Täiskasvanuiga ja nahk
Rosaatsea
Rosaatsea on krooniline põletikuline nahahaigus, mis avaldub punetuse, laienenud kapillaaride (telangiektaasiate) ja põletikuliste vistrike (paapulite ja pustulite) näol. Haigus tekib enamasti täiskasvanueas, sagedamini 30. eluaastates, ning selle kulg võib olla lainetav – ägenemiste ja rahunemistega. Rosaatsea levimus on kõrge just heledanahalise rahvastiku hulgas, näiteks Põhjamaades arvatakse see esinevat isegi kuni 25%-l elanikkonnast.
Rosaatseat esineb neljas peamises kliinilises vormis:
• Erütematotelangiektaatiline rosaatsea – avaldub näonaha punetuse ja pindmiste veresoonte laienemisena, sageli nina, põskede, lauba ja lõua piirkonnas. Võivad kaasneda õhetushood, kipitus ja naha tundlikkus.
• Papulopustulaarne rosaatsea – põletikuliste vistrikega kulgev vorm, mis meenutab aknet. Nahk võib olla valulik, punetav ja paistes.
• Okulaarne rosaatsea – silmade kuivus, kipitus, punetus ja põletustunne. Sageli esineb samaaegselt nahakaebustega.
• Fümatoosne rosaatsea – haruldasem vorm, mille puhul nahaalune sidekude ja rasunäärmed hüpertrofeeruvad.
Kõige tuntum näide on rinofüüm ehk nina paksenemine, mida ekslikult on seostatud alkoholi liigtarbimisega –tegelikult sellist seost ei ole.
Rosaatsea täpset tekkepõhjust ei teata, kuid olulised rollid on geneetilisel eelsoodumusel, UV-kiirguse kahjulikel mõjudel, veresoonkonna reaktiivsusel ja kroonilisel põletikul. Naha mikrobioomi osas ei ole veel ühtset arvamust. On dermatolooge, kes usuvad, et rosaatsea teket soodustavad nahalestad (demodex), samas on koolkondi, kes demodex’i ja rosaatsea vahelistesse seosetesse ei usu.
Kuidas rosaatseat ravida?
Ravi sõltub rosaatsea tüübist ja raskusastmest. Papulopustulaarne rosaatsea allub üldiselt hästi paiksetele retseptiravimitele (nt metronidasool, ivermektiin, aselaiinhape). Kui lokaalne ravi ei anna tulemusi, kasutatakse süsteemset ravi: tavaliselt antibiootikum doksütsükliini madalates doosides 2–3 kuu vältel. Väga raskete juhtude korral kasutatakse raviks ka isotretinoiini.
Punetuse ja laienenud kapillaaride korral ei aita kahjuks ükski kreem – nende raviks on kõige tõhusam valgus- või laserravi (nt IPL või vaskulaarne laser), mis suunab energia punetavasse veresoonevõrku, sulgeb selle ja läbi selle vähendab nahal olevaid laienenud veresooni ning õhetushoogusid. Tavaliselt on tulemuseks ühtlasem nahatoon ja vähem põletikku juba kolme protseduuri järel.
Okulaarse rosaatsea puhul aitavad niisutavad silmatilgad, silmalaugude regulaarne puhastamine, soojad kompressid ja vajadusel suukaudne antibiootikumravi. Huvitav on see, et kui põletik näonahal paraneb, leevenevad sageli ka silmakaebused.
Rosaatsea ravis on väga olulisel kohal ka patsiendi teadlikkus haigusest, sest oluline on vältida ägestavaid tegureid, mis võivad olla individuaalsed. Levinumad vallandajad on näiteks kuumad joogid, vürtsikad toidud, alkohol (eriti punane vein), saun, kuum dušš, päikesekiirgus, stress ja tugevad emotsioonid ning alkoholi, eeterlikke õlisid või lõhnaaineid sisaldavad kosmeetikatooted.
Nahahooldus peab rosaatsea puhul olema väga õrn. Soovitatav on kasutada spetsiaalselt tundlikule või rosaatsea nahale mõeldud puhastus- ja niisutustooteid. Iga uut toodet tuleks esmalt testida väikesel nahapinnal, kuna rosaatsea nahk on väga tundlik. Enamik tooteid, mis sinna määrida, võivad naha olukorda halvendada ning soodustada haiguse uut ägenemist.
