SISSEJUHATUS
Val McDermid
On asju, mida teavad Agatha Christie kohta kõik: ta kirjutas suure hulga raamatuid, mis troonivad ikka veel müügiedetabelite tipus; ta oli klassikalise krimiloo parim süžeemeister; mingil ajal ta kadus ning ilmus juhtunust midagi mäletamata välja Harrowgate’is, kus bandžomängija ta ära tundis; ta kirjutas teatriajaloos kõige kauem mängukavas püsinud näidendi „Hiirelõks” ning ei suutnud kirjutada trillereid.
Mispärast soovitan ma siis lugeda „Seven Dialsi mõistatust”? Eks esinda see ju igas mõttes 1920. aastate põnevikke, nagu neid ilmus A. E. W. Masoni, Sapperi ja John Buchani sulest. Salaplaanid, kurja hauduvad välismaalased, oivalised astmelaua ja võimsa mootoriga Saksa autod, kommunistlikult Venemaalt lähtuv oht, võõruspeod, laetud revolvritega ringi liikuvad noormehed ja söakad noored naised – neid kõiki on siin lausa jalaga segada.
Oi, ja ärgem unustagem salaühingut, mis kohtub suletud ukse taga, maskid ees, nii et asjaosalised ei tea ka ise, kes teised liikmed on. Kas pole see Bulldog Drummondi ja Richard Hannay pärusmaa – valdkond, kust Christie eemale hoiab? Tõsi?
Vale jutt. Sest et „Seven Dials” ei ole triller. See on trilleri pastišš, noorte meeste ärpleva bravuurikuse antidoot. See on (enese)irooniline ja pilklik ning õõnestab žanri, kuhu paistab esmapilgul ka ise kuuluvat, ent pakub selle kõige juures lugejale ka laitmatult haakuvat süžeed ja lõpuks Christiele omast ootamatut vimkat. „ Ja-jah,” peame ohkama. „Lasksime end jälle ära petta.” Kui mõni meie tänapäevane noor kirjanduslik mässaja püüaks teha põnevikuga midagi samasugust, noogutaksime kõik targalt pead: kui postmodernistlik, kui ennast tsiteeriv, kui metakirjanduslik. Aga seejuures unustame teha vahet, mis oli siis ja mis on praegu. Nõnda jääb Christie ilma tunnustusest, et söandas näidata keelt suurtele poistele, kes olid kehtestanud reeglid, missugune üks õige põnevik peab olema. No kuulge: kuidas saaks üks ontlik keskklassi naine ja ema olla õõnestaja? Nahkjopedes ikonoklastid ei teaks, kuhu häbi pärast silmi peita.
Fakt jääb siiski faktiks: „Seven Dialsi mõistatus” ei paku seda, mida temalt oodatakse. Agatha Christie ei suuda vastu panna, vaid teeb silmamoondustriki, näidates „Seven Dialsi mõistatuses” enda kui kirjaniku seda külge, mida kõik kipuvad unustama. (Pole ka ime, kui vaadata kõiki neid rangeid kaanefotosid.) Tal oli huumorimeel. See oli peen ja
vaimukas ja valmis iga hetk õhukese pealispinna alt esile kerkima.
Me aimame seda juba esimese Jane Marple’i raamatu tegelases, väga konservatiivse kirikuõpetaja lootusetult sobimatus naises Griseldas. See ei kao kuhugi ka teistes Marple’i romaanides, vaid annab endast märku sagedaste nutikate torgetena miss Marple’i õepoja, romaanikirjanik Raymond Westi pihta. Christiele meeldib tolle pretensioonikusest õhku välja lasta.
Ning ärgem unustagem ka Poirot’ romaane. Christie kõige humoorikam ja ühtlasi ehk ka tema endaga kõige sarnasem tegelane on krimikirjanik Ariadne Oliver. Proua Oliver, tema pidevalt purunevad õunakotid ja täielik ükskõiksus üldtunnustatud kommete vastu viitavad üsna ühemõtteliselt Christiele endale.
Kui Christiel on belglasest detektiiv, keda ta lõpupoole silmaotsaski ei sallinud, siis proua Oliveril on soomlane.
