Aasta-pimedaim-oo_preview

Esimene peatükk

Lorna tõstis Thomase söögitoolist välja ja hoidis viivukese põlvel. Ta ei suutnud ikka veel päris hästi uskuda, et see poiss on tõesti olemas. Teda oli haiguse kõige süngematel päevadel hoiatatud, et võib-olla ta ei saagi kunagi last. Nüüd aga oli Thomas siin, rohkem kui ühe aasta vanune, oskas mõne sammu kõndida ning oli Lorna elu keskpunkt ja suurim armastus. Ta kõdistas poisi kõhtu, et teda naeru kihistama panna, ja surus ta kõvasti enda vastu. Ta oli valmis võitlema Thomase eest kõikide relvadega, mis tal olemas on. Ta oli haigusest jagu saanud ja väljunud sellest tugevamana kui varem, kusjuures ta tuli selle kõigega toime ise, mis oli veel palju tähtsam.

Väljas oli peaaegu pimedaks läinud ja ta nägi tänavalaterna valgusvihus lumehelbeid. Ühes tänavaäärses majas oli aknal ereda värvilisi kilinaid ja kulinaid täis riputatud tehiskuusk. Varsti on käes kesktalv ja aasta pikim öö. Ta tundis kiusatust mitte kuhugi minna, soojust juurde keerata ja tuba jõuludeks ära ehtida. Ta oli ostnud värvilist kleeppaberit, et teha vanamoodsaid pabervanikuid, ja hõbepaberit tähtede valmistamiseks. Võibolla kutsub ta vanemad veini jooma ja magusaid jõulupirukaid sööma. See osa aastast ongi ju mõeldud leppimiseks.

Ta teadis siiski, et igasuguse pidutundega tuleb oodata. Ta tõmbas põlvel istuvale poisile lumekombinesooni selga ja pisikesed punased kummikud jalga, pani ta siis põrandale ja otsis üles

omaenda õueriided. Võtnud köögiriiuli külge kinnitatud konksu otsast võtmekimbu, vaatas ta toas ringi, sest tema mõtted jäid viivuks pidama ruumi kaunistamisel ja kingitustel, mida ta polnud veel pojale osta jõudnud, seejärel aga astus ta välja külma kätte.

Teine peatükk

Ilm oli pime ja pakaseline ning Verale kippus kabuhirm peale tulema. Ta oli poolel teel koju taibanud, et see sõit on viga. Ta oleks pidanud oma juurdlusrühma kuulama ja tormi möödumist oodates selle öö Kimmerstonis veetma, kuid ta oli arvanud, et on targem kui nemad. Oli töökaaslasi nende ärevuse pärast pilganud ja rääkinud, et talve nii varajases järgus on äärmuslikud ilmaolud haruharvad isegi Northumberlandi maakohtades. Ja millal on ilmaennustused üldse täkkesse läinud?

Politseikeskuse juurest sõitis ta ära kergelt pihutavas lumes, mida iilinguline tuul tänavatelt rentslitesse ja poeuste ette pisikestesse hangedesse puhus. Siin, kõrgemal mägedes aga juba tuiskas ning suuri lumehelbeid sadas nii tihedasti, et ta oli sunnitud ennast ettepoole kallutama ja pingsalt läbi esiklaasi vaatama, et teed näha. Valgusteid siin ei olnud ja kitsalt teelt välja sõitmist kartis ta isegi oma neljarattaveoga autost hoolimata. Ta polnud pärast viimase küla selja taha jätmist teisi liiklejaid näinud ning talle tundus, nagu oleks ta siin ilmas ihuüksi ja õige suuna kaotanud. Enamasti ta sõitiski siitkaudu ja oma seersandile Joe Ashworthile oli ta öelnud, et saaks sellega hakkama ka kinnisilmi, ent nüüd oli ta eksinud, segaduses ja pelglik.