Päikesekaitse on rosaatsea puhul ülioluline! UVA- ja UVB-kiirgus soodustavad uute kapillaaride teket, lõhuvad kollageeni ja nõrgendavad veresoonte toestust, mis omakorda süvendab punetust. Rosaatsea puhul soovitatakse laia toimespektriga päikesekaitsekreemi (SPF 30+) igapäevast kasutamist, seda isegi pilvise ilmaga.
Huvitav on see, et mõned patsiendid tunnevad, et nende rosaatsea paraneb suvel. See tuleneb eelkõige nahale tekkivast jumest – UV-kiirgus stimuleerib melaniini tootmist,
mis varjab veresooni visuaalselt. Tegelikkuses halvendab päikesekiirgus rosaatsea kulgu pikaajaliselt ja võib viia püsiva punetuse tekkeni.
Rosaatsea on krooniline ja kompleksne nahahaigus, mille ravi nõuab järjepidevust ja kannatlikkust. Tänapäevane meditsiin pakub tõhusaid võimalusi – alates paiksetest ja süsteemsetest ravimitest kuni valgus- ja laserravini. Koostöös dermatoloogiga ja regulaarse nahahoolduse abil saab rosaatsea sümptomeid oluliselt leevendada ning vältida haiguse edasist süvenemist.
Perioraalne (periorifitsiaalne) dermatiit
Perioraalne dermatiit, mida mõnel juhul nimetatakse ka periorifitsiaalseks dermatiidiks, on krooniline põletikuline nahahaigus, mis esineb kõige sagedamini suu ümbruses, kuid võib levida ka nina ja silmade ümbrusse. Haiguse nimetus tuleneb ladinakeelsetest sõnadest perioralis (suu ümbruses) ja periorificialis (kehaavauste ümbruses).
Perioraalse dermatiidi tüüpilisteks tunnusteks on punetavad laigud ja peened paapulid suu, nina või silmade ümbruses, kipitus, sügelus, põletustunne ning väikesed villikesed.
Perioraalne dermatiit on sagedasem 20–45-aastastel heledama nahatüübiga naistel. Ohustatumad on ka atoopilise dermatiidi fooniga inimesed. Samuti võib periorifitsiaalset dermatiiti esineda lastel (eriti tugeva füüsikalise päikesekaitse kasutamise foonil). Haigus võib kulgeda ägenemiste ja remissioonidega, jäädes inimesega kaasa kogu eluks, eriti kui vallandavaid faktoreid ei suudeta piisavalt vältida.
Millest perioraalne dermatiit tekib?
Perioraalse dermatiidi täpset tekkepõhjust ei teata, kuid üheks kõige levinumaks riskifaktoriks/vallandajaks on lokaalsed kortikosteroidid – kreemid, ninaspreid ja inhaleeritavad vormid, mis võivad alguses põletikku leevendada, kuid hiljem süvendavad haigust. Sagedaste vallandajate hulka käib ka näiteks liigse või vale kosmeetika – eriti rasvaste, oklusiooni tekitavate ja aktiivainetega kreemide või meigitoodete – kasutamine.
Kosmeetikatoodete liigset kasutamist soodustab sotsiaalmeedia surve. Paljud hakkavad juba teismelisena kasutama oma nahatüübile sobimatuid tooteid, põhjustades
barjäärikahjustusi ja seejärel põletikulist reaktsiooni. Oma praktika jooksul olen kohanud lugematul hulgal patsiente, kes on soovinud oma niigi kaunist nahka muuta veelgi säravamaks, pringimaks ja ühtlasemaks. Selle eesmärgi nimel on nad ostnud hulgaliselt nahale mittevajalikke seerumeid, maske, kreeme ja õlisid, mis paraku on andnud vastupidise tulemuse. Sageli on need tooted kahjustanud naha loomulikku tasakaalu, mille tagajärjel on varem terve ja veatu nahk saanud tugevalt kannatada. Mõnel juhul on patsientidel kulunud kuid või isegi aastaid, et taastada oma naha varasem seisund.
Üheks potentsiaalseks periorifitsiaalse dermatiidi tekitajaks võivad olla ka füüsikalised päikesekaitsevahendid, kuna lastele mõeldud tihti väga tihedad filtrid võivad põhjustada ärritust. On leitud ka, et teatud juhtudel võib nahahaiguse halvendajaks olla fluoriidiga hambapasta. Samuti on potentsiaalseks tekitajaks erinevad keskkonnategurid, nagu UV-kiirgus, kuumus ja tuul.
Kuidas perioraalset dermatiiti ravida?
