Juuli 2006 Saabumised
Alexi päevik
10. juuli 2006
Minu nägu on täiesti ümmargune. Kindlasti saab seda sirkliga joonistada ning ainult paaris kohas ei lange ringi äär ja minu nägu kokku. Ma vihkan seda.
Ringi sees on mul ka kaks prisket põske. Kui ma väiksem olin, armastasid täiskasvanud neid sikutada, võtta minu ihu sõrmede vahele ja seda pigistada. Nad unustasid, et minu põsed polnud nagu õunad. Õunad pole elus. Need on kõvad ja ei tunne valu. Kui neid vigastatakse, siis ainult pindmiselt.
Aga muide, silmad on mul kenad. Need muudavad värvi. Ema ütleb, et kui ma olen elevil, energiat täis, siis on need ererohelised. Kui ma olen stressis, lähevad need Põhjamere värvi. Minu meelest on need enamjaolt hallid, aga päris suured ja virsikukivi kujulised ning kulmud, tumedamad kui juuksed – mis on plikalikult blondid ja sirged nagu õlekõrred –, moodustavad neile sobiva raami.
Jään end peeglist silmitsema. Minu silmisse tungivad pisarad, sest kui ma oma nägu ei vaata, võin oma kujutlustes olla kes iganes. Valgus selles imepisikeses pardatualetis on karm, moodustades pea kohale justkui halo. Lennukipeeglid on kõige hullemad: need teevad sinust kahe tuhande aasta vanuse laiba, kes on äsja hauast üles kaevatud.
Näen, et T-särgi all punnitab üle lühikeste pükste värvli kõht. Võtan voldid pihku ja vormin neist tõelähedase jäljendi Gobi kõrbest. Loon düüne, mille vahele moodustuvad väikesed vaod, sealt aga võib võrsuda oaasi kõrvale üksik palmipuu.
Seejärel pesen käed hoolikalt puhtaks.
Minu käed mulle tegelikult meeldivad, sest tundub, et need ei marsi Pambumaa poole, kuhu ülejäänud keha on hetkel otsustanud elama jääda. Ema sõnul on minu kõhul kutsikarasv, sest hormoonide nupp sildiga „tulista kõrvale” hakkas esimese vajutamise peale tööle. Kahjuks oli aga nupp „tulista üles” samal ajal rikkis. Ja paistab, et pole senini korda saanud.
Pealegi, kui paljusid pakse kutsikaid ma üldse näinud olen? Elevus kurnab suurema osa neist ära ja hoiab saledana.
Võib-olla vajan ka mina veidi elevust.
Hea uudis on aga see, et lennates tekib kaaluta olek, isegi neil, kes on paksud. Ja ma tean, et selle lennuki pardal on päris palju minust paksemaid inimesi, sest ma olen neid näinud. Kui mina olen Gobi kõrb, siis minu praegune kõrvalistuja moodustab üksipäini terve Sahara. Tema küünarvarred on endale ahnitsenud kogu käetoe, nahk ja lihas ja rasv tungivad nagu muteeruv viirus minu isiklikku ruumi. Tõtt-öelda see ärritab mind. Mina hoian oma liha endale, mulle ettenähtud pinnal, ja seda isegi juhul, kui selle tulemusena peaks tekkima valus lihaskramp.
Miskipärast mõtlen ma lennukis alati surmale. Kui nüüd päris aus olla, siis ma mõtlen surmale kõikjal. Ehk ollakse surnuna teatud mõttes samasuguses kaaluta olekus nagu siin, selles metallist torus. Kui me eelmisel korral lendasime, küsis minu väike õde, kas ta on surnud, sest talle oli öeldud, et vanataat elab nüüd pilve peal. Kui me ühest pilvest möödusime, tuli õele mõte, et läheb tema juurde.
Miks täiskasvanud jutustavad lastele nii naeruväärseid lugusid? Need tekitavad vaid probleeme. Mis minusse puutub, siis mina pole neid kunagi uskunud.
Minu ema loobus juba aastaid tagasi neid minu peal katsetamast.
Ta armastab mind, hoolimata sellest, et olen viimaste kuude jooksul härra Pambuks vormunud. Ja kinnitab, et ühel heal päeval pean kükitama, kui tahan mõnest sedasorti veepritsmetega peeglist oma nägu näha. Kuuldavasti pärinen ma pikakasvuliste meeste suguvõsast. Mitte et see mind muidugi lohutaks. Ma olen lugenud geenidest, mis jätavad mitu põlvkonda vahele, ja et mul üldjuhul ei vea, siis saab minust aastasadade pikkuse ajaloo jooksul Beaumonti meeste hulgas esimene paks kääbus.
