Pole midagi naeruväärsemat romaani kirjutamisest, tänapäeval kirjutab igaüks romaani, ütles Paul ja selles osas oli tal muidugi õigus. Ta vaatas raevukalt minust läbi ja pöördus tagasi oma märkmete juurde.
Istusime ühes Berliini kohvikus, kus käis palju tudengeid, sest kohvik asus ülikooli lähedal, ja selleks ajaks oli selge (või oli selge juba palju varem), et Pauli romaan ei saa kunagi valmis, vaid jääb üha kuhjuvaks, vohavaks märkmete kogumiks, mis laguneb omaenese raskuse all koost. Ometi olid need ambitsioonikad, palju lubavad märkmed.
Olin ärritunud ja mul oli temast kahju. Võib-olla seal kohvikus (aga võib-olla juba varem) otsustasin, et kirjutan parem ise, kirjutan romaani kasvõi lihtsalt näitamaks, et see on põhimõtteliselt võimalik. Lõpuks olin ju kirjutanud terve doktoritöö ja vaevalt sai romaan osutuda oluliselt keerulisemaks, seal ei pruukinud isegi kõik tõsi olla. Tuleb küll tunnistada, et ka minu doktoritöös polnud kõik tõsi, aga olin püüdnud jääda usutavuse piiridesse.
Oma kodumaal oli Paul käinud loovkirjutamise kursustel ning saanud seal palju kiita. Tema kursusekaaslased olid temast enamjaolt kakskümmend aastat nooremad või kolmkümmend aastat vanemad. Nende hulgas leidus kohaliku kolledži esmakursuslasi, kelle jaoks romaani kirjutamine tähendas ammu igatsetud eneseväljenduse võimalust ja lootust mõistmisele (aga ka kuulsust, raha, armastust ja seksi), ning seeniortudengeid, kes olid alati tahtnud romaani kirjutada, aga polnud töö ja pere kõrvalt jõudnud. Paul nautis kiitust ja häbenes seda, kuid sai peagi aru, et selles seltskonnas ta tõenäoliselt oligi kõige parem, ning kuna see ei olnud tema arvates eriti suur saavutus, jättis ta kursuse pooleli.
Pauli mitte kunagi valmis saanud romaani peategelane oli filmirežissöör Lars von Trier. Mitte tegelik, vaid kujuteldav Lars von Trier, kellel oli tegelikuga siiski mitmeid ühisjooni. Ma ei tea, mis Pauli tema juures võlus, võib-olla asjaolu, et kujuteldav Lars von Trier oli kõike seda, mida Paul ei olnud, aga samas temaga väga sarnane. Nende kahe heitlus kestis kogu selle aja, mil ma Pauli tundsin, ning lõpuks andsid mõlemad alla. Lars von Trier osutus äärmiselt nõudlikuks peategelaseks ja kuna Paul suutis mõelda kõigist asjadest nii keeruliselt kui võimalik, muutus olukord väljakannatamatuks.
Olime Pauliga kohtunud mõned aastad varem ühes Tallinna kinos. Kellelgi meie tuttavate ringist oli üle kaks piletit von Trieri „Melanhoolia” avaseansile ja need rändasid mööda erinevaid teid, läbi pikkade edasi- ja tagasiandmise ahelate meieni, üks Pauli, teine minuni. Istusime kinos kõrvuti ja mõistsime, et oleme teatud ebamäärasel viisil seotud,
vahetasime paar sõna, kuid mina olin liiga hajevil ja Paul liiga keskendunud, et pikemalt juttu teha. Peamine, mida ma temast sellel esimesel õhtul mäletan, olid Pauli hapra ja kauni keha kohta ebaproportsionaalselt suured kingad, mis muutsid ta sentimentaalse multifilmitegelase sarnaseks.
