Ma kutsusin teda alati Õpetajaks. Seetõttu nimetan teda ka siin lihtsalt Õpetajaks ega avalda ta pärisnime. Mitte et ma tahaks tema isikut avalikkuse eest varjata, vaid minu jaoks tundub see nii loomulik. Alati kui teda meenutan, tõuseb mu huulile sõna „õpetaja”. Nii on ka siis, kui ma temast kirjutan. Ka ei tahaks kasutada ta eesnime initsiaali, sest see mõjuks liiga ametlikult.
Õpetajaga tutvusin Kamakuras. Olin siis veel nooruke tudeng. Sain postkaardi sõbralt, kes oli suvevaheajal läinud mere äärde suplema ja kutsus mindki sinna, niisiis kraapisin kokku väikese summa ja otsustasin reisi ette võtta. Raha kokkusaamiseks kulus paar-kolm päeva. Aga kui ma kolme päeva pärast Kamakurasse jõudsin, sai mu sõber järsku kodulinnast telegrammi, kus tal kästi koju naasta. Telegrammis seisis, et ta ema oli haigestunud, kuid sõber seda ei uskunud. Juba mõnda aega olid vanemad sundinud teda vastu tahtmist abielluma. Tänapäeva arusaamade kohaselt oli ta abieluks veel liialt noor. Aga mis peamine – talle see abikaasakandidaat ei meeldinud. Koolivaheajal oleks ta muidugi pidanud koju minema, kuid ta puikles kõrvale ja veetis T ō ky ō lähistel lõbusasti aega. Ta näitas mulle telegrammi ja küsis nõu, mida ta peaks tegema. Ma ei teadnud, kuidas oleks õige toimida. Aga kui ta ema tõesti haige oli, oleks ta kohe kindlasti pidanud koju minema. Lõpuks otsustas ta siiski
minna. Ta jättis mu sinna üksi, ehkki olin ekstra tema pärast kohale sõitnud.
Kooli alguseni oli veel päris mitu päeva, seega võisin Kamakurasse jääda või tagasi sõita, kuid otsustasin mõnda aega peatuda kohalikus võõrastemajas. Mu sõber oli pärit ühest Chūgoku piirkonna jõukast perest, nii et rahamuret tal kunagi ei olnud, aga ta oli tudeng ja noor mees nagu minagi, seega meie eluviis niiväga ei erinenud. Kui ma sinna üksi jäin, ei vaevunud ma endale sobivamat öömaja otsima.
Võõrastemaja asus Kamakura linna kõige kaugemas servas.
Selleks et teha parajasti moes olevaid asju, nagu minna piljardit mängima või jäätist sööma, oleksin pidanud ette võtma pika jalutuskäigu mööda põldude vahel kulgevat teed. Rikšasõit sinna oleks maksnud kakskümmend sen’i*. Aga sealkandis oli palju suvemaju. Pealegi oli see koht otse ranna ääres, nii et sealt oli äärmiselt mugav käia meres suplemas.
Ma käisin iga päev meres ujumas. Jalutasin nõgiste rookatustega vanade majade vahelt alla mere äärde, kus rannaliival uitas ringi nii palju mehi ja naisi, et näis, justkui oleksid kõik linnainimesed Tōkyōst suvekuumuse eest siia pakku pugenud. Siin-seal paistis veepinnal musti peanuppe, justkui oleks see avalik saun.
Ma ei tundnud seal kedagi, aga tore oli sulanduda sellesse kirevasse seltskonda, liiva peale pikali visata ja põlvini ulatuvates lainetes hüpelda.
Tegelikult seal rahvamassi keskel ma Õpetajat esimest korda nägingi. Tol ajal oli rannal kaks väikest teekioskit. Ühes neist tavatsesin ma tihti käia. Erinevalt neist, kel oli Hase piirkonnas uhke häärber, kus privaatsuses riideid vahetada, pidid siinsed puhkajad tegema seda üldkasutatavates riietumiskabiinides. Seal võisid nad teed juua ja veidi hinge tõmmata, aga peale selle sai
* Münt, mille väärtus oli 1/100 jeeni. Sen’id olid kasutusel aastail 1873–1945.
seal ujumisriided puhtaks pesta, soolakihi ihult maha küürida ning jätta hoiule oma kübara ja päevavarju. Minul ujumisriideid ei olnud, ja kuna valveta jäetud riided võidi ära varastada, jätsin merre suplema minnes kõik seljast võetud asjad kioski riietehoidu.
