Hea lugeja!
Hoiad käes kogumikku, mis sisaldab valiku meie lastele kirjutatud jõululugudest. Need on esitatud ilmumisaja järgi tsükliteks jagatuna, nagu teistes sama sarja raamatutes juba tavaks saanud. Kulgedes läbi aastakümnete, annab kogumik ühtlasi ka ülevaate, kuidas eesti lastekirjanduses on läbi aegade räägitud jõuludest, mis on meie ühed olulisemad pühad. Et aga nii pühad kui ka neist kirjutavad autorid pole eri aegadel olnud äravahetamiseni sarnased, leidub jõulujuttude seaski väga erinevaid palasid. Loo keskmes
võib ju olla nii lumeootus kui kirikus kogetud pühalikkus, nii päkapikkude
salapärased toimetused kui kingitustest saadav rõõm, nii piparkookide küpsetamise õhin kui kuusetoomise elevus. Olgu jutu teema milline tahes, aega maha võtma, üksteist märkama, kaaslastega arvestama ning paremuse poole püüdlema õhutavad need kõik.
Loodan, et see raamat toob pühadetunde sulle lähemale ning ärgitab seda ka pere pisematega jagama. Õdusaid lugemishetki!
Jaanika Palm, koostaja
Alates
Jõuluvana kadumine
Kairi Look
Jõuludeni oli jäänud ainult paar päeva ja Piia oli väga elevil. Ta oli terve kuu hästi käitunud – aidanud emal lauda katta, vanaisal motikat puhastada ja ehitanud isaga tagaaeda kaheksateist lumememme. Kui ka sellised asjad jõuluvanale muljet ei avalda, siis mis veel ... Piia ootas jõuluvanaga kohtumist väga.
Ja jõuluvana tuligi! Reedel kogunesid lapsed koolis aulasse ja olid vaevalt esimese laulu lõpetanud, kui ukselt kostis koputus. Jõuluvana hiivas suure kingikoti saali ja istus kuuse kõrvale tugitooli. Nagu peagi selgus, oli tal pakke kõigile lastele. Jõuluvana oli Piia ehitatud lumememmedega hästi kursis ja kinkis talle uhke putukaraamatu.
Peo lõpus soovitas jõuluvana lastel ka edaspidi kenasti käituda. „Järgmine aasta jälle!” hüüdis ta ja oligi läinud. Lapsed lehvitasid jõuluvanale ja asusid kinke uurima.
Piia lippas just vetsu, kui märkas jõuluvana direktori kabineti juures. Mees toppis tühja koti taskusse ja astus haigutades uksest sisse. Piia silmad lõid särama. Direktor saab ka kohe jõuluvanalt putukaraamatu! Ta istus ukse ette põrandale ja jäi kannatlikult valvama.
Peagi avaneski uks. Direktor astus välja, keeras ukse lukku ja tardus Piiat nähes paigale.
„Kas sa said ka putukatega raamatu?” nõudis Piia. „Meie klassist kõik said, sest me pole sel aastal ühtegi pahandust teinud!”
„Putukatega raamatu?” imestas direktor ja naaldus vastu ust. „Eks vist jah ... ma jätsin selle praegu kabinetti.”
Piia naeratas võidukalt. „Vaatame, kas sul on samasugune nagu minul,” sirutas ta oma raamatu ette, kui märkas äkki direktori võtmekimpu. Tüdruku silmad läksid suureks.
„Miks sa jõuluvana luku taha panid?” nõudis ta. „Ma nägin küll, kuidas ta sinu juurde tuli! Niimoodi ahnitseda ja teda ainult endale hoida ... Lase ta kohe välja! Jõuluvana peab teiste laste juurde ka minema.” Piia jõllitas direktorit ja lõgistas ukselingiga.
Mees läks näost valgeks. „Jõuluvana ... jõuluvana ei ole enam seal,” neelatas ta. „Jõuluvana läks ära.”
„Mismoodi ära?” küsis Piia karmilt. „Ta pole välja tulnud.”
„Äära,” sosistas direktor. „Mööda torusid. Jõuluvana läks mu kabinetist mööda torusid Lapimaale!”
„Ah mööda torusid!” hüüdis Piia. „Miks sa siis kohe nii ei öelnud?” Ta patsutas direktorit, kes oli näost täitsa valge ja värises, julgustavalt kõhule. „Ära sa sellepärast nii hirmsasti kurvasta,” lohutas ta. „Küll ta tuleb järgmisel aastal jälle, kui sa hea direktor oled. Lähme joome nüüd sinuga natuke suhkruvett. Vanaema teeb seda alati, kui ma kurb olen.”
Ta võttis mehel käest kinni ja tiris teda õrnalt söökla suunas. „Me võime neid putukaid mõni teine kord ka vaadata.”
Direktor noogutas ja läks Piiaga kaasa. Tassike suhkruvett kulus talle praegu tõesti hädasti ära.