Ta jõudis kuhugi ristmikule ja vahetas peatumiseks valmistudes käiku, et pidurite kasutamine ei põhjustaks külglibisemist. Ristmikul oli viitadega tulp, ent külade nimed sellel olid lumega

kaetud. Siis tundis ta hetkeks päris tõelist hirmu, sest see koht oli talle täiesti võõras. Ta nägi esitulede valgusvihus, et ühel pool teed kasvavad puud – seal oli tihe kuuseistandik. Ilmselt oleks ta pidanud juba varem ära keerama. Ta jättis mootori tööle, kuid astus autost välja, et viitu puhastada. Ühele poole jäi Sawley Bridge ja teisele poole Kirkhill. Kirkhill oleks pidanud ta kodule lähemale viima, mistõttu ta pööras paremale. Tee hakkas mäkke tõusma ja rattad kippusid kohapeal ringi käima. Lumi oli siin niivõrd sügav, et ta kartis sellesse kinni jääda, ent nüüd olid tal ees ühed jäljed, mida mööda ta sai sõita. Keegi teine tobe hingeke oli temast mitte kuigi palju varem siitkaudu läinud ja ilmselt läbi pääsenud.

Ta paistis jõudvat mingisuguse madala künka harjale ja märkas eemal endast allpool peaaegu täielikult tuisu varju jäävat valgust. Küllap see oli Kirkhilli küla serv. Kirkhillis oli kõrts ning Verale tundus tõenäoline, et seal pakutakse nii ninaesist kui ka peavarju. On hullemaidki kohti, kus ööd mööda saata. Töörühmal pole vaja teada, et ta ennast tolaks tegi. Ta hakkaski juba pingest vabanema ning tajus luid-konte soojendavat kaminatuld ja esimese õllepindi maitset suus. Aga järgmisse kurvi keerates oleks ta äärepealt sõitnud otsa autole, mis oli teelt välja libisenud ja peatunud vahetult enne põikpuuga lattväravaga kokkupõrkamist. Sõiduriist oli valget värvi ja lumes peaaegu nähtamatu. Too õnnetu hing ei olnud siiski läbi pääsenud. Vera sõitis autost aeglaselt mööda ja jäi seisma. Juhipoolne uks oli avatud ja keegi võis olla välja kukkunud. Ta otsis armatuurlaua laekast üles taskulambi ja väljus Land Roverist. Tuul oli mõneks ajaks järele andnud ning kõik oli väga vaikne ja liikumatu. Tuul oli küll kõik jäljed lumega katnud, ent näis, et juht oli suutnud õnnetuskohalt omal jalal minema kõndida. Läheduses polnud märkigi mõnest kannatanust ja auto juurde jõudes nägi Vera, et see ei ole viga saanud. Ta oli juba valmis Land Roverisse tagasi minema ja sõitu jätkama, kui kuulis mingisugust häälitsust. Karjatust. Ta valgustas taskulambiga auto tagaosa ja nägi

rihmaga turvatooli kinnitatud mudilast. Lapsel oli seljas punane lumekombinesoon ja jalas pisikesed punased kummikud. Tema sugu ega vanust ei olnud võimalik peale vaadates ära arvata. Vera kogemused väikeste lastega olid napid.

„Terekest!” Vera kavatses olla lõbus ja sõbralik, kuid laps pistis töinama. „Mis su nimi on?”

Laps lõpetas nutmise ja jäi teda tuimalt põrnitsema.

„Kullake, kus su emme on?”

Mitte midagi. Vera võttis taskust mobiiltelefoni. Levi ei olnud. Siin, mägedes, polnud see sugugi ebatavaline. Ta arvas, et selle auto juht läks jalgsi edasi, et vaadata, kas ta saab seal abi kutsumiseks parema ühenduse. Vera oli juba jõudnud otsusele, et autot juhtis naine. Väikest kasvu naine. Iste oli päris ette rooli juurde tõmmatud. Naine jättis lapse siia ilmselt sellepärast, et taipas, et teda kandes ei jõuaks ta kuigi kaugele. Isegi kui see auto tagaistmelt Verale vastu vaatav mudilane oli piisavalt vana, et omal jalal kõndida, oli lumi nii paks, et lapsel poleks olnud võimalik selles liikuda. Punased kummisaapad olid nii tillukesed, et täitsid pigem pilguköitja kui praktilise halvailmajalatsi ülesannet.

