Sinine videvik_sisututvustus

REBECKA EDGREN ALDÉN SININE VIDEVIK

Rootsi keelest tõlkinud

Kadi-Riin Haasma

PROLOOG

Noor naine Finnhamni poe leti taga naeratab vabandavalt, kui Annika kaardi ette sirutab, et jäätiste eest maksta.

„Kui ma saaksin teile soodustust teha, siis ma teeksin,“ ütleb ta, aga Annika raputab aeglaselt pead.

„Loomulikult me maksame.“

Kaks neoonkollastes päästevestides last, poiss ja tüdruk, seisavad jäätisekapi ees, kuid ei vaata jäätist, vaid teda ja Markust ning sosistavad midagi isekeskis. Annika viipab neile ja mõlemal tõmbuvad põsed roosakaks.

„Aga te teete nii olulist tööd.“ Naine jälgib, kuidas Annika kaardi makseterminali pistab.

Poes on soe ning tema laubal pärlendavad väikesed higipiisad, just juuksepiiril. Aknal sumisevad mõned kärbsed ja riiulitele on kuhjatud piiratud valik toiduaineid, selliseid, mida võib tarvis minna, kui veedad puhkuse saarestikus purjetades. Näkileib, Bearni kaste, piim, lahustuv kohv, kalamari, kirsstomatid.

Markus on oma Daimi torbiku ümbert juba paberi ära rebinud. Tema arvaski, et nad võiksid endale pärast lõunat ühe jäätise lubada. Annika on endiselt soe ja higine, sest nad upitasid äsja teispool saart Paradisvikenis püsti purjeka rasket masti.

Markuse T-särgi kaenlaalustes on suured higilaigud ja ta ahmib ahnelt oma jäätist. Nadia loobus jäätisest ja läks juba ees Rescue Ceciliale, nende kaheksa meetri pikkusele päästepaadile. Kuumus, mis on lasunud saarestiku kohal nagu grillahi, püsib endiselt, kuigi tuul on tõusnud. Kummaline, aga Nadiat ei paista see kunagi rõhuvat.

Üks lastest, peenikeste patside ja pruunide kõhnade jalgadega tüdruk astub ettevaatlikult Annika juurde. Käed on kõhu ees kõvasti kokku surutud.

„Kas sa oled politseinik?“

Annika silmitseb oma vormi, tumesiniseid lühikesi pükse, punast päästevesti. Naerab lühidalt.

„Ei, ma olen merepäästja,“ vastab ta.

Tüdruk noogutab ja pöördub poisi poole, kes näeb välja mõni aasta noorem.

„Ma ju ütlesin, et need pole politseinikud.“

Annika kõõritab Markuse poole, kes naerab samuti. Ta on jõudnud juba pool torbikut suurte ampsudega ära süüa. Annika tänab naist leti taga ja tõmbab oma Piggelini mahlapulgalt kile maha. Kui ta esimese suure tüki võtab, käib hammastest valujudin läbi. Jääkülm jäätis libiseb kurgust alla ja kehas levib õnnis jahedus.

VHF-raadiosaatja päästevesti küljes ragiseb. Ta võtab selle kätte, neelates samal ajal alla veel ühe imalmagusa jäise suutäie.

„Jah, Nadia?“

„Kuulge, tulge nüüd. Miski hulbib Husarö lähistel vees, meie oleme kõige lähemal, seega ma ütlesin, et sõidame kohale.“

Markus neelab viimase tüki vahvlit alla ja kõnnib ukse poole. Lapsed jälgivad neid imetleva pilguga, kui nad kauplusest lahkuvad.

Väljas päikese käes sulab Piggelin peaaegu kohe ja voolab käe

peale. Annika annab endast parima, et see ära süüa, samal ajal kallakust alla kõndides. Enne betoonkaid keeravad nad paremale silla juurde, kus Nadia neid paadis ootab. Kohe nende kõrval on kaunis kahe mastiga puupaat, punased purjed poomi ümber keeratud. See näeb välja, nagu tuleks otse muinasjutust.

