Autoriõigus: Kristel Vilbaste ja Petrone Print OÜ, 2025
Peatoimet aja: Epp Petrone
Toimet aja: Kaile Kabun
Keel ja korrektuur: Kaile Kabun
Kuju ndaja: Heiko Unt
Kaa rdi kuju ndaja: Kudrun Vungi
Kü ljendaja: Aive Maasalu
Trükk: Gr eif OÜ
ISBN 978-9916-82-235-7 (trükis)
ISBN 978-9916-82-236-4 (epub)
www.petronepri nt.ee
Ma olen pär na kas ihu ja hi ngega
Ki l i ngi-Nõmme, mu sü nn i l i nn
Geneeti l iselt looduska itsjad
a rud ja muud loomad
Ei saa me läbi Lätita
Pär numaa toit on toekas
Pär numaa all ikate v u l isevatel voogudel
Mööda l iivast rannajoont
Tedremä ngukümblus keset Soontagana maal i nna
l ik va ra tur vas
ll i ko era jä lgedes
Si ndi pa is ja Pär nu jõ e vabasta mi ne
Pühapa igad Pär numaal
Si llad jõekallaste ja i n imeste va hel
Vä ndra metsas Pär numaal lasti vana ka ru ma ha
Aururongi v i le saatel aja masi nas
Kih nu ja Puhtu va imud
Minu Pärnumaa. Minu Pärnumaa? Minu Pärnumaa!
Kuidas üldse kirjutada sellist raamatut, kui rahvas on Eestimaal viimase sajandi jooksul segi läinud nagu Kört-Pärtli särk? Minugi isa oli pärit Tartust ja vaid ema Pärnumaalt.
Mu esimeses, veel nõukogudeaegses passis seisis „Sünnikoht: Kilingi-Nõmme linn, Pärnu rajoon“. Selle linna kõik paigad ma väikeste lünkadega juba lapsepõlves läbi luusisin ja ikka veel tunnen kohalikke nägupidi ära.
Täpselt minu 18-aastaseks saamise päeval tuli Tartust
kiri, et olen saanud sisse Tartu Riiklikku Ülikooli bioloogia-
teaduskonda. Ja nii ma asusingi 1. septembrist 1983 õppima
Tartu ülikoolis ja jäin ka tööle sellesse vaimulinna ajakirja
Eesti Loodus. Ühe seitsmeaastase väga viljaka kirjainimese eluperioodi veetsin Peipsi kaldal Vilusi külas ja nüüd olen
taas Tartus tagasi.
Juba ülikoolipõlve nädalavahetustel sõitsin aga ikka koju, esimestel aastatel pea igal nädalavahetusel, hoolimata sel-
lest, et üliõpilase stipp oli tollal 47 rubla ja edasi-tagasisõit
pungil bussis maksis 3.50. Kas ma nüüd just memmekas
olin, aga mind tõmbas koju. Elu pisikeses Kilingi-Nõmme
linnas oli palju rahulikum ja ka korraks õue jalutama
minnes tundsid igaüht, suur mühav männimets oli kohe
maja kõrval ja raamatuid, mida ma lugeda armastasin, oli
mu kodu maast laeni täis.
Minu õnneks olid pooled suvised bioloogiapraktikumid
Pärnumaa piirimail. Putukaid sain põhjalikult uurida pro-
fessor Hans Remmi käe all Nigula kaitsealal, taimi dotsent
Erich Kuke ja seeni professor Erast Parmasto juhendamisel
tulevases Soomaa rahvuspargis. Ja see polnud enam liht-
salt huvi pärast kõige ümbritseva uurimine, vaid selle süs-
teemne tundmaõppimine meistrite käe all, koos ladina keele
ja kõige muuga.
Kui lapsepõlves rändasin Pärnumaal ringi isa külgkorvi-
ga mootorrattal või Nigula kaitseala pikapveoautol „Hall
eesel“ (auto numbrimärgil olid tähed ESL ja ta oli halli värvi),
sest isa oli rännukirega ja alati oli põhjust minna vaatama
mõnd raba või allakukkunud toonekurepesa, siis loodus-
ajakirjanikuna olid mu suved üsna vabad ja seetõttu rännud
jätkusid. Kus mõtled, seal oled – ikka autosse ja rändama.
Kui Nigula metsloomade turvakodusse saabus mõni uus
põnev loom, siis tasus vennale külla minna. Mitmel suvel käisin ornitoloogidega kaasas Kihnu väina linnuala uuri-
mas, aga nad naersid lõpuks, et naine paadis, laev põhjas, sest nii mõnelgi juhul jäime merehätta. Sealsed laiud said mul aga kõige põnevamal ajal läbi käidud, nägin ära Kihnu vana nagiseva rahvamaja ja koos kolme linnumehega jälgisime peaaegu ainsate pealtvaatajatena rahvateatrite festivali esinemisi. Ma pole elus hiljem rohkem naernud, aga kogu
teatrirahvas lustis ka ise täiega.
