Neli armastuskirja_katkend

Niall Williams Neliarmastuskirja

” Armastuses muutub kõik, ja kõik jääbki muutuma.

Pole vagusiolekut, südamekella

seiskumist, kus õnnehetk jääb igavesti kestma, on vaid iha ja vajaduse lakkamatult surisev edasiliikumine, mis kerkib ja langeb, kerkib ja langeb, tulvil kahtlusi, siis jälle veendumusi, mis muutuvad iga hetkega ning millest saavad jälle kahtlused.“

– Niall Williams

Kui olin kaheteistaastane, kõneles Jumal mu isaga esimest korda. Jumal ei öelnud just palju. Ta käskis mu isal maalikunstnikuks hakata ega lisanud midagi enamat, võttis uuesti inglite seas istet ja vaatas läbi pilvede seda halli linna, et näha, mis edasi saab. Mu isa oli toona riigiametnik. Ta oli kõhn mees, pikk ja sitke, kondid naha all turritamas. Juuksed olid tal kahekümne nelja aastaselt hõbedaseks läinud ning jätnud temast eaka ja range mulje, mis hiljem niivõrd süvenes ja tugevnes, et ta ei saanud tähelepanu äratamata tänaval kõndida. Paistis, nagu oleks talle miski oma pitseri vajutanud, mulje, mida süvendas tema silmade kiirgav sina ja sõnade vähesus. Kuigi mul õdesid-vendi polnud, mäletan esimesest kaheteistkümnest eluaastast õige vähe, mida isa mulle öelnud oli. Need sõnad on haihtunud ning enamjaolt on mulle jäänud pildid varajasest lapsepõlvest: halli ülikonnaga isa läbi novembriõhtute udu kontorist tulles välisuksest sisse astumas, telefonilaua kõrvale potsatav portfell, trepi ja köögi kohale jääva lae kääksumine, kui isa kardigani selga tõmbab ja alla teelauda tuleb. Tema lauba lai riiul vastuseks mingile küsimusele ajaleheserva kohale hõljumas. Uusaastasuplused Greystonesis jääkülmas meres. Minu käes on tema vannilina ja tema sammub oma sihvaka haprusega vette, rinnakorv ja õlad nagu väändunud riidepuurägastik tühjas ülikonnakotis.

Tema varbad kaarduvad kividel, käte otsas kannaks ta nagu mingeid nähtamatuid kotte. Kajakad ei tõmbu temast eemale ning kui ta sinakashalli mere ees seisma jääb, võib tema alasti keha kahvaturoheline kuma vabalt olla tuulekarva. Mu isa on lahja nagu õhk, kui kõrge laine vastu ta kahlavaid reisi paiskub, võiks see ta nagu vahvli pooleks murda. Mulle tundub, et meri uhub ta minema, kuid seda ei juhtu kordagi. Ta ilmub veest välja ja võtab vannilina. Viivuks seisab ta end kuivatamata. Mul on mantli kapuuts peas ja tõmblukk kinni ning ma tunnen tuult, mis isale külma teeb. Ometi seisab ta ja silmitseb enne uusaastapäevaks riietumist sel hetkel halli lahte, teadmata veel, et õige pea kõneleb temaga Jumal.

Isa oli alati maalinud. Suveõhtutel, kui muru oli niidetud, võis ta visandiploki ja pliiatsitega aia tagaosas istuda ning samal ajal kui valgus hääbus ja poisid tänaval palli tagusid, aina joonistada ja jooni viimistleda. Tedretähtede ja kehvade silmadega kaheksaaastase poisina heitsin enne teki alla pugemist oma toa aknast pilgu õue ning tundsin, et see liikumatu nurgeline kogu seal aiasopis on midagi puhast, rahulikku ja head nagu õhtupalve. Ema tõi talle teed. Ema imetles toona isa annet ning kuigi meie väikese majakese seinu ei kaunistanud eales ükski isa pilt, said sugulased ja naabrid neid tihti kingiks. Olin kuulnud teda kiidetavat ning täheldasin väikese poisi uhkusega piltide nurgas väikest WC-d, mis oli tema märk, lükates ise vaibal rongi, innustatuna salajasest teadmisest, et sellist isa nagu minul pole kellelgi teisel.