Tuul on veelgi rohkem tõusnud, see jahutab pisut. Viimase ilmateate järgi pidavat lähipäevil tekkima tormioht. See annab neile kindlasti palju tööd.

Nadia on mootori juba käima pannud, nii et Annika lakub näpud puhtaks ja ronib pardale, sellal kui Markus otsad lahti võtab.

„Lahti!“ hõikab ta. Annika tõstab pöidla ja paneb kõrvaklapid pähe, haarab raadioga ühendatud mikrofoni ja annab teada, et nad on teel.

„Sweden rescue, Sweden rescue, Rescue Cecilia väljub kolme meeskonnaliikmega Husarö poole ja uurib vees hulpivat objekti.“

Husarö asub Finnhamnist otse põhjas, nad jõuavad sinna mõne minutiga. Nadia jagab sõitmise ajal täpsemat infot.

„Üks tüdruk helistas, ta seisis üleval kaljul ja nägi nagu midagi all vees, midagi, mis hulpis lainetes.“

Annika loodab kogu südamest, et tegu on rannamänguasjaga. Nad on sel suvel neid hulganisti välja korjanud. Pallid, ujumisrõngad, kätised, madratsid. Ükskord leidsid nad keset laevateed loksumas hiigelsuure täispuhutud ükssarviku, kuhu mahuks peale mitu inimest. Ent olgugi et enamasti on tegu mänguasjadega, mis on kogemata rannast või mõnelt laevalt merre sattunud, peavad nad iga väljakutset tõsiselt võtma. Keegi võib nende asjade peal istuda. Nagu too noormees reedel, kelle nad Kanholmsfjärdeni juurest peale korjasid.

Jääpulk on külma klombina kõhus ja Annikast käib judin läbi.

Nad aeglustavad pisut, kui mööduvad Husarö jahisadamast, kus on pontoonsilla ääres mitu paati, sealt liiguvad nad edasi kirdesse ümber neeme. Pilvede varjud libisevad üle kaljude, mis kerkivad merest püstloodis. Kaks inimest seisavad üleval kõrgel ja lehvitavad laialt. Üks on ilmselt naine, kes häiret andis. Ta hõikab midagi.

Kostab nagu. „Siin, siin!“

Inimesed kõõluvad nii serva ääres, kui saavad, ja osutavad alla vette. Annika näeb lainetes midagi pruuni ja karvast. Algul näeb see välja nagu adru.

Markus pidi seda samuti nägema, sest ta astub ettepoole ja vaatab alla vette.

Kui nad lähemale jõuavad, taipab Annika üllatunult, et see on kaisuloom. Helepruuni sakris kasukaga mõmmi üritab end pinnal hoida. Annikat valdab kergendus, ta vaatab ringi ja Markus õngitseb samal ajal vettinud asjakese välja. Mõni laps kusagil jahi pardal on praegu kindlasti meeleheitel. Mõte läheb sellele korrale, kui nad olid väikesed ja tema väikeõde Sofie pillas purjetades kogemata oma Barbie merre. Tookord viidi läbi ulatuslik päästeoperatsioon. Paat pöörati otsimiseks ringi, sellal kui Sofie ulgus nutta, ja õnneks leidsid nad lainetes ulpiva plastnuku üles ning isa suutis selle lõpuks pootshaagi ja võrguga välja korjata.

Nüüd silmitseb ta läbimärga kaisukaru Markuse käes, see on suur, kaela ümber tumekollane lehv. Vaene laps.

„Vedas, et see põhja ei jõudnud vajuda,“ ütleb ta, „aga mis me sellega teeme?“

Markus kehitab õlgu ja väänab mõmmi välja nagu nõudepesulapi. Vesi tilgub tekile ja tekitab tema alla loigu.

„Olgu, aga sõidame siis,“ ütleb Nadia tagasikäiku sisse pannes.