Õpetajat nägin seal kioskis hetkel, kui ta oli kimono seljast võtnud ja valmistus vette minema. Aga mina olin äsja merest välja tulnud ja kuivatasin märga ihu tuule käes. Teineteise pilgu eest varjas meid suur hulk meie vahel sagivaid musti peanuppe. Tavaolukorras ei oleks ma teda vist üldse märganud. Kuid hoolimata sellest, et rannas oli nii palju rahvast ja mu meeled olid hajevil, jäi ta mulle otsekohe silma just seetõttu, et ta oli ühe välismaalase seltsis. See kauni heleda nahaga välismaalane köitis mu tähelepanu kohe, kui ta rannakioskisse sisse astus. Tal oli seljas ehtne jaapani suvekimono, mille ta hooletult enda kõrvale toolile heitis ja jäi, käed rinnal risti, seisma ja vaatas merele. Tal polnud kehakatteks midagi peale traditsiooniliste aluspükste, mida meie enamasti kanname. See tundus mulle äärmiselt kummaline. Paari päeva eest olin käinud Yuigahamas, kus liiva peal vedeledes jälgisin pikka aega, kuidas välismaalased meres suplesid. Ma lamasin kõhuli natuke kõrgemal künkal, mis oli otse hotelli tagaukse juures, ja seal vaikselt kõhutades nägin üsna palju mehi, kes läksid soolasesse vette kümblema, aga mitte ükski neist ei olnud palja ülakeha ning katmata käsivarte ja reitega. Iseäranis kiivalt varjasid oma keha riietega naised. Enamasti olid neil peas kummimütsikesed ning nende kastanpruunide, tumesiniste ja indigovärvi ujumismütsidega peanupud hulpisid lainete vahel. Kuna ma olin alles
äsja sellist vaatepilti näinud, paistis see välismaalane, kes seisis seal kõigi silme all ainult aluspükstes, üks haruldane eksemplar. Varsti ta pöördus ja ütles paar sõna ühele kummargil jaapanlasele. See mees korjas parajasti üles liivale kukkunud käterätti, ja kui ta oli selle kätte saanud, keeras räti ümber pea ja hakkas vee poole kõndima. See mees oli Õpetaja.
Lihtsalt huvi pärast jälgisin, kuidas need kaks meest kõndisid kõrvuti alla mereranda. Seejärel sammusid nad otse merelainetesse. Nad läksid mööda paljudest inimestest, kes laial rannaribal madalas vees häälekalt hullasid, jõudsid suhteliselt inimtühja kohta ja hakkasid ujuma. Nad ujusid avamerele, kuni näha oli ainult nende väikesi peanuppe. Siis keerasid nad otsa ringi ja ujusid otsejoones ranna poole. Kui nad kioskisse tagasi jõudsid, ei loputanud nad end veega üle, vaid kuivatasid keha, panid riided selga ja läksid kohe minema.
Kui nad olid lahkunud, istusin jälle oma kohale ja tegin ühe suitsu. Mu hajameelsed mõtted rändasid Õpetajale. Miskipärast tundus, et ma olen teda varem näinud. Kuid ma ei suutnud kuidagi meenutada, kus või millal.
Minu muretu meeleolu asendus pigem painava tüdimusega. Järgmisel päeval sättisin end jälle rannakioski poole teele umbes samal ajal, kui olin seal Õpetajat näinud. Seekord välismaalast näha ei olnud, aga Õpetaja tuli, õlgkübar peas. Ta võttis prillid eest, pani need lauale, mässis kohe räti ümber pea ja kõmpis ranna poole. Kui Õpetaja möödus nagu eelmiselgi päeval käratsevatest suplejatest ja hakkas ujuma, tekkis mul äkki kange tahtmine talle järgneda. Sumasin madalast veest läbi üsna sügavale, pritsmed üle pea lendamas, ja kroolisin Õpetaja suunas. Kuid seekord hakkas Õpetaja kalda poole tagasi ujuma mitte otse nagu eelmisel päeval, vaid tegi veidra ringi. Just siis, kui ma veest välja jõudsin ja märgi käsi raputades kioskisse sisenesin, möödus uksel minust Õpetaja, kes oli nüüd juba riides.
Ka järgmisel päeval läksin samal kellaajal randa ja nägin seal jälle Õpetajat. Nii kordus see ka päev hiljem. Kuid mul ei tekkinud head võimalust temaga vestlust alustada või talle tere öelda.