Kaheteistkümneselt aga mu maailm muutus. Isa tuli ühel õhtul oma halli ülikonnaga koju, istus teelauda ja kuulas ema juttu sellest, kuidas ta oli päev otsa oodanud töömeest, kes pidi tulema parandama leket abiköögi katuses, kuidas proua Fitzgerald oli helistanud, ütlemaks, et ei saa sel neljapäeval bridži mängida. Isa

istus oma sakris, nurgelises vaikuses ja kuulas. Oli tema silmis mingi eriline valgushelk? Olen juba ammu endale kinnitanud, et minu mäletamist mööda oli. See ei saanud olla nii lihtne ja argine, nagu ma seda praegu näen, isa neelas alla teise tassitäie piimaga teed, viilu puuviljakeeksi ja ütles: „Bette, ma hakkan maalima.“

Ema muidugi ei saanud esiti aru. Ta arvas, et isa peab silmas sedasama õhtut, ja ütles: „Suurepärane, William“ ning lubas ise teeasjad ära kraamida, et isa saaks kohe riideid vahetama minna.

„Ei,“ ütles isa vaikselt, kindlalt, nii, nagu ta alati rääkis, jättes mulje, et sõnad on temast suuremad, priskemad, just nagu oleks nende tähendusvälja laius otseselt seotud tema enese kõhnusega, just nagu oleks ta läbi ja lõhki teadvus. „Kontoritööga on lõpp,“ ütles ta.

Ema oli püsti tõusnud ja pani juba nõudepesuks põlle ette. Ta oli õbluke, vilgaste pruunide silmadega naine. Ta peatus ja vaatas isale otsa ja tundis, et tema pilk jõudis kohale, ja tuli siis välgukiirusel köögi teise otsa, pigistas mind tahtmatult kõvasti õlavarrest ning juhatas mind köögist välja, et läheksin ülakorrusele koolitükke tegema. Kandsin tema reageeringu plahvatamata raevu köögist koridori jahedasse pimedusse ning tundsin seda vere ja valu kogunemist, mis oli Jumala saabumise verme. Ronisin kuus astet üles ja võtsin istet. Näperdasin rebendit püksipõlves, lükkasin narmendava velveti servad uuesti kokku, nagu võiksid need iseenesest paraneda. Seejärel istusin ja kuulasin, pea rusikatele toetumas, kuidas mu lapsepõlv lõppes.

„Ma hakkan täiskohaga maalima,“ kuulsin isa ütlemas. Järgnes jahmunud paus, hoobijärgne vaikus. Nägin oma uksetaguselt trepiõrrelt ema nägu, tema paaniliselt pilkuvaid silmi, ootamatult peatatud energia tihket saginat, jahmatust, kuni: „Sa ei mõtle seda tõsiselt. William, sa ei mõtle seda tõsiselt, ütle, et sa ei ...“

„Ma hakkan pilte müüma. Auto müüsin maha,“ ütles isa.

Uus paus, end relvana laadiv vaikus.

„Millal? Miks ...? Kuidas sa saad lihtsalt ...? Sa ei mõtle seda tõsiselt.“

„Mõtlen küll, Bette.“

„Ma ei usu sind. Kuidas ...?“

Ema vakatas. Võib-olla võttis istet. Kui ta uuesti rääkima hakkas, oli tema hääl pisarate klaasikildude neelamisest kähe. „Issake, William. Inimesed ei tule lihtsalt ühel õhtul koju sellise jutuga, et nad ei lähe enam tööle tagasi. Sa ei saa, sa ei saa seda öelda ja tõsiselt mõelda.“

Isa ei öelnud midagi. Ta hoidis oma sõnu selles kitsas kõhnas rindkeres kinni ning langetas samal ajal oma suure peakupli peopesale. Ema hääl valjenes.