Teda võib kuulda alatasa kibedasti kahetsemas oma rumalat otsust luua depressiivne detektiiv, kelle riigist ta midagi ei tea ning peab seepärast liiga palju tausta uurima. Ta hädaldab, et kirjastaja ja lugejad ei luba tal kõnealust tegelast isegi tappa, sest armastavad teda. Seda kõike on kirjeldatud nii ilmekalt, et pead tahes-tahtmata mokaotsast muigama nii tegelase kui ka Christie üle.
Juba „Seven Dialsi mõistatuse” esimene lõik ei jäta vähimatki kahtlust, et oleme astunud maailma, kus valitseb wodehouse’ilik elegantne muretus. Säärast avalõiku ei saadud isegi 1929. aastal kirjutada, olemata teadlik selle tugevast paroodiahõngust.
Jimmy Thesiger, too kena noormees, jooksis kahte astet korraga võttes suurest trepist alla. Ta tegi seda koguni nii tormakalt, et põrkas kokku väärika ülemteenri Tredwelliga, kes kõndis just sel ajal läbi halli, kandikul kann äsja valmistatud kuuma kohvi. Tänu Tredwelli seninägematule meelekindlusele ja osavusele jäi õnnetus siiski ära.
„Palun vabandust,” ütles Jimmy. „Kuulge, Tredwell, kas mina olen viimane, kes alla tuleb?”
Asendage Jimmy Thesiger Bertie Woosteriga ja Tredwell Jeevesiga ning kõik tundub olevat igati omal kohal. Võin üsna julgelt väita, et seda romaani kirjutades ei mõelnudki
Christie võistelda Buchani ja Sapperiga. Christiet analüüsides ütlevad kriitikud tänapäeval sageli, et ta on klassivahesid ja teisi rahvusi puudutavates asjades sallimatu ja poliitiliselt ebakorrektne. On tõsi, et ta vaatab alamklassidele ülalt alla ning on juutide, sakslaste, venelaste ja teistegi vastu tavatult solvav. Aga seejuures lähtus ta üksnes oma põlvkonna ja klassi naiste hoiakutest. Kui ta ilmutanuks teistsuguseid hoiakuid, oleks see olnud imelik. Isegi säärase feministide eestkõneleja nagu enam-vähem samal ajal kirjutanud Virginia Woolfi puhul võib märgata ehmatama panevat suutmatust mõista alamklasside elu ja püüdlusi.
Aga see pole takistanud inimesi nägemast Christies kõigi inglastele omaste pahede ilmekaimat kehastust. Teda süüdistatakse snobismis, tundetuses ning rahvuste ja klasside stereotüüpses kujutamises.
Aga vastavad need süüdistused ka tõele? Mina olen alati pidanud inimeste uskumuste tõeliseks proovikiviks nende
huumorimeelt. Asjad, mida ta naljakaks peab, ütlevad inimese kohta märksa rohkem kui see, mida ta oma arusaamade kohta tõsimeeli kuulutab. Mulle on nii mõnigi kord tundunud, et hingepõhjas põlastame me enim neid, kelle üle naerame. Mille üle Christie selles romaanis siis nalja heidab?
Kõigepealt aristokraatia. Egoistlikku olesklevat vaesunud lord Caterhami (tiitel tundub Caterhami kui tüüpilise piiratud maa-aadliku puhul juba iseenesest absurdne) on kujutatud südamlikult, aga kui Buchan või Sapper oleksid lasknud tal paista suursuguse, austust ja usaldust vääriva tegelasena, siis Christie teeb temast naljanumbri, kellele tema tarmukas tütar leebel moel ülalt alla vaatab. Lord Caterhami võib pidada Wodehouse’i lord Emsworthi üsna lähedaseks sugulaseks.
Sama õelalt pilkab Christie uusrikkaid. Sir Oswald ja leedi Coote saavad oma jao: üks mõõdutundetu ambitsioonikuse, teine alamale keskklassile omase sentimentaalsuse eest, millest ta vabaneda ei suuda. Me näeme teenijaid kohtlemas leedi Coote’i põlgusega, samal ajal kui tema abikaasa ei märka, et ei rikkus, tiitel ega edukus ole muutnud teda kõrgemas seltskonnas omainimeseks.
Aga uusrikaste kõrval ei anta armu ka kõrgemale keskklassile. „Seven Dialsi mõistatus” on vürtsitatud Oxbridge’i kasvandikest välisministeeriumi noormeestega, keda nende neiud peavad hädast välja aitama. Mehed on saamatud jobud, kes pääsevad ohtudest terve nahaga pigem õnnekombel ja õigete inimeste eestkostel kui omaenese nutikuse ja otsustusvõime abil.
