Ärijutud muutusid isiklikeks, ja ühel säärasel õhtul sai miskitpidi selgeks, et me ei taha eriti teineteisest lahkuda. Mina lasin minema kaks rongi Piiterisse ja tema kartis mind perroonil suudelda. Kõik arenes üsna kiiresti ja mina ei mõelnud ausalt öeldes eriti sellele, mis pärast saab. Kaugeleulatuvaid plaane ei teinud ja ka mitte lähemaid, näiteks et kedagi perekonnast ära tõmmata, sest ma ei kavatsenud temaga isegi mitte magada. Mulle meeldisid tema tähelepanu, lõputud telefonikõned, meie pikad vestlused. Andrei ümbritses mind kuidagi kiiresti hoolitsuse, mõistmise ja huviga. Ta oli suurepärane vestluskaaslane, genereeris ideid, ilmutas initsiatiivi, planeeris suure entusiasmiga ühiseid ettevõtmisi.
Andrei tunnistas kiiresti, et on armunud, ja palus, et ma otsustaksin, mis meie suhtest saab. Mind huvitas perspektiiv; sain vastuseks, et kui juba kord nii läks, siis muudab ka tema oma elukorraldust ja me astume koos helgesse homsesse. Mina mõtlesin, et mis seal’s ikka, kui nii, siis nii. Ning teatasin mehele, et lähen ära. Kas ma andsin endale aru, mida teen? Ei andnud. Tol hetkel uskusin siiralt Andreisse, tema otsustavusse ning sellesse, et ta on meis kahes kindel. Selle eest, mis oli tulekul, ei hoiatanud mind keegi ning Andrei ei teadnud seda isegi. Et kirjeldada järgmist pooltteist aastat, läheks vaja omaette raamatut. Ja kunagi, kui mul on nii palju jõudu, et näidata maailmale kogu oma hinge pahupoolt, kirjutan selle kindlasti ka valmis. Oli hetki, kui võisin tundide kaupa lebada
14 Voodis SINU mehega