Saaremaa linnuloendustelt tulles pidin sageli rinda pist-
ma Puhtu kummitustega ja ma pole hiljem ka mägedes roni-
des nii jubedalt kartnud kui neil 1990ndatel.
Minu Pärnumaa on paljude mu sõprade Pärnumaa ja ma
tänan kõiki, kes mind selle raamatu kirjutamisel aitasid ja
pärnakaks kasvatasid.
Tartumaal Raadil ja Pärnumaal Kilingi-Nõmmel
aastal 2025
Mis teeb inimese pärnakaks ja kes üldse on pärnakas? Kas meid – pärnakaid – eristab teistest oma murdekeel ja maailmamõistmine, rahulikkus või hoopis suur suveootus? Pärnumaa on rahvaarvult väikesevõitu, aga muidu Eesti suurim maakond.
Kui mult küsitakse, kust kandist ma pärit olen, siis vastan kõhklemata: PÄRNAKAS! Ja mul läheb süda soojaks, kui kuulen kedagi rääkimas, kuidas ta oma isat või emat armastab. Ma ei väsi talle selle peale õlale patsutamast ja rõõmsalt ütlemast: „Oma!“
Või kui sajab maha esimene lumi ja näen kedagi sotsiaalmeedias hõiskamas „Lumi pakib!“, siis tean, et tal on pisike
juureots maavanaemana Pärnumaal. Just seal, maavanaema
juures, sain ka mina teada, et laua peale unustatud piim on tilgastanud, mitte müre. Ja heinalakka saab ronida mööda kartsast ehk redelit.
Eesti keele õpetaja ei väsinud meile tundides kordamast, et pole hullu, kui me teise ja kolmanda välte segi ajame, sest nii siin räägitakse. Just nimelt räägitakse, mitte ei kõnelda.
Mäletan, kui kord koolipõlves Tartust Eesti noorte meistrivõistlustelt tulin, sain emalt isegi pahandada, et mida ma
too-tan, rääkigu ikka korralikult – see ja see. Ja mul pole aimugi, kas minu igipõline toimetajate peavalu – eksimused
gi- ja ki-lõpuga – on k e l l e g i l minusse koduses murde-
keeles setitatud.
Aga veel, proovige pärnakale öelda: „Saame kokku kell
kolmveerand kaheksa.“ Te kohtate mõistmatust: „Mida see
nüüd tähendab?“ Millest on veerand või mis on kolmveerand?
Pärnumaal tasub öelda selgelt: seitse nelikümmend viis.
Kui paljud murdekeeled on tänapäeval taas ellu äratatud, siis pärnu keelt peetakse Mulgimaalt välja rännanud mulgi-
keelsete inimeste väikemurdeks. Midagi oleme saanud liiv-
lastelt, sest suures osas on need Põhja-Liivimaa alad, ja
kindlasti ka rannas laevale pääsemist ootavatelt madrustelt.
Uskumatult lihtsalt tuleb pärnakatele suhu ka saare keel:
piisab, kui paar päeva Saaremaal oleme, ja me venitame
täishäälikuid ja väga kurgu lähedaselt jäika l-i ning põristame pehmet r-i.
Kui otsustan koos ülikooliajal leitud sõbranna, Pärnust
pärit Ave Eeroga korraldada kolmepäevase ralli läbi Pärnumaa, et vaadata kiiresti üle tuttavad kohad, kas vana on alles ja mis on seal uut, ning juhtun jutu sees ütlema, et olen pärnakas, kuulen ägedat protestilainet: „Sina ja pärnakas?
Mina olen suurema osa oma elust Pärnus elanud, viimasel
ajal küll Pärnust väljas. Mina olen pärnakas ehk Pärnu linna elanik, sina oled pärnumaalane.“
No mida! Kuidas ma siis pärnakas ei ole. Mis muud, kui guugeldama – ja mida ma näen, Avel on vist õigus, ka
Sõnaveeb ütleb: pärnakas – pärnulane. Selgub, et pärnakas
on Pärnu linnas sündinud ja kasvanud. Samas, kui oled
elanud siin kümme, kakskümmend aastat, kas sa siis ei ole
pärnakas?
Ja kas suvepärnakas on ka pärnakas? See, kes tuleb igal
suvel suure kohvriga, viskab naisteplaažil lestad laiali ja
käib õhtuti mööda muuli päikeseloojangut imetlemas? Ega
vist, suvepärnakas ikka ei kvalifitseeru pärnakaks. Ta on
nagu rändmoosekant: laulab linna ilust ja läheb koju tagasi, kui kogu maa on valge vaiba all. Armastab linna kirglikult,
aga ajutiselt. Päris pärnakas on Pärnu elanik, kelle jaoks
Pärnu ei ole lihtsalt ilus koht, vaid kodu – ühes sügiseste
tormide ja üleujutustega, talvise vaikeluga, siinse teatri ja
raamatukoguga.