Kõige tugevam vops antakse siiski eelarvamustele.
„Seven Dialsi mõistatuses” leidub hulk tegelasi, kelle kohta lugejat kutsutakse kujundama ennatlikku arvamust: olgu see siis salapärane Ida-Euroopa krahvinna või pealtnäha usaldusväärne, kuid fantaasiavaene Scotland Yardi uurija. Kõik need kiired hinnangud ühtiksid tolle aja kahepalgelisusega.
Romaani lõpuks on Christie kummatigi peaaegu kõik nimetatud hoiakud kummutanud.
Ma ei taha väita, nagu oleks ta sisimas radikaal, kes püüdis õõnestada oma ajastule ja klassile omast kitsarinnalisust ja sallimatust. See oleks ülimalt tobe: Agatha Christie polnud mingi revolutsionäär.
Aga seejuures polnud ta ikkagi ka niisugune panetunud konservatiiv, nagu üldiselt arvatakse. „Seven Dialsi mõistatus” on ilmselgelt midagi enamat kui pinnapealne katse pöörata kõige-ebatõenäolisema-tegelase-hüpoteesi huvides kõik pea peale. Minu arvates on ilmne, et Christie nägi maailma märksa selgema ja külmema pilguga, kui tema arvustajad mõistavad.
„Seven Dialsi mõistatus” on suurepärane vastumürk neile, kes on saanud sõdadevahelistest Inglise põnevikest üledoosi. Aga selle muudab lugemisväärseks ka Christie osavus mängida lugejate ootustel ja teha neid ära kasutades oma narratiivis nutikaid trikke.
See kõik on silmamoondaja käteosavus. Ning Christie käsi on nii nobe, et petab meid ära ka nüüd, kui möödas on ometi nii palju aastaid.
ESIMENE PEATÜKK
Varasest tõusmisest
Jimmy Thesiger, too kena noormees, jooksis kahte astet korraga võttes suurest trepist alla. Ta tegi seda koguni nii tormakalt, et põrkas kokku väärika ülemteenri Tredwelliga, kes kõndis just sel ajal läbi halli, kandikul kann äsja valmistatud kuuma kohvi. Tänu Tredwelli seninägematule meelekindlusele ja osavusele jäi õnnetus siiski ära.
„Palun vabandust,” ütles Jimmy. „Kuulge, Tredwell, kas mina olen viimane?”
„Ei, söör. Härra Wade pole veel alla tulnud.”
„Tore,” lausus Jimmy ja astus hommikusöögituppa.
Toas polnud kedagi peale perenaise, kelle etteheitev pilk tekitas Jimmys sellesama ebamugava tunde, mis valdas teda iga kord, kui ta vaatas silma kalakaupmehe lõikelaual lebavale hingusele läinud tursale. Ent, kirevase päralt, miks peaks see naine teda nõndaviisi vaatama? Kui ollakse mõisas, ei passi ju kuidagi ilmuda alla punktipealt kell üheksa
kolmkümmend. Tõsi küll, praegu näitasid osutid veerand kaksteist, mida oli ehk tõesti ülemäära palju, aga sellegipoolest …
„Jäin vist pisut hiljaks, leedi Coote.Või mis?”
„Oh, mis seal ikka,” vastas leedi Coote melanhoolselt.
Tõtt-öelda tegi see, et inimesed hommikusöögile hiljaks jäid, talle vägagi muret. Tema abielu esimesed kümme aastat oli Sir Oswald Coote (toona küll veel pelgalt härra) tõstnud otsesõnu öeldes lärmi, kui tema hommikusöök jäi kas või pool minutit hiljemaks ettenähtud kella kaheksast. Leedi Coote’i oli dresseeritud pidama hilinemist kõige andestamatumaks surmapatuks. Ja harjumused on visad surema. Peale kõige muu pidi leedi Coote kui tõsise meelelaadiga naine endalt tahes-tahtmata küsima, mida head loodavad nood noored inimesed siin ilmas üldse korda saata, kui nad varakult üles ei tõuse. Eks olnud Sir Oswaldki ju nii sageli öelnud, olgu reporteritele või kellele tahes: „Ma võlgnen oma edu täielikult harjumusele vara tõusta, kokkuhoidlikult elada ja kavakindlalt tegutseda.”