„Kuule, kas sa ei arva, et mul peaks siin ka mingit sõnaõigust olema? Ja mis saab Nicholasest? Sa ei saa lihtsalt ...“

„Ma pean.“ Isa pea oli kerkinud. See fraas mütsatas meie elule otsa nagu surnud laps ning selle ümber ujus haiglane vaikus. Siis, häälel, mida ma hädavaevu kuulsin ja hiljem väitsin endale, et polnudki kuulnud, olin selle välja mõelnud oma uneaja poolpimeduses, kui lausuti palveid ja tänavalaternad ääristasid kardinaid kuldse valgusega: „Ma pean seda tegema. Jumal tahab, et ma seda teeksin.“

Järgnevatel päevadel leidsin koolist koju tulles eest üleminekuseisundis maja. Jumal oli üleöö sisse kolinud. Garaaž oli elutoamööblit täis, ribakardinad olid maha võetud, et rohkem valgust sisse pääseks, vaibad olid eemaldatud ning nurka, sinna, kus oli olnud televiisor, oli betoonplokkidele seatud suur lauaplaat. Meie telefon oli lahti ühendatud ning kükitas kuu aega hüljatult esikupõrandal. Ema ei lahkunud enam voodist. Isa ei põhjendanud seda poole sõnagagi ning ma viisin kõrbema läinud peekoniviilud ja praemuna, mille isa oli emale praadinud, trepist üles tema voodiveerele nagu mingi kodeeritud sõnumi, mis üle tõstesilla ümberpiiratud objektile toimetatakse. Tuli mööbliauto ja tühjendas garaaži. Naabrilapsed seisid värava ümber ja vaatasid maja vana elu minemaviimist pealt. „Teil pole telekat,“ pilkas üks poiss mind. „Coughlanidel pole telekat!“ „Me ei tahagi telekat,“ karjusin vastu ning läksin seisma kahest murule visatud kampsunist improviseeritud väravapostide vahele, tõstsin käed ja kissitasin palli poole silmi, kui see järjekordselt väravasse vihises.

Siis oli varasuvi. Ema tuli voodist välja, isa läks esimesele kõigist neist kevad- ja suveretkedest, mis tulema pidid, kadudes kevadiselt tühja lõuendi sisse ning jättes meid emaga värvilisse, kuid kergelt

kõdunevasse segadusse, mida meie maja neli nädalat pärast Jumala saabumist endast kujutas.

„Su maalikunstnikust isa jättis meid maha,“ oli emal kombeks mulle öelda, ja seejärel üliirooniliselt: „Ainult Issand ise teab, millal ta tagasi tuleb.“ Või: „Su maalikunstnikust isa ei usu arvetesse“, kui ma hambaarsti juurest tulin ning pehme keelega mämmutades emale väikese pruuni ümbriku ulatasin.

Lõime nädalaga korra majja. Koridori kõrval oli väike tuba, kuhu vaip ja toolid olid alles jäänud, ning just sinna taanduski ema õhtuti, istudes üksi, kui olin magama heitnud, vaadates naabermajade tulesid ja murdes pead, mis arvetest saab, kui mööbliraha on ära kulutatud. Teisel pool koridori oli nüüd isa tuba. Selle esimese kuu jooksul polnud ma sinna oma jalga tõstnud. Neil hetkil, kui ta ukse avas, olin silmanud lõuendirulle, puust alusraame, väikest mäekest pooleldi tühjaks pigistatud tumeda õlivärvi tuube, teisi, mis olid laua all paljal põrandal surevate nälkjate kombel krussis. Nüüd, kus ma lamasin voodis suveööl, mis pimedaks ei läinudki, viis mõttelend mind just sinna tuppa, ja esimesel kahel kuul, mis mu maalikunstnikust isa kodust ära oli, võisin kujutleda teda selles toas tööd vuhkimas, ilma et ta oleks meist hetkekski lahkunud.

