SISUKORD
TŠEHHOVI MAJA
6. august 1997, koidu eelt ehani
Hääled, kõne, hüüded, sosinad segiläbi. Maja Tartus jõe lähedal paremkaldal. Augusti algus 1997. Viiv enne koitu. Alumise korruse korterite uksed koridori lahti. Pidu. Räägitakse palju. Segiläbi. Tundub, räägitud on aegade algusest saati:
„Valgus ei saa väsida!”
„Aga signaal saab väsida! Ja väsibki! Brook ütleb …”
„Tšehhovi maja on ruum, milles on avatud kõik võimalused loo jutustamiseks, ja just see muudab ruumi staatiliseks!”
„Ulmel ja õudusel on lõpp!”
Paus.
Ja siis uuesti, sama naine, kes viivu eest lõpetas ulme ja õuduse:
„Saad aru, kõrini on mul!”
Lõpuks nad tulevad, ilmuvad sellest majast: naisterahvas, meesterahvas tema kannul.
Naine on Maarja Tiidus, mees on Paavo Paavo. Keegi ei tea, kas Paavol on kaks ees- või kaks perenime. Maarja on ärritunud. Ta marsib nõnda: vaata, ma marsin praegu minema ja tean, et sina tuled mulle järele.
Vaata, kuidas ma marsin!
Paavo on ehmunud, kohmetu, segaduses. Nagu nad mehed on.
Tänav maja ees. Tühi, ei hinge, ei autot. Naine jääb seisma ja pöördub:
„Sa ei tohi mind enam läbi ulme ja õuduse vahtida!”
„Ma ei mõelnudki … midagi … Keegi ju ei tea!”
„Tahad Vedurit ja Vagunit, jah, neid tahad?”
„Ei taha. Ma … Maarja, kallis, kullake, kas sa ei tea, kui ilus on sinu pilk selles valguses? Mitte keegi ei ole mitte kunagi saanud minu südant niimoodi taguma, kedagi teist nähes ei tule mul õhust puudu nii nagu sinuga.”
„Siis on sul astma, mitte armastus. Sina lähed sinna tagasi, mine oma asjade algusesse, ja mina lähen edasi. Ulmel ja õudusel on lõpp!”
Nii ütleski. Maarja läheb. Pöörab vasakule. Ühel pool tänavat on vanad puust eramajad. Teisel pool tänavat on laoplats. Laoplatsi betoonaia taga seisab seitse aastat tagasi postamendilt maha võetud Lenin. Käsi hõlmal. Tõsine pilk üle jõe paneellinnal. Lenin seisab, käsi hõlmal, ja udu nagu tulevik tõuseb Emajõe luhtadelt.
Mida Paavo tegema peaks? Ta ei tea, ta mõtleb, et küllap see kõik laheneb ära. Omal kombel. On alati lahenenud.
Paavo läheb tagasi majja. Kaks korterit esimesel korrusel, paremal ja vasakul, uksed lahti. Mõlemas korteris räägitakse valju häälega, vaieldakse. Sinine sigaretisuits valgub korteritest koridori.
Vasakpoolsest korterist:
„Aga miks püss? Või õigemini, miks ainult püss?”
Hüüe: „Kus Tšehhov seda kirjutab? Allikad peavad olema, ära niisama pillu, mees!”
„Sa ärkad üles Tšehhovi majas. Sul on tekk peal. Nüüd sa pead jutustama sellest tekist, voodist, padjast, oma pidžaamast, ja siis oma sussidest voodi kõrval. Ka need peavad olema osa sinu loost.
Igal muul puhul saaksid sa lihtsalt ütelda,” kõneleja silmad peatuvad Paavol, „et Paavo ärkas üles oma magamistoas.” Ja seegi lause on juba kahtlane, sest miks ta vajalik on? „Kas juhtub küllalt sageli, et Paavo ei ärka oma magamistoas?”
„Teadagi!” hüütakse jälle vahele.
„Mitte püss, vaid ka su tuhvlid peavad pauku tegema. Ja lõpuks seisad oma toas, ei julge ennast liigutada ka mitte, silmad tugevasti kinni surutud, sest nii kui need avad, näed sa midagi, mis on loo osa. Ja sa oled neetult väsinud, sest lõpuks oled jutustamisega nii ametis, et midagi ei saagi juhtuda. Sa oled Tšehhovi maja vang, eluks ajaks mõistetud sellesse lõputusse jutustamisse.”
Kõnelejale oponeeritakse kohe päris Paavo kõrvalt, nii et ta võpatab:
„Kui sa vaatad publiku poolt, on kõik tähenduslik. Kui sa oled majas sees, siis sa elad oma argipäeva. Publik vaatab pilti kõigi selle nüansside ja detailidega. Majas elades oled sa osa tekstist. Kumma püss siis pauku peab tegema? Publiku või sinu? Püss pildil või püss tekstis?”
Kisa tõuseb. Sõna võtavad ka need, kes muidu vaikisid:
„No aga miks sa kõiki asju majast välja ei viska? Sinu väljapääs on selles, et sa just asud tegutsema. Ei pea rääkima, mismoodi vanaema sulle sussid kudus, ei – aknast välja!”
„See on nihilism, aga nihilism ei ole maailma probleemide lahendus,” kõlab kusagilt pilvest.
