peatükk

Next Article

peatükk

3. peatükk Miks me hakkame armukesteks?

Mäletan hästi, kuidas ma paar aastat tagasi oma targa sõbranna õla najal nuttes kurtsin, kui julm on maailm, kui saatuslik on armastus ja kui keeruline on kõik. Aga mina tahan perekonda, lapsi ja et me oleks kogu aeg koos ja ta oleks minu kõrval. Ta vaatas mind teraselt ja palus kirjeldada, kuidas näeks minu silmis välja meie õnnelik, täisväärtuslik elu. Mina hakkasin nuuksudes ajama mingit jama kindlustundest, koos magamisest, ühtsest tervikust ja muust säärasest. Minu tüütu tütarlaps nõudis selle särava pildi täpsustamist kasvõi ühe kuu lõikes ja selle üksikasjalikku kirjeldamist. Hakkasin pihta. Ja kui ma olin sellesse süüvinud, siis tabasin end äkki mõttelt, et peale igavuse ja mõningase hirmu, et mind võidakse hüljata, ei pakuks säärane elu mulle midagi. Sellest ajast peale meeldib mulle anda sääraseid ülesandeid oma ajaveebi külastajaile, kes küsivad, millal nende väljavalitu oma pere juurest ära tuleb, ja jälgin tulemust huviga. See on kõik, mida vajan.

Põgenemine stabiilsusest

Minu nimekirja esimene punkt kõlab: „Ei soovi stabiilsust.“ Tahan hoopis tulevärki, hoogu, igavest romantikat, emotsioonide ülevõllikiike. Vabadust viimaks ometi. Et kõike oleks küllaga ja iga päev mööduks otsekui vulkaanil. Ning armastust nagu raamatuis. Kus rõõmud ja raskused oleksid ideaalses tasakaalus. Vahva, eks ole? Just sellest hakkakski pihta minu romaan. Mulle meeldiks väga, et emotsioonid voolaksid kosena, et mind kantaks kätel ja kutsutaks „jumalikuks“ ja „minu õnneks“. Muide, Andrei tahtis täpselt sama. Rutiin ja jutud ainult lastest tüütavad ruttu ära.

Või, noh, jumal temaga, selle igavese pidupäevaga; tahaks lihtsalt, et ei peaks kellegagi täiesti ühte sulama. Äkki pistab ta mu päriselt pintslisse? Minu poolt pass! Säärase „poolminuga“ on palju rahulikum ja ohutum.

Kaugeltki alati ei mõista me selgesti, et ei soovi luua suhteid selle sõna täies tähenduses. Tüdrukud, kes alustavad romaani abielumehega, ei kuula tavaliselt oma sisemist häält. Ja seda tänu meie ühiskonnale. Üldiselt arvatakse, et naine peab tahtma peret. Peab tahtma mehele, lapsi, staatust nii kindlat kui kivisein – traditsiooniliste väärtuste propaganda vasar taob seda meile pähe iga päev. Mitte keegi ei täpsusta, et ka naine on inimene. Inimene, kes soovib samuti elu eri etappidel eri asju. Ühiskondliku „vajaduse“ hääled kõnelevad meie sees nii valjusti,

et peame neid mõnikord enese häälteks. Ning hakkame neid enda päris soovidega segi ajama. Siis juhtubki nii, et ma just nagu tahaksin hirmsasti, ja kohe, ja praegu. Aga tasub mul vaid järele mõtlema hakata, kuidas see kõik täpselt välja näeb, kui senine selgus äkki ähmastub.

See on teie juhtum ilmselt siis, kui möödunu anamneesis on kaugsuhe, armumine iidolisse, pikaaegne vastuseta armastus. Nende kõigi ühisnimetaja on: „Väldin päris suhteid“.

Nii et väldid ja väldid. Mina isiklikult arvan, et kui tahad midagi päriselt, siis see ka tuleb. Psühholoogid pole muidugi minuga alati päri ja räägivad, et kui säärane stsenaarium hakkab korduma ja tekitab tõelisi piinu, siis on parem minna nende juurde ja uurida, mis meie sees seda täisväärtuslikku suhet kardab.

Põgenemine vastutuse eest

Järgmine rada, mis viib meid otse sõrmustatud kangelase juurde, on vastutusest hoidumine. Lihtsamalt öeldes, minu eriti armastatud sündroom – ohvri sündroom. See ei ilmuta ennast kaugeltki alati äranutetud olendi näol, kes kusagil aknal kössitab. Tihti kannatavad selle käes lõbusad, positiivsed ja aktiivsed tüdrukud, kes ei taha lihtsalt vastu võtta ühtki oma elu puudutavat otsust. Või siis tahavad küll, aga on parajasti väga väsinud ja tahaks lihtsalt hinge tõmmata. Üsna varsti hakkab kogu su elu sõltuma sellest mehest. Te kohtute siis, kui temal on võimalik, ja seal, kus tal on mugav, ja see kohtumine kestab täpselt nii kaua, nagu temal on