See oli minu viimane õhtu Tallinnas, kuhu pidin naasma alles mitme aasta pärast. Paul valmistus ära sõitma paar nädalat hiljem ning kuigi läksime erinevatesse paikadesse ega olnud tol õhtul teab mis tundelised, oli selles peatses lahkumises siiski midagi, mis meid ühendas. Eneselegi ootamatult hoidsime pärast seda esimest ja kõigi eelduste kohaselt viimaseks jääma pidanud kohtumist kontakti, esialgu lihtsalt selleks, et saata teineteisele lühikesi kommentaare filmi kohta, hiljem juba muudel põhjustel. Ometi tundus mõnikord, et kogu meie sõprus oli „Melanhoolia” pikale veninud analüüs. Mulle meeldis Charlotte Gainsbourg, Paulile meeldis Kirsten Dunst.
Meid erutas inimese metsik haledus vastuseisus vääramatu jõuga, mille see film nähtavaks tegi, võlus kõige nõrgemaks peetu ootamatu, ehk küll lohutu kangelaslikkus ja ilma turvatundeta elamises peituv jõud, mis ei tee katastroofi olematuks, aga muudab selle talutavaks, peaaegu loomulikuks.
Rääkisime sellest, kuidas Justine ütles, et maailm on kuri, et me ei pea seda leinama, keegi ei jää teda igatsema, ja Claire küsis vastu, et kus siis Leo üles kasvab, ja me vaidlesime selle üle, miks John ennast ära tappis ja hobused vaikisid, ning tõdesime, et lõpuks olid need ikkagi naised ja lapsed, kes julgesid maailma lõpule silma vaadata, ja tundsime kaasa Claire’ile, kes tahtis planeedi lööki oodates juua terrassil klaasi veini, ja
imetlesime Justine’i, kes ütles, et see on idiootne idee, ning hakkas siis koos Leoga ehitama maagilist onni, mis neid muidugi ei kaitsnud, aga oli ometi ainus asi, mida oli mõtet teha.
Lõpuks köitsid pildid meid rohkemgi kui lugu: ojas ulpiv
Ophelia ja pulmakleidis Justine metsas, Bruegeli jahimehed, Justine, kes ei suuda vanni astuda, nõrkenud hobune ja suvel sadama hakanud lumi, alasti Justine kaljul planeedi külmas valguses, Claire, kes põgeneb koos Leoga mööda põlde ja metsi, lähemale liikuva Melanhoolia sinine kuma.
Varsti rääkisime juba Pauli romaanist ja Melanhoolia asemele astus hüpertrofeerunud kangelane Lars von Trier –filosoof, nats, fantaseerija, valetaja, naistevihkaja, kriminaal, romantik, unistaja, ilukummardaja, depressiivik, argpüks, egomaniakk, geenius –, kes lõi suurejoonelise, hukule vastu mineva maailma ja häbenes siis, et see tuli nii ilus, kuigi oleks pidanud olema õudne. Üsna varsti oli raske aru saada, kust jooksis piir Pauli ja Lars von Trieri vahel, kes oli see, kes kirjutas, ja kes see, kellest kirjutati, sest Pauli kõrgeim püüdlus oli kirjutada Lars von Trieri autobiograafia, aga kuna ta ei olnud Lars von Trier, tähendas see, et ta on ise valetaja, unistaja, fantaseerija, võib-olla geenius.
Paari aasta pärast tuli üks rusuvamaid talvesid, mida mäletasime, ning me kannatasime kõige käes, mille käes oli võimalik kannatada: pikkade ööde, katkendliku interneti, niiskuse, tuule, ridadelt maha jooksvate sõnade käes. Sõitsin korraks Eestisse, käisin Tartus oma vanemate haual ja kirjutasin Paulile loo lumme tuisanud surnuaiast, kus ma ära eksisin, sest ei leidnud õiget teeotsa. Komistasin hauapiiretele, ümberringi
oli palju petlikke tulukesi, aga mitte ühtegi inimest. Kaevasin ennast läbi hangede ja leidsin lõpuks hauakivid. Ehitasin nende vahele väikese lumest onni ja panin sinna sisse küünla, et küsida oma vanematelt, kuidas saada raha, mida meil Pauliga kummalgi eriti ei olnud. Vanemad vaikisid, aga mitte halvakspanevalt, vaid pigem nõutult ja ma ei heitnud seda neile ette. Minu ema poleks kunagi sattunud nii vastutustundetusse olukorda. Minu isa oleks midagi välja mõelnud, aga tema ei tundnud kapitalismi ega teadnud midagi maailmast teispool piiri, maailmast, kuhu ta oleks tahtnud minna ja mis oleks talle meeldinud.
