koguni põlanud – kuidas siis ikkagi nii, et naisterahval kohe üldse uhkust ei ole ja ta muudab ennast mingi mehikese elu osaks. Aga juhtus nõnda, et kolmekümnendates eluaastates, kui ma olin juba tark, üsnagi kogenud ja mõnedes küsimustes koguni ülitark, seljataga abielunaise kogemused, leidsin ennast järsku võõra pere keskelt. Et kuidas keskelt. Kõrvalt ikka. Kahtlustan, et selle koha peal tahab prouakene, kes abielunaiste kilda kuulub, selle raamatu laias kaares käest heita, saateks needused „värvitud lipakate“ aadressil, kes „kirsasaabastes võõra pere ellu sisse marsivad“ ja „tekitavad probleeme munanditega“.
Rahu, daamid! Mul on ka teile midagi ütelda. Teil on õigus, ma hakkan teile elu õpetama. Isegi kui teie arvate, et minu asi on nurgas näppu imeda. Üldiselt, kui järele mõelda, siis on „armukese karma“ jälitanud mind juba esimesest klassist alates. Tollal ajas alatu Griša segi pea nii minul kui ka Aljonal kolmandast pingist. Mina armastasin Grišat ausalt viienda klassini välja. Nõudsin koguni, et ema punuks mulle šinjoonpatsi, sest meie Casanova nõrkus olid pikajuukselised piigad. Seejärel tuli Igor. Temaga olime sõbrad. Igor käis Dašaga. Aga mina olin temasse salaja armunud. Varjasin ja teesklesin sõpra. Tervelt kolm klassi. Pärast kooli lõppu magasime korra koos ja pärast seda ma ta kõnesid enam vastu ei võtnud. Kuigi ta helistas visalt kolm aastat. Muide, Igor jättis Daša maha. 9
