Sisukord
28.
29.
SISSEJUHATUS
Uusaastalubadused
Veel enne, kui ma teadsin ühegi majaelaniku täisnime, olin ma juba kursis nende 1933. aasta uusaastalubadustega. Uskuge mind, see on inimese tundmaõppimiseks sama hea moodus kui iga teine. 31. detsember sobib inimestega tutvumiseks iseäranis hästi ja nende põhjalikumaks või kiiremaks tundmaõppimiseks lausa ideaalselt, sest just siis võib kuulda, millisest harjumusest nad soovivad vabaneda või millise uue harrastusega jaanuaris algust teha.
Küllap te ei usuks, kui ütleksin, et mõrva on võimalik lahendada ka siis, kui sa ei tea kahtlusalustest muud, kui vaid nende kirjapandud uusaastalubadusi.
Kui võimatuna see ka ei tundu, on see tõsi. Kuigi ma ei pea siin silmas motiivi ega muude asjaolude sügavamat mõistmist.
Ma tahan üksnes kinnitada, et kui kell väikesel Kreeka saarel Lamperosel viimase detsembripäeva lõpu poole tiksus ja meie ainus eesmärk oli eraldada süütud süüdlastest, oleks piisanud allpool toodud lubaduste tähelepanelikust lugemisest, et mõista, kes sooritas mõrva ja kes mitte. Just see ongi põhjus, miks ma enne loo jutustamist neid lubadusi teiega jagada tahan, mis, tõsi küll, on ühele loole üpris ebatavaline sissejuhatus.
Mõistagi on mul selleks Poirot’ luba. „Mon ami, miks ei võiks lugejad meie kahtlusalustega précisément* samamoodi kohtuda nagu sa ise?” ütles Poirot roheliste silmade välkudes. „Kirjapandud uusaastalubadused olid esimesed tähenduslikud faktid nende inimeste kohta, n’est-ce pas**. Sõnad, mis nad ise üles tähendasid.”
Kuna meie Poirot’ga viibisime tol õhtul samuti Liakada Baysse kogunenud seltskonnas, lisan ma tervikpildi loomiseks ka meie lubadused – et pakkuda kaks näidet usaldusväärsetest inimestest, kes ei mõtle sooritada mõrva.
Järgnevalt ongi toodud 1932. aasta 31. detsembri õhtul Liakada Bays viibinud inimeste uusaastalubadused:
1. Edward Catchpool (loo jutustaja, Scotland Yardi inspektor Edward Catchpool – ma unustasin end alguses tutvustada) –käia hoolimata ilmast või temperatuurist eranditult iga jumala päev meres ujumas.
2. Hercule Poirot – loobuda pidevast kulgemisest ühest juhtumist või sündmusest teise. Leida tegutsemise vahel aega tegevusetuseks või võtta ette spontaanseid ja plaanimata rännakuid.
3. Nash Athanasiou (pärisnimega Nathael, meie võõrustaja ja kogukonna juht Lamperosel, Igavese Külalislahkuse Majas, mida Liakada Bay kohalikud elanikud kutsusid Spiti Athanasiou’ks, kuid eranditult kõik inglastest ja ameeriklastest majaelanikud Spittyks***) – täita Austin Lanyoni ja Matthew Fairi (oma kahe parima sõbra ja peamise nõuandja) antud kümme praktilist ülesannet eesmärgiga saada vaimuviljade – armastuse, rõõmu, rahu, pika meele, leebuse, headuse, tasaduse, enesevalitsuse, usu ja kõige tähtsama: andestuse – parimaks elavaks näiteks. Üks
* Täpne, täpselt määratletud (pr) (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)
** Kas pole nii? (pr)
*** Süljega kaetud (ingl)
ülesanne iga „vilja” kohta, täpsustas ta, ja ülesanded peaksid olema paras proovikivi.
4. Austin Lanyon – lugeda ja kirjutada iga päev luuletusi.
5. Matthew Fair – olla korralikum, täpsem ja vähem hajameelsem.
6. Olive Haslop – olla alati valmis õppima midagi uut ja tunnistama oma eksimusi, laskmata kitsarinnalisusel end takistada.
7. Rhoda Haslop – kirjutada arutlev essee teemal „Andestus –vaimuviljadest ülim”, et seda sügavamalt mõista ja paremini ellu viia.