Annika läheb ahtri poole ja seisab Nadia selja taha, pilku üle

vee heites. Üks välgatus haarab ta tähelepanu. Pulss kerkib otsekohe. Ta uurib tähelepanelikumalt veepinda kaljuse ranna pool.

„Oota,“ hüüab ta ja osutab käega. „Seal on midagi!“

Talle tundub, et aimab seal heleoranži päästevesti. Ta näeb vaimusilmas rõõmsaid suvepuhkusel lapsi, kes jooksevad eredates vestides mööda kaljusid ja paadisildu. Neid on sel aastaajal saarestikus tuhandeid. Palun, palun, ütle, et see ei ole laps. Ta kissitab vee poole silmi. Tundub nagu valge nukk päästevestiga, kuid ta taipab, et see ei ole võimalik. Kui ta ärevusest kramplikult neelatab, kleepub mahlapulga maik endiselt kõris.

Nadia pöörab ringi ja sõidab sinna, pidurdab ettevaatlikult väikese pambu juures ning Annika ja Markus langevad käpuli ja vaatavad alla vette. Süda jätaks nagu löögi vahele. See ei ole nukk. See on väike laps, beebi, kelle kahvatud töntsakad käsivarred loksuvad liikumatult veepinnal.

ISABELLE

Isabelle ärkab mürtsu ja Olivia karjumise peale. Henrik tõuseb tema kõrval istukile.

„Mis kurat see oli?“

Henrik tõuseb püsti, lööb ukse lahti ja trambib salongi.

Hommikuvalguse kiired tungivad vöörikajutisse. Isabelle võtab konksu otsast hommikumantli, ajab selle endale selga ja tõmbab vöö korralikult kinni, enne kui järele läheb.

Vaatepilt salongis on otsekui õudusunenäost. Algul arvab Isabelle, et ta näeb endiselt und. Ta hõõrub uneliiva silmist, üritab mõista, mis seal toimub. Kööginurga ees põrandal on tundmatu mees. Ta hoiab käsi pea ümber ja õõtsutab end edasi-tagasi, ise halisedes. Olivia on oma kookonis istukile tõusnud ja nutab südantlõhestavalt. Henrik ei tee temast väljagi ja on kärmesti mehe juures ning haarab tal riietest.

„Kes kurat sina oled?“ hüüab ta, sülg suust pritsimas.

„Ära tee midagi, ma … ma lähen,“ kiunub mees.

Kas keegi võis tulla vale paadi peale? Aju otsib palavikuliselt selgitust, kuid Isabelle’i mõtted kukuvad kolinal kokku, kui ta näeb varju Henriku taga. Ühest ahtrikonkust, kus nad igasugu koli hoiavad, ronib välja veel üks mees. Isabelle tahab karjuda,

aga hääl jääb kõrisse kinni. Pikk jalgpallisärgis mees ajab end sirgu. Ta lööb peaaegu pea vastu lage ära. Isabelle kobab seina enda taga, ta peab saama millestki kinni hoida.

„Lase ta lahti,“ ütleb pikk mees, hääl on vaikne ja kontrollitud.

Henrik võpatab ja laseb esimese kuti lahti, too vajub paadipõrandale kokku. Teine mees seisab samasuguses tardunud asendis, ta näib üllatavalt rahulik, kui välja arvata pärani silmad ja pinguldunud ninasõõrmed, millega ta meenutab härga võitlusareenil.

Tekib vaikus, isegi Olivia jääb vait. Põrandal istuva mehe poolt kostavad ainult luksuvad hingetõmbed. Isabelle pilgutab paar korda silmi, üritab mõista, mis toimub. Ja siis ta näeb seda. Pikal mehel on käes relv, must püstol, ja see on suunatud otse Henrikule.

Isabelle’ist käib läbi jäine judin. Mis siis, kui relv lahti läheb.