Tegelikult tundus ta olevat üsna endassetõmbunud. Ta saabus ja lahkus alati kindlal kellaajal ning paistis kogu aeg oma mõtetes olevat. Ta peaaegu ei pannud tähelegi, mis tema ümber toimus, ükskõik kui elav see melu ka ei olnud. Ta oli alati üksi.
Ükskord, kui Õpetaja talle iseloomulikul tõtlikul sammul jälle veest välja tuli ning tahtis harjumuspärasesse kohta jäetud suvekimonot selga tõmmata, oli selle peal miskipärast päris palju liiva. Ta keeras selja ja raputas kimonot paar-kolm korda, et liivast lahti saada. Aga siis kukkusid kimono peal olnud prillid puupingi laudade vahelt maha. Ta pani peene sinise mustriga valge suvekimono selga ja sidus särpvöö peale. Siis märkas, et prillid olid kadunud, ja hakkas neid kärmelt otsima. Ma kummardusin kohe pingi alla ja võtsin sealt prillid. Õpetaja tänas mind ja võttis need enda kätte.
Järgmisel päeval läksin Õpetaja järel vette. Ujusin temaga samas suunas. Rannast umbes kahesaja meetri kaugusel keeras Õpetaja end ringi ja kõnetas mind. Seal sinetaval mereavarusel ei olnud meie lähedal kedagi teist, olime ainult meie kaks. Nii kaugele kui silm seletas, helkisid veepinnalt ja mägedelt vastu eredad päikesekiired. Ma sulistasin merevees ning tundsin ujudes oma lihastes
tulvamas vabadust ja energiat. Järsku lõpetas Õpetaja käte ja jalgadega sumamise, keeras end lainetele selili ja lebas veepinnal. Järgisin tema eeskuju. Sinitaeva kirgas valgus tungis silma ja langes mu näole. „Imeline,” sõnasin.
Veidi aja pärast küünitas Õpetaja end vees püsti ja pani ette: „Äkki läheks tagasi?” Ma olin võrdlemisi heas füüsilises vormis ja oleksin tahtnud pisut kauem meres hullata. Aga kuna selle ettepaneku tegi Õpetaja, nõustusin kärmelt: „Jaa, lähme tagasi.”
Ujusime kahekesi sama rada pidi tagasi randa.
Siis said meist sõbrad. Aga ma ei teadnud ikka veel, kus Õpetaja elab.
Paar päeva jäi vahele ja ühel pärastlõunal, vist täpselt kolm päeva hiljem, kohtasin Õpetajat kioskis. Ta pöördus järsku minu poole ja küsis: „Kas te plaanite siin veel pikalt olla?” Ma ei olnud selle peale mõelnud, mul polnud sellele küsimusele valmis vastust. Sellepärast vastasin: „Ma ei tea.” Aga kui ma nägin Õpetaja suul muiet, tundsin korraga kohmetust. Nüüd ei jäänud mul üle muud kui küsida: „Aga teie, Õpetaja?” See oli esimene kord, kui ma teda Õpetajaks kutsusin.
Tol õhtul külastasin Õpetajat tema öömajas. See ei olnud mingi tavaline võõrastemaja, vaid ühe budistliku templi suurel territooriumil asuv villa. Mõistsin, et seal elavad inimesed ei olnud ta pereliikmed. Mina hüüdsin teda kogu aeg Õpetajaks, kuid selle peale ta ainult muigas kibedalt. Vabandasin, et mul on kombeks nii pöörduda endast vanema inimese poole. Siis küsisin selle välismaalase kohta, keda olin tema seltsis näinud. Õpetaja rääkis ta kohta igasugu asju – et see mees on üks isevärki tüüp ja et ta lahkus juba Kamakurast –, aga lõpuks tunnistas, kui kummaline see on, et ta sellise välismaalasega tutvus, sest ta ei sõbrustavat eriti isegi mitte oma kaasmaalastega. Lõpuks ütlesin Õpetajale, et mulle tundub, justkui oleksin teda kuskil näinud, aga kus, seda ei suuda ma kuidagi meenutada. Tookord oletasin, vist oma nooruse
tõttu, et temagi oleks pidanud samamoodi tundma. Sisimas kujutasin ette, mida ta seepeale vastata võiks. Kuid ta vajus korraks mõttesse ja ütles: „Mulle teie nägu küll tuttav ei tundu. Äkki ajate mind kellegagi segamini?” Veider, aga sellist vastust kuuldes olin veidi pettunud.