Paul leidis, et mu lool pole viga, ning ütles reserveeritult, et võib-olla sa kirjutad hoopis ise romaani. See tundus mulle tol ajal kõige eemaletõukavam idee, mida suutsin ette kujutada. Ma murdsin ennast läbi oma doktoritööst, murdsin läbi päevade ja lehekülgede, läbi ammu surnud meeste meelepette ja ihade kuuekümnendate kuumuses, läbi nende igavuse ja rahutuse ja otsingute, mis kuhugi ei viinud, läbi näitlejate, narride ja filosoofide palagani ühes räpases provintsilinnas. See lõbustas mind, kui Paul arvas, et me kirjutame põhimõtteliselt üht ja sedasama raamatut, ehkki täiesti erinevatest asjadest, ning et Lars von Trier on üks minu surnud meestest: kultuurne idioot, hullunud mängur. Peamine erinevus meie raamatute vahel seisnes selles, et minu doktoritöö sai valmis ja Pauli romaan ei saanud.
Ühel hetkel kogunes kõike liiga palju: ajastuid, kohti, sündmusi, tegelasi. Leidsime end lahku minemas ja tegime seda hästi, põhjalikult, oma leebetele natuuridele mitteomase
metsikusega. Saime kokku, et üksteist maha jätta ja vaielda selle üle, kes kelle maha jätab ning millistel asjaoludel. Pidevalt segasid ennast vahele Lars von Trier ja teised inimesed, nii kujuteldavad kui ka tegelikud. Pärast pikki ja kurnavaid kuid see võitlus ühtäkki vaibus, kõik perspektiivid olid ammendatud, me leppisime ja imestasime, milles üldse oli olnud asi.
Ma nägin Pauli viimast korda Schönefeldi lennujaama turvakontrolli väravas, kus me ikka olime lahku läinud, ning tol päeval me veel kinnitasime, et näeme varsti, kuigi polnud kindel, kes ja millal lendab, aga mingi osa meist teadis juba siis (või teadis palju varem), et see, mida me kogesime, oli loominguline kriis kõige otsesemas, pöördumatus väljenduses. Aeg läks ja Paul muutus üha abstraktsemaks. Kuulsin, et ta oli kolinud, ja kolisin ka ise, algasid teised elud ja tulid teised inimesed, aga romaan, mille olin otsustanud tema asemel valmis kirjutada, püsis mul siiski meeles. Alguses mõtlesin kirjutada Lars von Trierist, kes oli mulle omal moel armsaks saanud, kuni mõistsin, et Lars von Trieril pole minu romaanis mitte mingisugust tähendust ega rolli. Ometi on kõik see, mida ma nüüd kirjutan, omamoodi mälestusmärk Lars von Trierile (mitte tegelikule, vaid kujuteldavale) ja kõigile teistele pooleli jäänud karakteritele, unarusse jäetud tegelastele, elamata jäänud eludele maailma sündimata kirjanduse ajaloos. Ühel hilis sügisel, mõned aastad pärast Pauliga hüvastijätmist, panin kirja oma romaani esimese lause. See jäi ainsaks, milles olin kindel ja mida ma hiljem enam ei muutnud: Pole midagi naeruväärsemat romaani kirjutamisest, tänapäeval kirjutab igaüks romaani.