KÕIGE OLULISEMAKS JA ESMASEKS RAVIKS ON
ALATI NULLRAVI. See tähendab, et tuleb lõpetada kõikide nahale kantavate toodete kasutamine, välja arvatud leebe ja lõhnatu puhastusvahend ning kerge ja lihtsa konsistentsiga niisutaja, mis on mõeldud tundlikule nahale. Täiesti keelatud on erinevaid aktiivaineid sisaldavad tooted (nt happed, retinoidid), meigitooted (sh BB-kreemid) ja ravi esimestel nädalatel ka päikesekaitsekreemid.
Eriti oluline on lõpetada kõikide kortikosteroide sisaldavate toodete kasutamine, sest kuigi need võivad alguses sümptomeid leevendada, põhjustavad nad hiljem haiguse korduvat ja ägedamat ägenemist – patsient jääb nõiaringi, kust väljasaamine võib olla keeruline. Juhul kui nullteraapiast ei piisa, siis peab üldjuhul minema üle retseptiravimitele. Klassikaliselt kasutatakse perioraalse dermatiidi lokaalses (pealemääritavas) ravis metronidasooli, aselaiinhapet või pimekroliimust. Kui lokaalne ravi omakorda ei aita või haigus on väga äge, siis võib olla vajalik alustada tablettravi, mis võib kesta 2–3 kuud.
Perioraalse dermatiidi diagnoosi puhul peaks meeles pidama järgmisi tõdesid:
• Nahk ei talu katsetamist – väldi uusi seerumeid, õlisid, maske ja tugevatoimelisi tooteid.
• Väga tihti ei talu see nahk ka päikesekaitsekreeme –kasuta vaid vajadusel ja väga kerge konsistentsiga kreeme.
• Kord ägenenuna võib see haigus vallandajate kordudes naasta isegi aastate pärast.
Perioraalne dermatiit on tundliku naha krooniline põletikuline haigus, mille ravi aluseks on naha rahustamine ja liigsest hooldusest loobumine. Sotsiaalmeedia ja nahahooldusbuum võivad küll jätta mulje, et rohkem on parem, kuid selle haiguse puhul on vähem alati rohkem. Õige lähenemise ja järjepidevusega saab sümptomid kontrolli alla ning nahk taastub.
Psoriaas
Psoriaas on krooniline süsteemne põletikuline haigus, mis mõjutab oluliselt patsiendi elukvaliteeti. Kuigi haigus avaldub nahal, on see palju enamat kui pelgalt nahahaigus. Psoriaas mõjutab kogu organismi ja võib olla seotud mitmete kaasuvate haigusseisunditega.
Kui astusin 2014. aastal dermatoveneroloogia residentuuri, küsiti minult sisseastumiseksamil, kas psoriaas on süsteemne haigus või nahahaigus. Õige vastus on – süsteemne haigus. Psoriaas võib küll esmalt avalduda nahal teravalt piirdunud punetavate, nahast kõrgemate ja ketendavate laikudena, kuid see võib haarata ka küüsi ja liigeseid ning olla seotud südame-veresoonkonna haiguste, metaboolse sündroomi ja diabeediga. Lisaks eelpool nimetatud aspektidele omab psoriaas olulist mõju ka igapäevaelule: see mõjutab oluliselt inimeste elukvaliteeti ja võib endaga kaasas kanda stigmat. Psoriaasi ei tohiks alahinnata, isegi kui haigus haarab vaid piiratud kehapiirkondi. Ketendus, sügelus ja nähtavad nahamuutused võivad põhjustada sotsiaalset isolatsiooni ja madalat enesehinnangut. Paljud patsiendid väldivad ujumist või lühikeste varrukatega riideid, kartes teiste hinnanguid.
Lisaks nahamuutustele võivad psoriaasist haaratud saada ka küüned. Tüüpilised sümptomid on küüneplaadi irdumine (onühholüüs), sisserõhutised küüne pinnal, õlitilka meenutavad laigud ja küüne paksenemine. Küünekahjustus võib olla haiguse varane märk ja on seotud suurema riskiga psoriaatilise artriidi tekkeks, nimelt on leitud, et psoriaasi
küünevorm esineb kuni 50%-l nahapsoriaasiga patsientidest ja kuni 80–90%-l psoriaatilise artriidiga haigetest. Psoriaatiline artriit on põletikuline liigeshaigus, mida omakorda esineb umbes 25%-l psoriaasihaigetest. Klassikalisteks tunnusteks on hommikune jäikus, valu ja liigeste liikuvuse piiratus. Riski suurendavad küünemuutused, liigset koormust saanud liigesed, perekondlik eelsoodumus, rasvumine ja suitsetamine.