Olivia! Pikemalt mõtlemata viskub ta üle laua ja haarab kinni tütrest, kes on selle all oma kookonis. Ta krahmab lapse sülle ja tüdruk hakkab ägeda liigutuse peale uuesti nutma. Terve lapsekeha tõmbub vedruna pingule, ta siputab jalgadega ja Isabelle peab ta vöökohast kõvasti kinni hoidma, et teda mitte maha pillata

„Pane see laps vait,“ ütleb püstoliga mees Isabelle’i poole noogutades.

Isabelle haarab tugevasti Olivia pepust, kussutab teda tütre meelekoha vastu sosistades. Põsed on pisaraist märjad, öömähe tundub käe vastas raske. Pidžaama higist niiske. Kuss, kuss, ole nüüd tasa, kallis armas laps.

„Mida te tahate?“ kokutab Henrik, kui Olivia karjumine läheb üle katkendlikuks nutuks. Ta taganeb ja ajab käed laiali, nagu sooviks neid oma kehaga kaitsta.

Isabelle ei suuda rebida lahti pilku mehelt, kes astub nüüd väikestest akendest sisse nõrguvasse valgusse. Vilunult vahetab ta püstoli

asendit käes, liigutus on nii loomulik, et Isabelle ahmib õhku, sest ta taipab, mida see tähendab. See mees teab, mida ta teeb.

„Võtame nüüd rahulikult,“ ütleb ta ja suunab relva lae poole. „Istuge maha, käed laua peal.“

Henrik ei liiguta, ta oleks nagu poole liigutuse pealt tardunud. Mees astub ette ja sihib teda relvaga. Isabelle’is kajab lask, mis pole veel kõlanud. Ta hoiab hinge kinni, lämmatab karjatuse.

Tee, nagu ta ütleb. Palun tee, nagu ta ütleb.

Ta ei suuda enne normaalselt hingata, kui Henriku liigesed taas tööle hakkavad. Mees vajub justkui kokku, nagu oleks talle auk sisse torgatud. Varsti kõlavad üle kogu ruumi ta pingutatud hingetõmbed. Issand, ta hüperventileerib. Et ta ainult täiesti pead ei kaotaks ja midagi mõtlematut ei teeks.

Aeglaselt õnnestub Henrikul oma kehaosad kontrolli alla saada ja ta taganeb diivani poole, pigem kukub kui istub sinna.

Mees vaatab Isabelle’i poole.

„Sina ka, istu sinna.” Ta osutab püstoliga sohvale Henriku vastas. „Käed nähtavale.”

Värisevatel jalgadel ronib Isabelle Oliviat süles hoides sinna, ta istub ettevaatlikult diivaniservale, surub tütart tugevasti vastu rinda. Nutt on nüüd vaid õrn vigin, Olivia puurib oma näo ta kaela vastu. Kleepuv väike lapsekäsi surub ta kukalt. Pikk mees ootab kannatlikult, sõnagi lausumata.

Sekundiks julgeb Isabelle sihtija silmist lasta ja vaatab Henriku poole. Too on näost tuhkhall, käed värisevad kontrollimatult tiikpuust laua vastas ja toovad kuuldavale kerget trummeldavat heli. Isabelle’i silme ette tekib pilt õhukesest jääkirmest, mis võib vähimagi puute korral katki minna. Arusaam, et mees on hirmust halvatud, jõuab aegamisi kohale.

Henrik ei suuda mitte midagi teha, ta on üleni halvatud.

Isabelle’i valdab üllatav rahu. Sest ta mõistab, et see on asi, mille ta peab omal käel korda ajama. Just nagu palju kordi varemgi. Arusaam aitab keskenduda. See on normaalne olukord. Elu, mida ta on Henrikuga ligi kaks aastat elanud, on erand. Milline idiootsus, et ta üldse arvas, et suudab igaveseks põgeneda.

Ta naeratab mahedalt Henrikule, lootuses, et see mõjub rahustavalt. Praegu ei tohi mees mingit lollust teha. Tema silmis on üksnes meeleheide. Loomulikult, Henrik pole iial varem ohu ja vägivallaga kokku puutunud. Ta on üles kasvanud turvalises keskkonnas. Tema pähe ei mahugi mõte, et keegi võiks talle halba soovida. See on Isabelle’i kogemus, mis saab neid aidata, saab nad sellest olukorrast välja tuua.