Kuu lõpus naasin Tōkyōsse. Õpetaja oli juba ammu enne seda oma suveresidentsist lahkunud. Temaga hüvasti jättes küsisin: „Kas ma võin teie juurest mõnikord läbi astuda?” Selle peale vastas Õpetaja ainult: „Tulge aga pealegi.” Soovisin Õpetajaga veidi lähemalt tutvuda, seepärast ootasin pisut sõbralikumat vastust. Selline napp vastus riivas veidi mu enesekindlust.
Niisuguseid pettumusi valmistas Õpetaja mulle tihti. Paistis, et vahel ta märkas seda, aga siis jälle tundus, et ta ei pannud seda üldse tähele. Sageli tekitas ta sellega mulle pisukest meelehärmi, kuid sellegipoolest ei tekkinud mul soovi temast eemale hoida. Võib-olla mõjus see koguni vastupidi: iga korraga, kui ta mu meeltesse rahutust külvas, tekkis mul suurem tahtmine talle lähemale pääseda. Arvasin, et kui meie suhe edasi areneb, tekib ühel hetkel midagi, mille järele ma igatsesin. Ma olin küll veel noor, aga keegi teine minus nii siirast huvi ei äratanud. Mul polnud aimugi, miks ma just Õpetaja vastu sellist kiindumust tundsin. Seda mõistan alles nüüd, kus Õpetaja on siitilmast lahkunud. Asi ei olnud selles, et ma kohe algusest peale talle meeldinud ei oleks. Kuigi aeg-ajalt tervitas ta mind ebasõbralikult või paistis mu suhtes ükskõikne, ei väljendanud ta sellega oma vastumeelsust, et mind eemale tõrjuda. Õpetaja pidas ennast armetuks inimeseks ja see oli tema viis hoiatavalt märku anda, et ta ei vääri kellegi lähedust. Mulle
näib, et Õpetaja ei otsinud sõprust ja ta pidas põlastusväärseks pigem iseennast kui teisi.
T ō ky ō sse naastes oli mul kindel kavatsus Õpetajale külla minna. Kooli alguseni oli jäänud veel kaks nädalat ning selle aja sees soovisin teda korra külastada. Aga kui olin olnud linnas juba paar-kolm päeva, hakkas vähehaaval lahtuma see tunne, mis mind Kamakuras oli vallanud. Pealegi ergutas mu meeli suurlinna kireva õhustiku erutav energia, mis puges sügavale hinge. Iga kord, kui ma tänaval mõnd tudengit nägin, tundsin uue õppeaasta alguse ootusärevust. Õpetaja läks mul mõneks ajaks meelest.
Kooli algusest oli möödunud vaid kuu, kui tundsin jälle mingit tüdimust. Käisin ringi torssis näoga. Vaatasin oma toas ringi justkui midagi otsides. Siis meenus mulle jälle Õpetaja. Tuli tahtmine temaga taas kokku saada.
Kui ma Õpetajale esimest korda külla läksin, ei olnud teda kodus. Mäletan, et teist korda läksin tema juurde järgmisel pühapäeval. Oli nii ilus ilm, et tekkis tunne, justkui imbuks pilvitu taevas su sisse. Ka sel päeval ei olnud Õpetajat kodus. Kamakuras oli ta mulle öelnud, et enamasti on ta alati kodus. Ta ütles, et talle ei meeldi väljas käia. Olin ta ukse taga käinud nüüd juba kaks korda, ilma et oleksin temaga kokku saanud, ja kui mulle meenusid nüüd ta sõnad, olin natuke pahane. Välisukse juurest ma kohe ei lahkunud. Kui teenijatüdrukut nägin, jäin sinna pisut piinlikkust tundes seisma. Tüdrukul oli meeles, et olin eelmisel korral andnud talle oma nimekaardi, ning nüüd palus ta mul veidi oodata ja läks tagasi sisse. Siis tuli uksele üks naine, ilmselt majaproua. Ta oli väga kaunis.
Proua teatas viisakalt, et õpetajahärra oli välja läinud. Temalt kuulsin, et Õpetaja käib iga kuu sel päeval Z ō shigaya surnuaial ühe hinge hauale lilli viimas. „Ta lahkus just äsja, kuskil kümne minuti eest,” ütles proua kahetsusega. Kummardasin talle
ja väljusin. Kõndisin sadakond meetrit linnamelu suunas, kui mul tekkis järsku soov Zōshigayasse minna. Mind ajendas ka uudishimu, et äkki kohtan seal Õpetajat. Pöörasin kannapealt ringi ja hakkasin Zōchigaya poole astuma.