„Võibolla see on just veel hirmsam, sa viskad asjad aknast välja, aga nähtamatuna jäävad nad ikkagi kohale. Ja nad on kohal seda enam, mida vihasemalt sa nad aknast välja loopisid.”
„Jaatav puudumine!”
„Puudumist on palju keerulisem ignoreerida kui millegi esinemist.”
„Natsareenlane!”
„Kumb on ausam – tekst või pilt? Vaikiv näitleja on pilt, aga …”
„Vaikiv näitleja on tekst kõige ehedamal kujul! Ideaalne tekst on embrüonaalne. Pildi õnnetus on, et see on alati juba sündinud.”
„Kas siis pilt ei ole tekst?”
„Pildil pole algust ja lõppu.”
„Paavo!” hüüab keegi, „Paavo! Telefon!”
Kitsas pime koridor läbi maja aia suunas, roheline hämarus koridori lõpus. Paavo:
„Halloo?”
„Paavo?”
„Jah.”
Ta tunneb hääle ära. See on Viive. Tema hääl on hell, soe, niimoodi räägitakse pärast midagi väsitavat. Tema hääles on kurbusenoot, aga armastust seda enam. Paavo naeratab tahtmatult. Viive:
„Andis sind ikka läbi helistada. Kas nad on vait jäänud juba?” Paavo raputab pead. „Ikkagi.” Paus. „Oled koos Maarjaga?” Paavo raputab pead. „Sa kõlad nii, et ta läks minema. Aga olgu. Tule siis vaatama meid vähemalt,” ütleb Viive, „aga ära majja tule. Ole homme hommikul üheksa ajal Kuradisillast veidi anatoomikumi pool, me tuleme aknale, teine korrus. Ja siis lase jalga, sest, no tead. Tead küll.”
Paavo teabki. Paavo:
„On ta …?” ja Viive:
„Loore, tüdrukuke.”
Paavo tahab midagi öelda, aga ei oska. Ta ei tea, et sel puhul päritakse ema ja lapse tervise järele. Soovitakse … kindlasti soovitakse midagi? Nuiatakse, et millal siis titevarbaid kastetakse.
„Olgu peale siis,” ütleb Viive ja paneb toru ära.
Keegi teatab valjul häälel: „Minu isa oli dissident!” Uus kisa. Nimed, daatumid, teooriad.
Paavo tammub jalalt jalale. Paavo seisab veel viivu. Loore. Lugu.
See on ju lugu, see nimi, mõtleb Paavo.
Soe öö, kohutavalt soe öö.
Kuhugi pole oma kuumavat pead panna. Paavo kõnnib läbi öise linna teisele poole jõge.
Ja tagasi. Läheb koju. Seisab oma ukse taga, võti peos. Kuulatab. Ja kuulatab siis vastaskorteri ukse taga.
„Männe Jürri suri 1842. aasta aprillis ärra ja temmast jäi maha tütred Liiso ja Marri, poeg pärija, noor peremees Männe Juhan …”
Seal elab Mamma Tiidus, kes Paavole korterit üürib. Mamma Tiidus on Paavo ülemuse sugulane. Mamma Tiidus räägib kogu aeg, isegi magades. Mamma Tiiduse tekst lainetab, ääre ja kallasteta nagu ookean. Paavo ei taha tuppa minna, ta teab, et lesiks voodil ja kuulataks Mamma Tiiduse rääkimist seina taga.
Maailma alguses alanud teksti.
Ei. Paavo läheb tagasi õue, kesksuveöö vahe valgus, ja kõnnib edasi. Kõnnib pika maa üldse linnast välja läände, kus Emajõgi keerab põhja poole ja tee lõppeb. Pääseks tekstist. Oleks lihtsalt hetkes. Pildi ja tekstita hetkes.
Hõbepajud, paksud juuksed rippu, otsad pruunis jõevees. Luhad ja lagedus. Pea kohal kosmos, kuhu tuli täna üks väike inimene juurde. Paavo istub tee peale maha. Paks ja kare hein mõlemal pool, rattaroopad, tee eikuhugi, kalameeste salapaigad pruuni vee ääres.
Luhtade taga metsad, lepad, pajud, taevas tühi, taevas koidukaame, taevas juba koidukollane.
Paavo ja Loore, ja Viive, ja Viive mees Karl, kes ei tea midagi ühest Paavost, kes lebab jõe ääres, käed kukla all, kuulab tühjust enda kohal ning pika nokaga linde karmis luhaheinas üksteisele midagi hüüdmas.
Paavo tunneb, et just praegu ärkab linnas sünnitushaiglas väike Loore ja asub enesekindlalt ema nibu nõudma. Koit on tulekul, kohe on uue päeva ja maailma algus.
Siis Paavo tõuseb. Tund aega tagasi linna, ja veidi veel aega parajaks teha, kuni ta on kohal.
Paavo seisab Kuradisillal.
Paavo läheb haigla suunas. Hoiab puutüvede varju. Kui ta näeb Viivet aknal, ootab hetke, kui ta näeb Viive otsivat pilku, astub tüve tagant välja. Viive süles on pamp, mille sees on üks tilluke uus inimene.
Tillukene inimene magab.