aega. Teie romaani, kaasa arvatud seksuaalelu graafik sõltub täiesti võõrastest inimestest. Sest täna ta ootamatult ei saanud tulla, sest naisel valutas kand, aga homme saab külma tema noorim laps. Ja kõige olulisem: oled seotud tema kõige tähtsama otsusega. Ta kas läheb ära või jääb. Seisund, mis selle tagajärjel sinus tekib, võib välja näha järgmine: ma vist ei suuda enam temaga olla, aga ära minna pole ka jõudu. Las ta ise otsustab. Ohvri sündroomi hakkame põdema eri põhjustel: • kellelgi oli lapsepõlvetrauma ja liiga varajane iseseisvus; • keegi on lihtsalt väsinud kõike ise tegemast; • keegi oli jätnud seljataha raske suhte, kus tuli kõik otsused partneri eest ära teha, mis käivitas temas sisemise lapse; • keegi vastupidi on harjunud oma elu elama despootlike vanemate varjus ja sõltuma nende arvamusest. Algsed sisendid võivad olla erinevad, kuid tagajärg on tavaliselt üks. Ohver ei suuda iseseisvalt tegutseda. Järelikult

ei elagi ta kunagi päris oma elu.

Kui see sulle sobib, siis lepi sellega, tunnista paratamatust ja rõõmusta, et käsilolev romaan katab täielikult sinu vajadused. Aga kui sa ikkagi soovid midagi muud, siis pead ennast kätte võtma.

Esimene iseseisev samm: koosta nimekiri asjust, mida hakkad otsustama ise. Ning täienda seda iga päev uute punktidega. Kusjuures väga tähtis on see, et sa kiidaksid end iga lisatud punkti eest. Ning võta seda kui sammu uue, isikliku elu poole. Mõne aja pärast märkad huvitavaid muutusi.

„Jumala“ sündroom

Kolmas rada, mis võiks sind viia ükssarvikute võlumaale, on eelmise täielik vastand. Selle nimi on „kõik sõltub minust“. See puudutab täitmatut janu võimu järele teiste inimeste ja kogu maailma üle. Olla omamoodi jumal prantsuse maniküüri ja Dolce & Gabbana kleidiga. On selge, et sa otseselt just ei arva, et „kõik allub mulle ja on nii, nagu mina tahan“. Kuigi kõik on võimalik, ja vahel olen näinud ka seda. Tavaliselt avaldub see kireke järgmiselt: sulle tundub, et sinu väljavalitu otsused sõltuvad sinust ja sinu käitumisest. See tähendab, et kui ilmutad ennast neile niisugusel või naasugusel viisil, siis käituvad inimesed sinu ümber (loe: sinu meheke) sulle vajalikul viisil. Näiteks kui õpid keetma maailma parimat borši ja tegema täiuslikku massaaži, siis jätab ta kohe oma naise maha. Ja kui ei jäta, siis ei teinud sina kõike õigesti. Sellel variandil on üks õige kurb tagajärg.

Üldiselt, kui sa oma suhte nõnda üles ehitad, siis jätad praktiliselt ennast ilma võimalusest seda suhet lõpetada, kui sul peaks juhtumisi enesetäiustamisest ükskord isu lõplikult täis saama. Lihtsalt sellepärast, et sinupoolne lõpetamine tähendaks täielikku läbikukkumist. Total shit. Läksin ära = ei saanud hakkama = olen halb.

Kui oled enda juures märganud sääraseid mõtteid, siis urgitse oma minevikus. Tõenäoliselt on sind alati tõmmanud hea ja kurja vaheline võitlus ja püüdlemine täiuse poole. Umbes midagi sellist, et tublid tüdrukud on alati

viielised; kui oled räpakas, siis keegi sinuga ei abiellu; armutakse ainult tublidesse ja nõnda edasi. Illusioon, et inimesi võib allutada endale hea ja õige käitumisega, on võimas mõttemuster, mida on endas väga raske murda. See viibki meid suhetesse, kus on tarvis lõputult võidelda ja oma ainulaadsust tõestada, et saada auhinnaks maitsev kompvek. Kui ma märkan, et midagi sellist mõtlen, siis luban lihtsalt endal olla halb. Mõnikord see aitab. Ah, mis me räägime: nii on lihtsalt ohutum, kui olla alati igas asjas kõige tublim ja valitseda maailma.

Materiaalsed boonused

Muidugi on ka sääraseid tüdrukuid, kes loovad abielumeestega suhteid materiaalsetel kaalutlustel. Jaa, jaa, mis seal eitada, sääraseid on olnud kogu aeg ja vaevalt nad kunagi otsa saavad. Ma ei pea vajalikuks seda varianti üksikasjalikult vaadelda, sest kõik on ju selge. Lihtsad ja arusaadavad turusuhted, mis võivad tüdrukule olla mingi aja tema elus üsnagi mugavad. Nendes suhetes ei kannata tavaliselt keegi, pigem vastupidi: kõik rõõmustavad sisuküllase ja täpselt planeeritud elu üle.