Pealegi unustab ema tõsiasja, et jätab tähelepanuta vastassugupoole DNA , mis minu loomisele kaasa aitas …
Sellest kavatsen ma puhkuse ajal emaga pikemalt vestelda. Ükskõik kui palju kordi ta peaks püüdma välja vingerdada ja sobivamale teemale üle minna. Ma ei lepi enam isaga, kes pani mu kapsalehe alla.
Ma pean teadma tõde.
Kõik väidavad, et ma olen ema moodi. Aga mida muud saakski minu kohta öelda? Identifitseerimata seemnerakku ja mind pole võimalik võrrelda.
Tegelikult võib asjaolu, et ma ei tea, kes minu isa on, kaasa aidata suurushullustusele, mis on minus juba idanema hakanud. See aga on väga ebatervislik, eriti veel minusuguse lapse puhul, kui ma ikka olen veel laps.
Või kui ma üleüldse olen kunagi laps olnud, milles ma isiklikult kahtlen.
Praegu, mil mu keha kihutab üle Kesk-Euroopa, võib minu isa olla täpselt selline, millisena ma soovin teda ette kujutada ning kes mulle sellel hetkel kõige paremini sobib. Näiteks võime varsti alla kukkuda ja kaptenil on üksainus vaba langevari. Ma võin end talle tema pojana tutvustada ja kas ta siis ei päästaks ära just mind ?
Teisest küljest aga ehk ongi parem, kui ma ei tea, kes ta on. Minu tüvirakud võivad pärineda kusagilt Idamaadest ja sellisel juhul peaksin isaga suhtlemiseks ära õppima hiina keele, mille selgekssaamine on megaraske.
Mõnikord soovin, et mamps sarnaneks rohkem teiste emadega. Selles mõttes, et muidugi ei saa ta olla Kate Mossi või kellegi sellise moodi, sest ta on juba päris vana. Aga see on kuidagi piinlik, kui minu klassikaaslased ja õpetajad ja mehed, kes meile külla tulevad, teda sellise pilguga vaatavad. Kõik armastavad teda, sest ta on lahke ja lõbus, teeb hästi süüa ja samal
ajal tantsib. Vahel on mul tunne, et tal ei jää minu jaoks piisavalt aega, ning soovin, et ei peaks teda nii paljudega jagama.
Sest mina armastan teda kõige rohkem.
Kui ta minu sünnitas, polnud ta abielus. Sada aastat tagasi oleksin sündinud vaestemajas ja tõenäoliselt oleksime mõlemad paar kuud hiljem surnud tuberkuloosi. Meid oleks maetud ühishauda, meie skeletid igaveseks kõrvuti.
Olen sageli endalt küsinud, kas ema võib oma amoraalsuse elava meelde tuletuse ehk minu pärast häbi tunda. Kas sellepärast ta saadabki mu ära kooli?
Vormin peeglisse vaadates huultega sõna amoraalsus. Mulle meeldivad sõnad. Ma kogun neid, nagu minu klassikaaslased koguvad küpsusastmest sõltuvalt jalgpallikaarte või tüdrukuid. Ma armastan tuua sõnu kuuldavale, paigutada neid lausesse, et oma mõtet võimalikult täpselt väljendada. Ehk tekib mul tulevikus soov nendega professionaalselt mängima hakata. Tõele näkku vaadates tuleb tunnistada, et praegust füüsist arvestades ei hakka ma kunagi mängima Manchester Unitedis.
Keegi prõmmib uksele. Nagu ikka, olen kaotanud ajataju. Heidan pilgu käekellale ja taipan, et olen olnud siin sees üle kahekümne minuti. Nüüd tuleb mul seista silmitsi järjekorra moodustanud vihaste reisijatega, kellel on hull pissihäda.
Vaatan veel kord peeglisse – sealt vaatab viimast korda vastu härra Pamp. Seejärel pööran pilgu kõrvale, hingan sügavalt sisse ja astun välja Brad Pittina.
Esimene peatükk
„Me oleme eksinud. Ma pean teepervele tõmbama.”
