Põmm!” ütlen ma oma lõvihäälega, ja siis jälle normaalselt: „Ja pärast seda on korraga kõik vaikne.”