1 Ma kutsusin teda alati Õpetajaks. Seetõttu nimetan teda ka siin lihtsalt Õpetajaks ega avalda ta pärisnime. Mitte et ma tahaks tema isikut avalikkuse eest varjata, vaid minu jaoks tundub see nii loomulik. Alati kui teda meenutan, tõuseb mu huulile sõna „õpetaja”. Nii on ka siis, kui ma temast kirjutan. Ka ei tahaks kasutada ta eesnime initsiaali, sest see mõjuks liiga ametlikult. Õpetajaga tutvusin Kamakuras. Olin siis veel nooruke tudeng. Sain postkaardi sõbralt, kes oli suvevaheajal läinud mere äärde suplema ja kutsus mindki sinna, niisiis kraapisin kokku väikese summa ja otsustasin reisi ette võtta. Raha kokkusaamiseks kulus paar-kolm päeva. Aga kui ma kolme päeva pärast Kamakurasse jõudsin, sai mu sõber järsku kodulinnast telegrammi, kus tal kästi koju naasta. Telegrammis seisis, et ta ema oli haigestunud, kuid sõber seda ei uskunud. Juba mõnda aega olid vanemad sundinud teda vastu tahtmist abielluma. Tänapäeva arusaamade kohaselt oli ta abieluks veel liialt noor. Aga mis peamine – talle see abikaasakandidaat ei meeldinud. Koolivaheajal oleks ta muidugi pidanud koju minema, kuid ta puikles kõrvale ja veetis Tōkyō lähistel lõbusasti aega. Ta näitas mulle telegrammi ja küsis nõu, mida ta peaks tegema. Ma ei teadnud, kuidas oleks õige toimida. Aga kui ta ema tõesti haige oli, oleks ta kohe kindlasti pidanud koju minema. Lõpuks otsustas ta siiski
7