Psoriaasi kujunemisel ja ägenemisel mängivad rolli mitmed keskkonnafaktorid, millest esikohal on streptokokkinfektsioonid. Psoriaasi teket soodustavateks faktoriteks võivad olla korduvad mädased mandlipõletikud või pidev kurguvalu. Samuti on ülioluline, et psoriaasihaigetel oleksid välja ravitud kõik kroonilised põletikukolded (lisaks kroonilisele mandlipõletikule ka hambad). Juhul kui psoriaas
on diagnoositud, siis peaks kindlasti vältima suitsetamist ja alkoholi liigtarbimist, kuna need mõlemad võivad olla nii psoriaasi ägestavaks faktoriks kui ka põhjuseks, miks näiteks ravimid hästi ei toimi. Olulisteks psoriaasi halvendajateks on ka rasvumine ja vähene kehaline aktiivsus.
Meeles peab pidama seda, et psoriaasi all kannatavate inimeste nahk on õrn ja seda peab väga hoidma. Psoriaasi nimetatakse ka Köbner-positiivseks haiguseks, mis tähendab seda, et lööve võib tekkida piirkonda, kus nahk on saanud vigastada – seetõttu ei tohi psoriaasiga nahka agressiivselt koorida ega ketendust küünega eemaldada. Juhul kui lööve on kaetud paksema ketendusega, siis kasutame ketu eemaldamiseks spetsiaalseid ravikreeme, mis eemaldavad nahalt paksenenud kihi õrnalt, ilma füüsilise traumata. Uuringutega on leitud, et psoriaasihaigetel on suurenenud risk ka hüperlipideemia (kolesterool), hüpertensiooni (vererõhk), II tüüpi diabeedi ja südame-veresoonkonna haiguste tekkeks. Seetõttu on oluline psoriaasihaigete regulaarne jälgimine ja kaasuvate haiguste skriinimine ning vajadusel kaasuvate haiguste ravi alustamine.
Aastaid tagasi alustasin Tartu Ülikooli Kliinikumis oma doktoritööd, mille eesmärk oli uurida psoriaasiga patsientide veres ja nahas toimuvat bioloogilise ravi ajal.
Uuring eeldas, et kutsun patsiendid vere- ja nahaproovide andmiseks kliinikumi, mis tähendas isiklikku suhtlust ja aja kokkuleppimist paljude inimestega.
Ühele patsiendile ei sobinud esialgne pakutud aeg, mistõttu leppisime kokku uue visiidi nädal hiljem. Oli hall, külm ja sügisene varahommik, kui ta lõpuks kohale jõudis. Märkasin, et ta oli näost kahvatu ja hoidis vahepeal kätt rinnal. Küsisin, kas kõik on korras. Patsient vastas, et tundis teel nahakliinikusse kerget valu rindkeres, aga ei soovinud sellest suurt numbrit teha – tahtis vaid proovid anda ja oma päevaga edasi minna.
Intuitsioon ei andnud mulle rahu. Otsustasin teha elektrokardiogrammi, et välistada tõsisema probleemi – infarkti.
EKG näitas selgeid muutusi, mis viitasid ägedale infarktile.
Kuna nahakliinik asub Tartu Ülikooli Kliinikumi peamajast eraldi, kutsusime kiiresti kiirabi, mis viis patsiendi peamajja angiograafiale ja stentimisele.
Üks mu kardioloogia õppejõud ütles kunagi: „Aeg on südamelihas.” Mida kiiremini infarkti raviga alustatakse, seda rohkem südamelihast on võimalik päästa. Selle konkreetse patsiendi puhul tahaks väga öelda, et mängus oli saatuse sõrm.
Kuidas psoriaasi diagnoosida? Psoriaasi diagnoos pannakse kliinilise pildi alusel, kuid vajadusel kinnitatakse see nahabiopsiaga. Kuna tegemist on eluaegse diagnoosiga, on oluline olla diagnoosimisel täpne ja välistada teised punetust või ketendust põhjustavad haigused.
Psoriaasi ravi
Kui psoriaasi diagnoos on kinnitatud, saame alustada raviga.
Eduka ravi eelduseks on potentsiaalsete ägestavate tegurite vähendamine. Tuletan veel kord meelde:
• ravi välja kõik kroonilised põletikukolded (näiteks mandlid ja hambad);
• lõpeta suitsetamine ja veipimine,
• vähenda alkoholi tarbimist;
• hoia kehakaal normis;
• toitu tasakaalustatult;
• kohtle oma nahka õrnalt, et vältida vigastusi, mis võivad psoriaasi ägestada.
