IV OSA. SÕPRUS
Juuli 2018 – aprill 2019
18. Päikeseloojang igas ilmakaares
20. Sõja hingus
21. Päästeoperatsioon
22.
V OSA. DEMOKRAATIA
Märts 2019 – august 2021
23.
24.
31.
32.
VI OSA. SÕDA
August 2021 – aprill 2023 33.
VII OSA. PARTNERLUS
Jaanuar 2023 – märts
40. Veel üks
42.
VIII OSA. HÜVASTIJÄTT
Märts 2024 – oktoober 2024
1. PEATÜKK
Ootamatu pöördumine
Tuba oli hämar. Minu vastas teispool lauda istuva mehe juustes paistis halli. Barack Obama oli just saanud 52-aastaseks. Ta oli heas tujus, naeratas ning kaasas tavapäraselt vestlusesse kõiki kohalviibijaid. Kuid sel õhtul näis ta ka ebatavaliselt tõsine. Keset teist ametiaega seisis Obama silmitsi rahvusvahelise kriisiga.
Oli kolmapäev, 4. september 2013 ning ma viibisin Stockholmis. Peaminister Fredrik Reinfeldt oli kutsunud Põhjamaade kolleegid õhtusöögile president Obamaga, kes pidi edasi sõitma Peterburi, kohtumisele Vladimir Putiniga. Me olime kogunenud peaministri residentsi Sagerska husetisse Stockholmi südames, kus asusid ka välisministeerium ja valitsushoone Riksdag. Auväärses ja kaunis residentsis pakkus Reinfeldt Rootsi hõrgutisi – hõrnast ja metskitseliha. Istusime laua taga tihedalt koos.
Tavaliselt oli Obama ümber palju inimesi, kuid sel õhtul oli meid vähe, pealegi olime meie, Põhjala esindajad, omavahel juba varasemast tuttavad. Helle Thorning-Schmidt Taanist, Sauli Niinistö Soomest, Sigmundur Gunnlaugsson Islandilt, võõrustaja Fredrik Reinfeldt ja mina.
Enne õhtusööki rääkis Obama, et oli näinud Norra valimiskampaania klippi sellest, kuidas ma Oslos taksojuhina ringi sõitsin, et kuulda inimeste vahetut, tegelikku arvamust. Video oli levinud üle maailma. Ta olla südamest naernud, eriti siis, kui ajasin segi piduri ja siduri. Ma polnud aastaid autot juhtinud ja automaatkäigukast oli mulle täiesti võõras. Koosviibimise meelolu oli poole tunni jooksul enne lauda istumist seega sõbralik ja mitteametlik.
Aga siis sai lobisemise aeg läbi.
Süürias möllas juba kolmandat aastat kodusõda. Kaks nädalat varem oli president Bashar al-Assad rünnanud Damaskuse eeslinnu keemiarelvadega. Kaadrid surmaheitluses inimestest ning meeleheitlikult õhku ahmivatest lastest jõudsid teleekraanidele üle kogu maailma. Hukkus
1400 inimest, nende seas 400 last. Obama oli al-Assadi hoiatanud: keemiarelvade kasutamine toob kaasa „äärmuslikud tagajärjed”. Nüüd oli Süüria režiim piiri ületanud.
Õhtusöögi ajal argumenteeris Obama intensiivselt, kuid tasakaalukalt, miks sõjaline vastulöök on vajalik. See polnud lihtne otsus. Ta oli olnud vastu Iraagi invasioonile, mille otsus langetati – nagu hiljem selgus – valedele luureandmetele tuginedes. Kuid nüüd olevat olukord teistsugune, arvas ta. Tõendid, et rünnaku taga oli Assadi režiim, olid põhjalikud ja veenvad.
„Punase joone tõmbas rahvusvaheline kogukond, mitte mina,” ütles ta. Maailma riikide selge enamus oli allkirjastanud keemiarelvade keelustamise lepingu. Reageerimata jätmine saadaks kõikidele diktaatoritele sõnumi, et rahvusvaheliste lepete rikkumisel ei ole tagajärgi.
„Kui me seda lubame, siis lubame ka maailmal ohtlikumaks muutuda. See avaks ukse õudustele, mida maailm nägi Esimese maailmasõja ajal,” hoiatas ta.
Aga sel õhtul Stockholmis kutsus Obama meid üles ka vastuväiteid jagama. Ei ole raskemat otsust, kui anda käsk sõjaliseks rünnakuks teise riigi vastu.
Helle Thorning-Schmidt toetas Obamat ning pooldas Assadi sõjaväerajatiste pommitamist. Mina hoiatasin selle eest.
