Autoriõigus: Andr e PÕlm ja Petrone Print OÜ, 2025
Peatoi metaja: Epp Petrone
Toi metaja: Pille Ger hold
Keeletoi metaja ja korrektor: Triinu-M ari Sander
Kuju ndaja: Heiko Unt
Kaard i kuju ndaja: Kudrun Vungi
Kü ljendaja: Aive M aasalu
Trükk: Gr eif OÜ
ISBN 978-9916-82-237-1 (trükis)
ISBN 978-9916-82-238-8 (epub)
Brasii l ia ra hvaar v maakaard i l põh i neb 2024. aasta a ndmetel.
www.petronepri nt.ee
Mine, kuhu süda kutsub, koge, kuidas elu tuksub.
Voola nagu vesi jões, vabaks lase vanad tõed.
Sekstant, kompass jäta maha, vaata, kuula, tunne, taha.
Teekaaslastele ja seiklejatele.
Sisukord
Sisukord
Jõu lusagi nad
pacaba na lt Ipa nema le
Roci nha – Ladi na-Ameerika suuri m slu mm
Kaks venda Vidiga l i slu mm is
Hi ngepausideta
Tagasi koju või kodust m i nema?
Saada n va nemad enda le kü ll
30 sendi mäss ja põlevad bussid
Maja ndus võtab suu na a lla
Hu llu nud bussiju h id
Kaose tipp
Ela muspäevad ja i n i m rööv i korra lda m i
Saateks
Olen Andre, Brasiilia seikluse alguseks passi järgi 34aas-
tane, kuigi pass ei ole kunagi mu vanust eriti hästi peegel-
danud. Inimesed, kes vaatavad maailma avatud meeltega
ning noorusliku õppimis- ja teadmisjanuga, elavad minu
meelest teistsuguse ajaarvamise järgi. Ka minu jaoks liigub
aeg teises tempos. Sündinud ja kasvanud olen Tallinnas
Lasnamäel. Sealsed paneelmajad ja suved maakodus olid
minu igapäevane elukeskkond kuni TTÜ rahvusvahelise
ärijuhtimise lõpetamiseni. Siis tuli mul mõte: mis oleks, kui
läheks magistriõpinguteks välismaale? See mõte, eesmärgipärane tegutsemine, õpperaha kogumine ja Taani kolimine andsid mu elule uue suuna – põneva ja seiklusliku.
On veel üks asi, mis mind inimesena tohutult muutnud
ning kõikjal maailmas kasulikuks saatjaks olnud – tantsimine. Olen Casa de Baile tantsukeskuse kaasasutaja ja salsatreener ning naudin salsa-, bachata- ja kizomba-oskuse edasiandmist kõigile toredatele inimestele, kes meie tantsustuudio uksest sisse astuvad. Tantsuoskus on reisidel asendamatu kaaslane, me veel räägime sellest. Lisaks tantsukoolile toimetan IT-äride ja -projektidega. Lühidalt: olen ettevõtja, maailmarändur, tantsija ja seikluslik hing.
Seega tundub mulle täiesti loomulik, et pidin sattuma
seiklusesse, mis viis mind Ladina-Ameerikasse iduettevõtet
looma. Ja miks mitte Brasiilia? Suur turg – olemas, põnev maailmanurk – olemas, tantsukultuur – olemas.
„Ahhaa, lähed sinna tantsima?“ küsib sõber.
„Lähen väljakutseid otsima, tants on boonuseks!“ vastan entusiastlikult.
Alustan oma lugu Brasiiliasse kolimisest, olgugi et sellele eelnes ka enam kui kaks aastat eeltööd, mil koos äripartneriga projektile rahastust otsimas käisime – Soomest ja Silicon Valleyst kuni Brasiiliani välja. Lugematud kohtumised ja ettekanded, mis lõpuks kandsid vilja. Lepinguläbirääkimiste käigus külastasin Brasiiliat umbes kümme korda.
Aga kõik see on teise loo teema, millest pajatan ehk kunagi hiljem. Käesolev lugu saab alguse minu reisipäeviku esimesest sissekandest, mille tegin reedel, 17. oktoobril 2014:
„Nädala viimane tööpäev, mis kujunes minu esimeseks tööpäevaks Brasiilias...“
Tallinn, juuli 2025
Minekule!
Tühi tuba. Neli valget seina ja aken. Istun üksi kontoris, kedagi teist ei ole. Õrn niiske tuuleiil puhub läbi toa.
„Ma pean selle firma käima saama,“ ketrab peas uuesti ja uuesti.
Ometi istun kriiksuval kontoritoolil nagu halvatud. Kõik tundub seisvat. Olen istunud siin juba terve päeva. Ere päike, mis alustas teekonda aknaraami vasakust alumisest servast, on jõudnud raami paremale alumisele nurgale ohtlikult lähedale. See tähendab, et õhtu on saabumas. Pean kiirustama.
Ma ei saa arugi, kuidas, kuid järsku olen jõudnud kontorist koju, väikesesse korterisse punastest tellistest majas.
Piinavad mõtted suurest ja ettearvamatust ülesandest hõivasid koduteel kogu mu tähelepanu. Olen ihuüksi korteris, mis asub keset üht Rio de Janeiro slummi. Lukustan kiirelt enda järel ukse. Kuulen, kuidas õues hauguvad hulkuvad koerad. Kanad kaagutavad majakatustel. Aeg-ajalt toovad tuuleiilid tuppa kanasõnniku ja kõrbenud grill-liha aroomi.
Tänavanurgal suitsetab ja räägib juttu kuus poissi, ühel neist on vööl revolver.
Õues läheb üha pimedamaks. See tähendab, et ma ei saa enam välja minna. Rio slummide kitsad tänavad on pärast
päikeseloojangut liiga ohtlikud. Igal õhtul sama rutiin –
jooksuga kontorist koju, et enne pimedat tuppa jõuda. Pool seitse jõustub minu ise sätestatud liikumiskeeld. Tunnen
end selles kaunis linnas nagu vang.
Järsku kuulen uksel tugevat lööki. Siis veel ühte ja veel
ühte. Keegi üritab korteriust maha murda. Järsku seisab
toas tugeva kehaehitusega suur mees, kelle vasaku kõrva
juurest kaelani jookseb erkpunane pikk arm. Mees surub
relvatoru mu otsaesisele ja käratab: „Raha, läpakas ja telefon siia!“
Tunnen iga külma higipiiska, mis mu otsaesiselt alla voolab.
„Oot, kuidas slummi pätt eesti keelt oskab?“ jõuab mul
veel peast läbi käia, kui ärkan veidrast unenäost ja pühin otsaesiselt käeseljaga higi.
„See oli kõigest uni.“ Hingan sügava kergendusohkega.
„Kust selline luupainaja küll tuli?“ mõtlen endamisi 2014.
aasta 10. oktoobril kell 3.15 oma Tallinna korteri mugavas ja soojas voodis.
Minu Brasiiliasse kolimiseni on jäänud täpselt üks nädal.
Olen rännanud 71 riigis, elanud viis aastat Taanis ja aasta
Austraalias, kuid kunagi varem ei ole ma enne reisi näinud
luupainajaid. Kas seekordne eesootav seiklus on niivõrd eri-
line? Tavapäraselt olen vaid elevil. Ka seekord olen elevil