Paavo tõstab tervituseks käe ja naeratab. Täna öeldakse Karlile: „Täpselt isa kõrvad!” või: „No pilk on küll isa oma, selline uudishimulik!” või: „Ja vaadake tema lõuga, kohe näha, et Siispool!”
Karlil lööb nägu särama: „Kurat, aga ongi ju!” ja siis naised sosistavad, et pole ilus lapse juures vanduda. Aga värske isa on ilus pilt vaadata, suured soonilised kämblad uhiuue inimolendi ümber. Ja iga laps on oma isa moodi, isegi kui see isa ei ole sama mees, kes … Keegi tuleb palatisse, Paavo tõmbub tagasi puu varju.
Paavo isa oli igal juhul Paavo isa. Selles polnud küsimust. Paavo ema polnud mingi niisugune. Nagu Viive? Ei, ka Viive ei ole „mingi niisugune”. Aga noh, tuleb aru saada.
Mees palatis on Karl Siispool. Talle antakse laps sülle. Isa nägu särab. Paavo ei lahku veel, ta läheb ümber maja ning hoiab põõsaste varju, ootab. Noor pere tuleb haiglast välja, õele või arstile torgatakse fotoaparaat pihku. Välgusähvatus, foto. Auto sõidab ette. Karl:
„Vaata, tütreke, takso! Viive, kallis – lehma sitt ära!”
Päike on päriselt tõusma hakanud ja valgus ujutab üle tänavad Paavo ümber, justkui peaks see olema viimane päikesetõus maailmas. Paavo ei lähe koju, sest varsti on niikuinii aeg tööle minna.
Paavo seisatab tänavanurgal. Paavo on selliseid hetki näinud filmides. Tõesõna: valgus voolab, mesilaste tehtud valgus. Paavo tunnebki ennast nagu filmis:
tegelane jääb seisma ja muusika hakkab mängima. On ülev tunne, sel hetkel tegelane mõistab midagi, loobub kahtlusest või pöörab aeglaselt ringi ja saab aru, et ta on elus teinud kõik valesti.
Või õigesti.
Tegelane seisatab, pöörab pilgu üles: meteoor libiseb oma tulesabaga üle taeva ning kohe on kõik möödas. Tulnukate laev varjab päikese. Lennuk langeb maapinna suunas.
Paavo pöörab aeglaselt ja dramaatiliselt ringi ning vaatab tänavale enda taga, mis alles äsja oli olnud hämar. Ta on sealt tulnud, öö läbi kõndinud, ning nüüd peaks Paavo midagi mõistma. Aga ta ei mõista.
Elu ei ole film ja elus ei kehti need reeglid, mille järgi stsenaristid kirjutavad filme. Paavo teab ainult seda, usub ja elab ainult seda, et selles linnas on praegu üks Loore-nimeline väike tüdruk sündinud. Loore on kõige olulisem. Paavo pöörab ja astub päikesetõusu sisse nagu ikkagi natukene ka oma loo kangelane.
Kass lipsab üle tänava, üks naine tuleb vastu, näo ja kehata naine, naine kollasest valgusest, naine valgusest, mis voolab aedadest, valgus, mis peegeldub kõigil auto- ja aknaklaasidel, veerand naeratust ja pool vasaku silma valget on ainus, mida Paavo märgata jõuab.
Naine naeratas Paavole, selles pole kahtlust.
Paavo vist isegi naeratas vastu.
Naise nimi on Adelia, aga seda Paavo ei tea. Miks peakski. Ja kui Paavo peaks nüüd naist kirjeldama … Pool naeratust ja veerand vasaku silma valget.
Viie, kümne, viieteistkümne meetri järel jääb Paavo uuesti seisma. Vaatab tagasi. Ei kedagi.
Joosta järele?
Oli ta mõni Lisette, mõni Aigi? Mis häält see naine teeb? Paavot ei huvitanud seks. Teda huvitas kõige intiimsem ja salajasem: mis häält teeb naine seksi ajal. Argine „tere” ja „nägemist” – ja siis ööpimeduses nirgid, hobused, viiksjänesed ja peoleod. Paavo suhtus naistesse nagu laps piiksuga mänguasjadesse.
Ei, Paavot ootab uus elu. See naine peab jääma siia, peatüki lõppu.
Paavo töötab turul. Ta töötab turul paneellinna ja jõeluha vahel. Tühermaa, jäätmaa, heinamaa, kõrge heinaga muinasjutumaailm, millest vaid kümneaastaste laste peanupud välja paistavad.
Paavo Paavo teel kõdulinnast alla jõe äärde. Üle silla paneellinna ja heinamaa vahele turule, kus osooniaugust hoolimata ripuvad õhus Axe ja Old Spice, segunedes naha ja kunstnaha, päikese käes kuumava polüestri ja vinüüli lõhnadega. Kõhukottide ja lontis helesiniste teksadega mehed, Nike’i ja N-Balance’i tossud jalas, vestid ja kivipesuhallid tagid, jalutavad lettide vahel ning otsivad CD-plaate, sest just neid Paavo müübki. Ja tema ei müü midagi. Müüb Elari Tiidus.