Leedi Coote oli nägus täidlane naine – omal leinalisel moel. Tal olid suured haledad silmad ja sügav hääl. Iga kunstnik, kes otsis modelli laste pärast kurvastava Raaheli tarvis, olnuks tema üle üpris rõõmus. Ta oleks olnud igati omal kohal ka melodraamas: komberdamas lurjusest tegelase halvasti koheldud naisena vaaruval sammul läbi lumetormi. Kõigest võis välja lugeda, nagu varjaks tema elu mingit kohutavat tragöödiat, ehkki tõele au andes polnud talle osaks saanud vähimatki muret peale selle, et Sir Oswaldi
varandus nii peadpööritava kiirusega kasvas. Kunagi oli ta olnud elurõõmust pakatav neiu, sügavalt armunud Oswald Coote’isse, oma isa rauakaupluse kõrval oleva rattapoe edasipüüdlikusse noormehesse. Nad olid elanud väga õnnelikult – esiti paaris toas, siis väikses majas, siis juba suuremas ning seejärel ridamisi üha suuremates, millest ükski ei jäänud „töökojast” kuigi kaugele, kuni saabus aeg, mil Sir Oswaldist oli saanud nii tuntud tegelane, et ta ei samastanud end enam „töökojaga”, vaid võis oma suureks rõõmuks rentida
Inglismaa suurima ja hiilgavaima härrastemaja. Chimneys oli ajalooline hoone ning olles rentinud selle Caterhami markiilt kaheks aastaks, tundis Sir Oswald, et on jõudnud oma püüdluste kõrgeimasse tippu.
Leedi Coote polnud sellest pooltki nii suures vaimustuses. Ta oli üksildane. Abielu algul oli tema põhiline meelelahutus olnud vestelda „tüdrukuga”. Ning isegi veel siis, kui ühest tüdrukust oli saanud kolm, sisustas leedi Coote oma päeva peamiselt teenijatega juttu ajades. Nüüd kui majas oli arvutul hulgal toatüdrukuid, peapiiskoppi meenutav ülemteener, mitu teenrimürakat, trobikond askeldavaid köögitüdrukuid, hirmuäratav äkilise loomuga välismaine ülemkokk ja tohutute mõõtmetega majapidajanna, kes liikus ringi kas nagisedes või kahisedes, tundis leedi Coote end nagu merehädaline üksikul saarel.
Praegu ohkas ta raskelt ja triivis läbi avatud klaasukse õue, valmistades suurt kergendust Jimmy Thesigerile, kes tõstis sellest julgust saades endale sedamaid ette suure portsu neerupudingit ja peekonit.
Seisnud mõnda aega terrassil nagu kurvameelsuse kehastus, leidis leedi Coote endas julguse kõnetada ülemaednik MacDonaldit, kes vaatas nõudliku pilguga üle enda hoole all olevaid valdusi. MacDonald oli kõigi ülemaednike vürst ja isand. Ta teadis, milleks on kutsutud ja seatud: valitsema. Ning ta valitses despootlikult.
Leedi Coote lähenes talle areldi.
„Tere hommikust, MacDonald.”
„Tere hommikust, mileedi.”
Ta rääkis nii, nagu ülemaednikelt oodatakse: kurvalt, ent väärikalt nagu keiser matustel.
„Mul tuli mõte, kas ei võiks me saada täna õhtul magustoiduks noid hiliseid viinamarju.”
„Neid on veel liiga vara noppida,” vastas MacDonald.
See oli öeldud lahkelt, ent kindlalt.
„Aa,” ütles leedi Coote.
Ta võttis julguse kokku.
„Aga ma käisin eile kasvumajas ja maitsesin üht ning need tundusid olevat väga head.”
MacDonald vaatas talle otsa ja ta punastas. Ta tundis, et on võtnud endale andestamatuid vabadusi. Kadunud Caterhami markiis polnud ilmselgelt eales sooritanud säherdust surmapattu, et tõstis jala omaenda triiphoonesse ja noppis viinamarju.
„Kui oleksite andnud korralduse, mileedi, oleks lõigatud üks kobar ja teile saadetud,” lausus MacDonald rangelt.
„Oi, tänan,” ütles leedi Coote. „Järgmine kord teen nõnda.”
„Aga korjamiseks pole veel need veel päris valmis.”
„Ei,” pomises leedi Coote, „ega vist. Jäägu siis pealegi nõnda.”