4. peatükk Müüdid armukestest

Nagu ma juba alguses ütlesin, katab armukese staatust paljude müütide kangas, millest enamik on üsna koomilised. Mäletan, et kuidagi õnnestus mul vaadata Vene sarja teemal „temake armastab teda ja tema temakest, aga lisaks ka Mašat, ja siis sai temake sellest teada ja milline košmaar see oli“. Haruldaselt andetu vaimusünnitis. Vaatad ja sülitad, aga vaatad ikka, sest, noh, asi on vastupandamatult vastik. Asjalugu oli säärane. Armukese nimi oli Maša. Tüdruk istus kogu aeg oma luksuskorteris ja tema suhtlus kireobjektiga piirdus paaritunniste külaskäikudega nii umbes lõuna paiku. Pärast jättis mees raha, patsutas tüdrukut põsele ja kadus ukse taha. Aga Maša arvas, et neil on armastus. Kostümeerijatel ei tulnud üldse vaeva näha, sest kõik 15 seeriat koperdas Maša ekraanil kerges hommikumantlis. Miks ma seda kõike räägin? Lugedes arvukaid kirju, oma ajaveebi kommentaare ja lihtsalt naiste mõttekäike Internetis, jõudsin järeldusele, et Maša on osa armukese koondkujust, nii nagu meie ühiskond seda endale ette kujutab.

Kui panna kokku kõik müüdid minust ja minu „kolleegidest“, siis saame üsna huvitava olendi.

Lopsakas figuur, eelistatavalt ilukirurgi kätetöö. Tingimata kallis ja väga kallis aluspesu. Nii nagu üks daam mulle kirjutas, peab armuke kallis välja nägema. See maagiline nümf liigub peamiselt negližees. Mõnikord paneb ta siiski selga mõned ülerõivad, et kohtuda moodsas kohvikus sõbrannaga, kes on samasugune litsike. Muidugi ei käi ta tööl. Milleks? Ta on ükssarvede kuninganna. Elab armukese kulul. Armukest ongi talle vaja ainult raha pärast. Raha ja soov „krabada teise oma“ (kellele läheb korda, et see „teise oma“ on umbes 40 aastat vana, vaevleb probleemide ja komplekside küüsis ning kogu tema šikk pagas koosneb naisest ja lastest?). Armukest on mehele vaja ainult loomalikuks seksiks, „vajaduse rahuldamiseks“. Ning et oleks, keda haletseda.

Armukesed hoiavad meest enda küljes kolmel viisil: oma võluvagiinaga, šantaažiga või enesehaletsusega (oeh, oleks mul seal kohas võluvõimu, mida kõike ma siis teeksin!). No suhted truudusetu abikaasa ja salakavala võrgutaja vahel näevad välja nõnda. Naise ja laste tagant võetud raha eest üüritakse luksuskortereid. Uks lendab laias kaares lahti ja sisse jookseb mees, suguliige valmis. Daam on juba voodis,

ta tõuseb sealt tavaliselt harva. Järgneb seksuaalvahekord, milles puuduvad igasugused inimlikud tunded. Seejärel jätab mees raha ja läheb ära. Oma armsa ja päris naise juurde. Oi-oi-oi! Põhimõtteliselt saan isegi aru, kuidas säärased stereotüübid tekivad. Arusaadav, et suurem osa naisinimesi kardab nagu tuld, et ilmub julge kaaperdaja Irina Allegrova laulust ja tõmbab tema armastatu ja ainuma ära. Kujutada endale ette, et SELSAMUSEL võivad mehega olla samasugused jutud, kotletid, jalutuskäigud ja hellitusnimed ja plaanid nagu temal, tähendaks seista silmitsi oma kõige suurema hirmuga. Aga kui veenda ennast, või veelgi parema efekti saavutamiseks kogu ümbritsevat maailma, et see „sahkermahker“ on ainult „vajaduste rahuldamiseks“ ja mingeid inimlikke tundeid ei saagi seal olla, siis ei olegi nii hirmus. Nagu selles tuntud läbirääkijate võttes. Kui sul seisab ees kohtumine inimesega, kes näib millegipärast sinust tugevam ja paneb sul püksid püüli sõeluma, siis kujuta teda rahuldamas loomulikke vajadusi, või siis äriülikonna asemel roosas naiste hommikumantlis. Ja pinge kaob. Mida

rohkem ja püüdlikumalt me oma hirmu devalveerime, seda väiksemaks see jääb.

Enamik armukesi on tavalised tüdrukud. Te kohtate neid iga päev tänaval, ühistranspordis, kohvikus. Võib-olla töötate kõrvalkabinettides ja viite ühel ja samal ajal lapsi lasteaeda. Jaa-jaa, kujutage ette, need nähtamatud olendid koguni paljunevad. Osa lapsi saadakse võõraste meestega.