„Jeerum, mamps! Väljas on kottpime ja me ripume mäeküljel! Kõrvale tõmmata pole võimalik.”
„Ära paanitse, kullake. Kohe leian paiga, mis on turvaline.”
„Turvaline? Hahaa! Kui ma oleksin seda teadnud, oleksin jäärauad ja -kirka kaasa võtnud.”
„Sealt paistab maanteetasku.” Helena juhtis tundmatu rendiauto jõnksatades läbi U-kujulise kurvi ja jättis seisma. Ta pööras pea sõrmed silmile surunud poja poole ja pani käe tema põlvele. „Nüüd võid vaadata.” Seejärel piilus ta läbi akna välja, otse nende alt paistvasse sügavasse orgu, ja nägi kauguses vilkuvaid jaanimardikalikke rannikutulesid. „Siin on nii ilus,” sosistas ta.
„Ei, mamps, siin ei ole „ilus”. „Ilus” oleks see, kui me poleks enam eksinud võõra riigi kolkas, vaid mõne meetri kaugusel kuuesaja meetri sügavusest orust, kuhu paiskudes oleks meid ees oodanud kindel surm. Kas siin piirdetõketest pole kuuldud?”
Helena ignoreeris poega ja kobas laetule lülitit otsides pea kohal. „Ulata mulle kaart, kullake.”
Alex tegi, nagu palutud, ja Helena jäi seda uurima. „See on tagurpidi, mamps,” täheldas ta.
„Olgu-olgu.” Helena pööras kaardi ümber. „Kas Immy magab ikka veel?”
Alex keeras end ringi, et vaadata oma viieaastast õde, kes oli tagaistmel end meritähena välja sirutanud, kaisulammas Lamby kenasti kaenlas. „Jep. Hea seegi. Niisugune reis võib jätta talle
eluaegsed armid. Kui ta näeb, kus me praegu oleme, ei õnnestu meil Alton Towersis teda mitte iial Ameerika mägedele saada.”
„Selge pilt, nüüd ma tean, mida ma tegin. Me peame minema tagasi, sõitma alla sellest künkast …”
„Mäest,” parandas Alex.
„… pöörama Kathikase poole näitava sildi juurest vasemale ja seda teed mööda edasi liikuma. Võta!” Helena ulatas kaardi Alexile, haaras käigukangi pihku ja pani oma arust sisse tagurpidikäigu. Nad kaldusid järsult ettepoole.
„ MAMPS! Püha jumal!”
„Vabandust.” Helena tegi kolme liigutusega elegantsitu tagasipöörde ja juhtis auto uuesti peateele.
„Ma arvasin, et see paik on sulle tuttav,” pomises Alex.
„Kullake, kui ma viimast korda siin käisin, olin sinust vaid paar aastat vanem. Sulle teadmiseks, et see juhtus umbes kakskümmend neli aastat tagasi. Aga ma olen kindel, et kui me külasse jõuame, tunnen selle ära.”
„Kui see üldse õnnestub.”
„Ah, ära ole selline õnnetusehunnik! Kas sinus siis üldse seiklusvaimu pole?” Helena tundis kergendust, kui Kathikase teeviit nähtavale ilmus. Ta keeras kõrvalteele. „Kohale jõudes veendud ka ise, et asi on seda väärt.”
„Lähedal pole isegi randa. Ja ma vihkan oliive. Ja Chandlereid. Rupert on igavene näru…”
„Alex, aitab! Kui sul pole öelda midagi positiivset, siis ole lihtsalt vait ja lase mul juhtida.”
Alex jäi pahuralt vait, Helena aga julgustas Citroëni järsust nõlvast üles ronima, kahetsedes seejuures, et nende lennuk oli hilinenud ja Paphoses alles veidi pärast päikeseloojangut maandunud. Selle aja peale, kui riiki sisenemiseks vajalikud dokumendid olid läbi vaadatud ja rendiauto leitud, oli saabunud pimedus. Helena oli hellitanud mõtet, et võtab ette reisi mägedesse, taaselustab eredad
lapsepõlvemälestused ja näeb neid uuesti oma järeltulijate silme läbi.
Nüüd aga tabas ta end mõttelt, et elu vastab harva ootustele, eriti veel juhul, kui mälestused, mida soovitakse taaselustada, on üliolulised. Ning ta oli teadlik, et viieteistaastasena ristiisa majas veedetud suvele on puistatud ajaloolist haldjatolmu.
