Tõeline emotsionaalne hoop tuli 21-aastaselt. Olin poissi tõsiselt armunud ja tema minusse. Oli romantikat, oli koidikuid rõdul, ja vähemasti 21-aastase meelest uskumatu seks, mis kestis hommikuni. Ja siis, ülla-ülla – „mul on tüdruk“. Mina ulusin pool aastat nutta. Tema käis kaarega mööda. Aeg-ajalt mingid kirjad, telefonikõned, ettekäänded. Mina olin uhke ja ligipääsmatu. Ning vandusin, et ei iial enam. „Ei iial enam“ juhtus viie aasta pärast. Olin juba abielus, aga tema elas mingi plikaga koos. Ning armastus tabas mind otse tööpostil. Salakohtingud, kohtumised konspiratiivkorterites, pikad jalutuskäigud koeraga, et rääkida telefoniga, kirglikud südamepuistamised. Armastus Romeo ja Julia parimate traditsioonide vaimus. Muide, kõik oleks olnud võimalik, kui me taibanuks oma ametlikke suhteid katkestada. Lõpuks läksime ikkagi mõlemad oma partnerist lahku, kuigi see juhtus veidi hiljem. Aga muidugi juhtusid uuesti nii „ei ealeski“, „mitte iial enam“ kui ka topeltmäng. Räägitakse õigust, et ärge ilma asjata lubage. Sellepärast et kolm aastat hiljem, just enne 30-aastaseks saamist, kohtasin TEDA. Abielus, kolme lapse isa, ja täpselt minu tüüp.
Üldiselt, kui kuuldakse sõna „armuke“, siis kujutatakse kohe ette lopsakat pikakoivalist noort nümfi meelaste huulte, kõrge rinna ja koheva soenguga. Uskumatult unelevat, vaimustavalt siledat, kassi graatsia ja külma pilguga. Kaalutlevat ja saatuslikku abielumeeste südamevarast.
10 Voodis SINU mehega