MacDonald vaikis väärikalt. Leedi Coote võttis veel kord julguse kokku.
„Tahtsin rääkida veel roosiaia taga olevast muruplatsist. Kas seda ei võiks kasutada keeglimuruna? Sir Oswaldile meeldib kangesti keeglit mängida.”
Ja miks ka mitte, mõtles leedi Coote endamisi. Ta oli end Inglismaa ajaloos koolitanud. Kas ei mänginud Sir Francis Drake ja tema rüütlitest kaaslased keeglit, kui armaada nähtavale ilmus? Kahtlemata härrasmehele sobiv ajaviide, millele MacDonaldil poleks tohtinud olla ühtki vastuväidet. Paraku polnud ta arvestanud ühe õige ülemaedniku põhilise omadusega: vaielda vastu igale viimselegi soovitusele.
„Nisukeseks otstarbeks võiks seda ju kasutada küll,” vastas MacDonald umbmääraselt. Ta andis sellele märkusele õige pisut halvustava kõla, mille tegelik eesmärk oli uurida välja leedi Coote’i plaanid ning need siis põrmustada.
„Kui see lagedaks teha ja … ee … ära pügada … ja … ee … nagu ikka,” jätkas too lootusrikkalt.
„Nujah,” sõnas MacDonald pikkamisi. „Nõnda võiks muidugist teha. Ainult et siis peaks William madalamast otsast kaduma.”
„Ah soo,” ütles leedi Coote kõhklevalt. Sõnad „madalam ots” ei öelnud talle midagi – meenutasid ehk ähmaselt mingit šoti laulu – aga MacDonaldi silmis kujutasid need endast ilmselgelt ületamatut takistust.
„Ja sellest oleks kahju,” lisas MacDonald.
„Oh, muidugi. Sellest oleks tõesti kahju,” nõustus leedi Coote, mõeldes seejuures, miks ta õieti aednikuga nii innukalt nõustus.
MacDonald vaatas talle üpris tungivalt otsa.
„Muidugist kui see on teie korraldus, mileedi …”
Rohkem ta ei öelnud, aga tema ähvardavast toonist oli leedi Coote’ile enam kui küll. Ta andis sedamaid alla.
„Oh ei,” lausus ta. „Ma saan aru, mida sa mõtled MacDonald. Ei-ei, William peab jääma madalamasse otsa.”
„Nõndapsi arvasin minagi, mileedi,” sõnas MacDonald.
„Jah,” kinnitas leedi Coote. „Jah, muidugi.”
„Ma mõtsingi, et olete nõus, mileedi,” ütles MacDonald.
„Oh, muidugi,” kordas leedi Coote.
MacDonald puudutas mütsi ja kõndis eemale.
Leedi Coote ohkas õnnetult ja vaatas talle järele. Tema kõrvale terrassile astus Jimmy Thesiger, kõht neerupudingit ja peekonit täis, ning ohkas sootuks teistmoodi.
„Tipp-topp hommik, mis?” tähendas ta.
„On või?” vastas leedi Coote hajameelselt. „Aga jah, vist küll. Ma ei märganudki.”
„Kus teised on? Sõidavad järvel paadiga?”
„Küllap vist. Seda et … kus mujal nad ikka on.”
Leedi Coote pöördus järsult ja astus uuesti majja. Tredwell uuris parajasti kohvikannu.
„Armas aeg,” sõnas leedi Coote, „Kas härra … härra …”
„Wade, m’leedi?”
„Jah, härra Wade. Kas ta pole ikka veel alla tulnud?”
„Ei, m’leedi.”
„Kell on juba väga palju.”
„Jah, m’leedi.”
„Armas aeg. Loodetavasti ta millalgi ikka tuleb, Tredwell?”
„Oh, kahtlemata, m’leedi. Eile tuli härra Wade alla kell pool kaksteist, m’leedi.”
Leedi Coote vaatas kella. Kümme minutit pool kaksteist läbi. Temast voogas lainena üle inimlik kaastunne.
„See on sulle väga raske, Tredwell. Pead jõudma kella üheks laua koristada ja siis lõunasöögi serveerida.”
„Ma olen noorhärrade kommetega harjunud, m’leedi.”
Etteheide oli küll väärikas, kuid ometi selgesti äratuntav. Nõnda võinuks üks kirikuvürst noomida türklast või uskmatut, kes oli pahaaimamatult patustanud kõigi heade usukommete vastu.