Elari Tiidus on see, kelle kohta poisikesed ütlevad „ärikas”, ehkki see sõna on juba kasutusest minemas, ja Paavo seisab lihtsalt leti ääres ning aitab plaate välja otsida. Räägitakse, et Elari Tiidusel on isegi üks seaduslik äri.
„Ei, kas sa soe oled peast, miks sa Leppardit ei kuula? Pane tagasi see, mine minema, tule tagasi, kui sul maitset on,” ütleb Paavo kolleeg Teet ühele poisile.
Teet – 40 aastat vana, 1979. aastal Ida-Saksast toodud neetidega tagi, vuntsid ja Aju. Tiidus on Teedul lubanud ülbe olla, sest Teedu pärast tulevad inimesed tagasi Tiiduse putkasse.
„… ei öelda mitte Mr Happyman, vaid Happy the Man, kuula seda!”
Teet kuulas Manhattan Transferit kaheksakümnendatel, kümme aastat enne tänast ning ta poetab oma teadmiste külmade mäetippude kõrguselt, et Transferi kontserdile on pileti ostnud riigi esimene dirigent, riigi esimene leedi, riigi esipankur, riigi esikütuseärimees, riigikogu esimees ja lõpuks ka Tartu linnapea, Tartu abilinnapea ja ehitusvalitsuse direktor.
Kui madal.
Erinevalt teistest plaadimüüjatest turul teab Teet peast, et 1996. aasta Billboardi esikümne moodustasid (alates kümnendast) Keith Sweat, Toni Braxton, Donna Lewis, Bone Thugs-n-harmony, Tracy Chapman, Mariah Carey, The Tony Rich Project, Céline Dion, teisel kohal uuesti Mariah Carey ja Boyz II Men singliga „One Sweet Day” ning esimesel kohal Los del RÍo looga „Macarena”.
„Los del RÍot meie igatahes ei müü. Punkt.”
Paavol käib see kõik üle kupli ning tema roll on rohkem seista ja vaadata, et keegi midagi pihta ei pane, ning vahel venelastele meelde tuletada, mis järjekorras O, P, Q ja R tähestikus käivad.
Aga Paavo ei saa siin kaua olla. Teet hüüab juba eemalt:
„Tiidus helistas, tahab midagi.”
„Mis ta tahab?”
„Mis sa särad niimoodi?”
„Isaks sain.”
„Sinu laps?”
„Minu laps.”
„Oo, aga siis läheb Journey „Of a lifetime”, kuula sõnu!”
Paavo ei kuula. Paavo on närviline:
„Mis see Tiidus tahtis?”
Aga Teet on plaadi peale pannud ja heli valjuks keeranud ja ümiseb laulu.
„Mis ta tahtis?” karjub Paavo üle muusika. Teet tõstab sõrme ja Paavo jääb vait. Teedu elus pole midagi peale muusika, isegi tundeid mitte. „Aga Vedur ja Vagun?” küsib nüüd Paavo otse Teedu karvaste kõrvade sisse.
Vedur ja Vagun. Kiire vaikne korealane ja suur ning jõrisev Antsla mees, kelle päris nime ei tea keegi. Vedur ja Vagun. Elari Tiiduse turvamehed. Kui sul elus hästi läheb, siis sa ei saa kunagi teada, kes on Vedur ja Vagun. Kui sul elus ei lähe nii hästi ja sa oled osanud oma ärid siduda Elari Tiiduse äridega, siis võid rongi alla jääda. Kujundlikus või otseses mõttes, sõltub, kui halvasti läks.
See paneb Teedu mõtlema. „On nad siin käinud täna?” küsib Paavo. „Miks Tiidus ise ei tulnud siia, ta teab, mul on tööpäev täna.” Aga Teet on kadunud. The countless visions that are drifting, the silver dreams you hate to lose … Lõpp. Teet laseb sõrmel langeda.
„Palju õnne siis tütre sünni puhul. Näe, helistab, räägi kiiresti, aku.”
Paavo võtab kingasuuruse telefoni:
„Halloo, sina, jah?” vastab Elari.
„Halloo, jaa. Mis mu juhised on?”
„Mul on vaja, et sa Kaugelt tänavalt putka Ropkasse tood. Seal on kaks kõrvu, too vasakpoolne platsile. Paneme Võru maantee algusesse kohviku püsti. Kõik sõidavad, ja kõik tahavad väikse kohvi teha. Kui ei tea, et tahavad, siis me tuletame meelde. Võta
takso, mine too auto platsilt ja ole kell kolm kohal, ma saadan sulle sinna mehed appi. Kell kolm, jäi meelde?”
See jääb meelde küll. Kell kolm. Tunnike aega. Kauge tänav
Hiinalinna ja vana sõjaväelennuvälja vahel. Peoleod ja padrunihülsid pajuvõsas. Elari hoiab seal oma kola, Paavo on kuulnud.
Paavo annab telefoni tagasi. Teet:
„Mis ta tahtis?”
„Mul vaja putka Hiinalinnast ära tuua. Vaja minna ka tegelikult, napikaks läheb muidu.”
Aga Teet viimast lauset ei kuule. Sest sealt ligineb Jelena. Paavo varjab ennast putkasisemusse. Jelena müüb kaks putkat eemal naistepesu ja fotosid pühadest ikoonidest. Jelena:
„Teedu, poisu, kiired jalad, no mis ma teen, panen auk kinni, auk jälle lahti, minul radi boga, kiljumine kõrvad katki …” Teet:
„Paavo! Paavo!”
