Sissejuhatus
Ükski beebi ei oska rääkida sellest, kuidas ta end tunneb või mida just sel hetkel kõige enam vajab. Sellele vaatamata mõistavad vanemad teda enamasti väga hästi. Nad kummarduvad oma lapsukese kohale ja püüavad temast aru saada. Kui laps on rahulik ja rõõmus, on tema vajadused suure tõenäosusega kaetud. Kui beebi nutab, on ilmne, et midagi tähtsat on puudu või on miskit hoopis liiga palju.
Muidugi tuleb ette ka keerulisemaid olukordi, kus pealtnäha on kõik justkui hästi, aga päriselt ei ole. Ja teinekord tundub, et asi on väga hull, kuid lahendus lihtne.
Varases lapsepõlves kogetu jääb meid mõjutama kogu eluks. Elus on tähtis iga aasta, iga tund ja minutki, ent inimlapse kõige esimesed kuud ja esimene aasta on tõesti erilised.
Selles raamatus on pereterapeut Meelike Saarna andnud beebile hääle – see beebi oskab rääkida. Vähe sellest – see beebi on tark. Ta teab asju, millel on teadusfaktide väärtus, ta oskab kirjeldada käitumise kaugemaid mõjusid, millest psühholoogid räägivad nõustamisele tulnud vanematele või loengutel, mida tahavad kuulata isad-emad, kes soovivad oma last alates kõige esimesest päevast ümbritseda just sellega, mida beebi kõige enam vajab. Lapse esmavajadusi silmas pidades teeme talle kõige tähtsama kingituse elus: anname talle kaasa piisavalt häid viise tulevaseks toimetulekuks, ükskõik millise lehe elu ette ka keeraks.
Emme ja issi, usaldage oma tarka väiksekest.
Mul
on palju küsimusi
Kuhu ma olen sattunud?
Kas keegi siin on minu jaoks kogu aeg olemas?
Keda ma võin täielikult usaldada?
Kes valvab mind ja hoiab mul silma peal?
Kes märkab mu valu ja lohutab mind?
Kes näeb mu rahulolu ja rõõmustab koos minuga?
Kuidas on tunda end armastatuna?
Kuidas see käib, kui ma ise kedagi armastan?
See on tähtis / Neid asju vajan kohe kindlasti
Et oleks kindlam olla / Turvalisus
Et oleks mõnusam tunne / Mugavus
Et oleks tuttavam tunne / Ettearvatavus
Et keegi, keda juba tean, oleks ligidal / Lähedus
Mina
just sündisin
Tere, emme ja issi! Mina just sündisin. Palun ärge muretsege nii väga, kui ma nutan. Kõik on ju teistmoodi. Ma pole veel harjunud, et ümberringi on nii valge ja võõrad helid. Ma pean nüüd ise sööma ja seedima, ise pissima ja kakama. Enne seda, emme, tegin seda kõike sinuga koos. Pealegi tundub mulle endiselt, et olen osa sinust, sest seni olen ainult nii elanudki. Ma ju harjusin sinu sees kasvades ära, et on pime ja vähe ruumi, ning kui end liigutasin, ei saanud ma kuskile ära kaduda. Sina ümbritsesid mind, olid kõikjal mu vastas, sina olid minu piirid. Sinu keha hääled rahustasid mind. Sinu südametuksed, vere voolamise pahin soontes ja soolte hääled laulsid mulle hällilaulu.
Sina, issi, laulsid ka mulle ja silitasid mind, kui olin alles kõhubeebi. Aga emmega olen ju kõige rohkem harjunud. Olen ju tema sees kasvanud. Seetõttu vajan just sind, emme, kogu aeg enda lähedale. Kui sa hoiad mind kindlalt ja hellalt enda vastas, siis on mul tuttavam tunne, sest siis tajun midagi, mida ma juba tean. See rahustab mind. Küll ma tasapisi harjun, et olen nüüd sinust väljas, sinust eraldi. Sellest arusaamine ja sellega toimetulek võtab aega.
Palun olge minuga kannatlikud.
Tunnen end nagu võõral planeedil
Võib-olla sa mõtled, et miks ma nii ärev ja tundlik olen, hakkan kergesti nutma, ei suuda uinuda, võin ehmatada väikese krõpsu tõttu või tükk aega üle kere väriseda mõne valjema heli peale. Ja olgem ausad – kas ma näen praegu selline välja, nagu ma millestki aru saaks? Ei näe ju. No mõtle ise, kui sina oleksid saabunud tundmatule planeedile – kuidas end siis tunneksid? Kõik on ju võõras, midagi ei tea, saan loota ainult oma ellujäämisrefleksidele ja sulle, sest refleksist pole iga kord kasu. Vaist aitab mul üles leida tissinibu, ma keeran kõhuli olles ära oma pea, võtan kinni su näpust, kui seda mulle pakud. Aga kui mul on külm või särgisaba märg, siis nutan end hingetuks, sest hirm ja ärevus, et äkki kedagi polegi siin minu jaoks olemas, on niivõrd suured.