8. Charles Counsell – mitte rääkida inimeste selja taga seda, mida ei julge öelda neile otse näkku.
9. Thirza Davis – muuta maailm paremaks ja õiglasemaks paigaks, järgides alati mõistuspärasust ja õiglust.
10. Betlinde (keda kõik kutsusid Beltyks) Ricks – ärgata varem, et mitte magada maha päeva imelist algust selles kaunis Kreeka paradiisis.
11. Pearl St Germain – võtta vastu abieluettepanek mehelt, keda ta järgmisel aastal samal ajal armastab, olles eelnevalt veennud meest abieluettepanekut ka uusaastalubadusse kirja panema.
Vähimagi kahtluseta oli see kõige keerulisem lubaduste jada, mida olin eales pidanud trükkima, ja mitte üksnes sellepärast, et armuvalus Pearl St Germaini sõnu ’abieluettepanek mehelt, keda ta armastab’ paberile trükkides mu nägu krimpsu tõmbus. Ei, eriti piinarikkaks muudab selle tõik, et praegu mõistan ma nii selgesti seda, mida ma tookord ei tajunud. Täna karjuvad kurjus ja süü sellelt lehelt mulle lausa näkku, ent eelmise aasta vana-aastaõhtul ega ka järgnevatel päevadel see nii ei olnud. Ka Poirot ei märganud midagi, kuigi ta on kõige läbinägelikum ja taibukam inimene, keda ma tunnen. Mõistagi oli just tema see, kes lõpuks sellele tähelepanu juhtis – kuigi kurvastuseks liiga hilja, et inimesi surmast päästa.
Sellega tahangi ma öelda, et ülaltoodud lubaduste põhjal oli ja on veelgi võimalus järeldada, kes kavatses sooritada mõrva, ent mitte kõik võimalused ei saa teoks ja õnnetuseks just see ei saanud. Samuti tasub mainida, et kui Poirot lõpuks tõeni jõudis, ei mänginud uusaastalubadused selles mingit rolli.
Miks? Sellele on lihtne vastata: sest nii mind kui Poirot’d eksitas täielikult kaheteistkümnes lubadus – see, mida ma loetelusse kirja ei pannud ja kus seisis mitte üksnes sõna „mõrv” ja tõenäolise ohvri nimi, vaid ka selge kavatsus mõrv sooritada.
ESIMENE PEATÜKK
Saabumine Lamperosele
Lamperose saar, mis asub Egeuse mere suuremate saarte Skíathose ja Skopelose vahel, oli tõesti kõige kaunim koht, kus ma olin elus käinud – see lummas veel enne, kui olime kohalegi jõudnud. Kui meie paat 1932. aasta viimasel päeval saarele lähenes, ei suutnud mu silmad uskuda erksate värvide pillerkaart, mis meid vastu võttis. Inglismaal elades on kerge harjuda mõttega, et emake loodus on vaoshoitud ja hillitsetud. Tuleb välja, et Kreeka rannikul on ta palju pillavam ja külluslikum: mis värvierksusesse puutub, siis lausa taltsutamatu. Kui õhk poleks olnud jahe, poleks ma uskunudki, et tegemist on talvega.
„Vaata, Poirot!” suutsin ma vaid öelda, pööramata pilku taevasiniselt merelt ja heledalt liivalt, mis tundus peaaegu valge. „See on täiuslik.” Olime jõudmas kaldale, Lamperose linna sadamasse. Nägin kauguses tillukesi kujusid – kümmet kuni kahtkümmet inimest ootamas mõistagi paati, mis nad tagasi Mandri-Kreekasse viiks: vastupidises suunas reisile, mille olime äsja Poirot’ga ette võtnud.
„Jah, täiuslik – kui sulle meeldib tohutu liivaväli ja külm soolane vesi,” vastas mu Belgia sõber. Roheline värv, mis tavaliselt ta silmadest vastu helkis, oli nüüd levinud üle kogu ta näo, kuigi ma olin temalt kaks korda küsinud, ega ta merehaige pole, oli ta seda
eitanud. „Ja ka teed on siin mootorsõidukite jaoks konarlikud ja ebatasased,” hädaldas ta. „Kas tead, Catchpool, et Lamperosel saab turvaliselt liigelda üksnes jalgsi, jalgrattaga või hobusega? Saarel on vaid üks lühike tee – üks! – kus on võimalik sõita mootorsõidukiga.