Paavo nihkub putkauksele ja naeratab Jelenale. Teet:
„Leenal on radi-ridi-booga jälle, mine püüa poisid kinni ja siis lase jalga, aga parem jäta mind siia Jelena tänuvõlglaseks, kui et … eelmine kord ta seisis tund aega mul leti kõrval ja lõugas üle muusika, kuidas poisid tal klientuuri ära hirmutavad.”
Paavo Paavo ohkab. Ta pressib ennast kahe putka vahele ja nügib edasi heinamaa suunas, enne nurka peatub, piilub ümber nurga. Poisid Jelena putka taga heinas. Täna kolmekesi, peanupud paistavad, elav arutelu, vehivad kätega. Siis üks poistest tõuseb, toetab selja vastu seina ning seob sõrmed vaheliti. Teine poiss toetab jala tema pihkudele, käed õlgadele, ning ajab ennast sirgeks. Surub silma vastu seina. Paus. Karjatab, kukub ja kaob heina, kisa heinast, ja kisa putkast:
„Järgmine kord pistan päriselt!”
Nüüd Paavo jookseb ja karjub:
„Väikesed perverdid!”
Ta jookseb kukkunud poisist mööda ning järele kahele, kes ümber turu liduvad ja siis edasi suure sõidutee poole. Paavo valib välja nõrgema, lühikeste teksadega lühikese poisi, kes peaaegu auto ette jookseb, kõrvale põikab, sööstab edasi, ja viimasel hetkel hüppab poiss peatuses bussi juba sulguvate uste vahele. Paavo jääb maha. Poiss vahib talle otsa, taipab, et on pääsenud, näitab keelt ja vehib kahe keskmise sõrmega, hüüab:
„Auk kinni, auk jälle lahti, raadi-booga, raadi-booga!”
Buss sõidab minema.
Pidurikrigin. Otse Paavo silmade kõrgusel kiri: DX-Masinad. Veok.
„Paavo! Sina või?” hüüab keegi.
Suur kastiga Lääne masin, mootor möirgab. Kasti ja kabiini vahel kraananool.
„Paavo, no mida, kuhu lähed?”
See on Gagik. Paavo pole kunagi suutnud meelde jätta, kas Gagik on grusiin, armeenlane, aser või mõnest muust sealsest rahvusest. Paavo peas sulavad nad kõik kokku üheks ebamääraseks Kaukasuseks. Gagik on pruun, süsimustade silmade ja lillakalt läikivate mustade lokkis juustega mees. Nende klassijuhataja oli Gagikut hüüdnud „oma sõstrasilmaks” ja alatasa tema õppimise pärast kurtnud. Gagik oli siiras ning rõõmus laps ja sai selle eest kere peale.
„Kus sa jooksed? Kas sa küüti tahad?”
Paavo ronib kabiini:
„Sõida bussile järele! Uhke masin sul!” hüüab Paavo üle kraana mürina, „DX-Masinad, peen nimi.”
„No muidugi peen nimi, kuidas muidu, peab peen olema! Mul esimene päev sellega, saadeti sõitma ja autoga harjuma, homme on töö-töö-töö, mul vaba päev üldse täna on.”
Järgmises peatuses jääb buss seisma ning tuttav poiss astub maha, märkab Paavot veokikabiinis ja pistab jooksu. Paavo on juba tõstnud käe ukselingile, aga siis tuleb talle mõte. Paavo:
„Väikse otsa tahad teha? Saad noolt ka proovida ja …”
„Noolt? Aa, jaa, kraanat, no mis küsimus, lähme teeme! Kuhu lähme?”
Kui Paavo organiseerib selle putka ise Ropkasse ja üllatab Elarit, võiks mõelda väikse lisatasu peale. Midagi peaks ju Loorele kinkima.
Või kingitakse sel puhul emale?
„Kuda siis ka?” küsib Gagik, kui nad äärelinna suunas sõidavad. Kui Paavo oli talle suuna kätte juhatanud. Kui oli korraks tegus olemine olnud. Kui oli ühele meelele jõutud. Kui – ja siis korraks pole millestki rääkida, sest kumbki meestest ei tea teise kohta mitte midagi. Kool oli ammu. Ja sellepärast Gagik, temperamentsem inimene, siis küsibki, et „kuda”. Ja Paavo, ikkagi eestlane, vastab:
„Ega kuule jaa, mis siin ju …”
„No on ka, jaa,” on Gagik nõus.
„Eks ta meil, sul ju, noh, buuh,” Paavo käsi teeb õhus kaare. Gagik patsutab rooliratast:
„Tõsilugu, ega mul see, no on, eks. DX-Masinad.”
Ja jälle peab Paavo nõus olema:
„Ükspäev ju oli, kurat,” ja Gagik vangutab pead:
„Joppenpuhh, kurat.”
„Kuule, see on kuradi ju,” ütleb Gagik. Ja ongi. Paavo näeb ka nüüd: auklikul asfaltplatsil pajuvõsa vahel tossab putka. Teine selle kõrval on esialgu leekidest puutumata. Paavo näeb, et tossava
putka uks on lahti ja sealt paistavad kellegi jalad. Mustad kingad ja dressid, tagi. Krimiuudiste kaader.