Esmane oluline etapp psoriaasi ravis on igapäevane järjepidev nahahooldus. Nahka tuleks pesta õrnatoimeliste puhastusvahenditega, mis ei kuivata ega ärrita, ja seejärel niisutada kaks korda päevas sobiva kreemiga. Kuigi see loob hea aluspõhja, jääb ainuüksi sellest sageli väheks. Seetõttu lisame raviarsenali paiksed kortikosteroidid, mis aitavad põletikku kontrolli all hoida. Peanaha ketenduse leevendamiseks võib enne pesu kasutada salitsüül- või glükoolhapet sisaldavaid lahuseid, mis aitavad kettusid eemaldada. Tugevama ketenduse korral kirjutame sageli välja apteegis segatavad preparaadid, näiteks klassikalise väävel-salitsüülhappe salvi või õli. See aitab ketendust vähendada ilma nahka liigselt kahjustamata.
Lisaks kreemidele, lahustele ja salvidele aitab psoriaasi vähendada päike. Paljud patsiendid toovad välja, et suvel või soojemas kliimas ei ole nende psoriaas nii äge või kaob sootuks. Seetõttu kasutame psoriaasi raviks ka valgusravi
ehk fototeraapiat. Klassikaliselt kasutame kitsakimbu UVBravi (311 nm). Ravi alustatakse lühikeste, mõnekümnesekundiliste seanssidega, mida pikendatakse järk-järgult vastavalt naha taluvusele.
Kui lokaalne ravi ja valgusravi ei anna piisavat tulemust või kui haigus on ulatuslik, alustame süsteemse raviga, tavaliselt tablettide kujul. Tõsisema psoriaasi puhul on tänapäeval kõige efektiivsemaks meetodiks bioloogiline ravi ehk sihtmärkravi. Bioloogiline ravi mõjutab väga spetsiifilisi põletikumediaatoreid ehk tsütokiine, nagu TNF- α , IL-17 või IL-23, mis mängivad psoriaasi tekkes ja püsimises keskset rolli. Kuna taoline ravi mõjutab ainult kitsast osa immuunsüsteemist, on see paljudel juhtudel paremini talutav ja ohutum kui traditsioonilised süsteemsed ravimid. Oma hinna tõttu ei ole need veel kõigile psoriaasipatsientidele kättesaadavad. Bioloogilise ravi saamiseks peavad olema täidetud teatud kriteeriumid. Ravi alustamine on võimalik, kui eelnev ravi ei ole olnud tõhus (proovitud peab olema valgus- ja tablettravi) ning patsiendil on laiaulatuslik psoriaas, mis häirib oluliselt tema elukvaliteeti.
Psoriaas on rohkem kui lihtsalt nahahaigus – see on süsteemne põletikuline seisund, mis vajab mitmetasandilist käsitlust. Õigeaegne diagnoosimine, vallandavate faktorite kontroll ja individuaalne ravi võimaldavad enamikul patsientidest elada täisväärtuslikku elu. Samavõrd oluline kui ravi on ka ühiskondlik teadlikkus: psoriaas ei ole nakkav, küll aga vajab selle all kannatav patsient mõistmist ja toetust.
Kuivad ja lõhenenud kannad
Kuivad ja lõhenenud jalatallad ei esine ainult psoriaasi korral, vaid võivad tekkida ka inimestel, kellel on lihtsalt kuiv nahk. Kuiva naha elastsus on vähenenud, mistõttu näiteks kükitamisel ei veni nahk kannapiirkonnas liikumisele järele, vaid võib rebeneda. See põhjustab valulikke ja ebamugavaid lõhesid.
Kui sul on kuivad jalad ja oled varem kannalõhedega kimpus olnud, siis tasub meeles pidada, et ennetamine on alati lihtsam kui juba olemasolevate lõhede ravi. Lõhede teket aitab vältida hea igapäevane hooldus. Soovitan kasutada regulaarselt uureat sisaldavat jalakreemi, alustades madalama kontsentratsiooniga (nt 10%) kreemist, ja kui nahk vajab tugevamat niisutust, minna võimalusel üle kõrgema uureasisaldusega kreemile.