Ega neid seal olegi, sest saare kumbagi otsa ju sõita ei saa. Miks siis selline tee üldse ehitada? See on hullumeelsus, Catchpool.”
See paitas mu kõrvu. Nii väike saar – peaaegu täielikult randadest ja lahtedest ümbritsetud – oli minu ettekujutus maisest paradiisist. Eelmise aasta jõulude eel olime Poirot’ga viibinud
Norfolki rannikul. Sellest saati pole ma saanud peast mõtet, et mõned inimesed – tavalised minusugused, mitte eriti jõukad inimesed – elavad kogu oma elu vaid mõne sammu kaugusel merest. Selle ebameeldiva fakti järjekordne teadvustamine hakkas mul juba probleemiks muutuma, sest politseiinspektorina oli mu töö kindlalt paigas sisemaal Scotland Yardis ja minu kõige parem sõber Hercule Poirot oli Londoni eluga samuti väga rahul. Otsustanud mind veel konkreetsemalt hoiatada, jätkas Poirot: „Kas sa ka tead, et siinsed hobused on erakordselt väikesed? Siin on üks eriliselt miniatuurne kohalik tõug … Lamperose ponid, nii neid kutsutakse. Alla saja kahekümne sentimeetri.”
„Mulle sobib,” ütlesin rõõmsalt. „Ei tahakski, et tillukesel saarel suured loomad ringi uitaksid.”
„Aga kas ma olen sulle öelnud – ega vist ei ole –, et sadamasse jõudes ei ole me veel kohal? Pärast kõiki neid vintsutusi bussides ja paatides, mida oleme niigi pidanud taluma?”
Selles oli tal õigus. Ükski mu varasem reis polnud nõudnud nii lühikese ajaga nii palju ümberistumisi. Vahetult enne seda, kui Lamperose ilu mind virgutas, olin ma olnud üpris kurnatud otsekui aastapikkusest vaevalisest ronimisest ühest rõskest sõidukist teise.
„Lamperose linna sadamas on meil vastas monsieur Nash väiksema paadiga, et sõidutada meid ümber saare oma koju, Spiti
Athanasiousse,” ütles Poirot. „Nagu räägitakse, olla see kõige otsesem tee – aga miks, Cathpool, ei saa me Liakada Baysse sõita selle paadiga? See on asi, mida ma tahaksin teada.”
„Räägi mulle veel sellest saarest,” ütlesin, valmistudes kiitma saare igat tahku ja omadust. „Ja ära mitte püüagi mind eelnevalt meie sihtkoha vastu häälestada. Väga kena sinust mind kaasa kutsuda, aga kahjuks ei õnnestu sul minu elamust rikkuda, ole sa nii pahur kui tahes. Olen seda puhkust nii väga oodanud.”
Teadsin, et mul pole vaja Poirot’le meenutada, et pärast rõõmutut nädalat lapsepõlvekodus, kus viimasel ajal paistsid mu vanemad teineteist sama vähe sallivat kui mind, olen ma selle jõulujärgse puhkuse igati välja teeninud. Kas just selle katsumuse pärast polnudki Poirot mind uusaastapuhkuseks Kreeka saarele kaasa kutsunud?
Tookord oli Poirot palju entusiastlikum: „Mon ami,” ütles ta mul käsivarrest kinni võttes. „Sulle hakkab tillukene Lamperose saar väga meeldima. Me peatume saare kõige ilusamas kohas, Liakada Bays. Seal paistab kogu päeva päike, isegi talvel, ja maja, kus me peatume, pidi olema lausa erakordne arhitektuurilooming. Paljudest tubadest ulatuvad välja laiad mitmetasandilised kiviterrassid. Meie võõrustaja on Nathaniel Athanasiou nimeline noorhärra, keda kutsutakse Nashiks. Tema ütleski, et ta tahab ka minu sõbra Catchpooliga väga heaks sõbraks saada. Majas elab veel teisigi inimesi – kõik nad soovisid saada meie väga headeks sõpradeks juba enne meiega kohtumist. Kas see ei kõla meeldivalt?”