Tema tütar peab iga hinna eest ellu jääma. Kui ta on sunnitud ohverdama iseenda või Henriku, siis saagu nii. Need mõtted teevad millegipärast südame soojaks. Põsed õhetavad. Ta on mitu korda endalt küsinud, kas Olivia sigitamine oli ikka hea mõte. Kas tal on ikka võimalik pakkuda tütrele head elu.

Kuid leek, mida ta praegu endas tunneb, kõrvetab osa ebakindlusest olematuks. Teadmine, et ta on valmis tütre eest surma minema, muudab tugevamaks.

„Keegi ei tee sulle häda,“ sosistab ta Olivia higisele laubale. Ta võiks vanduda, et tütar pomiseb midagi vastu, ja surub teda kõvemini enda vastu. Nüüd oleme sina ja mina, mõtleb ta. Me jääme ellu.

Võõras mees ei saanud ta mõtet kuidagi kuulda, kuid vaatab teda ometigi uue ilmega. Selles on imestust, mis sunnib teda oma asendit kohendama. Võib-olla on Isabelle’i otsusekindlus nähtav.

Kui välja arvata suurem valvsus, on mehe nägu täiesti suletud, üleni lage. Isabelle tunneb külmavärinaid.

„Mida sa soovid?” küsib Isabelle vaikselt, mehele otse silma vaatamata, ta teab, et seda võib võtta rünnakuna.

Õrn liikumine tumedates silmades. Isabelle pöörab end ära, et ilmutada mehe suhtes austust. Kallutab pead. Teeb enda väiksemaks ja pehmemaks, kui ta tegelikult on.

Olivia nutab vaikselt ta süles. Läbi pidžaama tunneb ta tütre südant enda südame vastas tagumas. Ta pole end iial oma lapsele lähemal tundnud. Sa tulid minust. Sa kasvasid minu sees. Keegi ei võta sind minult ära.

Henrik liigutab ennast, silmad on niisked.

„See peab olema … arusaamatus … te tulite äkki valesti. Mida te tahate?“ kokutab ta.

Vait, ole lihtsalt vait.

„Pea lõuad!” röögatab võõras mees ja virutab vaba käega vastu lauda. Olivia luksatab järsu heli peale ja tema nägu tõmbub krimpsu ning õige pea karjub ta jälle. „Pane laps vait,“ ütleb mees läbi kokkusurutud hammaste.

Isabelle kõõritab Henriku poole, kes ahmib teisel pool õhku. Pea nüüd vastu, Henrik, mõtleb ta ja ütleb valjusti:

„Tal on kõht tühi. Me peame talle süüa andma.“

„Pane ta lihtsalt vait,“ kordab mees ja lööb peopesaga vastu meelekohta. Lapse hääl tundub talle mõju avaldavat. Silmad on pärani, nägu läigib higist. Kas ta on laksu all? Isabelle palub endamisi jumalat, et ta poleks liiga raskes joobes. Meeleheitlik ja laksu all on kõige hullem kombinatsioon.

Ta hingab paar korda sügavalt sisse, üritab paigal püsida, silitab aeglaselt Olivia selga, karjumine kasvab üle nutuks ning siis tasapisi luksumiseks ja ebaühtlasteks hingetõmmeteks.

„Mida te tahate?“ sosistab Henrik.

Mees teeb peaga liigutuse.

„Lihtne. Raha.“

Henrik raputab pead.

„Aga meil ei ole raha …“

Mees on kähku tema juures ja kallutab end üle laua, tõmbab ennast Henriku kohal õhku täis ja puurib pilgu temasse.

„Ära aja jama.“

„Ta peab silmas seda,“ ütleb Isabelle vaikselt, „et meil ei ole siin, paadis, raha.“

Henrik toob kuuldavale kummalised oiged. Nüüd tunneb Isabelle, kuidas salongis haiseb higi ja ärevuse järele, õhk on raske, hapnikuvaene. Üles kokpitti viiv luuk on endiselt kinni.

