I 1. Millal sa sured? küsis laps. Ja vanaema vastas: Varsti. Kuid see ei puutu üldse sinusse. Paber krabiseb keerates. Millal mina suren? küsib laps. Ja vanaema vastab: Sina oled alles alguses. Laps istub vaibal vanaema toas, vanaema on tegelikult vanavanaema, ja voolib esimest korda elus huultega suremise sõna. Surm ei kuulu lapse päevadesse. Laps mõtleb kelgumäele ja kiigele, raamatule, milles on vanapagan, laps mõtleb juustule, mis higistab köögilaual, ja hundikleepsule tooli all. Vahel mõtleb laps vanaema Piiblile, milles on konksuga tähed. Aga surmale pole laps varem mõelnud. Toas on südamerohu ja kamprisalvi lõhn. Kapiserval lebab Piibel. Riiulis seisavad raamatud. Vanaema tumedate plekkidega kortsulised käed on kõige pehmem asi, mida laps teab. Need paitavad pead, aitavad riidesse, võtavad sülle, keeravad lehte. Vanaema maailm: voodi ja öökapp, kullast nupuga lamp, piparmündipastillide toos. Lillelaud. Raamaturiiul, tugitool, vaip. Aaloepott. Riidekapp. Üle kapiserva ripub elulõng. Toauks on lahti, kui vanaema pole otsustanud, et uks peab olema kinni. Akna taga kõõlub puuladvas orav. Puu on pihlakas. Uks läheb sahinal lahti. Vaip on palja jala all kare. Siin kamandavad nemad kaks: vanaema ja laps.
11