peatükk

Next Article

peatükk

vannitoa põrandal, olles valmis surema. Solvumisest, mittemõistmisest, valust ja lõputust valest. Pärast ajasin end siiski kuidagi jalule ja leidsin põhjuseid ja ettekäändeid alustada jälle carte blanche’ilt. Mingil hetkel, kui leidsin end järjekordselt külmalt kahhelkivilt, mõistsin, et midagi on korrast ära. Kusjuures mitte ümbritseva maailma, vaid minuga. Sest stsenaarium „öö on üürike ja varsti läheb valgeks“ millegipärast ei töötanud. Ning ma otsustasin minna teist teed. Teha kindlaks, miks olen jõudnud sellisesse punkti, milleks see hea on ja mida mina sellest kohutavast hingepõrgust saan. Hakkasin ajaveebi pidama siis, kui olin jõudnud moraalselt täitsa põhja ja pidin andma endale mingi tõuke ülespoole – või siis heitma maha ja surema. Mul oli valida, kas vesistada edasi, kuni oma silmavette ära upun, või ennast kätte võtta ja hakata midagi tegema. Mina valisin tegemise ja leidsin endale kirjutamise tee, sest kirjutada oskan ma kõige paremini. Olin alati unistanud saada tantsijaks või geniaalseks klaverikunstnikuks, kuid saatus tahtis teisiti. Üldiselt armastangi ma enda juures kõige rohkem seda, et suudan teha midagi sisulist, ja seda isegi kõige haledamas elulises olukorras. Sõbrad naljatavad, et oskan vist teha huvitavaks ajaviiteks isegi oma matused – või siis äriprojektiks. Mina tahaksin väga näidata truudusemurdmise probleemi maailmale teise nurga alt. Et on inimesed või siis üks inimene, kes suudab avameelselt rääkida oma keerulisest ühiskondlikust staatusest ja jutustada sellest, milline see elu tegelikult on. Hakkasin uurima ennast ja teisi ning seda jagama. Tuli välja, et avameelsus töötab tõesti. Minu juurde tulid lugejad, imetlejad ja vihkajad. Inimesed jagavad oma muresid ja lugusid. Ma ei väida ilma põhjuseta, et tean petmisest