Küllap oleksin ma pidanud enne Lamperose reisiga nõustumist Poirot’d rohkem usutlema, aga ma ei teinud seda, suuresti tänu tema kirjeldusele, et maja asub mere ääres. Olin viimastel aastatel avastanud, et kui ma ujun vahutavate lainete keskel, torkan jalad mere põhja liiva sisse ja hingan kirbet soolalõhnalist õhku, on mu päev märkimisväärselt parem, kui see tegemata jätta. Möödunud
detsembris Norfolkis ujusime me Poirot’ga iga päev, aga maja, kus me peatusime, oli kalju otsas, ning üles-alla ronimine oli mõnevõrra ohtlik ettevõtmine. Seetõttu oligi Poirot täpselt teadnud, mida mulle eesootava Kreeka reisi kohta rääkida: „Liakada Bays on meri majale väga lähedal, nagu mulle öeldi. Ainult paari sammu kaugusel. Ja ära unusta, erinevalt Norfolgist paistab Lamperosel iga päev päike.”
See kõlas küll veidi uskumatult, aga Poirot käis muudkui peale: „Räägitakse, et see olla Kreeka kõige päikselisem saar. Ja talvel ei pea sa ka meduuside pärast muretsema. Need on väljas ainult suvel.”
Poirot kutsus mind endaga kaasa üleliia agaralt, mis oleks pidanud minus kahtlust äratama, aga ei äratanud.
„Ma ei tea Lamperosest suurt midagi,” lausus Poirot nüüd vastuseks mu palvele saare kohta enamat kuulda. „Tean vaid seda ...” Ma muigasin tema sõnade peale „ei tea suurt midagi”, sest seejärel kukkus ta jutustama: Lamperosel esineb maavärinaid, seega peaksime nende suhtes valvsad olema, kuigi on äärmiselt ebatõenäoline, et need just meie külaskäigu ajal juhtuvad. Samavõrd ebatõenäoline on see, et meid tabab sama saatus, mis ühe Kreeka jumala tütart, kes algul muudeti hundiks, seejärel rööviti ning toodi tagasi Lamperosele, et ta siis sealt uuesti röövida. Ma ei suutnud kõiki üksikasju meelde jätta, sest ma ei kuulanud lugu täie tähelepanuga.
Tunduvalt hilisemal ajal, 1915. aastal, suri kuulus Inglise sõjapoeet ja luuletuse „Kui parema päeva nimel ..” autor James Greshan-Graham 18-aastaselt ühel saare rannikul sildunud Prantsuse haiglalaeval. Ta maeti Lamperosele, vaid lühikese jalutuskäigu kaugusele Liakada Bayst. „Nendele kallastele jõudis aga surm hiljemgi,” täheldas Poirot kurvalt. „1918. aastal suri peaaegu pool saare elanikest Hispaania grippi. 2000st inimesest koosnev elanikkond vähenes 1000le.”
Kujutasin ette, et mõned neist elasid valgetes majakestes piirkonnas, mida Poirot oli kirjeldanud kui „kuulsat Lamperose mäge”, ja ka ümberkaudsetel küngastel.
Vaevalt olime paadist väljunud, kui kohtusime oma võõrustaja
Nathaniel Athanasiouga, pika ja kõhna, hallide juuste ja tumedate, lausa mustana tunduvate silmadega mehega. Tal oli seljas sinine, kunagi ilmselt elegantne, kuid nüüdseks kulunud ülikond, ning ta rõhutas veidi närviliselt, et me Poirot’ga teda Nashiks kutsuksime. Otsekui kartes meie naerualuseks muutuda, lisas ta vabandaval toonil, et selline hüüdnimi on tal juba lapsest saati. „Vähemalt nii kaua, kui me Spittysse jõuame,” lisas ta. „Nii kutsume me oma maja. Spíti tähendab kreeka keeles maja. Kui me kohale jõuame, olen ma Próti Foní*.”
Kui Poirot temaga koos ees jalutas, imestasin ma endamisi kulmu kortsutades, mida need sõnad võiksid tähendada. Kindlasti mitte seda, et majja jõudes palutakse meil hakata teda teisiti kutsuma ...
„See on Rasmus oma armastatud Pelagiaga.” Nash osutas päevitunud mehele, kes võis olla nii viiekümne ja seitsmekümne vahel ja kel puudusid nii juuksed kui kulmud. Ta seisis umbes kuue meetri kaugusel, nõjatudes vastu lagunenud ja loppis puidurisu, mis tahtis endast paati kujutada. Ma kuulsin, kuidas Poirot mu kõrval kuuldavalt hinge tõmbas.
Ma vaatasin ringi, lootes Rasmuse naist näha, kuid ei märganud ühtki hingelist – Rasmus aga oli sättinud end kohta, kus sai kõige paremini teiste lähedust vältida – ja mulle sai selgeks, et Pelagia peab olema tema paadi nimi. See oletus osutus täpseks.
