Aasta-pimedaim-oo_preview

Esimene peatükk Lorna tõstis Thomase söögitoolist välja ja hoidis viivukese põlvel. Ta ei suutnud ikka veel päris hästi uskuda, et see poiss on tõesti olemas. Teda oli haiguse kõige süngematel päevadel hoiatatud, et võib-olla ta ei saagi kunagi last. Nüüd aga oli Thomas siin, rohkem kui ühe aasta vanune, oskas mõne sammu kõndida ning oli Lorna elu keskpunkt ja suurim armastus. Ta kõdistas poisi kõhtu, et teda naeru kihistama panna, ja surus ta kõvasti enda vastu. Ta oli valmis võitlema Thomase eest kõikide relvadega, mis tal olemas on. Ta oli haigusest jagu saanud ja väljunud sellest tugevamana kui varem, kusjuures ta tuli selle kõigega toime ise, mis oli veel palju tähtsam. Väljas oli peaaegu pimedaks läinud ja ta nägi tänavalaterna valgusvihus lumehelbeid. Ühes tänavaäärses majas oli aknal eredavärvilisi kilinaid ja kulinaid täis riputatud tehiskuusk. Varsti on käes kesktalv ja aasta pikim öö. Ta tundis kiusatust mitte kuhugi minna, soojust juurde keerata ja tuba jõuludeks ära ehtida. Ta oli ostnud värvilist kleeppaberit, et teha vanamoodsaid pabervanikuid, ja hõbepaberit tähtede valmistamiseks. Võibolla kutsub ta vanemad veini jooma ja magusaid jõulupirukaid sööma. See osa aastast ongi ju mõeldud leppimiseks. Ta teadis siiski, et igasuguse pidutundega tuleb oodata. Ta tõmbas põlvel istuvale poisile lumekombinesooni selga ja pisikesed punased kummikud jalga, pani ta siis põrandale ja otsis üles 9