Kuitahes naeruväärne see mõte ka tundus, aga Pandora pidi olema sama täiuslik, nagu ta mäletas selle olevat. Ta teadis, et loogika järgi on võimatu, et hoone taasnägemine võib esile kutsuda samasugused tunded nagu taaskohtumine esimese armastusega kakskümmend neli aastat hiljem: vaimusilma ette lõksu jäänud kujutluspildis kiirgab temast nooruse jõudu ja ilu, tegelikkuses aga vaatab vastu hallinev, aeglaselt hääbuv inimene.
Ning Helena teadis, et seegi on võimalik … Kas mees võib ikka veel seal elada?
Mõtte peast välja tõrjunud, surus Helena käed tugevamini vastu rooliratast.
Maja, mida kutsuti Pandoraks ja mis tundus kunagi ammu härrastemajana, on tegelikkuses kindlasti väiksem kui mälestustes. Antiikmööbel, mille ristiisa Angus oli lasknud Inglismaalt kohale toimetada siis, kui ta ise ikka veel Küprosel paiknenud Suurbritannia armee jäänuseid juhtis, oli paistnud erilise, elegantse, puutumatuna. Kahvatusinise damastkangaga kaetud diivanid elutoas – pleegitavate päikesekiirte vältimiseks olid aknaluugid tavaliselt suletud –, George’ide-aegne kirjutuslaud töötoas, kus Angus igal hommikul istus ja pisikese peenikese paberinoaga kirju avas, hiiglaslik mahagonist söögilaud, mille sile pind sarnanes uisuväljaga … Helena mälus seisid kõik nagu vahimehed omal kohal.
Pandora oli nüüdseks seisnud tühjana juba kolm aastat, alates päevast, mil Angus oli sunnitud kehva tervise tõttu Inglismaale tagasi pöörduma. Kibedalt kurtes, et raviteenused on Küprosel sama kõrgel või isegi kõrgemal tasemel kui riiklik tervishoiuteenistus kodumaal,
oli ta siiski tõrksalt tunnistanud, et jalad, mis sageli alt veavad, ja sage neljakümne viie minutiline teekond haiglasse ei tee elu mäenõlval paiknevas külas just kõige mugavamaks.
Lõpuks oli ta armsasse Pandorasse jäämise eest võitlemast loobunud ja kuus kuud tagasi surnud, kopsupõletikku ja kurbusse. Nõrgaks muutunud keha, mis suurema osa seitsmekümne kaheksast eluaastast oli elanud subtroopikas, poleks niikuinii Šotimaa eeslinna pideva niiske hallusega harjunud.
Angus oli pärandanud kogu varanduse Helenale, oma ristitütrele –kaasa arvatud Pandora .
Helena oli uudist kuuldes nutnud; pisarad olid segunenud süütundega, et ta polnud teoks teinud hiljutisi plaane ristiisa hooldekodus sagedamini külastada.
Tema mõtetesse tungis käekoti sügavustest kostev mobiilihelin.
„Saad vastata, kullake?” küsis ta Alexilt. „Ilmselt tahab paps teada, kas me oleme kohal.”
Alex tuhnis nagu ikka edutult ema kotis ja õngitses mobiili välja vaid paar sekundit pärast seda, kui helin lakkas. Ta kontrollis kõneregistrit. „See oli paps. Tahad, et helistan tagasi?”
„Ei. Me teeme seda siis, kui pärale jõuame.”
„ Kui me ikka pärale jõuame.”
„Loomulikult jõuame. Ümbrus tundub juba tuttav. Sõita pole jäänud rohkem kui kümme minutit.”
„Kui sa siin elasid, kas siis Hari’s Tavern oli olemas?” tahtis Alex teada, kui nad möödusid helendavast neoonpalmist ja selle taga uhkeldavast restoranist, mis oli mänguautomaate ja valgeid plasttoole täis tuubitud.
„Ei, aga see on uus ühendustee, kus tulevikus hakkab liikuma suur hulk kaubaautosid. Minu ajal viis siit üles külla vaid konarlik rada.”
„Selles tavernis oli Sky TV. Äkki läheme mõnel õhtul?” küsis Alex lootusrikkalt.
„Võib-olla tõesti.” Helena nägemus sumedatest õhtutest Pandora kaunil terrassil, kus ta oliivisaludele avanevat vaadet imetledes
kohalikku veini joob ja otse okstelt nopitud viigimarju naudib, ei sisaldanud televisiooni ega neoontuledes säravaid palmipuid.