„Kas hüppame pardale?” pakkus Nash, kui me kolmekesi paadi juurde jõudsime. Rasmus noogutas ja ronis meie poole vaatamata ja sõnagi lausumata tagasi paati. „Ta ei räägi inglise keelt,” selgitas
* Otsetõlge: esimene hääl, siin: juht, juhtivas rollis (krk)
Nash, „aga huvitaval kombel saab ta kõigest aru. Mulle on räägitud, et ta on pärit Eestist, aga ka seda, et ta on sündinud Norras. Ei usu, et see midagi loeb. Rasmuse puhul on vahva see, et ta on alati valmis inimesi Liakada Bay ja Lamperose linna vahet sõidutama ja neid saare mis tahes lahte või abajasse viima. Ta on tõesti imetlusväärne. Aga mis keelt ta räägib, seda ei oska ma teile öelda. Ta ei kaldu jutukusele üheski keeles ja paistab mõistvat üksnes otseseid korraldusi. Näiteks ei saa ta ka praegu aru, millest ma räägin. Ainult siis, kui me temalt abi palume, paistab ta sõnadest aru saavat.”
Minu käsivarrele toetudes ja üht jalga Pelagiale asetades, pomises Poirot: Que Dieu nous protège*. Kui vahutavad lained meid edasi-tagasi kõigutama hakkasid, paistis tema nahk äkitsi jälle täiesti roheline.
„Ärge muretsege, paat on üsna turvaline,” kinnitas Nash, kuigi ta ise tundus olevat murelik ja ka tema hääl reetis seda. Mul tekkis miskipärast tunne, et sellega tahab ta öelda, et paat vast ongi ainukene turvaline koht ... aga ma keelasin endal üleliia fantaseerida. Lamperose-sugusel ilusal saarel ei saa küll mingiks ärevuseks põhjust olla, iseäranis meil Poirot’ga, kes me tulime siia puhkust veetma inimestega, kes nii väga soovisid meiega sõbruneda.
Aga ka siis, kui me merele suundusime, oli Nashi käitumises tunda pinget. Ta hakkas meile ette lugema arvukaid tegevusi ja see kõlas nii, nagu oleks ta oma juttu varem harjutanud: kõigepealt saame me Poirot’ga asjad lahti pakkida ja seejärel puhata. Pärast seda sööme terrassil õhtust koos kõigi majaelanikega, millele järgnevad vana-aastaõhtu pidustused ja mängud ...
Mina suutsin mõelda vaid imelistesse sinakasrohelistesse lainetesse sukeldumisele. Kui keegi lootis, et ma õhtustan või osalen mängudes enne, kui olen kõigepealt ujumas käinud, siis saavad nad õige pea teada, kui väga nad eksisid.
* Et jumal meid kaitseks (pr)
Kui Nash oli lõpetanud päevakava kirjeldamise, asus ta järgmise teema juurde: luges ette kõik inimesed, kellega me Poirot’ga majas kohtume. „Nad on teiega tutvumisest vaimustuses. Monsieur Poirot, olen neile teist kõike rääkinud. Ma pean tunnistama: te olete täpselt selline, nagu ma ette kujutasin. Olen kuulnud teie kuulsatest vuntsidest ja ... kui tohib öelda, siis need on tõesti tähelepanuväärsed.”
„Merci mille fois*.” Poirot naeratas uhkelt.
„Teie ja teie sõbra inspektor Catchpooli toad asuvad maja teises küljes, teiste külaliste ruumidest eemal,” ütles Nash. „Ma loodan, et see on vastuvõetav. Oma tubadesse pääsete te Manose köögi kaudu, mis on küll veidi ebamugav. Tegelikult ei asugi teie toad teistest tubadest kaugemal. Üksnes tee sinna on veidi iseäralik. Ma ütleksin, et Manos on meie imeline kokk. Tõsiselt, ilma temata oleksime hädas.”
Ilmselgelt soovis Nash, et tunneksime end hästi, kuigi ta ise ei olnud sugugi helges meeleolus. Ta rääkis rõhutatult ja väga kiiresti, otsekui oleks ta ärevil. Mind hakkas tema närviline energia väsitama. Miks jäi mulle mulje, et Nash kohtub Poirot’ga täna esimest korda? Meenutasin, kas ma midagi valesti ei mäleta ... Ei, Poirot oli Nashi kirjeldades sõnaselgelt öelnud ’väga hea sõber’.