Leedi Coote punastas sel hommikul juba teist korda. Aga õnneks juhtus midagi, mis tähelepanu temalt eemale juhtis. Uks paotus ja selle vahelt pistis pea sisse üks tõsine prillidega noormees.
„Aa, siin te oletegi, leedi Coote. Sir Oswald küsis teie järele.”
„Aa, lähen otsekohe tema juurde, härra Bateman.”
Leedi Coote tõttas välja.
Rupert Bateman, kes oli Sir Oswaldi erasekretär, läks teiselt poolt, klaasukse kaudu terrassile, kus Jimmy Thesiger ikka veel õndsalt lebaskles.
„Hommikust, Pongo,” lausus Jimmy. „Pean vist minema ja katsuma olla meeltmööda neile pagana tüdrukutele. Tuled ka või?”
Bateman raputas pead, tõttas mööda terrassi edasi ja astus sisse raamatukogutoa klaasuksest. Jimmy saatis tema eemalduvat selga mõnusa muhelusega. Tema ja Bateman olid käinud koos koolis, kus Bateman oli olnud tõsine prillidega poiss ja saanud asja ees, teist taga hüüdnimeks Pongo.
Pongo, mõtiskles Jimmy, on praegu täpselt samasugune jobu, nagu oli toona. Sõnad „elu on tõeline, elu on tõsine”* olnuksid nagu kirjutatud just teda silmas pidades.
Jimmy haigutas ja hakkas laisalt järve poole lonkima.
Tüdrukud olidki seal, kolm tükki, täiesti tavalised tüdrukud, kaks tumeda ja üks heleda poisipeaga. See, kes kõige rohkem itsitas, oli (kui ta ei eksinud) Helen … teise nimi oli Nancy ja kolmandat kutsuti – ei tea miks – Socksiks.
Nendega koos olid kaks Jimmy sõpra, Bill Eversleigh ja Ronny Devereux, mõlemad nimeliselt, puht ilusate silmade pärast, ametis välisministeeriumis.
„Halloo,” ütles Nancy (või äkki Helen). „Tema on Jimmy. Kus too teine on?”
„Te ei taha ju ometi öelda, et Gerry Wade pole ikka veel ärganud? Sellega tuleks midagi ette võtta.”
„Kui ta samas vaimus jätkab,” lausus Ronny Devereux, „siis jääb ta ühel päeval üldse hommikusöögita ning avastab alla tulles, et käes on lõuna- või teeaeg.”
„Jama lugu,” ütles tüdruk, keda kõnetati kui Socksi. „Sest see muudab leedi Coote’i üpris murelikuks. Ta meenutab iga päevaga üha enam munavalus kana. Paha lugu.”
* Life is real, life is earnest. Tsitaat Henry Wadsworth Longfellow’ luuletusest „Voices of the Night”.
„Lähme ajame ta voodist välja,” soovitas Bill. „Tule, Jimmy.”
„Ei, teeme seda pisut subtiilsemalt,” lausus tüdruk, kelle nimi oli Socks. „Subtiilne” oli üks tema lemmiksõnu. Ta kasutas seda üsna sageli.
„Mina ei ole subtiilne,” vastas Jimmy. „Ma ei oska.”
„Teeme homme hommikul midagi kõik koos,” soovitas Ronny umbmääraselt. „Ajame ta näiteks kell seitse üles. Vapustame kõiki majalisi. Tredwellil kukuvad valevuntsid nina alt ja teekann käest. Leedi Coote’i tabab hüsteeriahoog ja ta minestab Billi – Raskekaalu Billi – käte vahele. Sir Oswald hüüatab „Haa!” ning terase aktsiad tõusevad punkti ja viie kaheksandiku võrra. Pongo väljendab emotsiooni, visates prillid maha ja trampides nende peal.”
„Sa ei tunne Gerryt,” sõnas Jimmy. „Jah, külm vesi piisavas koguses ja õigesti kasutatuna võiks ta ehk äratada. Aga ta pööraks üksnes teise külje ja magaks edasi.”
„Oo, me peame nuputama välja midagi subtiilsemat kui külm vesi,” lausus Socks.
„Noh, mis see võiks olla?” küsis Ronny keerutamata. Aga keegi ei osanud talle vastata.