Norra mõistis keemiarelvade kasutamise sama karmilt hukka kui
Ameerika Ühendriigid, rõhutasin ma. Kuid pommitamine ei lahendaks midagi. Assadile jääksid keemiarelvad ikkagi alles, ning temast saaks veelgi ohtlikum ja ettearvamatum vaenlane. Lisaks oli meile määrava tähtsusega ÜRO mandaadi puudumine. See oli peamine erinevus Liibüa ja Süüria vahel. Enne Liibüa pommitamist 2011. aastal oli ÜRO Julgeolekunõukogu vastu võtnud sõjalist sekkumist lubava resolutsiooni, et takistada Muammar al-Gaddafil omaenda rahvast hävitamast. Rünnak Gaddafi Liibüa vastu võib olla vaieldav, kuid vähemalt oli see rahvusvahelise õiguse järgi seaduslik. Võib isegi väita, et selle
kohustava otsuse mitte täide viimine oleks õõnestanud Julgeolekunõukogu autoriteeti.
Obama ütles, et Süüria puhul ei saa oodata ÜRO otsust, sest Venemaa kasutaks Julgeolekunõukogus niikuinii oma vetoõigust, kuid ma arvasin siiski sama, mida enne Iraagi sõda 2003. aastal: „Me peame austama rahvusvahelist õigust. Sõda on keelatud, välja arvatud enesekaitse või ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadi alusel. Ilma ÜRO toetuseta sõjalised rünnakud loovad ohtliku pretsedendi ja õõnestavad reeglitel põhinevat maailmakorda.”
Kõik kuulasid viisakalt ja keegi ei olnud mu sõnavõtust üllatunud. Norra oli sõjalise sekkumise toetamisel ettevaatlik, eriti kui selleks puudus ÜRO mandaat. Sama traditsioon oli veelgi tugevam Rootsis, ning nagu arvata oli, argumenteeris ka Reinfeldt pommitamise vastu.
Mõne aja pärast võttis Obama taas sõna. Ta esitas palju poolt- ja vastuargumente ning tema arutlus avaldas mulle muljet. Ta ei toonitanud rahvusvahelise õiguse keeldudest kinnipidamist kui ainuvõimalikku valikut. Mõtlesin tema kõnele, mille ta pidas Oslo raekojas Nobeli rahupreemia kättesaamisel. See oli rahu ülistus. Samal ajal põhjendus ta tugevate argumentidega, miks mõnikord võib rahu tagamiseks olla hädavajalik kasutada sõjalist jõudu. Assadi keemiarünnakule sõjalise vastuse andmise hädavajalikkus oli hästi põhjendatav. Ja nii, nagu ma polnud kindel, et olin jõudnud õigele seisukohale, tundus mulle, et ka Obamal tuli nõustuda argumentidega pommitamise vastu. Ent üks asi on arutleda, aga teine asi on otsustada. Ja Obama järeldus oli selge – kõige kaalukamad argumendid olid sõjalise sekkumise poolt. Assadi tuli pommitada.
Kahe poole mõtteviis ja põhiväärtused võivad olla sarnased. Sellegipoolest võivad nad keerulistes küsimustes jõuda vastanduvatele seisukohtadele.
Hiljem olen mõelnud, et küllap Obama ja tema nõunikud pidasid mind julgeolekupoliitikas ullikeseks. Tüüpiliseks heasoovliku sinisilmse Norra esindajaks. Seetõttu ei tulnud mulle pähegi, et see, mida ütlesin tol septembriõhtul Stockholmis, võiks esitada mu kandidatuuri NATO peasekretäri kohale. See poleks mulle uneski pähe tulnud. Hiljem olen Obama meeskonna liikmetelt kuulnud, et tõenäoliselt otsustati just sel õhtusöögil Rootsi peaministri residentsis, et mina sobin selle töö peale. Obama olevat näinud minus poliitikut. Inimest, kes alati kaalub poolt- ja
vastuargumente, kes teab, et tuleb võtta lõppvastutus demokraatlikus protsessis tehtud otsuste eest, ja kes on olemuslikult pragmaatik. NATO peasekretäride hulgas on olnud nii eksperte, diplomaate kui ka poliitikuid. Poliitiku eelis on see, et ta on harjunud initsiatiivi haarama ja otsuseid ellu viima ka siis, kui see kutsub esile vastuseisu. Nagu ma järgmistel aastatel tähele panin, ei soovi kõik liikmesriigid sellele ametikohale poliitilist praktikut, kellel on selge plaan NATO töö ja alliansi arengusuundade suhtes. Kuid ma olen üsna kindel, et Obama eelistas just seda.
Ma olen pärit poliitikute perest. Nii ema kui ka isa olid pühendunud sotsiaaldemokraadid ja Töölispartei liikmed – meie õhtusöögilauas arutati kõikvõimalikke ühiskondlikke küsimusi ning vanemad jagasid arvamust ja maailmavaadet meie, lastega, juba varakult.