Aga Vera oli mures. Kas üks ema poleks mitte kaitseks kibekülma tuule eest ust sulgenud? Ta tundis, kuidas tema väljavaated kaminatulele ja õllele õhku haihtuvad. Ta tõstis lapse koos turvatooliga autost välja ja kinnitas tooli turvavööga enda kõrvale Land Roveri istmele, nähes vaeva vöö sättimisega nii, et tool ikka kindlalt paigal püsiks. See paistis olevat päris keeruline värk. Lapsevanemana toimimine on tänapäeval vist nõudlik amet.

Vera pani valge auto numbri kirja juhtumisi kotis olnud kassatšeki tagaküljele ja tuhnis siis välja ühe puhta paberilehe. Ta kirjutas kirjakese ja jättis selle valge auto armatuurlauale. „Teie laps on minu käes. Ta on väljaspool ohtu.” Koos oma telefoninumbriga. Siis mõtles ta veel veidi ja pani paberi kõrvale oma politseiniku nimekaardi. Süüdistus lapseröövis on küll kõige viimane asi, mida tal vaja oleks.

Ta jätkas sõitu veelgi aeglasemalt kui varem, sest lootis silmata esitulede valgusvihus edasi rühmavat naisterahvast. Ta oli lootnud, et kohtub temaga juba enne sõitma asumist. Vera vandus endamisi. See asi võttis rohkem aega, kui ta oli oodanud.

Vähemalt laps tema kõrval oli vaikne, magas ja hingas tasakesi. Sadu hõrenes ja seejärel lõppes sootuks. Pilvkate rebenes ja nähtavale ilmus õbluke kuusirp. Vera läbis ühe maanteekurvi ja teadis äkitselt täpselt, kus ta viibib. Pikk külmunud luuderohuga kaetud müür, kaks kunagi küllap väga suurejoonelist juurdesõidutee algust tähistavat sammast ning vapiga silt, mis oli praegu tuhmunud ja lumine. Kuid Vera teadis, mis sellel on. Üksainus sõna – Brockburn. Ja see vapp kuulus Stanhope’ide suguvõsale. See mäelt nähtud valgus pidi tulema siit. Ta peatus juurdesõidutee alguses ja pähe tulvasid mälestused. Isa Hector oli Vera mõne korra siia tirinud, kui vaesus teda väga kibedasti näpistas, ja ta nõudis perekonnalt möönmist, et temalgi on õigus kohale päikese all. Nad trügisid igal aastal kutseta kontvõõrana enne uusaastajahti toimunud suguvõsa kokkutulekule. Hector oli siis omas elemendis ja lobises kohalike talumeestega, kes mäletasid teda poisipõlvest. Must lammas naasis karja rüppe, et juua väikesest plasttopsist viskit, sellal kui hagijad rahutuks muutusid ja läikivad hobused väljas suure maja ümber kõndisid. Et tõestada, et temagi peab traditsioonist lugu.

Perekond oli ikka ja alati viisakas. Klanni see haru kasutas viisakust massihävitusrelvana. Ent Hector oli sealt tulles alati alandatud ja vihane. Verale ei olnud iial tundunud, et ta on kohustatud isale ustav olema, ja seepärast ta mõistis perekonna hoiakut. Hector oli jäme ja pretensioonikas ning viimastel külaskäikudel tavaliselt ka poolpurjus. Verat valdas seetõttu väga suur piinlikkustunne ja temasse suhtuti lahkelt.

Kõige viimase visiidi ajal oli Vera teismeline – arvatavasti oma viisteist aastat vana, juba pisut ülekaaluline, kohmakas ja trotsi täis. Ta ei suutnud meelde tuletada, miks tema siin oli. Hector ei tundnud teda üksinda koju jättes vähimaidki süümepiinu isegi

siis, kui ta oli alles väike laps. Võib-olla Hector pabistas seoses nende kohtumistega rohkem, kui Vera tollal taipas, ning nägi temas omamoodi kaitsekilpi, või siis arvas isa, et perekond on tema suhtes kaastundlikum, kui näeb, et tal on vaja tütart ülal pidada. Oli suvine pärastlõuna, selgest taevast paistev soe päike ujutas kogu selle elamise valgusega üle. Nad jõid terrassil teed ja sõid õhukesi võileibu, mis kadusid suhu kahe ampsuga. Pakuti beseesid. Neid kooke mäletas Vera veel praegugi – nad olid ühtaegu nii krõbedad kui ka nätsked ja jõuline magusus seisis nende maitses kõrvuti rammusa vahukoore leebe mahedusega – märksa selgemini, kui laua taga istunud inimesi. Taustahelideks olid meigaste huiked ja majas olevast raadiost nõrgalt kostvad Bachi viisikäigud.