„Midagi peaksime me ju oskama ikka välja mõelda,” ütles Bill. „Kellel meil siin ajud on?”
„Pongol,” lausus Jimmy. „Siin ta tormab ringi, kiirustab kuhugi nagu ikka. Pongo oli alati tuntud oma ajude poolest. Need on olnud tema nuhtlus juba poisikesepõlvest peale. Teeme selle asja Pongo ülesandeks.”
Härra Bateman kuulas selle võrdlemisi seosetu avalduse kannatlikult ära. Tema ettevaatlik hoiak väljendas
valmisolekut kiiresti põgeneda. Lahendus ei lasknud end kaua oodata.
„Soovitaksin äratuskella,” lausus ta nobedasti. „Mina kasutan seda alati, et sisse ei magaks. Olen täheldanud, et varahommikune tee, kui see viiakse tuppa hääletult, ei pruugi magajat igakord äratada.”
Ta tõttas edasi.
„Äratuskell.” Ronny raputas pead. „Üks äratuskell. Selleks et häirida Gerry Wade’i, läheks vaja tervet tosinat.”
„Noh, aga miks mitte?” läks Bill tõsimeeli elevile. „Mul on mõte. Lähme kõik Market Basingisse ning ostame igaüks ühe äratuskella.”
Naerdi ja arutleti. Bill ja Ronny siirdusid autosid ette ajama, Jimmy otsustati saata söögituppa nuhkima. Õige pea oli ta tagasi.
„Kohal mis kohal.Vohmib kaotatud aega tasa tehes sisse moosiga röstsaia. Mida teha, et ta meiega kaasa ei tuleks?” Otsustati pöörduda leedi Coote’i poole palvega, et too Gerry tähelepanu kõrvale juhiks. Selle kohustuse võtsid enda peale Jimmy, Nancy ja Helen. Leedi Coote’i ajas see ähmi täis ja ärevile.
„Vempu? Te olete ju ikka ettevaatlikud, kullakesed? Te ei lõhu mööblit ega riku asju ega kasuta liiga palju vett? Teate, me peame selle maja järgmisel nädalal üle andma. Ma ei taha, et lord Caterham mõtleks …”
Garaažist tagasi jõudnud Bill sekkus rahustavalt.
„Ärge muretsege, leedi Coote: lord Caterhami tütar Bundle Brent on mu hea sõber. Tema ei nori millegi,
absoluutselt mitte millegi kallal.Võite mind uskuda. Iseäranis kui mingit kahju ei sünnigi. Kõik saab tehtud tasa ja targu.”
„Subtiilselt,” lisas tüdruk, keda kutsuti Socksiks.
Leedi Coote kõndis kurvameelselt mööda terrassi edasi ning just sel hetkel ilmus hommikusöögitoast välja Gerry Wade. Kui Jimmy Thesiger oli heledapäine ingelliku välimusega noormees, siis Gerald Wade’i kohta võis öelda ainult seda, et ta oli heledapäisem ja ingellikum ning tema mõttelageda ilme kõrval tundus Jimmy nägu suisa intelligentne.
„Hommikust, leedi Coote,” sõnas Gerald Wade. „Kus kõik teised on?”
„Läksid Market Basingisse,” vastas leedi Coote.
„Mispärast?”
„Mingi nali,” vastas leedi Coote sügava melanhoolse häälega.
„Kaunis varane hommik naljade tarvis,” tähendas härra Wade.
„Ega see hommik nüüd nii varane ka ole,” lausus leedi Coote rõhutatult.
„Ma jäin vist allatulekuga natuke hilja peale,” ütles härra Wade relvituks tegeva siirusega. „Eriskummaline küll, aga kus iganes ma ka ei viibiks, ikka juhtun mina olema viimane, kes alla tuleb.”
„Väga eriskummaline,” kinnitas leedi Coote.
„Mul pole aimugi, miks see nõnda on,” jätkas härra Wade mõtlikult. „Kohe mitte ei saa aru.”
„Aga kui prooviksite lihtsalt üles tõusta,” soovitas leedi Coote.
„Oi!” sõnas härra Wade. Säherdune lihtne lahendus võttis ta sõnatuks.
Leedi Coote jätkas tungivalt:
„Olen kuulnud Sir Oswaldit ikka ja jälle ütlemas, et miski ei aita ühel noorel mehel siin ilmas paremini edasi jõuda kui punktuaalsed harjumused.”