Nagu ma nüüd aru saan, on üks mitmetest keerulistest asjadest romaani kirjutamise juures tegelastele nimede andmine. Pauli nimi ei olnud Paul ega ka Finn, nagu ma teda alguses olin kavatsenud kutsuda, sest olin alati tahtnud sõita Dublinisse, mida me Pauliga vähemalt korra ka plaanisime, aga millest ei tulnud midagi – nagu paljudest meie plaanidest –, ehkki alati tuli midagi muud. Ella nimi ei olnud Ella, kuigi meie elus esines episood, mille taustal mängis Ella Fitzgerald, aga see kõik tuli palju hiljem ja Ella ütles: milline hääl. Dolores ei olnud Dolores ning ammugi mitte Dolly, Lola või Lo ja temas ei olnud midagi tütarlapselikku. Ainus nimi, milles ma pole kunagi kahelnud, on Anna. See on nagu nimede nullpunkt, Annast saab igaüks aru.
Anna vaatas väravas ringi. Terminal oli vaikne ja valge. Ta ei oleks pidanud siin olema.
Anna pidanuks lendama pärast konverentsi Edinburghist Oslosse ja sealt edasi Tallinna, kuna aga esimene lend hilines ning järgmisele poleks sellega enam jõudnud, suunati ta ümber Londonisse. Londonis selgus, et sealt väljuma pidanud lend
Tallinna on teadmata põhjustel tühistatud, ning Annale pakuti võimalust jätkata reisi Viini või Frankfurdi kaudu.
Ma teen jänesehaake, mõtles Anna. Ta ei olnud kindel, kas ta põgeneb, kas teda jälgitakse või ollakse tal jälil, ta ei teadnud ka, kas ta oli milleski süüdi, või kas see, mida ta oli teinud, oli karistust väärt, õigupoolest polnud ka selge, mida ta üldse oli teinud, või kas ta üldse oli midagi teinud, mille pärast teda võidaks jälitada. Viimaste päevade sündmused näisid olevat nagu udus ning kui miski ei andnud otseselt tunnistust nende toimumisest, võis teha näo, et midagi polnudki juhtunud.
Tema terminal asus lennujaama kõige kaugemas nurgas, kuhu enamasti tuldi selleks, et naasta sinna, kust oli lahkutud,
ning vaid harva selleks, et lennata kuhugi, kuhu kavatsetakse minna. Anna kohver oli väike, kuid tundus muutuvat üha raskemaks. Mida vähem ta püüdis sellele mõelda, seda ärritavamalt soonis sang ta sõrmi, justkui oleks kohver elusolend, kellega ta pidas vaikivat, põikpäist dispuuti. Kell lähenes üheteistkümnele, kõik oli aeglustunud. Oodati viimaseid lende, mõned lähedalasuvad poed hakkasid sulgema. Inimesi oli nende väravas vaevu paarkümmend.
Annat olid alati huvitanud elu tõsiasjad, kõik tõendatav ja käegakatsutav, mille külge ennast ankurdada, sest nimelt tõsiasjad kippusid tal sageli käest libisema. Ta püüdis leida midagi, millele keskenduda, et ennast ärkvel hoida ja mõtteid koondada, ning tema pilk jäi peatuma naisel, kes istus temast veidi eemal tühja pingirea lõpus. Anna uuris naist hoolikalt, väikeste lõikude haaval, ning iga hetkega tundus too üha tuttavam, kuigi Anna ei suutnud teda siduda ühegi koha ega olu korraga.
Naine oli enam-vähem temaealine, ilmselt on neil sarnaseid kogemusi ja mälestusi, sarnaseid ihasid ja häbitegusid, tõenäoliselt isegi ühiseid tuttavaid (seal, kuhu nad lendavad, on kõigil ühiseid tuttavaid). Võib-olla olid nad kohtunud mõne tema sõbra maakodus, kust voolas suviti läbi palju inimesi ja mida Annagi meelsasti külastas, ehkki oli alati hoidunud kuhugi juurdumast, või siis mõnel neist laiendatud töökoosolekutest, mille lõppu oodates uuris ta rahutult laua ümber istujate nägusid, saamata kunagi teada, kes need inimesed õieti on.