Nende seltsis istus kolm põlvkonda naisi – need olid Hectori vanema venna Sebastiani valgete juustega ja sooniline abikaasa Elizabeth, Hectori vennapoja Crispini väga stiilne naine Harriet ja Harrieti tütar Juliet, kes oli blondide lokkide ja kõiketeadva pilguga mudilane. Kui majas oligi mehi, siis hoidusid nad siit hoolega eemale. Aeti juttu ja vestlus pidi puudutama raha, kuid oli niivõrd mõistukõneline, et Vera ei jaganud ära, millest räägitakse. Pealegi oli ta keskendunud beseedele ja pidas aru, kas temast oleks ebaviisakas võtta ka see viimane, mis oli veel liuale jäänud. Hector tuli sealt tulema tühjade kätega ja kibestunult nagu ikka ning vandus kogu kodutee kättemaksu. Sebastian ja Elizabeth olid nüüdseks juba ammu surnud. Isegi Hectori vennapoeg Crispin oli manalas. Vera küll nägi kohalikus lehes surmakuulutust, ent ei läinud matustele. Ta teadis, et sellest tuleb toretsev etendus, ja pealegi poleks teda sinna oodatud. Järel olid ainult kaks naist – Harriet ja tema tütar Juliet – ning Juliet pidi olema selleks ajaks keskeale lähenev proua.

Laps hakkas turvatoolis nihelema ja Vera toodi olevikku tagasi. Land Roveri kütteseade ei olnud kunagi toiminud kuigi tõhusalt ja Veral hakkas külm. Ta keeras juurdesõiduteele. Lumi oli rehvijälgedest segi pööratud. Ta lootis, et see ei tähenda, et tema

peened sugulased on majast lahkunud. Oodatav taaskohtumine nendega ajas ta kuidagi kummaliselt ärevile, aga neil oli telefon ja lapse ema võis siia jõuda. See oli hüljatud autole lähim inimeste eluase. Ja pealegi arvas Vera, et kui ta suudab mõrtsukate ja vägistajatega silmitsi seista, siis ei lase ta ju ennast heidutada mõnel nõrgukesel alamat masti aristokraadil.

Pikale juurdesõiduteele oli pargitud rohkem autosid, kui ta oleks oodanud. Mõned olid lumega kaetud ja järelikult viibinud seal juba pikemat aega, mõne esiklaas oli aga puhas. Näis sedamoodi, et Stanhope’idel oli külalisi. Vera vaatas magavat lapsukest, tõstis ta koos turvatooliga autost välja ja hakkas maja poole minema.

Vaatepilt oli nagu muinasjutust võetud. Nõiduslik. Lumesadu oli otsa saanud, kuu paistis ja taevas oli tähti täis tipitud. Muljetavaldava ülavalgustusega kivitrepi kõrval kasvas suur seeder. Puu oli kaunistatud sadade vanikuteks ühendatud lambikestega, mis olid kõik valged ja vilkusid. Esimesel korrusel olid kardinad jäetud ette tõmbamata ning Vera nägi väga suurt üleni hõbedastes toonides ehetega kaunistatud jõulukuuske. Koldetule ette oli kogunenud salgake peamiselt noori või väga hästi säilinud keskealisi inimesi, kes olid kõik uhkelt riides ja hoidsid käes joogiklaasi. Vera vaatas kella. Alles seitse. Kindla peale liiga vara, et hakata pidu pidama? Võib-olla olid nad kogunenud selleks, et minna õhtustama. Maja oli piisavalt suur, et kõikidele külalistele peavarju pakkuda, ja perekonna see haru võis ju olla ka küllalt jõukas, et neid heldelt kostitada. Vera ei teadnud seda. Mõned nendest olid küll ilmunud Hectori matustele, ent pärast seda ei olnud ta nendega enam kokku puutunud. Ta peatus viivuks nagu aknast majja piiluv Tuhkatriinu, ja oli taas viieteistaastane tüdruk, kes ei kuulu nende hulka. Kes saab ootamatult teadlikuks teistsugusest ja lummavamast elust, mida tema ise kunagi elama ei hakka.