„Mamps, kui primitiivne maja meid tegelikult ees ootab? Selles mõttes, et kas seal elekter on?”
„Muidugi on, rumaluke.” Helena palvetas, et kohalik naine, kelle käes olid võtmed, on elektri sisse lülitanud. „Vaata, me pöörame nüüd külasse. Paar minutit veel ja olemegi kohal.”
„Nojah, tegel’t võin ma sellesse baari rattaga tagasi tulla,” pomises Alex, „juhul kui ma ratta saan.”
„Mina sõitsin rattaga meie maja juurest külasse peaaegu iga päev.”
„Kas sul oli see suure esirattaga ämblikratas?”
„Väga naljakas! Mul oli korralik vanaaegne püstise sõiduasendiga jalgratas, millel oli kolm käiku ja ees korv.” Mälupilt pani Helena naeratama. „Tavaliselt tõin ma sellega pagariärist saia.”
„Selline ratas, millega „Ozi Võluri” hea nõid Dorothy akna alt mööda sõidab?”
„Täpselt. Ole nüüd kuss, ma pean keskenduma. Uue tee tõttu läheneme majale tänava teisest otsast ja ma pean ümbrusest sotti saama.”
Helena nägi enda ees küla tulesid. Ta aeglustas tempot, sest tee muutus kitsamaks ja kriidisegune kruus krigises kummide all. Nähtavale ilmusid Küprose kreemikarva kivist ehitatud majad, mis moodustasid viimaks mõlemal pool teed katkematu müüri.
„Vaata, seal on kirik, otse ees.” Helena osutas hoonele, mis oli Kathikase väikese kogukonna süda. Kirikust möödudes nägi ta sisehoovis passivaid noorukeid, kelle tähelepanu oli suunatud kahele seal sihitult ringi lonkivale tumedasilmsele tüdrukule. „Siin on külakeskus.”
„Ilmselgelt tõeline tulipunkt.”
„Muide, viimastel aastatel on siin avatud paar väga head taverni. Ja vaata, seal on pood. Nad on oma tegevust kõrvalhoonesse laiendanud. Seal müüakse absoluutselt kõike, mida iganes soovid.”
„Ma siis astun läbi ja võtan The All-American Rejectsi viimase CD?”
„Oh, Alex!” Helena kannatus katkes. „Ma tean, et sa ei taha siin olla, aga taeva päralt, sa pole Pandorat veel näinudki. Anna sellele vähemalt võimalus, kui mitte enda, siis minu pärast!”
„Olgu. Vabandust, mamps, palun vabandust.”
„Küla oli vanasti väga maaliline ja esmamulje järgi otsustades ei tundu see olevat eriti palju muutunud,” nentis Helena kergendatult. „Aga homme võime järele uurida.”
„Me sõidame ju külast välja, mamps,” täheldas Alex närviliselt.
„Jah. Praegu pole midagi näha, aga sinust mõlemal pool laiuvad aakrite kaupa viinapuud. Vaaraod lasid siit kunagi saata laevadega Egiptusesse veini, sest see oli nii hea. Siit pöörame ära, see peab olema õige koht. Hoia kõvasti kinni. Tee on üsna auklik.”
Kui konarlik kruusatee läbi viinamarjapõldude üles-alla lookles, pani Helena sisse esimese käigu ja lülitas esituled täisvõimsusele, et reeturlikud augud paremini silma hakkaksid.
„Sa väntasid iga päev jalgrattaga siia üles?” oli Alex üllatunud.
„Ossa! Uskumatu, et sa viinamarjade keskel ei lõpetanud.”
„Mõnikord lõpetasingi, aga ajapikku jäävad kõige hullemad paigad meelde.” Miskipärast Helenat isegi rahustas tõsiasi, et augud olid täpselt sama hullud nagu tema mälestustes. Ta oli kartnud hoopis asfalti.
„Kas me oleme varsti kohal, emme?” kostis tagaistmelt unine hääl.
„Nii hullusti raputab.”
„Jah, varsti, kullake. Mitte rohkem kui paari sekundi pärast.” Jah, varsti …
Helena tajus elevusega segatud ootusärevust, kui nad kitsamale teele pöörasid ja Pandora tume, kindlate piirjoontega siluett vaatevälja ilmus. Ta juhtis auto läbi roostes sepisrauast väravate, mis juba palju aastaid tagasi olid olnud kogu aeg avatud, nüüd aga peaaegu kindlasti enam ei liikunud.