Ma olen ühel korral olnud jaanuaris Pärnu hotellis Strand
kirjutamislaagris. Rand oli inimtühi, liival ainult mõni suvel
randa unustatud plastkühvel. Restoranis oli peale minu
mõni üksik klient. Kõik oli nagu välja surnud, inimesed kuhugi kadunud.
Jah, pärnakas on üsna rahulik tüüp, umbes nagu need
soomlased, kes siin suvitamas käivad. Pärnakal pole kogu aeg kiire. Ta teeb joogat, praktiseerib vaimseid meditatsioone. Ta oskab oodata – kevadet, värsket räime turul, Endla teatri uut etendust ja muidugi suve. Sest mis oleks
Pärnu ilma suve ja suvepealinna meluta!?
Nii et üldjuhul tähendab sõna „pärnakas“ inimest, kes elab Pärnu linnas. Kui keegi ütleb, et ta on pärnakas, siis eeldab kuulaja, et inimene kas elab Pärnus või on sealt pärit.
Õnneks on asutud viimase haldusreformiga mu prob-
leemi lahendama. Pärnu linna piir läks viimase omavalitsusreformiga kaugele rändama ja ulatub nüüd pikalt läände,
poole Pärnumaani. Rohkem kui 40 000 elanikuga Pärnu
on pindalalt Eesti neljas linn. Kogu Pärnumaal on üle kahe
korra rohkem elanikke – ligi 90 000 –, kes mahuvad 5419 km²
suurusele alale. Pärnumaa on Eesti suurim maakond, isegi
Harjumaa on viiendiku võrra väiksem. Pärnu maakonnas
on neli linna, viis alevit, üheksa alevikku ja 395 küla.
Aga tuleme tagasi mu peaküsimuse juurde: kuidas nime-
tada neid, kes elavad Pärnust väljas? Kas Pärnust väljaspool
elavaid Pärnumaa elanikke võiksime nimetada siis pärnu-
maalasteks? Või ei saa siin üldse lihtsustada, sest kuulu-
vus- ja ühtehoidmistunne on inimese elus ühed olulisemad.
Pärnumaa on suur ja lai ning siingi ajab iga väiksem üksus
oma nime taga. Kihnus on kihnlased, Vändras vändralased.
Samas, kui ma Kilingi-Nõmme elanikuna ütlen lihtsalt, et
olen nõmmekas, võivad Tallinna Nõmme linnaosa inimesed
pahandada.
Aga olgu peale, ärme hakka igale Pärnumaa inimesele
kohe pärnaka tiitlit külge kleepima.
Mina nimetan end endiselt pärnakaks, kuigi mu süda-
mes on kõige enam ruumi Kilingi-Nõmmele.
Nüüd kinnitage aga rihmad umbes kolmepäevaseks ral-
liks läbi Pärnumaa. Kui tahate ka põhjaotsa ning Manija ja
Kihnu ette võtta, siis kulub päevi rohkemgi. Kihnu eluolust
on kirjutanud väga hea raamatu „Minu Kihnu“ Mare Mätas.
Ja tegelikult on raamatuid Pärnumaast palju. Pärnakad alga-
tasid isegi uue koguteose „Pärnumaa“ väljaandmise. Pärast
esimese osa ilmumist jäi see küll soiku, sest internet sööb
teatmeteoste maailma ära. Reisiraamatuid on inimestele
aga alati meeldinud lugeda. Siit raamatust leiategi minu
retked Pärnumaal, kõigi nende 60 aasta jooksul, mis ma
ilmas elanud olen. Olen avastanud, et kuigi kauged ränna-
kud on ahvatlevad, teen ma aina enam sõite kodumaile –
Pärnumaale. Öeldakse, et kõik inimesed lähevad lõpuks
oma sünnipaika tagasi. Julgen öelda, et minu Pärnumaa on
minu jaoks tuhat korda huvitavam Itaalia mäetippudest ja
Rooma vanalinnast, Pariisi tänavamelust ning Vahemere
kuldsetest liivadest.
Igatahes soetasin endale suure voldikkaardi „Luubita
loetav! Edela-Eesti“. See on küll välja antud enne 2017.
aasta haldusreformi, nii et kartograaf Kadri Pärn pidi mulle
Pärnumaa laienduse neoonroosa markeriga peale joonis-
tama. Soovitan soojalt ka teil oma rändamised suurema
kaardi järgi paika panna, gepsutades jõuab Pärnumaal
vahel ikka sügavale sohu.