„Paavo, lähme ära, las olla, see on Hiinalinn, see on paha-paha.”
Aga nüüd juhtub Paavoga midagi. Juhtub juhus. Kui sa näed ühte ja teist, ja saad aru, et need kokku annavad „võimaluse”.
Paavo vaatab kella.
„Aja nool välja.”
Paavo ei tea, mis see kõik maksma läheb.
Gagik ka ei tea.
Kui laip on mängus, siis see kõik maksab midagi. Ilmselgelt peab maksma, laip on putkauksel, jalad uksest väljas. Järelikult on siin mõni aeg tagasi olnud keegi, kes ei vaevunud laipa ära viima.
Pidi olema keegi, kes otse tahtis, et laip siin oleks.
Et Paavo selle laiba leiaks.
Selle kõige pärast asub Gagik kohe tegutsema. Klassivenda ta austab, ta ei saa lihtsalt minema sõita. Aga kui olukord on, nagu on, siis on targem kiiresti jalga lasta.
Kümme minutit hiljem tõstab Gagik tulest puutumata putka autokasti.
Paavo vaatab kella. Jõuab küll. Peab jõudma. Liiga aeglaselt tõstab Gagik putkat, aga tõstab.
Gagik lööb vaikselt ropendades risti ette, kui nad koos putkaga tuldud teed minema sõidavad.
Gagik pöörab vasakule ning logistab üle betoonplaatidest tee mõnisada meetrit eemale. Pöörab paremale, otse, ja paremale linna poole, ja peab auto kinni.
Süüde. Linnud. Päike. Täielik vaikus.
Kaugemal selja taga sireenid, pajuvõsa ülemistel okstel sähvib sinist ja punast.
Paavo vaatab kella. Kolm.
Kohutav üksindus. Gagik:
„Läbi linna me sellega ei sõida, mitte praegu, mitte täna.” Ühes kõrvalisemas kohas tõstab ta putka auto pealt maha. „No aga, noh,” ütleb Gagik, „kui midagi on, näe,” annab Paavole paberitüki telefoninumbriga ja sõidab minema.
Kohutav üksindus. Paavo istub putka ees maas ja mõtleb.
Paavo vaatab kella. Mõtleb.
Kui ta oleks Ropkast auto toonud, oleks ta punkt kell kolm olnud putkade juures. Seda mõtet segab üks teine mõte, õigemini pilt, õigemini inimene, õigemini inimeseraas, keda Paavo oli hommikul näinud. Üksindus. Õudne tunne, et Paavo ei saa seda inimest maailma eest mitte kuidagi kaitsta. Aga peab. Maailmas on sellised inimesed nagu Elari, aga on ka Loore väikesed sõrmed.
Eemalt läheneb politseiauto. Vilkurid ei põle. Ei sõida mööda, jääb seisma.
„Tere päevast, komissar …” politseinik ütleb oma nime ja Paavo ei kuula, „kaua istute siin juba?”
„Veerand tundi ehk,” vastab Paavo.
„Midagi põnevat ei ole vahepeal juhtunud?”
„Põnevat?”
Ta saaks ju öelda, et suits hakkas tõusma sealtpoolt, kus Elari Tiidus oma putkasid hoiab.
„Põnevat jah,” tahab politseinik edasi teada, „seda suitsu näed?” Paavo noogutab. „Kaua suitseb juba? Autosid on siin liikunud?” Paavo raputab pead. Hakkab ütlema midagi. Paneb suu kinni.
Tõstab käe päikesevarjuks ning vaatab uuesti suitsusamba poole.
„Mitte midagi põnevat pole juhtunud?” ei jäta politseinik teda rahule.
„Ei tea küll. See on Hiinalinn, kogu aeg juhtub midagi, aga põnevat täna mitte.”
Politseinik pöörab pea viltu ja silmitseb Paavot ja putkat tema selja taga.
„Aga lubage küsida, miks te nutate, kui midagi põnevat pole juhtunud?”
Alles nüüd tunneb Paavo, kuidas tõepoolest pisarad voolavad üle tema põskede.
„Minu tütar sündis, minu Loore,” ütleb Paavo ja naeratab politseinikule, „vabandust, ma ei pannud tähele,” ja pühib pisarad ära. Niimoodi peab inimene käituma. Kui ei õnnestu kurja vältida, tuleb see maha vaikida.
„Palju õnne,” ütleb politseinik, „esimene laps?”
„Esimene jah,” noogutab Paavo ja naeratab uuesti.
„Tütred on õnnistus, poegadega ei tea kunagi, mis. Mul on kaks, poeg ja tütar,” ütleb politseinik, ja tema kolleeg hüüab vahele:
„Mul on kolm tütart, vaeva saad sa igatahes näha!” Politseinikud hakkavad naerma, viipavad veel kuidagi poolmuidu rehmates ja sõidavad edasi.
Paavo jääb veel mõneks ajaks istuma.
Loore on Paavo päästnud. Nii ta seal mõtleb.
Siis ta tõuseb. Paneb käed taskusse ja läheb mäest alla linna suunas.
Aga kuhu Paavo minema peaks? Sest koju ei saa Paavo minna. Võibolla mitte kunagi enam. Vedur ja Vagun.