„Oojaa, ma tean,” vastas härra Wade. „Ja eks ma peagi neid järgima, kui linnas olen. Selles mõttes, et kella üheteistkümneks tuleb mul ju vanas heas välisministeeriumis kohal olla. Ärge arvake, et ma alati niisugune seanahavedaja olen, leedi Coote. Aga taevake, mis kohutavalt ilusad lilled teil seal madalamas murupiirdes kasvavad. Nende nimi on mul meelest läinud, aga meil kodus on neid ka – neid helelillasid asjandusi seal. Mu õele meeldib kangesti aias askeldada.”
Leedi Coote’i tähelepanu kandus silmapilk teisale. Talle meenusid valusasti kõik hiljutised haavamised.
„Missugused aednikud teil on?”
„Oh, ainult üks ongi. Paras tobu vist. Ega ta suurt midagi tea, aga igatahes teeb, nagu kästakse. Ja see on suur asi, eks?”
Leedi Coote kinnitas oma nõusolekut selle sügava väljendusrikka häälega, mis teinuks temast näitelaval oivalise tundeliste rollide kehastaja. Nad arutasid pikalt-laialt aednike taunitavaid iseloomujooni.
Ekspeditsioon edenes samal ajal hästi. Ümbruskonna peamine, Market Basingi ostukeskus oli vallutatud ning selle omanik ei jõudnud ära imestada, mis põhjustas ühtäkki nii suure nõudmise äratuskellade järele.
„Kahju, et Bundle siin ei ole,” pobises Bill. „Sa tunned teda, Jimmy, eks? Oo, ta meeldiks sulle. Tore tüdruk, igavesti mõnus semu ja – pane tähele – tark veel peale selle. Sina tunned teda, Ronny?”
Ronny raputas pead.
„Ei tunne Bundle’it? Kus sina siis oled elanud? Teda lihtsalt peab tundma.”
„Ole ometi pisutki subtiilsem, Bill,” lausus Socks. „Ära plähmerda oma naissõpradest, vaid tegele asjaga.”
Härra Murgatroyd, Murgatroydi kaupluste omanik, alustas oma ilukõnet.
„Kui lubate soovitada, preili, siis ütleksin, et see 7.11 pole õige valik. Kell on muidugi hea, ma ei taha seda sugugi maha teha, aga soovitaksin siiski seda, mis maksab 10.6. Kallim küll, aga oma hinda igati väärt. Usaldusväärsus maksab, mõistate. Ma ei tahaks, et peaksite hiljem ütlema …”
Kõigile oli selge, et härra Murgatroyd tuleb keerata kinni nagu kraani.
„Meil pole vaja usaldusväärset kella,” lausus Nancy.
„See peab pidama vastu kõigest ühe päeva, rohkem sellelt ei nõuta,” lisas Helen.
„Me ei taha midagi subtiilset,” kinnitas Socks. „Tahame kella, millel oleks hea vali helin.”
„Me tahame …” alustas Bill, aga lõpetada tal ei õnnestunud, sest mehaaniliselt meelestatud Jimmy oli viimaks aru saanud, kuidas kella mehhanism töötab. Järgmised viis minutit oli pood täis paljude äratuskellade jubedat kõrvulukustavat helinat.
Lõpuks olid kuus oivalist äratajat välja valitud.
„Ja teate, mis ma ütlen,” sõnas Ronny kenasti, „ma ostan Pongo eest ka ühe. See oli tema mõte ning oleks kahju teda välja jätta. Olgu temagi kohalviibijate seas esindatud.”
„Õige muidugi,” nõustus Bill. „Ja mina võtan lisaks veel ühe leedi Coote’ile. Mida rohkem, seda uhkem. Pealegi teeb tema praegu meie eest ära raske töö. Ilmselt patrab just praegu Gerry-poisiga.”
Ja tõesti: täpselt samal ajal pajatas leedi Coote pikalt-laialt MacDonaldist ja auhinnatud virsikusordist ning tundis end igati mõnusasti.
Kellad said pakitud ja raha makstud. Härra Murgatroyd vaatas ärasõitvatele autodele järele, näol hämmeldunud ilme.
Särtsu täis olid nood härrasrahva võsukesed täna päeval, vägagi särtsu täis, ainult et raske oli neist aru saada. Täis kergendustunnet, pöördus ta vikaari proua poole, kes soovis osta uut sorti tilgavaba teekannu.