See oli mõistatus.
„Manos on sõnaselgelt keelanud kõigil oma kööki siseneda, aga teil lubatakse sealt läbi kõndida, millal aga soovite,” ütles Nash. „Mis on suur vedamine.” Ta üritas naeratada. „Kui päris aus olla, siis ei ole see ainus juurdepääs teie tubadesse, aga teine tee on ebamugav ja selleks kulub kolm korda rohkem aega. Ebamugavustest rääkides ...” Ta lõi silmad maha. „Kahjuks on hoone, mis on nõudnud meie kogukonnalt nii palju aega ja energiat – et inimeste elu mugavam oleks –, ise unarusse jäänud. Nagu ka
* Tuhat tänu! (pr)
mööbel. Ja tegelikult … peaaegu kõik muu. Ühegi toa uksel ei ole lukku, nii et me peame üksteist usaldama ja mitte häirima. Kahjuks on meil ka üsna logisevad toolid ja voodid – enamasti puidust ja polsterdamata –, aga ma loodan, et olete eluraskustes karastunud inimesed.” Kui Poirot’d sellise sõnaga iseloomustati, oleksin ma tema näoilme peale peaaegu naerma pahvatanud.
Kui Nash kirjeldas inimesi, kellega me Spittys kohtume, selgus, et tegemist on alaliste elanikega: „Matthew – täpsemalt Matthew Fair – tuli paar aastat tagasi koos minuga ja aitas mul siin kõik korda seada. Ühe aasta elasime me siin ainult kahekesi. See oli kõige õnnelikum aasta, mida oskan siiani oma elust meenutada. Mitte et pärast seda oleksid tulnud halvad ajad. Ma olen endiselt õnnelik, loomulikult,” kinnitas Nash, kuigi pealtnäha polnud ta seda mitte üks teps. „Olen alati tahtnud, et kogukond laieneks, et siis tuleks rohkem inimesi meie tööst osa võtma.”
„Kogukond” oli koos elavate sõprade pundi kohta ebatavaline sõna, mis panigi mind mõtlema, mis see siis täpselt on, mida Nash siin Lamperosel „laiendada” püüab. Milles seisneb tema töö? Kas oli ta oma sõpradega kohtunud töö kaudu, mis see siis ka polnud?
„Matthew on harukordselt meeldiv kaaslane,” jätkas Nash. „Täiesti isetu, nii suure südamega inimene, et annab otsida. Piiritu entusiasmiga kõige suhtes, mida elul on pakkuda! Me õppisime koos Oxfordis ja olime kohtumise hetkest peale nagu sukk ja saabas. Kui Matthew kuulis minu plaanist Spittyga, kinnitas ta, et ma võin temaga arvestada, mida ma niikuinii teadsin. Natukese aja pärast liitusid meiega Rhoda Haslop ja tema vanem õde Olive.
Tundsime Matthew’ga Rhodat juba Oxfordi ajast. Rhoda töötas rätsepaäris ja Matthew lõhkus alati oma ainukesed elegantsed riided ära.” Nash naeratas selle mälestuse peale, mis muutis ta kuidagi veel kurvemaks. „Ja armas Rhoda on alati tingimusteta toetanud minu ... ideid. Niipea kui ta kuulis, mida ma siin teha üritan, oli ta veendunud, et tahab selles samuti kaasa lüüa.”
Nagu märgates kauguses midagi häirivat, kissitas Nash silmi ja ütles: „Rhoda ja Matthew pidid abielluma, aga ... noh, nii see pole välja kukkunud. Vähemalt veel mitte. Aga ma pole lootust kaotanud.” Nash ohkas nagu inimene, kes just seda ongi teinud.