Paavole meenub, mis Teet rääkis. Kuidas linnapea ja kõik teised tähtsad ninad lähevad õhtul kontserdile. „On täpselt üks koht, kuhu Elari täna ei lähe,” otsustab Paavo. Loore oli Paavo päästnud. Üks teine naine peab teda nüüd edasi päästma.
Elaril on kindlasti omad ratsionaalsed, „äriliselt seletatavad põhjused”. Elari kasutab seda väljendit igasugu asjade õigustamiseks.
Elari tahab olla „mees, kes läheb vajadusel üle laipade”. „Self made man in the making,” ütleb Paavo oma kange inglise keelega välja ning ei saa isegi aru, kas Elari või iseenda kohta. Paavo on läbikukkunud tudeng, aga väiksemad ja esmapilgul nõrgemad on ikka suuri ja vägevaid pikali löönud. Eesti lõi Nõukogude Liidu pikali. Sest Eestil oli IME, mis siis, et ainult majandusprogramm, sellegipoolest ime. Ka Paavol on ime, peab ju olema, sest korra on ta Elari haardest pääsenud.
Raekoja platsil asub väike raamatupood, kuhu Paavo sisse läheb.
Paavo seisatab postkaartide juures ukse kõrval ja hindab olukorda. Poes on kaks kassat, üks sisse minnes kohe otse ja teine selle vastas. Kassadest on kõik kliendid näha. Parempoolse kassa tagant algab väike käik tagaruumi, kus müüakse kunstitarbeid.
Seal ongi Maarja. Paavo astub sammu-kaks edasi ning jääb seisma riiuli taha, millel seisab pronksikarva silt „ulme ja õudus”. King ja Lovecraft ja Shelley.
Ta tõmbab ühe raamatu riiulist välja ning võtab selle kätte, nagu uuriks tagakaaneteksti.
Siit on Maarja hästi näha. Läheb aega.
Kaks poissi valivad endale guaššvärve ja kui Maarja värvid
läbi lööb, märkab ta Paavot.
Pööritab silmi. Paavo manab näole lepitust otsiva hädalise inimese ilme.
„Elari ei ole siin käinud täna?” küsib Paavo.
„Ei. Ja miks?”
„Tahaksid sa minna Manhattan Transferi kontserdile?”
„Sinuga?”
„Mina läheks sinuga iga kell, aga oleks tarvis, nii-öelda, noh … et sina läheksid koos Elariga. Et sa talle helistaksid ja ütleksid, et kallis mees, me ei käi kunagi mitte kusagil, lähme täna, sellel
imeilusal õhtul, kontserdile. See jutt, mida naised ikka räägivad, kui neil on igav.”
„Mul ei ole igav. Igasugu kavalerid käivad mind läbi ulmeriiuli piidlemas. Ei anta rahu.”
Aga Paavol on tarvis, et Elari läheks kontserdile, ja parem, kui koos Maarjaga, sest siis püsib ta kindlalt seal. Ja õieti polnudki asi Elaris, vaid Veduris ja Vagunis. Vedur ja Vagun kas passivad Paavo maja ees autos või ootavad teda toas. Igaks juhuks. On seal tuustimas käinud. Tuustivad sel hetkel, mil Paavo sisse astub. Maarja:
„Mis Elari tegi sinuga?”
„Ei midagi, aga, noh, võibolla on mõnes mõttes hea, kui …”
„Ah nii halvasti on lood!”
„Ei ole, ega ta, ega ma ju ka ei tea. Asi on … ma ei tulnud siia sulle külge lööma ja ei tule kunagi enam, Maarja, ausõna, päriselt, sest … täna hommikul, ei, öösel, ma ei ole sulle rääkinud, aga … minule sündis tütar. Päriselt. Ja ma ei taha, et, et ta oma isa kunagi ei näe, sest Vagun ja Vedur, noh … Elari ju tahaks kogu linnale näidata, et tema käib turvameestega kontserdil ja … kauni kallimaga.”
Maarja uurib Paavo nägu. Maarja nägu on vali, vaikne ja hirmuäratav. Maarja:
„Sa lubad mulle siin ja praegu, et see laps, kes sündis, et sa hoiad sellest lapsest eemale. Sa ei kohtu temaga kunagi, selle naisega sa ei kohtu kunagi, sa ei helista ega kirjuta. Sa ei loe aastaid, millal laps kooli läheb või millal ta täisealiseks saab. Ära unustad. Tema nime tead?” Kui Paavo lõpuks noogutada taipab, ütleb Maarja veel:
„Ära unustad!”
Maarja läheb helistama. Paavo vaatab kella. Kontserdi alguseni on tund. Maarja peab end veel töölt varem ära küsima. Need kaks naist päästavad Paavo.
Loore ja päikesenaine.
Tilluke uus keha, ja kehatu valgus.
Maarja tuleb tagasi. Ei ütle midagi. Ohkab. Noogutab.
Paavo läheb koju väiksemaid tänavaid pidi, läheb hiilides läbi pargi, mitu korda seisma jäädes ja teeseldes, et seob tennisepaelu.
Aga ei kedagi. Ka tema kodutänaval ei paista esialgu kedagi.