Kui lõhed on juba tekkinud, siis soovitan õhtuti järgmist hooldusrutiini. Kreemita jalgu hoolikalt niisutava uureakreemiga. Oota, kuni kreem imendub. Vahetult enne magamaminekut kanna kandadele paks kiht vaseliini ja tõmba jalga puuvillased sokid, et säilitada niiskust kogu öö jooksul.
Lõhenenud kandade ravis on olulisel kohal ka ravipediküür. Oluline on eemaldada paksenenud nahk, mis võib soodustada lõhede süvenemist. Parim aeg selleks on vahetult pärast jalavanni, kui nahk on pehmenenud. Vesi peaks olema soe, mitte kuum, sest kuum vesi võib nahka veelgi kuivatada. Kui kodune hooldus tundub keeruline, tasub pöörduda professionaalse ravipediküüri tegija poole, eriti juhul, kui lõhed on valulikud või vajavad asjatundlikku käsitlust.
Jalgade hea seisukorra säilitamisel mängivad rolli ka õiged jalanõud. Vältida tuleks kitsaid tugeva kontsa või jäiga sisetallaga kingi, mis tekitavad kannale liigset survet. Eelista pehme talla ja avara kujuga jalatseid, mis ei hõõru ega ärrita kuiva nahka. Vali lõhna- ja alkoholivabad hooldustooted – need ei ärrita tundlikku nahka ega süvenda kuivust.
Kui lõhed ei parane, muutuvad punetavaks, hakkavad veritsema või tunduvad põletikulised, siis võib tegemist olla sekundaarse infektsiooniga. Sellisel juhul peaks pöörduma kindlasti perearsti või dermatoloogi poole, kes ordineerib juba vajaliku ravi.
Rasedus ja nahk
Rasedus on iga naise elus erakordne ja sügavalt muutlik periood, mil naise keha – ja koos sellega ka nahk – läbib märkimisväärseid muutusi. Kuigi raseduse ajal võivad avalduda ka mitmed nahahaigused, näiteks gestatsiooniline pemfigoid või intrahepaatiline kolestaas, keskendume siin peatükis sagedasematele muutustele, millega naised dermatoloogi poole pöörduvad – eeskätt venitusarmidele ja pigmentatsioonihäiretele.
Kõige sagedamini märgatakse raseduse ajal melasmi ehk nn raseduse maski teket või olemasoleva pigmentatsiooni tumenemist. Melasm on krooniline, sageli hormonaalselt mõjutatud hüperpigmentatsioonihäire, mis avaldub sümmeetriliste tumepruunide laikudena laubal, põskedel, ninaseljal ja ülahuule kohal. Selle põhjuseks on melanotsüütide
suurenenud tundlikkus östrogeenile ja progesteroonile, mille tase raseduse ajal loomulikult tõuseb. UV-kiirgus, soojus ja nähtav valgus võivad samuti melasmi ägestada, mistõttu on selle seisundi puhul hädavajalik igapäevane laia spektriga SPF 50+ toonitud päikesekaitsekreemi kasutamine. Toonitud päikesekaitsekreemid aitavad visuaalselt tooni ühtlustada, kuid veel olulisem on see, et nad takistavad nähtava valguse jõudmist nahani. Kuigi osadel naistel kaob melasm pärast sünnitust, jääb see paljudel püsima, eriti juhul, kui pigmentatsioonihäired olid juba varem olemas.
Raseduse ajal võivad muutuda ka olemasolevad sünnimärgid: suureneda, tumeneda või kergelt reljeefi muuta. Kuigi rasedus iseenesest ei suurenda nahakasvajate tekkeriski, ei ole melanoomi teke raseduse ajal täielikult välistatud. Seetõttu ei tohi edasi lükata dermatoskoopilist kontrolli – sünnimärkide vaatlust spetsiaalse instrumendiga. Dermatoskoopia ei ole invasiivne ega kujuta ohtu ei emale ega lootele. Kui nahal tekib uus pigmentatsioon või olemasolev sünnimärk muutub kiiresti, tuleb kindlasti pöörduda dermatoloogi poole. Vajadusel saab ka raseduse ajal teha väikeseid kirurgilisi protseduure, näiteks kahtlase moodustise eemaldamist, mis ei ole lapse arengule kahjulik.
Lisaks võib raseduse ajal nahale tekkida papilloome (pehmed jalal olevad nahavärvi muutused), seborroilisi keratoose ja kirssangioome (punased veresoontepärased muutused). Kõikidest nendest räägime juba raamatu teises pooles. Kuigi need ei kujuta endast ohtu, ei kao need iseenesest ja vajadusel saab neid hiljem eemaldada.