„Kui selline kogukond nagu meie oma suureneb, toob see kaasa ka teatud ... probleeme. Rhoda ja Olive kohanesid kiiresti ja samuti ka Austin – oh, ma unustasin Austinit mainida. Ta on ameeriklane ja tõeline loodusjõud. Ta saabus paar kuud enne Rhodat ja Olive’i, kui kuulis minu ema nõolt, mida ma siin kavatsen korda saata. Mu ema on inglane ja isa kreeklane, aga mõlemad elavad nüüd Ameerikas. Eraldi,” ütles Nash rõhutatult. Ilmselgelt olid tal vastuolulised tunded selles küsimuses, et ta vanemad enam koos ei ela, kuid ma ei saanud aru, kas need olid positiivsed või negatiivsed. „Mõlemal on rohkem raha, kui nad oleksid suutelised ka viiesaja aastaga kulutama,” lisas Nash varjamatu hukkamõistuga. „Just seetõttu saingi ma Spitty, ühe nende maja täielikult endale, samuti raha, mida vajan Väga Heade Sõprade kogukonna tõhusaks toimimiseks Lamperosel ja oma töö rahastamiseks siit veel kaugemalgi. Olen loomulikult emale ja isale tänulik, kuigi soovin, et nad ...” Ta katkestas lause, ilmselt otsustades, et jätab parem selle soovi enda teada.
Pidin juba hakkama viisakalt uurima, milles tema töö ’Lamperosel ja kaugemalgi’ seisneb, kui mu näost roheline Belgia sõber klammerdus mõlema käega väikese paadiäärele, öeldes: „Nii et Liakada Bay majas elavad peale teie üks ameeriklane, monsieur Austin Lanyon, monsieur Matthew Fair ja les soeurs* Rhoda ja Olive Haslop. Kes seal veel elab?” Poirot’ toon üllatas mind, sest see meenutas mulle arvukaid olukordi, kui olime temaga koos mõnd mõrva lahendanud. Ma teadsin, kuidas erineb jõude toimetav Poirot mõrva lahendavast Poirot’st ja tema hääl andis selgelt
* Õed (pr)
märku viimasest seisundist. Tema sõnad kõlasid, nagu loetleks ta üles potentsiaalseid kahtlusaluseid, mis oli mõistetamatu, sest me pidime ju siia puhkama tulema. Aga võib-olla põhjustas Poirot’ liiga järsu reaktsiooni tema vastumeelsus loksumise vastu. Kui Nash vastama hakkas, hoidis Poirot aeg-ajalt merepinnal silma peal, nagu tuleks midagi nii ohtlikku kindluse mõttes hoolikalt jälgida.
„Just sellel aastal hakkasid uued inimesed järjest Spitty ukse taha ilmuma, mida ma olingi lootnud,” ütles Nash. „Küllap levis jutt Inglismaale ja Ameerikasse. Esimesena saabus veebruaris
Belty – see tähendab Betlinde Ricks – Nevadast, Hendersoni linnast. Ta on läbi ja lõhki ameeriklanna, kuid ta polnud Ameerikas juba mõnda aega elanud, minu arust tuli ta siia Londonist. Käis küll väike vaidlus selle üle, kas siinne kliima võiks talle sobida, aga ma tegin talle selgeks, et tahan teda siia.” Nash kortsutas kulmu, võib-olla kaaludes, kas ta peaks seda teemat rohkem avama.
Ma ootasin. Poirot ei ilmutanud mingit uudishimu. Ta heitis veel ühe hoiatava pilgu merele, kui soolane veetilk ta mantlile maandus.
„Spitty õige nimi on „Igavese Külalislahkuse Maja”,” jätkas Nash. „Panin talle meelega sellise nime. Valisin selle arusaadaval põhjusel: meie külalislahkus laieneb kõigile. Kõik, kes siia saabuvad, on meie väga head sõbrad, mida nad ka poleks teinud.”
„Ah nii,” nentisin ma veelgi suuremasse segadusse sattudes. Milline kummaline nimi majale. Inimesed eelistaksid reeglina midagi idüllilisemat, näiteks „Pajupuu” või „Veskioja puhkemaja”. Ja kas Nash vihjas siis, et see Belty on teinud midagi halba või isegi kuritegelikku? Häbematu oleks olnud seda küsida. Kas siin oli teoksil midagi sellist, millest Poirot polnud mulle rääkinud? Üritasin Poirot’ pilku tabada, aga tema tähelepanu oli endiselt meid ümbritseval veteväljal.