Kui suvevaheaeg kätte jõudis, andis tunnistus märku mu hariduse kokkuvarisemisest. Olin läbi põrunud kõiges peale emakeele, ja emakeeleski pidavat ma kannatama liigse fantaasia all. Mu kirjandi pealkiri oli olnud „Elevant meie majas“.

Kui istusin ühel laupäevahommikul ema vastas köögilaua taga, sosistas ta mulle pakilisel häälel, et olen nüüd meie majas väike peremees. Pidin koolis usinalt õppima ja hea töökoha saama ja raha teenima hakkama. Olin kaksteist aastat ja seitse kuud vana ning vaatasin, kuidas ema kena ümmargune nägu sellest tohutust

valust ja ärevusest, mis Jumal oli sinna jätnud, krimpsu tõmbus. Ema armsus, lustakas nööpsilmne naeratus ja hõlpsasti vallanduv naer, mis olid mu lapsepõlve ümbritsenud, peletati tol suvel täienisti minema. Ühtäkki oli tal toss väljas. Tema käed klammerdusid kõvasti teineteise külge; kui üks neist vabaks pääses, vupsas see näo juurde, nühkis põske, libises alla ja jäi tema kriipshuultest kinni hoidma. Meie naabrid ei helistanud ega astunud läbi. Ja mõnda aega tundus meie maja olevat otsekui saar keset tänavat, paik, kust William Coughlan oli maalima läinud. Kui mind saadeti meie tänava poodi, kuhu jõudsin alati nimme viimastel tühjadel sulgemiseelsetel hetkedel, pööras vilisevalt hingav ja rinnakas proua Heffernan ringi ning vaatas mind üle oma poolkuukujuliste prillide ja lisas üheleainsale oa- või supipurgile, mida ema palunud oli, tasuta kotitäie kummikomme. „Ole lahke, kullake,“ ütles ta läbi oma parfüümikeeriste, „söö need kõik ise ära.“

Umbes kuu ajaga olin õppinud poe-eelsel käänakul juukseid sassi ajama, särgisaba välja tõmbama, kaelale ja suu ümber natuke pori määrima. Selle peale tuli proua Heffernan eranditult iga kord mühatuste ja hingeldamise saatel leti tagant välja, tõstis põllenurga suu juurde ja tegi mind puhtaks ning andis mulle seejärel tervise turgutuseks kotitäie eri sorti õunu ja apelsine.

Tol esimesel suvel polnud me kindlad, kas isa üldse tagasi tuleb. Ema muidugi ütles, et tuleb, ja et kui õnnelikud me siis jälle oleme, ja kuidas isa rõõmustab, kui teada saab, et olen suvi otsa kooliõpikuid lugenud ja nii targaks saanud. Mida rohkem ema mulle seda rääkis, seda rohkem ma lugesin, jätsin väravavahi kindad akna kõrvale kummutile ja neelasin raamatuid, otsides sealt asjatult ükskõik millist poissi, kelle isa oleks maalikunstnik.

Päevad olid kuldsed. See suvi oli Iirimaal kuulus. Meie muruniiduk oli maha müüdud ning maja ees tärkas margareetasid täis

tipitud lilleaas. Rohi kasvas kolme jala kõrguseks ning vahel läksin õhtuti välja ja heitsin selle sisse peitu, tundsin enda ümber ja kohal rohumere pehmet lainetamist ning vaatasin, kuidas taevasina tumenes, et tähed välja pääseksid. Hoidsin silmad lahti ja mõtlesin isale, kes kusagil mu kohale ööd nagu autokatust maalis.

