1.
Millal sa sured? küsis laps.
Ja vanaema vastas: Varsti. Kuid see ei puutu üldse sinusse. Paber krabiseb keerates.
Millal mina suren? küsib laps.
Ja vanaema vastab: Sina oled alles alguses.
Laps istub vaibal vanaema toas, vanaema on tegelikult vanavanaema, ja voolib esimest korda elus huultega suremise sõna. Surm ei kuulu lapse päevadesse. Laps mõtleb kelgumäele ja kiigele, raamatule, milles on vanapagan, laps mõtleb juustule, mis higistab köögilaual, ja hundikleepsule tooli all.
Vahel mõtleb laps vanaema Piiblile, milles on konksuga tähed. Aga surmale pole laps varem mõelnud.
Toas on südamerohu ja kamprisalvi lõhn. Kapiserval lebab Piibel. Riiulis seisavad raamatud. Vanaema tumedate plekkidega kortsulised käed on kõige pehmem asi, mida laps teab. Need paitavad pead, aitavad riidesse, võtavad sülle, keeravad lehte.
Vanaema maailm: voodi ja öökapp, kullast nupuga lamp, piparmündipastillide toos. Lillelaud. Raamaturiiul, tugitool, vaip. Aaloepott. Riidekapp. Üle kapiserva ripub elulõng. Toauks on lahti, kui vanaema pole otsustanud, et uks peab olema kinni. Akna taga kõõlub puuladvas orav. Puu on pihlakas.
Uks läheb sahinal lahti. Vaip on palja jala all kare.
Siin kamandavad nemad kaks: vanaema ja laps.
Piiblis öeldakse, et head lähevad paradiisi, aga halvad põlevad põrgus. See mõte tekitab lapses kõhedust. Ta on hea laps, ei karda põrgut, aga mõte nilpsavate tulekeelte keskel karglevast kuradist, millegipärast teab ta, et just selline on kuradi loomulik liikumisviis, ajab talle hirmu nahka. Lapse vaimusilmas tantsib kurat lõõmavate leekide vahel, ta hüppab väga kõrgele ja vehib punase kahvliga, ta on kõhn ja karvane, kuradi karvad on pikad ja mustad, ainult saba on paljas ja saba otsas on harali tups, mis peksleb vastu maad ja hõõgub nagu süsi. Lapsele ei meeldi palavus, ta pelgab maatädi sauna, kus on tulised plekist kausid ja sisisev kuumaveekraan, mis pritsib keevat vett. Põrgus keedetakse sellistes patuseid, on laps kindel, kuradil on ka sellised kausid, läikivad ja hõbedased, sangadega. Aga põrgu on väga kaugel ja sinna viiakse ainult kurjad inimesed. Kurat ei saa teda kätte, teda ei keedeta ära.
Radiaator huugab ja laps näpib süles vanaema kitlinööpi. Raamatutel on vanaema hääl, pausid ja köhatused, lehe keeramise krabin ja rütm. Üks rida järgneb teisele, kõlab järgmisega kokku, ja kui vanaema lehte keerab, seisab maailm kindlalt paigal. Homme kelgutavad nad emaga ja vanaema loeb ette. Ülehomme kelgutavad nad emaga, lund tuleb muudkui juurde, veel, hüüab laps, ja ema tirib naerdes kelku, ja õhtul loeb vanaema ette. Vanaema, raamat, ema, kelk, vanaema, raamat, ema, kelk. Õhtul läheb päris külmaks. Aknal sädelevad jäälilled.
Uksepiida küljes ripub pulgakiik. See on kõva ja punane. Aita! käsib laps ja vanaema tõstab lapse kiige sisse. Hoogu! hüüab laps. Vanaema käed haaravad kiigepulkadest. Veel! käsib laps, kõik on vaikne, ainult kell käib, tikk-takk-tikktakk, ja siis läheb kiik lendu. Aina kaugemale lendab laps ja aina kõrgem on kiigekaar. Jalad ripuvad, varvas ulatub maha, siis kand, siis sussitald. Vanaema seisab lapse selja taga. Kiik lendab.