Ta jättis auto seisma ja lülitas mootori välja.
„Olemegi kohal.”
Kummaltki lapselt ei tulnud vastust. Selja taha vaadanud, nägi ta, et Immy on uuesti uinunud. Alex istus tema kõrval, ainitine pilk enda ette suunatud.
„Jätame Immy siia magama, kuni oleme võtme üles leidnud,” pakkus Helena autoust avades, mispeale paiskus talle näkku soe ööõhupahvak. Välja roninud, jäi ta seisma ning hingas sisse pooleldi mällu jäänud oliivide, viinamarjade ja tolmu rikkalikku lõhna – asfaltteede ja neoonpalmidega polnud sel midagi ühist. Lõhnataju on kõigist meeltest tugevaim, mõtles ta. See äratas absoluutse täpsusega ellu kindla hetke, õhkkonna.
Ta hoidus Alexilt küsimast, mida poeg majast arvab, sest sellest polnud veel midagi arvata, negatiivset vastust poleks ta aga talunud. Nad seisid pilkases pimeduses Pandora taga, aknaluugid suletud ja lukustatud nagu garnisonis.
„Siin on kohutavalt pime, mamps.”
„Ma panen esituled uuesti põlema. Angelina ütles, et jätab tagaukse lahti.” Helena pistis käe autosse ja lülitas sisse valgusvihu. Seejärel sammus ta üle kruusatee ukse juurde, Alex otse selja taga. Et vaskkäepidet oli kerge keerata, lükkas Helena ukse lahti ja kobas seina, otsides lülitit. Selle üles leidnud, hoidis ta nupule vajutades hinge kinni. Tagakoridor kümbles järsku valguses.
„Jumal tänatud,” pomises Helena järgmist ust avades ja tuld põlema klõpsates. „See on köök.”
„Jah, seda ma näen.” Alex lonkis läbi avara umbse ruumi, kus võis näha valamukomplekti, igivana pliiti, suurt puidust lauda ja köögipuhvetit, mis täitis terve seina. „Päris algeline.”
„Angus käis siin haruharva. Kõik kodused tööd tegi ära tema majapidajanna. Ma ei usu, et ta oleks kogu oma elu jooksul kasvõi kordki toitu valmistanud. Köök oli pigem tööruum, mitte hubane kogunemispaik nagu tänapäeval.”
„Kus ta siis sõi?”
„Loomulikult õues, terrassil. Siin söövad kõik väljas.” Helena keeras kraani lahti. Peenike veenire turtsatas tõrksalt, aga muutus siis laiaks joaks.
„Külmikut ei paista olevat,” ütles Alex.
„Sahvris on. Angus võõrustas siin sageli külalisi, ja et Paphos jääb nii pika autosõidu kaugusele, paigaldas ta sahvrisse ka jahutussüsteemi. Ning enne kui sa jõuad küsida, siis ei, sügavkülmkappi tookord selles majas polnud. Uks on otse sinu kõrval vasemal. Ehk lähed vaatad, kas jahutussüsteem on ikka veel alles? Angelina lubas meile piima ja saia jätta.”
„Ikka.”
Alex kõndis minema ja Helena, kustutanud lahkudes tuled, leidis end maja eesosast vestibüülist. Ruudulise mustriga kulunud kivipõrand kajas jalge all. Tõstnud pilgu, jäi ta vaatama peatreppi, kogenud meistrimeeste tehtud rasket kaardus käsipuud, mille tarbeks oli tema mäletamist mööda tellinud Angus tammepuidu lausa Inglismaalt. Selja taga seisis vahisõdurina kappkell, mis enam ei tiksunud.
Siin on aeg peatunud, mõtiskles ta elutoa ust avades.