Anna võpatas poolhäälsete hüüatuste peale, mis tundusid seniste vaiksete vestluste taustal liiga valjud. Tabloo näitas, et
lend Tallinna hilineb vähemalt tunni. Tema vahepeal vaibunud rahutus ärkas uuesti. Anna tõusis, läks naise juurde ja küsis, kas ta võib oma kohvri mõneks ajaks tema hoolde jätta.
Naine tõstis pilgu ja oli oma liikumatuses üllatavalt elav, nagu oleks tema keha lülitatud elektrivõrku. Jah, muidugi. Miski naise hoiakus näis ütlevat, et kõik väravas toimuv allub tema märkamatule, kuid raudsele kontrollile, ning Anna kohver on ainult üks neist paljudest pisiasjadest, millega ta peab tegelema. Äkki märkas Anna korrapära lendu ootavate inimeste paigutuses ja poosides, märkas rütmi vanade ja noorte, paaride ja rühmade asetuses, lennujaama töötajate ilmumises ja lahkumises, otsekui oleks keegi kogu stseeni välja valgustanud ja andnud sellele mõtte. Anna oli võlutud. Ta seisis tardunult, justkui oodates kutset või karistust, kuni sai aru, et paistab tobedana (mida naise lõbustatud ilme näis kinnitavat), ning pöördus minekule.
Anna jalutas järgmiste väravate poole, vaatamata õieti, kuhu ta läheb, järgides mõnda juhuslikku eesminejat, läbides väiksema seltskonna, mis valmistus lennukile valguma, jõudes korra või paar tupikusse ja pöörates tagasi, ainsa eesmärgiga liikuda ja mitte seisma jääda. Frankfurdi lennujaam oli kunagi olnud Euroopa võimas tehissüda, mis tuksles ja kobrutas, imes rütmiliselt endasse ja paiskas välja massiivseid inimvooge. Anna oli siin mitu korda ära eksinud, lennust maha jäänud, ööbinud peaterminali metallist ja klaasist kupli konstruktsiooni all ja imestanud, kui tühjaks jäi lennujaam mõned tunnid pärast keskööd. Ta oli jälginud vaikselt ringi liikuvaid koristajaid ja tundnud end üksildase asukana hiiglaslikus kookonis tihedalt
täis pakitud linna serval ning siis näinud, kuidas vaikus ja tühjus olid vaid hetkelised, põgusad paar tundi uneaega enne uut väsimatut pumpamist.
Nüüd oli see süda nõrk ja haige, infarktidest puretud, mitu korda seisma jäänud, aga siiski uuesti käima löödud, ehkki kunagiste voogude asemel olid vaid ebaühtlased inimnired.
Anna imestas, et vaatamata lõpmatutele uutele leiutistele pole siin toimunud mingit edenemist. Ühest paigast teise reisimiseks tuli ikka ise kohale tulla, tõugelda pagasijärjekorras, passida ootepaviljonides, rivistuda pardaleminekuks, lukustada ennast turvavööga teiste kõhevil kehade vahele ja paluda koos vaikse häälega eesistmel, et ka seekord läheks õnneks.