Möödusin vasakut kätt jäävast riisipõllust, sisenesin kalmistule ja liikusin edasi mööda laia teed, millest mõlemal pool kasvasid vahtrad. Siis nägin, kuidas raja lõpus paistvast teemajast väljus kiirelt üks Õpetaja moodi mees. Kõndisin talle nii lähedale, et nägin ta prilliraame päikese käes helkimas. Ilma pikema sissejuhatuseta hüüdsin valjusti: „Õpetaja!” Ta jäi korrapealt seisma ja vaatas minu poole.
„Kuidas ... kuidas ...”
Kaks korda tuli üle ta huulte sõna, mille kõla tundus sel vaiksel lõunatunnil nii kummaline. Ma ei osanud nii äkki midagi vastata.
„Kas te käisite mul järel? Kuidas ...”
Õpetaja paistis rahulik. Ta hääl oli vaoshoitud. Kuid tema näole langes justkui mingi sõnulseletamatu vari.
Ütlesin õpetajale, miks ma sinna tulin.
„Kas mu naine ütles teile, kelle haual ma käisin?”
„Ei, seda ta ei öelnud.”
„Ah nii ... Jah, seda ei peakski ta ütlema inimesele, keda esimest korda näeb. Seda poleks tarvis.”
Tundus, et lõpuks jäi ta rahule. Ehkki mina selle põhjust ei taibanud.
Jalutasime haudade vahelt läbi, et tee peale jõuda. Kellegi Isabella ja „jumalasulase” Rogini haudade lähedal seisis hauakivi kirjaga „Kõigis elusolendeis peitub Buddha loomus”. Seal oli isegi
hauatähis, millel oli nime juures tiitel „täievoliline suursaadik”. Siis nägin ühte väikest hauaplaati, millele olid graveeritud kolm hiina märki an-toku-retsu, ja ma küsisin Õpetajalt: „Kuidas seda loetakse?” „Seda peaks vist lugema „André”,” vastas Õpetaja muiates.
Tundus, et neis eriilmelistes epitaafides ei näinud Õpetaja midagi nii naljakat ega iroonilist, kui mina nägin. Esialgu kuulas ta vaikides, kuidas ma näitasin sõrmega ümmargusele hauaplaadile või pikergusele graniidist monumendile ja avaldasin pidevalt oma arvamust, aga viimaks ta ütles: „Te pole vist surma peale kunagi tõsiselt mõelnud.” Ma jäin vait. Ka Õpetaja ei öelnud rohkem midagi.
Kalmistu servas kasvas suur hõlmikpuu, mille võra varjas taeva. Kui me selle alla jõudsime, vaatas Õpetaja üles kõrge puu ladva poole ja ütles: „Veidi veel ja ta on oma täies ilus. See puu läheb sügisel üleni kollaseks ja maapind mattub kuldsete lehtede alla.”
Tal oli tavaks kord kuus selle puu alt läbi kõndida.
Üks mees, kes kobestas eemal värske haua ebaühtlast pinnast, tegi parajasti kõplamisest pausi ja vaatas meie poole. Me lõikasime sealt vasakule, otsejoones tänavale.
Edasisi plaane mul ei olnud, seepärast kõndisin Õpetajaga samas suunas. Ta oli niisama sõnaaher nagu alati. Sellegipoolest ei tundnud ma end ebamugavalt, lonkisin lihtsalt temaga kaasa.
„Kas te lähete otse koju?”
„Jah, ei plaani kuskilt läbi minna.”
Siis me jälle vaikisime ja läksime künkast alla lõuna suunas.
„Kas seal on teie perekonna hauaplats?” küsisin.
„Ei.”
„Kelle haud see siis on? ... Teie sugulase oma?”
„Ei.”
Selgituseks ei lisanud Õpetaja midagi. Ka mina otsustasin rohkem mitte pärida. Kui olime sadakond meetrit kõndinud, tuli ta järsku selle teema juurde tagasi.
„See on mu sõbra haud.”
„Te käite iga kuu sõbra haual?”
„Just.”
Tookord ta mulle rohkem ei rääkinud.