„Siis on meil probleem,“ ütleb mees ja keerab ringi ning vahib oma kaaslast laevapõrandal. Isabelle on tema peaaegu ära unustanud. Kuid too on endiselt põrandal looteasendis. Blondid juuksesalgud turris. „Te peate kuidagi raha välja ajama,“ ütleb mees laubalt higi pühkides.

„Hullud olete peast või?” küsib Henrik. „Me oleme keset Sandhamni sadamat, meist mõlemal pool on paadid. Kas te arvate, et mul on siin, purjekas, sularaha?“ Punased roosid õitsevad ta kaela peal ja ta vappub üleni.

„Henrik, rahune, hinga,“ ütleb Isabelle talle vaikselt.

„Tee, nagu naisuke ütleb, Henrik. Hinga. Ja siis ma tahan kuulda, kuidas sa mulle raha hangid.“

„See on absurdne,“ väidab Henrik vastu ja tõuseb püsti.

„Istu maha,“ kähvab mees hammaste vahelt, tõstab püstoli ja sihib teda.

Liigutus sunnib Henriku kokku vajuma, nagu oleks keegi pistiku stepslist välja tõmmanud. Isabelle’i pulss kiireneb taas, mis

siis saab, kui relv kogemata lahti läheb. Ta surub silmad kinni ja üritab läbi nina hingata, nii nagu ta õppis joogatundides, kuhu Henriku õde teda vedas.

Keset kõike seda rabab teda olukorra iroonia, ta abiellus Henrikuga turvatunde pärast. Ja nüüd on nad siin. Henrik väriseb nii kontrollimatult, nagu võiks iga hetk infarkti saada. Kähku sirutab

Isabelle käe, paneb selle mehe värisevate sõrmede peale.

Samal hetkel sirutub välja võõra mehe käsi, see lendab kõlava pauguga vastu Henriku lõuga ja Henriku pea jõnksatab tahapoole, kostab vali kolks, kui see vastu kapiust põrkab. Henrik oiatab ja pisarad kerkivad silma.

„Ärge üritage midagi. Ma ei kõhkle kasutamast vägivalda või halvimal juhul seda siin.“ Ta tõstab püstoli. „Uskuge mind, ma olen sellega harjunud, ärge laske mul seda rohkem tõestada.“

Henrik keerab end diivani seljatoe vastas ühelt küljelt teisele, samal ajal halisedes ja kätega lõuast kinni hoides. Isabelle näeb, kuidas ta käte vahelt levib punetus üle lõua ja ühe põse. Hirmu asemele tuleb viha.

„Ütle ainult, mida te tahate,“ ütleb Henrik.

Mees noogutab tunnustavalt tema poole.

„Muidugi,“ ütleb mees rahulikult. „Te viite meid ühte teise sadamasse ja samal ajal kannate raha üle kontole, mille numbri ma teile annan. Välismaa konto. Ja kui te korralikult käitute, ja teete, nagu ma ütlen, võite edasi purjetada, nagu midagi poleks juhtunud.“

„Te ei saa olla seda plaani läbi mõelnud,“ sosistab Henrik end kiigutades. „See on täiesti pöörane. Kas te saate aru, et see on inimrööv?“

„Täpselt, ja meie oleme uue aja piraadid,“ vastab mees ja ta näkku ilmub nii lai naeratus, et hambad säravad. „Me ei taha kulda, me tahame ainult raha,“ ütleb ta ja paneb suu taas kinni.

Salongis on temperatuur tõusnud, hapnik hakkab otsa saama, mõtleb Isabelle. Olivia on soe ja higine, Isabelle’i enda keha kuumab hommikumantli all. Põrandal lamav kutt pole endiselt sõnagi lausunud. Ta kössitab ikka veel seal, käsivarred näo ees risti.