Kolmas peatükk

Kui mitte mingit meloodiat mängiv, vaid lihtsalt helisev uksekell häält tegi, ei osanud Juliet kuidagiviisi arvata, kes seal võiks olla. Tema külalised olid ennustatud halba ilma kartes varakult kohale ilmunud. Kaks paari küll loobus sootuks, kuid kuus inimest tegi selle retke siiski läbi ja Mark oli nad viimse kui üheni nende jõukuse ja ametialase positsiooni põhjal ise välja valinud, lisades neile kohaliku koloriidi loomiseks ka kirikuõpetajanna ja tema mehe. Kas keegi sai veel kutse? Keegi selline, kes on tal meelest läinud? Juliet tajus, kuidas naaseb see terve päeva tema ümber tiirutanud kabuhirm, mida ta oli tõrjunud viimase tunni jooksul tagasi supermarketišampanja ja tundega, et kõik ei kukkunudki välja nii halvasti, nagu ta oli kartnud. Varem oli päev ausalt öelda üksjagu meenutanud õudusunenägu, sest ennustatud lumesaju pärast ärevil inimesed hakkasid saabuma veel enne, kui ta nende vastuvõtmiseks valmis oli. Nad olid vabandustest tulvil: „Kullake, mul on väga kahju! Ärge meid tähelegi pange, me ei jää teile ette.” Kuid nad tahtsid, et nende elu mõnusamaks tehtaks ja neile teed pakutaks, ning olid silmanähtavalt jahmunud sellest, et nende magamistoad on nii külmad. Esimese korruse esindusruume suutsid nad küll kütta – puid said nad mõisa maadelt tasuta ja igivana katel seal all keldris läbi häda siiski veel toimis –, kuid teisel korrusel oli üks kuradima Arktika. Nii ütles Mark, et sellele siis naerdes käega lüüa, sest

kogu see mõisahärra värk oli talle ikka veel midagi uut ja huvitavat. Kõige hullema masenduse hetkedel tuli Julietile pähe, et peamiselt selle suursuguse häärberi pärast Mark kolm aastat tagasi talle abieluettepaneku tegigi. Ta sai siiski aru, et vahel mõtleb

Mark igatsevalt oma endisele poissmeheelule, Newcastle’is jõe lähedal asuvale peenele korterile, mida ta senimaani alles hoidis, tööle Live Theatre’is ning käe-jala juures asunud baaridele ja headele restoranidele. Vahetult abiellumise järel armastas Juliet Marki väga. Nüüd paistsid nende suhted olevat keerulisemad ja pingelisemad ning ta ei osanud kindlalt öelda, kuidas need võiksid edasi areneda. Ta arvas, et on meest kuidagiviisi alt vedanud. Kui uksekell helisema hakkas, palus ta külalistelt vabandust ja läks eeskotta. Dorothyl olid ilmselt käed tööd täis õhtusöögi valmistamisega ja Julieti ema Harriet, kes oli süvenenud vestlusse küla vaimuliku Jane’iga, näis senimaani uskuvat, et neil on olemas teenijarahvas, kes läheb ust avama. Pärast abikaasa surma õitsele löönud Harriet oli mõisaproua soolorolli etendamise täieliku aplombi ja mõnuga käsile võtnud ega paistnud Crispinist peaaegu üldse puudust tundvat. Eeskoda asus kaminast kaugel ja seal oli jahe. Juliet mõtles taas magamistubadele ja jättis meelde, et peab Dorothyle kuumaveepudeleid meelde tuletama. Juliet lootis, et nende suurlinlastest sõbrad näevad pudelites ja elektrisoojendusega tekkides, mida ta oli mõnele voodile pannud, maamajas ööbimise kogemuse kütkestavat osa. Dorothy oli küll suurepärane koduabiline ja mäletas seda peaaegu kindlasti, kuid just nimelt pisikesed üksikasjad on ju need, mis arvesse tulevad.