Sinise damastkangaga diivaneid katsid tolmulinad. Ta tõmbas ühe lina pealt ja vajus sulgpehmusse. Kangas, mis oli küll laitmatult puhas ja plekkideta, tundus sõrmede all habras, justkui oleks aja jooksul materjal tasapisi väsinud, mitte kulunud. Püsti tõusnud, läks ta kahest maja ette avanevast klaasuksest ühe juurde. Ta avas puidust luugid, mis kaitsesid ruumi päikese eest, keeras lahti jäiga rauast käepideme ja astus terrassile. Hetk hiljem märkas teda terrassinurgas balustraadile toetuv Alex. „Külmik teeb hullu häält, justkui oleks tal raske astmahoog,” ütles Alex, „aga seal sees on piima ja mune ja saia. Ja seda on meil nüüd samuti piisavalt.” Ta vehkis ema suunas hiigelsuure roosa salaamikangiga. Helena ei vastanud. Alex nõjatus tema kõrvale rõduäärele. „Kena vaade,” lisas ta. „Imekaunis, on ju?” Helena naeratas, rõõmus, et vaatepilt pojale meeldib.
„Kas need tulukesed seal all tähistavad rannikut?” „Jah. Hommikul näeb siit ka selle taga merd. Ning oliivisalusid ja viinamarjaistandusi, mis katavad mõlemad mäeküljed ja ulatuvad
alla orgu. Seal aias kasvab uhke oliivipuu, mis legendi järgi on üle neljasaja aasta vana.”
„„Vana” … nagu siin paistab olevat ka kõik ülejäänu.” Alex vaatas alla, seejärel vasemale ja paremale. „Väga, hm, omaette paik või mis? Ma ei näe läheduses ainsatki maja.”
„Ma arvasin, et ümbruskonda ehitatakse veel maju, nagu ranniku äärde on kerkinud, aga seda pole juhtunud.” Helena pööras end Alexi poole. „Tee mulle kalli, kullake.” Ta põimis käed poja ümber. „Ma olen nii rõõmus, et me siin oleme.”
„Tore. Mul on hea meel, et sa oled rõõmus. Võib-olla toome nüüd ka Immy sisse? Ma kardan, et ta ärkab üles, ehmub ja läheb üksi uitama. Ja ma olen nälga suremas.”
„Käime kõigepealt kähku ülakorrusel ära ja leiame magamistoa, kuhu ta panna. Seejärel ehk aitad ta mul trepist üles viia.”
Alexit üle terrassi tagasi majja juhatades seisatas Helena korraks viinapuuväätidega kaetud lehtlas, mis keskpäevapäikese eest mõnusat varju pakkus. Varikatuse all seisis hüljatuna pikk sepisrauast laud, valge värv koorumas, plaat enamjaolt kaetud kõdunevate lehtedega, mida selle kohal kasvavad viinapuud alla puistasid.
„Selles paigas oli meil iga päev lõuna- ja õhtusöök. Ning siin pidime alati korralikult riides olema. Anguse laua äärde ei tohtinud ilmuda trikoos või märgades ujumispükstes, ükskõik kui palav päev ka polnud,” lisas ta.
„Sa ei sunni ometi meid tegema sedasama, mamps?”
Helena sasis poja pakse blonde juukseid ja vajutas tema pealaele suudluse. „Minul on vedanud juba siis, kui mul õnnestub teid kaht selle laua äärde saada, vahet pole, mis teil parasjagu seljas on. Kuidas küll ajad on muutunud,” ohkas ta ja ulatas siis pojale käe. „Tule, lähme ülakorrust uurima.”
Selle aja peale, kui Helena lõpuks Anguse magamistuppa viivale väikesele rõdule istus, oli käes peaaegu kesköö. Immy magas mõnusasti sees hiigelsuures mahagonvoodis. Helena oli otsustanud järgmisel
päeval, kui on juba avastanud, kus voodipesu hoitakse, tütre mõnda kahekohalisse tuppa ümber kolida. Alex magas koridori otsa jäävas toas paljal madratsil. Et sääsed sisse ei tungiks, hoidis ta kõik aknaluugid suletuna, ehkki selle tulemusena oli ruumis palav nagu saunas.
Sel ööl polnud väljas tuuleraasugi.