Tema ja kogu selle olukorra juures on midagi imelikku. Isabelle mõtleb valgustatud salongiga hiiglaslikule mootorpaadile otse nende kõrval. Ta mõtleb kõigile teistele paatidele sama silla ääres.

Miks nad just nende paadi valisid?

„Kuule, lahendame selle kuidagi ära,“ ütleb Henrik lauda näperdades. „Võtame rahulikult, eks? Kas sa võiksid palun selle relva ära panna? Ma ei saa end lõdvaks lasta, kui sul see väljas on, mõtle mu tütre, mu naise peale …“ Ta hääl katkeb.

Isabelle ei ole teda iial nii nõrgana näinud. Kogu varasem kindlus on otsekui minema uhutud ja ta tunneb mehe vastu kummalist õrnust. Kõrist kostab piiksatus ja Henrik vaatab talle otsa. Pilgu siirus on nii ehe ja läheb otse südamesse. Isabelle’ile meenuvad Emanueli sõnad. Ta on sinusse kohutavalt armunud. Isabelle kahetseb, et pole mehe vastu aus olnud, nüüd on võib-olla juba liiga hilja.

„Kallis,“ sosistab Henrik. „Keegi ei tee sulle ega Oliviale midagi, ma lahendan selle asja ära.“

Võõras mees muigab, otsekui oleksid need sõnad naeruväärsed.

Võib-olla ongi, kuid Isabelle on liigutatud sellest, et Henrik vähemalt üritab.

„Muidugi, sa ajad selle asja korda ja sõidad siis oma väikese perega edasi,“ ütleb mees. „Aga kõigepealt peame siit ära saama.“

Henrik tõmbub taas näost kaameks.

„Aga me ei saa siit lihtsalt minema sõita,“ ütleb ta.

„Muidugi saame,“ vastab mees rahulikult ja pöördub oma sõbra

poole. „Kuule, mees, astu ka mängu,“ ütleb ta. „Kogu kokku kõik mobiiltelefonid, tahvlid, arvutid ja muu jama, mis siin on.“

Kutt põrandal ei liiguta. Pikk mees lööb teda õrnalt jalaga.

„Hakka pihta, ma ütlesin.“

Tunne, mida Isabelle äsja tundis, on tagasi. Miski siin ei klapi.

Aeglaselt tõuseb teine mees püsti. Ta pea on norus. Temas pole sugugi samasugust väge ja enesestmõistetavust nagu pikal tüübil.

Ta keerab pea aeglaselt ülespoole, ja kui Isabelle ta nägu näeb, laseb ta peaaegu Oliviast lahti. Kuigi mitu aastat on möödas, on see ilmselge. Ta on muutunud, aga ometi enda moodi.

See on Sebastian.

STOCKHOLMI SAARESTIKUS

ANTAKSE HÄIRET, SEST LAINETEL

ÕÕTSUB TUNDMATU OBJEKT.

MEREPÄÄSTJA ANNIKA JÕUAB KOOS

KOLLEEGIDEGA SÜNDMUSPAIKA JA

VAATEPILT JAHMATAB NEID KÕIKI:

VEES HULBIB IMIK.

Mõni päev varem suundusid Henrik ja Isabelle oma esimesele ühisele purjeretkele pärast seda, kui neist said nüüdseks kümnekuuse Olivia vanemad. Ees ootab nii purjetamist kui ka pidusid. Samal ajal suundub noormees nimega Sebastian saarestikus toimunud joomapeolt koju. Ta on kindlalt otsustanud oma keerulise elu taas joonele saada, kui äkki heliseb telefon. Vaja on täita veel viimane ohtlik ülesanne. Kui kõigi nende teed Sandhamnis ristuvad, kerkivad tumedad saladused pinnale ja järgneb paar tõeliselt kohutavat ööpäeva.

„Sinine videvik” on Rebecka Edgren Aldéni populaarse merepäästjate sarja kolmas raamat. Varem on ilmunud eesti keeles „Mustad purjed” (2023) ja „Punane kuu” (2024).

facebook.com/vestaraamatud