Augusti keskpaigaks olime saanud kaks postkaarti. Ühe Leenane’ist Mayo krahvkonnas, teise Glencolumbkille’ist Donegalis. Mõlemal seisis, et isal läheb kenasti, ta maalib usinalt. Mõlemad lubasid, et isa tuleb varsti koju. Postkaardid pandi aknalauale köögilaua kõrvale ning hommikuti enne kooliminekut lugesin nad normipiimatee kruusiga istudes ja halli lappi püksipõlvel veidi ärevalt näperdades mitu korda läbi.

Siis, septembri esimesel märjal koolihommikul, tulin trepist alla ja kuulsin isa toas teisel pool koridori mingit tagumist ja klopsimist. Ta oli öösel tagasi tulnud, kõhn kuju kaabu ja väikese kotiga oli köhminud mööda aiarada, et omaenda välisuksele koputada.

Ema pidas teda kindlasti kerjuseks või vargaks. Ta kuulis isa koputamist, kuid ei tõusnud sängist, kujutledes pooleldi ette, et oli neid kauaoodatud helisid, mis ta üles äratasid, unes näinud. Kui isa tagauksest oma võtmega sisse tuli ning ema teda läbi köögi ja üle palja koridoripõranda liikumas kuulis, taipas ta, et tegu on isaga. Isa jättis oma koti alumisele trepimademele ning tuli üles magamistuppa. Kujutan ette, et ta viskas mulle pilgu peale, kujutlen ka tema pikkade sõrmedega jahedat kätt pimedas toas välja sirutumas, et mu juukseid siluda. Seejärel tagurdamine toapimedusest trepimademe pimedusse, et avada magamistoa uks. Läbivettinud vihmamantli

ja tilkuva kaabuga kuju seisis saabastes, mis olid ta läänest kohale toonud, ja vaatas mu ema. Isa ootas solvanguid, needmisi, mis tahes külmust. Ema upitas end küünarnuki najale, et teda vaadata, ning valendas linade vahel oma öösärgis nagu kuu. Ta ootas viivu, veendumaks, et ei näe und, ja ütles siis: „Jumalale tänu“ ning ajas läheneva isa tervitamiseks käed laiali.

Siis ma seda muidugi veel ei teadnud. Tol rõskel hommikul kuulsin isa toast neid helisid ja mu peast välgatas läbi paaniline mõte, et isa asju müüakse maha. Avasin ukse, et sisse vaadata, ja nägin teda hoolega klopsimas, suurt alusraami tegemas. Mind ta ei näinud ega kuulnud. Avasin suu, et tema nime hüüda, kuid avastasin, et hääl on kadunud. Selle asemel vaatasin teda uksel suud maigutades, nüüd paistis ta kühmus, jäägitult meisterdamishoos, ta tagus puitu haamriga nagu mingi liikumatu, kangestunud maalitegelane, kel pole õrna aimugi, et kogu maailm temast mööda müriseb. Tõmbusin tagasi ja sulgesin ukse. Läksin kööki ja tegin endale vaikides hommikusööki, kabuhirm ja rõõm kõhus keerlemas. Kui avasin söömiseks suu, tundsin, kuidas mõlemad tunded ülespoole sööstsid ja mind lämmatasid, nii et nägu pundus. Ümberringi kohas hääletute sõnade voog. On ta siis tagasi? Kas elus võtavad taas maad kord ja rahu või kopsib isa alusraame hoopis meeleheitlikult lahti, mitte kokku? Kas tema maalimisel on lõpp? Kas Jumal on uuesti kõnelnud?

Mu silmad lugesid postkaarte aknalaual, nagu nad olid nüüdseks juba nädalaid teinud, ning siis tundsin isa kätt oma õlal maandumas. „Paps,“ ütlesin ma ning tundsin, kuidas ma vesise tundetulva õhupalli lõhkemisest nutma puhkesin. Klammerdusin isa kõhna rinna niiske tärpentinilõhna külge ja nutsin, kuni ta patsutas viimaks mu selga ja lükkas mu käte vahel endast kaugemale. Ta mõõtis mind pilguga ülevalt alla ning lootsin halli kampsuni narmendava

varrukaga pisaraid tupsutades, et minust kiirgab suvi otsa kestnud õppimist. Lootsin, et ta näeb, kuidas minust on saanud väike peremees, kuidas ma olen proua Heffernanilt kilode kaupa puuvilja ja maiustusi välja petnud ning kuidas ma olen kogu aeg teadnud, et ta tuleb meie juurde tagasi.