Helena õngitses käekotist välja mobiili ja lömmis sigaretipaki. Mõlemad sülle pannud, jäi ta neid silmitsema. Ning otsustas siis alustada sigaretist. Ta ei tahtnud veel nõidust murda. Ta teadis, et tema abikaasa William ei ütle meelega midagi, mis võiks ta tagasi reaalsusse raputada, aga võimalus, et ta seda siiski teeb, oli liiga suur. Muidugi poleks William milleski süüdi, sest oli igati loogiline, et mees mainib, kas nõudepesumasina remontija käis, ja küsib, kuhu naine on peitnud prügikotid, sest homme on prügiveo päev. Kindlasti on mees veendunud, et Helena rõõmustab, kui kuuleb, et kõik on kontrolli all. Ja … ongi. Ainult mitte praegu …
Helena süütas sigareti, tõmbas suitsu kopsu ja mõtles huviga, miks Vahemere palavas öös suitsetamine mõjub eriti sensuaalsena. Ta oli tõmmanud oma kõige esimese mahvi vaid mõne meetri kaugusel paigast, kus ta praegu istus. Tookord oli tema tegevuse ebaseaduslikkus tekitanud süütundega segatud naudingut. Kakskümmend neli aastat hiljem valdas teda siin istudes samasugune süütunne ja ta soovis, et suudaks halvast harjumusest lõpuks loobuda. Samas kui tollal oli ta olnud suitsetamiseks liiga noor, siis nüüd, neljakümnele lähenedes, liiga vana. Mõte tõi ta suule naeratuse. Tema noorus mahtus ära ajavahemikku, mis algas siis, kui ta viimast korda selles majas viibides oma esimese sigareti tõmbas, ja lõppes täna õhtul.
Tookord oli tema ette laiali laotatud nii palju unistusi, täiskasvanuna avanevaid võimalusi. Kellesse ta armub? Kus ta hakkab elama? Kui kaugele võib tema anne teda viia? Kas ta saab õnnelikuks …?
Nüüd oli enamik neist küsimustest saanud vastuse.
„Armas jumal, tee nii, et see puhkus oleks nii ideaalne kui vähegi võimalik,” sosistas ta majale, kuule ja tähtedele. Viimased paar
nädalat oli teda vaevanud veider eesootava õnnetuse eelaimus, mida ta kõigist pingutustest hoolimata ei suutnud peast välja tõrjuda. Ehk tingis selle tõsiasi, et ta oli lähenemas oluliseks verstapostiks kujunevale juubelile – või oli asi lihtsalt teadmises, et ta pöördub tagasi siia …
Ta tundis juba praegu, kuidas Pandora maagiline õhkkond ta endasse haarab, otsekui kooriks hoone vähehaaval tema ümbert ära kõik kaitsekihid ja jätaks alles vaid hinge. Samamoodi, nagu see oli teinud viimasel korral.
Pooleldi suitsetatud sigareti kustutanud ja öösse heitnud, võttis ta kätte mobiili ja valis Inglismaa kodu lauatelefoni numbri. William vastas teise kutsungi järel. „Tere, kallis, mina siin,” ütles ta.
„Oled turvaliselt pärale jõudnud?” küsis mees ja tema häälekõla rahustas Helena kohe maha.
„Jaa. Kuidas sul seal läheb?”
„Kenasti. Kõik on korras.”
„Kuidas kolmeaastane terroristipraktikant elab?” päris Helena naeratades.
„Jumal tänatud, Fred on viimaks ometi vaikseks jäänud. Ta on väga kuri, et teie kõik jalga lasite ja tema vana isa hoolde maha jätsite.”
„Ma tunnen temast puudust. Natukene.” Helena tõi kuuldavale vaikse naeruturtsatuse. „Aga nüüd, mil mul on kaasas ainult Alex ja Immy, saan ma enne teie kahe päralejõudmist vähemalt võimaluse hoone korda teha.”
„On see elamiskõlblik?”
„Ma arvan küll, aga hommikul saan selgema pildi. Köök on hästi algeline.”
„Et köögist juba juttu tuli, siis täna käis nõudepesumasina parandaja.”
„Käis või?”
„Jah. Masin sai korda, aga maksma läinud summa eest oleksime sama hästi võinud uue osta.”
„Helde taevas!” Helena surus alla naeratuse. „Prügikotid on valamust vasemal teises sahtlis.”
„Just pidingi küsima, kus neid hoitakse. Nagu sa teda, toimub prügivedu homme. Helistad hommikul?”
„Helistan. Suur musi Fredile ja sulle. Head aega, kallis.”
„Head aega. Maga hästi.”
Helena istus veel veidi väljas, imetles võrratut öötaevast – see oli kaetud tohutu suure hulga tähtedega, mis näisid siin säravat palju eredamalt – ja tundis, kuidas adrenaliin hakkab pikkamööda asenduma kurnatusega. Ta lipsas tasakesi sisse ja heitis Immy kõrvale voodisse. Ning jäi esimest korda mitme nädala jooksul otsekohe magama.