Siin oli tegemist rohkem äri kui sõprussuhetega.

Juliet avas ukse ja tundis jääkülma õhu puhangut. Sadu oli lõppenud ja ilm hakanud pakaseliseks kiskuma. Taevast paistis kuu ja park nägi imekaunis välja, olles koos mustavast metsasõõrist taustaga nagu mingisuguse muinasjutuetenduse lavakujundus. Juliet tajus ootamatult hetkelist õnnejoovastust ja armastust selle koha vastu siin. Markil oli lõppude lõpuks siiski õigus – see vaev tasus nägemist. Uksel seisis üks naine. Kohe kindlasti mitte mõni

unustatud ja hiljaks jäänud sõbranna. See naine siin oli suurt kasvu ja vaeselt riides. Ta kandis kummikuid ja kootud mütsi. Julietile meenutas ta neid viledatesse tekkidesse mähitud ja kerjavaid kodutuid, keda ta oli vahel kohanud Newcastle’i keskvaksali ees. Seejärel sähvatas äratundmine. Talle meenusid matused. Vanaonu Hectori matused. Vanaisa noorem vend Hector oli müütiline must lammas, kellest Julieti lapsepõlves sosinal igasuguseid lugusid räägiti. Matusepäev oli kõle ja vihmane ning teda ümbritsesid võõrad inimesed. Ta oli saadetud esindama suguvõsa nende poolt, sest surnud Hectorile oli võimalik andeks anda. Ta ei saanud neile enam mingeid käkke kokku keerata.

„Vera, sind me küll ei oodanud!” Juliet taipas otsekohe, et oli lasknud kohkumisel oma häälde hiilida. Kui ebaviisakalt see pidi kõlama! Kas võis olla võimalik, et järjest ekstsentrilisemaks muutuv ema kutsus selle naise siia, ilma et oleks Julietile või Markile sellest teatanud? „Anna andeks, tule külma käest sisse.”

„Tere, kullake.” Vera astus majja ja trampis kummikud uksematil lumest puhtaks. „Ausõna, ma ei tulnud kontvõõrana peole. Ma olen natuke hädas.”

„Millises hädas?”

„Noh, siin see häda on.” Vera vaatas allapoole ja Juliet nägi auto turvatoolis magavat last. „Mida sa arvad – kas ma tohin ta majja tuua? Seal väljas on kole külm. Praegu ta magab.” Ta silmitses Julietti nii, nagu sõltuks kõik tema arvamusest.

Julieti kõht tõmbus korraks krampi. Ta oli nii kaua, kui ta ise mäletas, tahtnud lapsi saada, kuid seda ei olnud juhtunud ja ta oli lähenemas eale, mil küllap enam ei juhtugi. Mõnikord tabas teda laste mainimisel paratamatult muserdav armukadedushoog. Kui ta ei ole minu oma, siis ma ei hooli sellest, et ta surnuks külmub. Mõnikord tuli talle aga peale sootuks hellem igatsus, millega kaasnes täpipealt samasugune lootusetus. „Muidugi too poiss sisse. Või tüdruk. Kumb ta on?”

„Hea tähelepanek,” ütles Vera. „Ma ei ole veel järele vaadanud.”

Otsekui pornosaitidel käies salaja ja häbelikult internetis emade vestlusringe jälginud Juliet oli arvamusel, et laps võib olla umbkaudu kaksteist kuud vana. Võib-olla äsja kõndima hakanud. Ei räägi veel päriselt. Aga mida tema ka teab? Ta kuulis elutoast hääli ja ootamatut naerusillerdust. Oli selge, et nad ei tunne temast puudust. Mark ja Harriet hoiavad kõigel elu sees. Ta vaatas taas lapsukese poole ja avastas, et teeb juba klambreid lahti ja tõstab teda endale sülle. Laps lõhnas pesupehmendaja ja titeõli järele. Ja kaka järele. „Minu arvates on tal vaja mähkmeid vahetada. Neid võib meil siin olla. Meie koduabilisel Dorothyl on laps.”