Isa lasi mind endast kaugemal hoides neil sinistel silmatähnidel mind tükk aega takseerida. Tema juuksed olid pikaks kasvanud ning paistsid hommikuvalguses valged, mitte hallid. Isegi kulmud oleksid nagu heledamaks tõmbunud. Temas oli nüüd mingit kahvatut läbikumavust, nii et mida rohkem ma teda vaatasin, seda rohkem ta paistis kaduvat, olevat mingi valguse nüanss, mitte inimene, olevat see, mida olin hakanud ette kujutama millegi jumalasarnasena.

„Sel nädalal pole vaja kooli minna,“ ütles ta. „Mis sa kostad? Sobib?“

Muidugi sobis. See oli imeline. Voodis lebanud ema tuli alla rohelise kleidiga, mida ma polnud kordagi näinud. Ta saatis mu poodi kartuleid ja porgandeid ostma ning naastes oli mul kaasas ka naeris.

Isa oli suvised maalid rongiga Dublinisse saatnud ning võttis mind niisiis tol hommikul kaasa, et maalidele jaama vastu minna. See oli mu esimene päris sõit linna, mida mäletan – kuidas ma istusin kahekorruselise bussi ülakorrusel esiistmel ning plaatanite ja kastanipuude peenikesed oksad riivasid akent, kuidas nad sõidu käigus oma lehed meie taha väikestele majadega ääristatud tänavatele langetasid. Panin käed põlvedele ja unustasin parandatud koha, pöördudes isa liikumatu vaikse kogu poole kiikama. Ei saanud öelda, et tal oleks paistnud olevat hea meel meie juures tagasi olla.

Ta oli mees, kellele oli omane nii õhuke paljas liikumatus, et tema emotsioonid paistsid tasahilju sellesse päeva pudenevat, sama

pehmelt ja hääletult nagu nähtamatute puulehtede vaikne keerlemine sügiseste pärastlõunate hämaruses. Tema tundeid polnud näha, ent kui ta oli läinud, märkasid sa neid temast jäänud jälgedes kõikjal enda ümber ja suures koguses. Miski temas põlastas fakti, et ta oli siin sündinud, et ta oli siin iga päev kontoris tööl käinud ja nii palju valgusküllaseid päevi raisku lasknud.

Elasin sel hilishommikusel bussisõidul omaenda viha linna peal välja. Milline lehtedeta hall peletis see oli, tohutu muutuv betoonpusle, mida väikesed tõtakad pruunide mantlite ja märgade nägudega inimeste rivid segi paiskasid. Kui me bussilt maha astusime, tahtsin isa käest kinni võtta, aga ei võtnud, torkasin külmetavad rusikad oma pööradega mantli taskutesse ning püüdsin isa pikkade sammude sihikindla laksumise rütmis püsida. Ta polnud enam kui nädal otsa habet ajanud ning tema nägu oli kergelt habemega hõbetatud, mahe tuuleke puhus valged juuksekahlud külje peale, nii et roosad kolbalaigud paistsid. Tänaval ta kaabut ei kandnud ning püüdis kaide kõrval möödujate pilke, just nagu olnuksid tema välimuse kentsakus, peaaegu õlgadeni ulatuvad juuksed ning nood silmade sinised ränikivid mingi kuulsuse märk. Arvan, et ta ei märganud teel jaama mitte kui midagi, ei kleepja suuga tite ulgumist ema süles ega õlist lärakat, mille saabuv buss tema mõlemale püksisäärele maalis. Uskusin, et ta kujutles vaimusilmas neid pilte, nagu me emaga olime kodus teinud. Võib-olla oligi ta juba seal, lagedal maastikul täis pruune, rohelisi ja lillasid toone, ning seisis neis paikades, kus ta oli päevast päeva üritanud värvilist valgust kinni püüda ja lõuendile kanda.