Sina oled minu kosmoselaev, sellega ma saabusin. Ja kuna toitejuhe ehk nabanöör sinu ja minu vahel on katki lõigatud, siis seda enam on oht, et kui ma su silmist kaotan, siis kaongi, vähemalt oma meeltes. Palun ära kaota mind ära. Sinu kaudu ja sinu abil ma kohanen, ümbrus saab tuttavamaks sinu süles olles, sinu julgustusel, ja varsti hakkan nägema ka kaugemale kui kolmkümmend sentimeetrit, mis on vahemaa minu ninast sinu tissinibuni, mille otsas ma alatasa ripun. Mul polegi alguses vaja kaugemale näha.
Sina oled minu silmad, sina oled minu kõik. Vajan esialgu kõige rohkem neid asju, mis nabanööri asendavad, nagu sinu süli ja tiss ja kaisus olemine.
›
Tunnen end veel pikka aega nagu osa emmest, olen nagu emme, sinu pikendus. Las ma harjun, sellega läheb aega, enne kui hakkan aru saama, et mina pole sina, vaid hoopis mina. Selleks, et minu lahku kasvamine sinust kõige paremini ja loomulikumalt läheks, on mul kõigepealt vaja olla sinu küljes. Las ma kogun jõudu, las ma uurin ilma ja inimesi kõigepealt sinu turvalisest sülest. Issi sülest muidugi ka, pealegi on issi hääl mulle ju samuti tuttav juba kõhus olemise ajast saati. Aga see võtab ikkagi päris palju aega ja proovimist, enne kui emmest eemalolek mulle talutavamaks muutub. See juhtub pikkamööda, seda saab alguses mõõta vaid minutite ja meetritega.
Ole minuga, kui ma söön
Ma alles õpin imema ja neelama ja jaksan alguses korraga vaid väheke süüa. Imemise töö väsitab mind, piim ja sinu soojus teevad mu uniseks. Ärata mind ikka ja jälle üles, kui ma tukkuma jään, et saaksin kõhu täis. Tasapisi kogun jõudu ja õpin paremini imema ning jaksan rohkem. Selleski ei ole midagi imelikku, kui ma ripun nagu väike iminapp su tissi otsas peaaegu kogu päeva ja öö veel takkapihta. Sest mul on nii väga sind vaja.
Palun ole minuga, kui mina söön. Mitte vaid sellepärast, et saaksid tissi sättida ja vaadata, kas mul on mugav. Sa võib-olla ei teagi, et sinu pilk on peaaegu sama tähtis kui piim. See, kuidas sa mind vaatad ja kuidas mind hoiad, räägib mulle minust. Ka siis, kui minu söök on mitte tissi sees, vaid pudelikeses, vajan ma sama asja: sind, sinu süles olemist ja hoidmist. Kui jätad mind mu tähtsates toimingutes üksinda, lahutad enda ja minu ning lahutad mu ka iseendast. Kui sina oled kohal, kui näed vaid mind ja hoiad mind õrnalt ja kindlalt, siis tekib mul tunne, et ma väärin armastust, tähelepanu ja hoidmist. Kui saan seda tunnet tänu sinule endasse piisavalt ammutada, saan ka oma täiskasvanuellu minna sarnaste tunnetega. See ju ongi armastus: mina hoituna sinu süles, kõht piima täis. Aga kui su mõtted on mujal või kui sa vaatad minu söötmise ajal mõnele ekraanile või räägid kellegi teisega, siis sa justkui kaod ära ja mina tunnen, et kaon samuti. Sinu hoidev ja armastav pilk on nagu nabanöör, mis aitab mul
end sinuga ühendatuna tunda. See hoiab minus alal tunnet, et olen sinuga seotud, tähtis ja armas nüüd ja tulevikus, ning et sina oled minu jaoks kogu aeg olemas.
Elusolemiseks ja toimetulemiseks on väga vaja tunnet, et keegi tuttav ja hooliv on ligiduses ja et abi on häda korral tulemas. Minu beebielus on suur häda ka pealtnäha väike asi, näiteks kui tiss lipsab suust või piima ei tule korraga nii palju, kui ma tahaksin – see võib mind täitsa kõvasti nutma panna. Või vastupidi, piim lausa voolab, ma ei jõua nii ruttu süüa ja piim võib mulle hingekurku minna. Mina ei saa ühtegi oma muret ise lahendada, aga saan oma häda näidata oma keha ja häälega. Sa võid isegi imestada, et ma nii valju häält teen sinu arvates tühise asja pärast. See on sellepärast, et ma ei tee vahet, mis on tõeliselt ohtlik ja mis sellisena vaid tundub. Ma ei tea maailmast ega iseendast veel midagi. Aga see on küll kindel, et ma tahan ellu jääda. See on minu kõige suurem ürgne soov. Nii mõeldes pole ju ükski nutt liiga vali, ega ju? Kui sina minu hädamärkidele iga kord oma kohaloleku ja aitamisega vastad, alati sarnase hoolivuse ja rahuga mulle tissi suhu aitad, mind söömise vahepeal enda või issi õla najale puhkama upitad, tekib minusse tasapisi kindlust lisav usk, et alati on olemas keegi, kes mõistab ja aitab, et murele leitakse lahendus, et mind ei jäeta üksi. See loob minusse tundealge, et minuga on kõik korras ja teistega minu ümber ka. Just selle kindluse kaudu õpin tasahaaval ka ise ennast aitama ja pärastpoole teisigi.