Pärast seda hakkasin Õpetajal aeg-ajalt külas käima. Nüüd oli ta alati kodus. Mida tihedamalt me kohtusime, seda sagedamini mu tee tema juurde viis.
Kuid Õpetaja suhtumine minusse eriti ei muutunud, see oli pärast meie sõbrunemist samasugune nagu siis, kui me esimest korda kohtusime. Ta oli alati vaikne. Mõnikord koguni nii vaikne, et tundsin end tema seltsis üksi. Mul oli algusest peale tunne, et Õpetaja juures oli midagi kummalist, mis ei lasknud temaga kergesti sõbruneda. Sellegipoolest tundsin tugevat tungi temaga lähedaseks saada. Võib-olla olin kogu maailmas ainus inimene, kes nii tundis. Hilisemate sündmuste valguses võib mu sisetunnet muidugi õigustada ning praegu saan ma uhkelt ja rõõmsalt tõdeda, et mu instinkt ei petnud mind. Ehkki toona mõjusin vist naeruväärsena ning mind oleks võinud lihtsalt nooreks ja rumalaks poisikeseks pidada. Inimene, kes oli võimeline armastama ega saanud olla armastamata, aga kes ei suutnud avasüli vastu võtta neid, keda oleks võinud oma südames hoida – selline mees oli Õpetaja.
Nagu ütlesin, oli Õpetaja vähese jutuga. Ja rahulik. Kuid vahel libises üle ta näo kummaline vari. Otsekui akna tagant läbi lendava linnu tume varjukuju. Märkad teda ja juba ta ongi kadunud. Esimest korda nägin seda varju Õpetaja näole langemas Zōshigaya
kalmistul, kui teda ootamatult hüüdsin. Mu südant, mis oli seni oma mõnusas rütmis unelenud, läbis sellel veidral hetkel jõnksatus. Kuid see ei olnud midagi enamat kui hetkeline rütmihäire. Viis minutit hiljem tuksus ta jälle tavalises rütmis. Seejärel unustasin selle tumeda varju, mida olin näinud Õpetaja näol. Seda tuletati mulle ootamatult jälle meelde ühel hilissügisesel õhtupoolikul.
Ajasime Õpetajaga juttu, kui mulle äkki meenus see hõlmikpuu, millele ta oli mu tähelepanu juhtinud. See oli vist täpselt kaks päeva pärast seda, kui Õpetaja tegi oma igakuise käigu kalmistule. Päev oli olnud rahulik ja mul olid tunnid juba lõunaks läbi.
Pöördusin Õpetaja poole.
„Õpetaja, mis te arvate, kas see hõlmikpuu seal Zōshigayas on juba raagus?”
„Ega ta vist veel päris paljas ei ole.”
Seda öeldes uuris Õpetaja mu nägu. Mõnda aega ta sellelt pilku ei pööranud.
Ma ütlesin kohe: „Kas lubate mul kaasa tulla, kui te järgmine kord kalmistule lähete? Tahaksin sinna koos teiega jalutada.”
„Ma käin haual, mitte jalutamas.”
„Aga kas poleks tore, kui saaks ka veidi jalutada?”
Õpetaja ei vastanud. Veidi aja möödudes ta ütles: „Minu jaoks on see tõesti ainult käik kalmistule.” Paistis, et ta tahtis igal juhul hoida hauakülastuse lahus tavalisest jalutuskäigust. Ei tea, kas see oli mingi ettekääne, et minu seltsis sinna mitte minna, aga sel hetkel tundus Õpetaja kuidagi lapsikult jonnakas. Sellegipoolest ei tahtnud ma seda asja sinnapaika jätta.
„Lubage mul siiski teiega kalmistule kaasa tulla. Ka mina võiksin seal lahkunule austust avaldada.”
Minu jaoks tundus mõttetu ta püüd nii rangelt eristada surnuaia külastust jalutuskäigust. Aga seepeale kortsutas Õpetaja veidi kulmu. Ta silmis süttis isemoodi tuluke. Justkui mingi ebamäärane rahutus, segu ärritusest, vastumeelest ja hirmust. See meenutas
mulle väga tema ilmet, kui olin Z ō shigayas teda hüüdnud. Ta näoilme oli täpselt samasugune nagu toona.
„Ma ...” alustas Õpetaja. „Teatud põhjusel ei saa ma teile sellest rääkida, aga ma tahan surnuaial käia üksi. Ma pole sinna isegi oma naist kaasa võtnud.”