Ei hingelistki tänaval.
Kolimisauto.
Paavo ei lähe otsejoones oma maja poole, vaid pöörab hoopis kõrvaltänavasse, siis paremale, üle aia, läbi sirelipõõsa, üle aia tänavale ja uuesti paremale, jõudes niimoodi ümber kvartali tagasi.
Ikka ei kedagi.
Kolimisauto. Kedagi viiakse või tuuakse.
Välisukse küljes kõliseb vedru, mis peaks ukse kinni laskma, aga ripub löntsis.
Kolija tuleb kastiga vastu.
Kedagi viiakse. Midagi.
Koridor.
Alt on Paavo uks näha, kuid see paistab kinni olevat. Esimesel korrusel on pärani lahti Paavo alumise naabri uks. Päike hakkab õhtusse kalduma ning tolles korteris heljub samasugune merevaigu-valgus nagu sel kellaajal Paavo toas. Samasugune tumepruun sektsioonkapp, mille peegeldus värvib õhku toas. Igal juhul peenem elamine: siin on valged sitskardinad alles akende ees ning tuba pole veel võtnud mitte ainult elanikust, vaid kogu inimkonnast hüljatud ilmet.
Paavo astub võõrasse korterisse. Seina pealt on mingi maal maha võetud, see kujutab maastikku või hunnikut lihalõikusid.
„See on teie koer või?”
„Mis koer?” küsib Paavo ja pöörab ringi. Ta pole seda naist kunagi näinud.
„Mina olen Paavo, ma …”
„Kujuta ette, ma tellin kolija, ja tal on autokabiin koerakarvu täis.”
„Soh, ahaa …”
„Aga ütle mulle, mis nipiga peaksin mina siis Tallinnasse saama?”
„Bussiga?”
„Bussi … misasja?”
„Bussiga noh.”
„Kustotsast sa oma pea peale kukkusid? Kuidas mina peaksin saama Tallinna bussijaamast kuhugi Õismäe tagumisse otsa?” Paavo tahab ütelda, et bussiga, kuid hoiab oma keele hammaste taga. „Tahad öelda, et bussiga? No tore on, aga mida see kolija teeb need kaks tundi, mis mul kulub bussiga Õismäe tahaotsa logistamise peale? Lihtsalt passib maja ees?” Selles on naisel õigus. „Ja mida sina otsid siit?”
„Ma tahtsin küsida …” ja korraga tuleb Paavol lihtsalt geniaalne mõte pähe. „Et kas ma võiksin helistada?” Seina ääres põrandal on moodne nuppudega lauatelefon veel juhet pidi seinas.
„Eks sa helista.”
„Ja siis me viime sind lihtsalt Tallinnasse ära. Mina olen Paavo,” ta naeratab, „kas keegi on öelnud, et sul on lihtsalt uhked silmad? Ilma naljata, lihtsalt põrutavad!”
„Sellise jutuga mine persse,” ütleb naine, aga naeratab, ja tema naeratuses naeratab ka päikesenaine, Paavo tunneb sarnasuse ära.
Seegi on ilmutus, jumalannalik käeviibe: oled õigel teel, Paavo, usalda seda saatust, mis sinu ees praegu laiali rullitakse. Naine
ei jäta: „Mis su perekonnanimi on, ma võõrastega ei istu samasse autosse.”
„Paavo. Perekonnanimi on ka Paavo.”
„Uskumatu.”
Aga juba ongi Paavo numbri valinud ning karjub telefoni:
„Gagik? Oled vaba? Kuule, teeme ühe otsa pealinna! Ausõna, aus värk, ja naise võtame ka kaasa. Mis naise? Minu naise! Ma hakkan abielluma, Gagik, see on armastus esimesest silmapilgust!” ja siis naisele: „Mis su nimi on?”
„Adelia.”
„Tema nimi on Adelia! Kuuled, Gagik, saad aru, kuidas ma ei abiellu, kui sellise nimega naine on! Padavai nüüd!” Paavo pöörab toru hargile pannes ringi: „Andestust, minu autojuhti on vaja veenda suurte tunnete võimalikkuses, tal on selline temperament, muidu ei sõida ta kuhugi.”
„Oh taevas …”
Paavo ei mõtle selle naise peale praegu, ta mõtleb Loore ning päikesenaise peale, kes tema ajus parasjagu üheks kokku sulavad. Maarjale antud lubadus sulatab nad kokku. Ei, ta ei hakka kunagi seda last üles otsima, ta ei otsi isegi Viivet üles, ei jälgi teda nukral pilgul läbi auto tuuleklaasi, kui ta on vihmasel õhtul parkinud oma auto maja ette. Ta ei hakka kunagi kaasa elama Loore elukäigule. Ja nii juhtubki, et kui Gagik oma DX-masinaga kohale jõuab, võtavad nad Hiinalinnast peale sinna päeval maha jäetud putka, ning sõidavad sellega lauluväljaku kõrvalt mäest üles.
Paavo muretseb, et ega Elari siiapoole ei vaata, ja ei vaata, võibolla see lugu on „Blues for Harry Bosch”, millele Elari sel momendil kaasa õõtsub, ainult veidi murelik Maarja tema kõrval.
Maantee võtab Paavo, Adelia ja Gagiku endasse.