Toas on müüdid ja muinaslood, salmid ja Piibel, album ja tervise käsiraamat. Vanaema tukub, raamat süles. Laps sikutab kaaneservast. Vanaema ei liiguta. Nüüd on raamat lapse käes, nüüd põrandal. Selle kõrvale potsatab öökapilt Piibel. Edasi vinnab laps end tugitooli. Ta ronib käetoele, küünitab kikivarvul. Sinise kaanega raamat on kõige ülemisel riiuliserval. Lapse sõrm puudutab karedat selga, kraapsaki, raamat nihkub lähemale ja pudeneb käte vahele.
Laps kõhutab põrandale, tõmbab raamatud lahti, sikutab karbilt kaane ja õngitseb vildikad välja. P-de paunad teeb ta kollased (Piripiiga, Peetrus, podagra), ä-d punased (näärmed, Jäänaine, mäda) ja o-d roosad (Mooses, skleroos, psühhoos). Lehe, kus orav Jäänaist vahtides ära jäätub, värvib laps helesiniseks ja maalib orava kohale suure musta risti. Alla maalib ta oma nime. Viimane täht riivab orava haralist saba.
Koera ja tüdrukuga raamatut laps ei värvi. Kiri on tihe, laps ajab sõrmega järge. Read virvendavad silme ees. Mine ühel suvisel hommikul Stock... loeb laps, jah, edasi, julgustab ema, Stockholmis alla Rannatee... Rannateekaile – tubli, ütleb ema, järgmine rida. Mine ühel… sõrm libiseb paberil, suvisel hommikul, veerib laps, siit sa juba lugesid, ütleb ema, näe, vaata, siit, laps paneb näpu ema sõrme kõrvale, ja vaata, loeb ta edasi, kuidas seal seisab üks väike valge ranna... rannasõi... jah, julgustab ema, mis kokku tuleb, rannasõi… tubli, edasi, ütleb ema hääl, rannasõidu, veerib laps ja tõmbab ninaga, rannasõidulae... Hääl sumbub. Paberile langeb tilk.
Rannasõidulaevuke , ütleb ema. Rannasõidulaevuke nimega „Soolavares I”. Nüüd tuleb vett juba ojadena. Ema lööb käed ümber lapse, põsk riivab niisket otsmikku, tilkuvat nina. Oh, kullake. Laps libistab end toolilt maha. Vanaema toa uks paugatab.
Ema ohkab, nõjatub toolileenile ja võtab kausist õuna, puudutab vahast koort. Tõmbab raamatu lähemale. Käib käeseljaga üle kollaka lehe, pühib silmavee paberilt. Mine ühel suvisel hommikul Stockholmis alla Rannateekaile, loeb ta ja hammustab õuna, ja vaata, kuidas seal seisab üks väike valge rannasõidulaevuke nimega „Soolavares 1”. Aeg mühiseb.
Ta kõhutab talvevaheajal voodil ega saa Tisleritalu peast, juba ongi ta hoovis, kõrge taevaga juunipäevas, ja onu Melkeril on käsil torutööd, ja ema naerab, naerab nii, et laps tuleb köögiuksele ja jääb hämmeldunult vahtima.
Raamatusse jäävadki augud.
Laps kükitab vanaema ukse taga ja näpib tapeeti. Sellel on lillad õied, sama lillad kui polikliiniku-tädi juuksed. Tädi õpetab talle sõnu, suurte inimeste sõnu, et nad saaksid teineteisest aru, räägib tädi, sest ainult nii saab üksteist mõista, sama keel, vaata nüüd, mis ma teen, keel üles.
Laps vaatab. Tema suust venib peenike nire. Tädi juuksed on lillad. Keeleots üles, õpetab tädi. Lillad nagu vanaema sooned. Ta näitab lapsele pilti ja põristab. Rott, ütleb tädi. Vaata siia: rott. Laps ohkab. Lott, ütleb ta. Rott, ütleb tädi. Lott, ütleb laps. Rott, ütleb tädi. Ta ajab keele suust välja ja osutab sõrmega üles. Rullib keele suhu. Proovime koos. Rotipilt tuleb koju kaasa.