Viimastel aastatel olid paljud ühtaegu ebameeldivaks ja ohtlikuks muutunud reisimisest loobunud, tõmbunud tagasi oma külade, alevite, linnade kitsastesse keeristesse, mille kindlustamiseks ja kaitseks oli võetud kasutusele terve rida meetmeid. Oli siiski ka neid, kes ohte eitasid ja uskusid vankumatult, et kui teha nägu, nagu oleks kõik endine, siis nii see ka on, või siis ei suutnud nad lihtsalt lahti lasta sellest maailmast, millega olid kord harjunud. Nemad moodustasid umbes poole järjekindlatest reisijatest. Ülejäänute hulgas olid erinevate pseudoteaduslike teooriate kummardajad, kes veensid üha kahaneva entusiasmiga üha kahanevat jüngrite ringi selles, et kõik pole üldse nii, nagu paistab. Olid ka küünikud ja misantroobid, kelle jaoks oli nii nende endi kui ka teiste eksistents nagunii kaheldava väärtusega, ning need, kelles pidev piirsituatsioon oli vallandanud sellise adrenaliinitulva, et nad nimelt nüüd tundsid esimest korda, et elavad tõeliselt. Lõpuks
oli teatav hulk inimesi, kes jäid kõigi nende kategooriate vahepeale, lasid endas seguneda erinevatel positsioonidel, käitusid kord ühele, kord teisele kohaselt ning läksid kaasa igapäevaseks muutunud kaose heitliku vooluga.
Kohvikuid, poode ja teisi teenindusasutusi oli lennujaamades tunduvalt vähem kui varem ning keegi enam ei püüdnudki tühjaks jäänud müügibokse dekoreerida, jätmaks muljet, et see oligi nii mõeldud. Need kohad, mis endiselt töötasid, tegid seda vapralt, trotsides väikest külastajate arvu, naeruväärset käivet ja peatset pankrotti.
Vaatamata rahutusele tundis Anna uuesti väsimust ning pööras sisse esmapilgul tühja kohvikusse, ühte neist sopilistest, eba määrase kujuga ruumidest, mille kunagi kõige populaarsemad lauad olid asetatud avara akna alla, millest paistis hämar hall väli. Anna ostis tassi teed ja valis ühe äärmistest laudadest, et mitte tunda end liiga nähtavana. Vaevalt istunud, sai ta aru, et kohvik pole sugugi täiesti tühi. Varem leti varju jäänud nurgas istus hangunult veidi räsitud vanem mees, portfell kõrvalistmel, pilk laual, ees kõrge tühi klaas. Mees ei paistnud millegi poolest eriliselt silma, aga Anna aimas, et tegemist on ühega nendest. Ta tundis nad alati ära, enamasti eksimatult.
Uue seaduse jõustumisest oli möödas peaaegu kolm aastat. Kõik oli toimunud märksa kiiremini ja ladusamalt, kui alguses võis arvata. Praeguseks oli juba neid, kes enam ei mäletanudki, et midagi oli kunagi olnud teisiti. Asi sai alguse naljast, küll väga tõsiselt mõeldud naljast, mis hakkas vaikselt levima, muutus kõigepealt üheks näiteks äärmuslikust, kuigi võimalikust ühiskonnakorralduse mudelist, ning siis
Inimesed, keda uus seadus otseselt ja kohe puudutas, reageerisid märksa paindlikumalt ja pärast esimest šokki isegi positiivsemalt, kui oli oodatud. Paljud orienteerusid vastleitud kujutlusvõime ressurssidele toetudes ümber, liikusid era sektorisse, leidsid midagi, milles nad olid tõeliselt head.
Mitmed hakkasid kunstnikeks, kirjanikeks või läksid maale elama. Muidugi esines ka enesetappe, inimeste kadumisi, lagunemisi, hulluksminekuid, kuid kunagi polnud päris kindel, kas need asjad poleks võinud toimuda ka ilma uue seaduseta.
