Mina olen tavaline tüdruk. Kannatan pisut kõndiva katastroofi sündroomi käes. Jah, olen veetlev ja mõne meelest ka ilus. Mul on kõik oma ja isegi botoksit pole ma veel süstinud, kuigi varsti kavatsen hakata. Stiiliikooni või saatusliku kaunitari rollile ei pretendeeri. Suurima heameelega vaatan tunnustatud šabloonsete kaunitaride fotosid ja panen ühtteist kõrva taha. Aga olen selline, nagu olen. Ning armastan ennast selle eest väga. Lisaks ei oska ma peresid lõhkuda, sest pole sellel alal pädev. Muidugi tahaksin väga võimu inimeste üle, aga perekonda saavad lõhkuda ikkagi ainult kaks inimest, mees ja naine. Peale nende mitte keegi. Mul on oma väike reklaami- ja meediaäri. Selle ja ajakirjandusega olengi tegelnud kogu oma elu. Elatan ennast ise ja töötan väga palju. Pole glamuurne, pidudesse suhtun rahulikult ja külastan neid rohkem vajaduse pärast. Ühesõnaga, olen veetlev, ajudega ja teen karjääri omaenese äris. Meeste silmis on see muidugi väga kaheldava väärtusega kaasavara. Loomulikult tekkis meil selle raamatu süüdlasega uskumatu armastus. Lausa säärane, millest kirjutatakse romaane ja vändatakse filme. Mida vaadates valatakse pisaraid, aetakse näost sisse popkorni ja mõeldakse: oh, oleks vaid minul nõnda. Haa, haa, haa! Minu rüütel ei suutnud ilma minuta hingata, magada, süüa ja üleüldse olemaski olla. Muidugi olin ise samasugune. Aga ettevaatliku tüdrukuna, kellel oli meeles õppetund, mille alatu Griša oli talle esimeses klassis andnud, kuidas on lood seadusliku pretendendiga suguelundile, norskamisele ja mustadele sokkidele … Ah, vabandage keelekasutust, ma mõtlesin võluvõimalust magada armsama kõrval, pakkuda talle õdusat äraolemist ja olla talle toeks. Kangelane 11