Duncan. Neliteist kuud vana. Pehmete tumedate juuste ja ümarate põskedega.

„Sina oled ilmselt Juliet,” ütles Vera. „Sa olid isa matustel. Tegelikult meil ei avanenudki võimalust teineteisega rääkida.”

„Ei avanenud jah.” Juliet asus ennast õigustama. Tänapäeval tundus talle sageli, et ta peab seda tegema. „Palun vabandust. Ma pidin minema ruttama.” Seejärel püüdis ta ennast maksma panna.

„Mis selle lapsega lahti on? Miks te siin olete?”

„Üks auto oli tuisuga teelt välja sõitnud,” lausus Vera. „Ma leidsin selle koduteel. Juhist polnud jälgegi. Mul on tarvis teie telefoni kasutada, et vaadata, kas me oskame tema vanemad üles leida.”

„Oh, muidugi. Seda pead sa saama.”

„Ma ei taha teile ette jääda.” Vera osutas peaga tolle naeru suunas.

„Üks telefon on köögis.” Juliet oli jälle otsusekindlaks ja kasulikuks muutumas. „Sa võid seda kasutada. Pealegi on seal soojem. Ja me saame Dorothylt mähkme ja teeme poisi olemise mugavamaks.” Juliet oli nimelt jõudnud rõivaste sooneutraalsetest värvidest hoolimata järeldusele, et tegemist on poisiga.

Köök lõhnas hästi. Nad oli langetanud otsuse punase veini ja šalottsibulaga pikkamisi hautatud faasani kasuks. Paljude

faasanite kasuks, sest siinmail on need puruodavad ning faasanid meeldivad linnainimestele, kes peavad neid eksootiliseks või vähemalt autentseks ninaesiseks. Ja köögivilja-vormiroa kasuks täis- ja lihttaimetoitlastele. Praekartulite, pastinaagi ja rooskapsaga, kuna jõuluaeg oligi peaaegu käes. Mitmesuguste, nii kuumade kui ka külmade pudingitega, sest magustoidud meeldivad isegi kõhnadele naistele ja keegi ei peaks siis tühja kõhuga magama minema. Vägesid juhatas külmavereline ja võimekas Dorothy ning Julietist tulvas üle tänutunne. Ta ei teadnud nüüd enam päris hästi, mida ta ilma selle naiseta peale hakkaks.

„Dorothy, meil on kerge kriis.”

Dorothy pöördus ära kastrulist, mille sisu ta parajasti segas. Seal valmis ehtne munade ja koorega vanillikreem. „Andke mulle kõigest üks minut aega. Ma ei taha, et see põhja kõrbeks või tükki läheks.” Möödus täpipealt üks minut ja siis vaatas ta Julieti poole. „Palun vabandust. Millega ma saan teid aidata?” Ta kandis teksapükse ja käsitsi kootud kampsunit. Tema pikad juuksed olid punase puuvillase rätikuga kuklasse seotud. Dorothyl ei olnud vaja ennast peenemalt riidesse panna, sest maja eesmises osas käis ta ainult siis, kui see oli hädavajalik. See kuulus nende kokkuleppe juurde.

„Tema on minu sugulane Vera. Vanaonu tütar. Ta leidis teelt välja sõitnud autost väikese lapse. Meie arvates võisid vanemad minna abi otsima. Aga mähkmeid on tal vaja kindlasti vahetada. Kas sul on mõni ülearune mähe, mille me saaksime laenuks võtta?”

„Koridoris kapis.” Ja kuna Dorothy oli tõhus tegija, olid kapis ka mähkimisalus, puhastuspiim ja riidelapid. Juliet tuli selle kraamikotiga kööki tagasi. Ta hoidis last ikka veel puusal. Dorothy muheles. „Kas mina vahetan?”

„Ei,” ütles Juliet. „Sul on niigi palju tegemist. Ma tulen sellega ise toime. Ma kõigest viin ta üles.” Ta tajus, et Vera jälgib teda.

„Kas ma tohin teie telefoni kasutada?” sõnas Vera. „Keskusesse teada anda, et mul on slepis üks hüljatud laps. Eks vaatame, kas meil õnnestub vanemad üles leida.”