Ainsana andsid seaduse jõustumisest märku sellised tardunud kogud nagu see, keda Anna kohtas lennujaama kohvikus ja keda võis leida linnade pargiservades ning odavates lokaalides. Nad unustasid ennast sinna istuma tundideks, päevadeks, isegi kuudeks, nad olid need, kes ei osanud midagi peale hakata, ei osanud koju jääda ega mujale minna, kes panid ennast välja nagu elavad etteheited maailma ebaõiglusele ja täitsid selle meenutamise kohust sama truult, nagu olid täitnud
17 juba ettepanekuks, mille kõigepealt tegid radikaalseks peetud rohujuuretasandi organisatsioonid, kuid varsti ka märksa laiema kandepinnaga rahvaühendused ja lõpuks mitmed parteid. See muutus äärmuslaste vandenõust, milleks ta alguses tembeldati, suuri rahvahulki ühendavaks ideeks, mille taha ei koondunud mitte ainult massiliselt naisi, vaid ka arvestatav hulk mehi. Seaduse kohaselt kõrvaldati kõik mehed viiekümne viiendast kuni seitsmekümnenda eluaastani avalikelt võimupositsioonidelt. Vanusepiiri määratlemise ümber oli pikalt vaieldud, kuid lõpuks jõutud enam-vähem kõiki rahuldava otsuseni.
oma varasemaid ülesandeid. Võim oli andnud nende kehadele karkassi, nad üles keeranud ja liikuma lükanud, kui aga võim ära võeti, paljastus kehade kohmakus ja abitus. Need olid nagu muldvanaks jäänud väikeste laste kehad punnis kõhtude ja töntsakate jalgadega.
Muidugi polnud maailm pärast uue seaduse vastuvõtmist põhimõtteliselt teiseks muutunud, kuigi mõndagi oli parandatud ja paremaks tehtud. Võib-olla keegi ei lootnudki rohkemat.
Anna oli tantsinud seaduse jõustumisele järgnenud pidustustel linnaväljakul, naernud ja hüpelnud koos paljude teistega, löönud pilgu taevasse ning märganud seal äkki kummalist sinakaskollast kera. See polnud tavaline taevakeha, vaid midagi sellist, mida Anna polnud kunagi varem näinud, liiga suur ja liiga lähedal, justkui mõni segaduses planeet, mis on eksinud oma tavapäraselt trajektoorilt. Anna jäi seisma ja vaatas üles, tants tema ümber käis täie hooga edasi, aga tema oli kangestunud, pilk taevas, nagu poleks millelgi peale selle ilmutuse enam tähtsust.
Hommikuks oli planeet kadunud. Aovalguses seisid tuhanded kitsastes kostüümides naised oma uutes kirgastes kontorites ja tõdesid õõvastusega, et esiemad ei tule neile appi oma loitsude ja ürditeedega, et kusagilt kaugelt alguse saanud süü on valgunud kõikjale, ka neisse endisse, et nad võitlevad igaüks omaenese võitlusi ning kui neil üldse on maailmas mingi roll, siis on see vaid lõpu leevendamine. Nad on halastajaõed, kes nad alati olid olnud.
Anna ehmatas ärkvele. Ta oli ainult korraks silmad sulgenud, aga ilmselt suigatanud ning tema keha tuletas ennast
talle meelde. Mees kõrvallauas vaatas teda ainiti ja Anna märkas, et tollel on ilusad, üksildase hülge silmad. Ta ei olnud kella vaadanud, aga teadis umbkaudu, et lend Tallinna hakkab väljuma. Anna oli kaasa võtnud passi, telefoni ja rahakoti. Oma sülearvuti oli ta enne konverentsi hooldusse jätnud, Edinburghi ettekande teksti eelmisel päeval ära visanud, niisiis polnud maha jäänud kohvris midagi talle kuuluvat, millest ta võinuks teravalt puudust tunda või mille võõrastesse kätesse sattumist kahetseda. Anna jalutas mõnda aega ühe hipidest vanapaari järel, läks nende sabas läbi saabuva pagasi halli ning jõudis ootesaali. Vanapaar kadus äkki ning ümberringi polnud hingelistki. Lennult saabujatele vastu tulemise komme oli ammu hääbunud.
Anna astus lennujaamast välja ja talle tuli meelde, keda naine väravas talle meenutas. Frankfurdis oli öö.