„Aga eelmise aasta aprillis saabus Charles Counsell oma kihlatu Thirza Davisega,” ütles Nash. „Charles on üdini usaldusväärne inimene. Väga kohusetundlik mees, ja ka taiplik, kuigi liigne tõsidus ja enesekriitilisus ei tule talle kasuks. Mis Thirzasse puutub, siis teda ... noh, teda on raske lõpuni mõista. Ta on võluv ja elav ning mõnikord tormakas ... teinekord aga kaotab ta igasuguse huvi inimeste vastu enda ümber. Ta võib tundideks oma mõtetesse jääda. Mõnikord teeb mulle muret, kas ta ikka kuulub siia ja tahab kuuluda samamoodi nagu teised. Ta on mõistatus, mis mul alles tuleb lahti muukida, ütleme nii.” Taas püüdis Nash rahustavalt naeratada, kuigi see kukkus välja kuidagi hädiselt. „Ja siis juunis liitus meiega kõige värskem kaaslane: Pearl St Germain.”
Viimast nime lausudes oli Nashi hääl muutunud tuhmiks ja ilmetuks, mis jättis mulje, et tema hinnangul kehastab Pearl St Germain kõikvõimalikke probleeme.
„Oi, vaadake – jõuamegi Liakada Baysse,” ütles Nash, kui me kaarjale rannaribale lähenesime. Siin ei olnud valge kulla värvi liiva, üksnes väikesed hallid kivid, aga see kaunis vaatepilt oli nägemist väärt. Lahe teises otsas seisis üks peaaegu lagunenud hoone: kahekordne maja omapärase kohviterrassiga, mis ulatus alumiselt korruselt kivisesse randa. Terrassi keskel turritas tumesinine varikatus, varjamaks päikese eest paari lauda. „See on Liakada Bay hotell,” ütles Nash käega näidates. „Omanikeks on kohalik abielupaar, Yannis Grafas ja tema naine Irida.”
„Hotell.” Poirot vangutas vaevumärgatavalt pead ja ma teadsin, et ta tunneb kaasa inimestele, kes peavad seal peatuma. Väljastpoolt oli hoone sama räämas nagu Rasmuse paat, mis tõele au andes oli meid väga turvaliselt sihtkohta toonud.
Lahe siinpoolses otsas seisis palju toekam hoone – kõrge, lai, meevärvi kivist ehitis, kuhu aknad ja uksed oleksid paigutatud otsekui suvaliselt ja korrapäratult. „See on Spitty,” ütles Nash. „Meie Igavese Külalislahkuse Maja.”
Veidrale kujundusele vaatamata jättis maja võimsa mulje ja sellest õhkus tõepoolest külalislahkust. (Jah, ma oleksin samamoodi mõelnud ka siis, kui ma maja ametlikku nime poleks teadnud). Maja alumiselt korruselt ulatus välja kümmekond plaaditud terrassi, mõned neist ümbritsetud madalate müüridega, nagu öeldes: „Ehk tahate siia tulla, et vaadata merele või siia ... või sinna.” Maja ehitanud inimene oli soovinud, et see püsiks vähemalt viissada aastat. Maja välimuse järgi võis öelda, et see kavatseski seal igavesti seista.
Kui Rasmus meid kaldale juhtis, ilmusid lähimale terrassile meie peade kohal kaks inimest ja lehvitasid meile. „See habemik on Manos,” selgitas Nash. „Tema on meie andekas kulinaariakunstnik, nagu talle meeldib end tutvustada. Manos ei ela siin – tal on oma majake siit veidi edasi, aga nagu ta alati ütleb, tunneb ta end tõeliselt kodus vaid Spitty köögis. Ta on ülimalt rõõmus ja elevil tänase vana-aastaõhtu peo pärast, mida ta on juba nii kaua ette valmistanud. Aga vaadake ette: ta peab teile põhjaliku loengu selle kohta, mida te tema köögis teha ei tohi – köök on tema isiklik kuningriik ja te peate tema reeglitega nõustuma ja köögist läbi minnes neid järgima.”
„Tere!” hüüdis üks pikk, liivakarva juustega raseeritud mees hoogsalt lehvitades. „Tere tulemast, tere tulemast kahele uuele väga heale sõbrale!”
„Kes see on?” küsisin, olles otsekohe mehe olekust võlutud. Aga ma taipasin sedamaid, mis sellise äkilise heakskiidu minus esile kutsus: mehel olid seljas ujumisriided ja kaenlas käterätt. Kindlasti kavatses ta ujuma minna ja ma sain end hädavaevu pidama, et mitte talle hüüda: „Mina tahan ka ujuda. Oodake!”
„See on minu imeline sõber, kes on parem kui ükskõik milline vend. See on Matthew. Matthew Fair.” Esimest korda meie kohtumise jooksul Nash Athanasiou naeratas ja oli seejuures ka õnnelik.