Lott, pomiseb laps kodus toaukse varjus. Vanaema kolistab köögis. Laps saab küüne tapeedi taha ja käristab. Sein on valge ja kare. Lott, jorutab ta, ja surub küüne krohvi sisse, kratsib seina, ajab keele suust välja ja vahib üle õla. Rotipilt seisab laual. Lott, ütleb laps rotile, kuule lott. Rott ei vasta. Vana lott! hüüab laps ja näitab rotile keelt. Ta rapib tapeeti, paber siriseb, ta rebib raevukalt, keel leiab suulae ja kõhus liigatab miski. Laps pomiseb. Hüppab püsti. Vanaema!
Kuju ilmub uksele.
Rott! kisab laps.
Kulp kolksatab põrandale.
Laps lööb käed üles ja kisab: Rott, vanaema, rott!
Vanaema surub käe vastu rinda. Laps kahvatab, kahaneb, tapeediriba langeb maha krussis kuhja. Ta on petta saanud, paljaks kraabitud sein kõrvetab kukalt, tädi valetas, vanaema ei saa temast aru, vanaema ei räägi sama keelt.
Vanaema haarab lapse kaissu, prahvatab naerma, vangutab pead, kummardub kulpi võtma, nopib maast paberisodi, kogub selle põlletaskusse.
Laps lõkerdab kaasa.
Metsas elavad haldjad. Järves elavad näkid. Eedeni aias elab uss. Inimesed räägivad lindude keelt. Paabeli torni ehitajad ei saa üksteisest aru. Põhja konn sööb inimesi. Kuningas traavib paljalt ringi ja keegi ei ütle sõnagi. Kurat kardab äikest. Kuuvalgel ööl ronivad metshaldja tütred puulatva ja vihtlevad.
Kui kõrgel nad olid? küsib laps. Kas päris ladvas?
Ma usun küll, ütleb vanaema. Ta otsib õige koha. Puude latvade vahel seisid hõbevihad ja hõbedast veeämbrid olid lavalauditel valmis, loeb ta.
Kas need ladvad olid kõrgemal kui Paabeli torn? uurib laps.
Seda ma ei tea, ütleb vanaema. Aga ma arvan, et mõlemad olid üsna kõrgel.
Laps noogutab süngelt. Ja haldjate kohal hõljus jumal ja valvas, et nad alla ei kukuks. Ja kui mõni kartis, siis ütles jumal, et tule siia, haldjas, kuuled või, mida ma räägin, laps teeb kõuehäält, mida sa ootad, haldjas, istu mulle põlve peale. Tule aga tule.
Laps teab ka merejumalat, tulejumalat, ilujumalat, tarkusejumalat. Jumalaid on palju. See on hea, arvab laps, mitu on parem kui üks, siis on mõni ikka ärkvel ja hoiab inimestel silma peal. Üks võib väsida. Üks võib haigeks jääda. Üks võib murda jalaluu, tal võib lõhkeda pimesool. Vanad inimesed on põdurad, jäävad kergesti haigeks ja lebavad kaua voodis. Kui jumal grippi jääb, tuleb talle panna sinepiplaastreid, muretseb laps, kõrgel taevas on kindlasti külm, sajab lörtsi ja lumi tuiskab krae vahele. Ja siis tuleb arst ja paneb külma toru ta palja selja vastu! Kas neil taevas üldse arste on? Mis siis, kui jumal sureb seal niiviisi ära! ahastab laps.
Ei ta sure, ütleb vanaema. Aga ega mina ka tea, kuidas need asjad täpselt käivad. Jumal on looduses ka. Ta on puus ja linnus ja kivis. Vanaema patsutab tekki. Laps ronib talle sülle. Kittel on soe.
Vanaema kastab lilli ja näpib roosidelt kuivanud õisi.
Kord läks mees metsa puid raiuma, jutustab ta samal ajal lapsele. Kõik puud palusid teda, et ära mind raiu. Mees jäi nõusse, ei raiunud. Siis tuli metsaisa. Tal oli pikk habe, kasteheinast särk ja kuusekoorest kuub. Ja ta kinkis mehele tänutäheks kullast võluvitsa.
Lapse silmad lähevad suureks.