Sisenesime vaksali suurde tuulisesse võlvialusesse ning mu süda hüppas ronge nähes. Ühe veduri ees piirdeaia ääres ütles isa, et ta läheb ja uurib, kus ta pakid on, kuid mina võin seal seista ja vaadata.

Rongide aeglane raske saabumine, vormirõivad, valjud moonutatud teadaanded, kohanimed kusagilt pikkade perroonide lõpu tagant.

„Nõndaks.“

Takso tagaiste ja pagasiruum olid juba täis kuhjatud pruunis paberis lõuendeid. Pressisime end juhi kõrvale esiistmele. Istusin isa teravatel põlvedel ning ta kummardus ettepoole ja nühkis meie elevuse kirmetise tuuleklaasilt maha, jättes meile edasi kihutamise ajaks väikese ja ümmarguse ebaühtlaste servadega tänavavaate. Siis ma juba pakatasin uhkusest; need maalid, mida me koju kärutasime, pidid olema auhinnad tänavusuvise südamevalu eest. Ema heidab neile pilgu ja hakkab plaksutama ja tõstab käed suu ette. Maalid müüakse ühe nädalaga maha, siis on meil koridoris vaip ja garaažis punane auto. Mullitasin kogu sellest seebisest õndsusest, kui auto heegeldas läbi vaiksete siugjate elurajoonide täis kahepereelamuid, kus kõik mehed olid tööle läinud ning kõik lapsed koolis luku taga.

” Williamsi armastust ja kirge

Iirimaa, selle lääneosa vastu on näha peaaegu igalt leheküljelt. See on selge tema loodud tegelaskujudest, kes sel maastikul elavad: luuletaja

Muirisest, elutargast naisest

Margaretist, kaunist Isabelist, imeväärsest Seanist, Nicholasest, Williamist, kahe jalaga maa peal olevast Peaderist („Muirises tekitas Peader õudust“), kellel polnud mingeid võidušansse. Kui päris

nad on, kui äratuntavalt on nad võrsunud „maherohelistest väljadest“, „tohutu laiast taevalaotusest, väikestelt kivimüüridega põldudelt, mis püüdsid ringi lippava suvetuule lõksu, summutatud või mäsleva mere lakkamatult tuntavast kohalolust“.“

– John Hurt, filminäitleja

Nicholas Coughlan ja Isabel Gore on teineteise jaoks loodud – nad lihtsalt ei tea seda veel, sest saatus ei vali sugugi alati kõige lihtsamat või ilmsemat teed tõelise armastuseni.

Keset metsikut ja kaunist Iirimaa loodust on mõlemad kogenud nii südamevalu kui ka rõõmu, enne kui nende teed ristuvad. Et veenda noormeest ja neidu järgima oma südame kutset ja minema sinna, kuhu nad on määratud minema, on vaja mitmeid pealtnäha juhuslikke sündmusi – ja võib-olla ka tõelist imet …

Lüüriline, õrn ja mõttetihe ”Neli armastuskirja“ tegi kohe pärast esmailmumist 1997. aastal selle autorist Niall Williamsist (s 1958) ühe Iirimaa hinnatuma kirjaniku. See on maagilise realismi võtmes romaan saatusest, leppimisest ning igapäevaelu tragöödiatest ja imedest. Ennekõike on see aga meeltülendav lugu armastusest, usaldusest ja usust, hetke püüdmisest, sisetunde uskumisest ning oma südame järgimisest, ükskõik kuhu see ka ei viiks. 2024. aastal jõudis kinoekraanile samanimeline film, peaosades Pierce Brosnan, Helena Bonham Carter ja Gabriel Byrne.

www.raamat24.ee