Vits tõi usinuse, ütleb vanaema. Iga töö, mis mees tegi, otse lendas tal käes, ja jõukus tuli. Puudes on väge. Meie hoiame metsa ja mets hoiab meid.
Kas see kuusekoorest kuub tal seljas ei kõdistanud? küsib laps.
Kõdistas, ütleb vanaema. Aga ma arvan, et küllap sellega harjub.
Akna taga kraaksub vares. Laps jookseb aknale. Lind krõbistab pihlaka ladvas jäätunud marju. Lapse varbad ulatuvad aknalaual kõhutades peaaegu maha.
Kraaps, see on talvine äratuskell ja pakase avaakord. Alustab labidas, kuni maapind on klaar, siis liituvad hari ja klaas ja lõpuks turtsuv tujukas mootor, solist. Kontsert algab aegsasti enne koitu, kajab kortermajade vahelt üles tuhmkollase taeva alla. Isa käivitab auto ja teeb emale ukse lahti. Laps lehvitab vanaemaga aknalt. Lumele jäävad jäljed.
Vanaemal ei ole õuekingi.
Päevavalguseni on aega. Laps toob ajalehe. Vanaema otsib kaustiku välja. Nad asuvad tööle, ajavad sõrmega järge, usinad kroonikud, sulepead käes. Täna tuiskab, külma on 7 kraadi, päike tõuseb kell 9.17 ja loojub kell 15.19. Sinises raamatus on ka talv. Kõik magavad, süüakse kuuseokkaid, hang vajub korstnast sisse, koduvanad suusatavad, maailm on tumm ja kõhedust tekitav.
Valged tunnid veedab vanaema tugitoolis. Laps keerutab tooliga laua taga. Väljas tuiskab. Ära näri, ütleb vanaema. Laps võtab sõrme suust. Puudutab pliiatsit. Puu kõriseb üle puu. Pudeneb põrandale. Sõrm klõpsib lülitit. Vanaema raputab pead. Sisse ja välja, sisse ja välja. Vanaema tõstab käe silmade ette. Pöörab lehte. Tõstab pilgu. Ja siis vaatas orav Jäänaisele otsa ja jäätus, ütleb ta. Orav ei kuulanud hoiatusi.
Vaatas Jäänaise silmadesse, kukkus pikali ja külmus surnuks. Raamat plaksatab kinni.
Lapse sõrm peatub. Ja oligi kõik? Kas nüüd tuli matus ja orav kaevati mulla alla?
Arvad? küsib vanaema.
Laps noogutab süngelt ja kratsib paljast säärt.
Ta sulab üles, ütleb vanaema. Kui tuleb kevad, sulab orav üles. Ta jookseb jälle ja ta saba on väga kohev.
Õige ka, arvab laps. Sõnakuulmatuse pärast ei saa ju kohe ära surra.
Lapse taga tantsivad tapeedililled, tantsib tormine meri. Ei saa, nõustub vanaema.
Tuisk tiheneb. Laps mõtleb oravatele metsas.
Hommikul on sula. Päike tõuseb kaks minutit varem.
Vanaema seisab akna all. Laps joonistab põrandal. Minu ema tundis kuusõnu, ütleb vanaema. Neid loeti noorkuu ja vanakuu ajal. Sai siis alles soovitud! Ja soov läks täide? küsib laps. Ta ajab keele suust välja ja maalib kuuskede kohale kollase kera.
See polnud tähtis, ütleb vanaema. Tähtis oli palve välja saata. Ta istub voodiservale ja paneb silmad kinni. Kuldne noorik, anna väge, loitsib ta. Pilve pealt sa saada jõudu, võimas ema, kuulda võta minu loitsu. Jaga väge, jaga tarkust. Niiviisi. Mis ema, imestab laps. Kuu on ju mees! Kass on tüdruk ja koer on poiss.
Kuu on kõik, ütleb vanaema. Lõpuks on kõik üks ja sama. Ise ütlesid, et kuu on ema, jonnib laps.
Vanaema ei vasta. Ta võtab salvi ja hakkab jalgu määrima.
Uuh, ütleb laps, küll haiseb. Ta joonistab kuule väikesed hambad ja värvib ta huuled roosaks.