Kui mu vanem õde Camilla, noorem õde Nini ja mina olime teismelised, arutasime vanematega pidevalt igasugustel teemadel. Vietnami sõda, abordi legaliseerimine, võrdõiguslikkus, perepoliitika, võidurelvastumine ja keskkonnaprobleemid. Meie kodus toimusid omamoodi seminarid, mis tundusid paljudele meie sõpradele põnevad.
Kutsusime Camillaga vanemaid Kariniks ja Thorvaldiks, Nini aga nimetas neid emaks ja isaks. Ma ei teagi, miks nii kujunes. Üks teooria on see, et lapsena elasime Belgradis ja kasvasime mitmekeelses keskkonnas, kus oli kõige mugavam kasutada eesnimesid. Karini ja Thorvaldi kodu uksed olid avatud nii pereliikmetele kui ka nende ja meie sõpradele. Mõni jäi kauemaks, nii et leibkonna suurus muutus pidevalt. Thorvald kirjeldas vaimustunult, kuidas ta nädalavahetustel käis hommikuti ringi ja luges tekkide-linade vahelt välja turritavaid varbad kokku, jagas summa kahega ja keetis siis täpselt õige arvu mune. Seejärel serveerisid nad Kariniga hommikusööki, saades selle eest – Thorvaldi meelest igati väljateenitult – rohkeid kiidusõnu. Meie kodu ei olnud alati laitmatus korras. Külmik polnud alati täis ja õhtusöögiplaanid olid sageli ebamäärased. Kuid see oli elav kodu, kus alati midagi toimus.
Mu vanematel oli mõlemal poliitiline karjäär. Thorvald oli kaitseminister, välisminister ja 1990. aastail Jugoslaavia lagunemise ajal ÜRO erisaadik. Karin oli riigisekretär kaubandus- ja majandusministeeriumis ning omaaegse tarbimisministeeriumi osakonnajuhatajana oli tal 1970. aastate alguses oluline roll nüüdisaegse pere- ja võrdõiguslikkuse
poliitika kujundamisel Norras. Iseloomult olid nad erinevad. Thorvald oli avatud ja sotsiaalne, armastas inimestega suhelda, olgu need siis tuttavad või võõrad. Karin oli eraklikum ega armastanud avalikku tähelepanu. Kuid huvi ühiskonna ja poliitika vastu sidus neid tugevalt. Thorvald oli meile, lastele rääkinud maailmavaatelisest konfliktist oma kodanliku perega, kus vanemad hääletasid konservatiivse parempoolse erakonna poolt ning sellest, kuidas ta sattus sotsiaaldemokraatia juurde ja Töölisparteisse. Otsustava tähtsusega olid 1950. aastate ülesehitusaastad, kui oli oluline hoida sõjaaegset ühtsustunnet. Töölispartei osakonna koosviibimistel, kuhu sõber ta kaasa olid võtnud, koges Thorvald enneolematut ühtsustunnet.
Paariaastane viibimine Ameerika Ühendriikides 1960. aastatel jättis talle tugeva jälje. Klassivahed olid suured, riik nõrk ja kapitalivõim tugev. Thorvald sai aru, et nii Norras kui ka rahvusvaheliselt liikusid jõud ebavõrdsuse ja ebaõigluse suunas; tugeva õigus oli taas võimust võtmas ja tema arvates oli töölisliikumine selle tasakaalustav jõud. Tema ülikooliaegsed sõbrad kuulusid Töölispartei noortekogusse, kuid kõige olulisem oli Karini mõju. Tema oli radikaalsem kui Thorvald. Kui Thorvald 1963. aastal lõpuks parteisse astus, oli see loogiline samm, ammuse äratundmise vormistamine.
Nii Karin kui ka Thorvald käisid mu lapsepõlves tihti koosolekutel ja konverentsidel. Sealt tõid nad koju muljeid ja mõtteid, ja meile, lastele, oli loomulik arvamuse avaldamine kõige kohta, alates tuuma relvast kuni Euroopa koostööni. Umbes 13-aastaselt käisin ma Thorvaldiga kaasas, kui ta vedas Norra Euroopa Liiduga (EL), või Euroopa Ühendusega ( EÜ), nagu seda toona nimetati, liitumise kampaaniat. Küllap elasin 1972. aastal Norra rahvahääletuse ei-d üle sama raskelt kui Karin ja ta ise. Aasta hiljem liitusin Töölispartei noorteorganisatsiooniga AUF. Minu kohalikus rakukeses – Töölispartei Kesklinna Noored – oli 60 liiget, aga juht ei tahtnud keegi olla, nii juhtus, et koos liikmepiletiga sain ma kingina kaasa ka juhikoha. Alles mõne kuu möödudes taipasin, et AUF oli aegade suurimas kriisis. EÜ-ga liitumise kiiluvees oli Töölispartei kaotanud sideme noortega. Organisatsioon kiratses, koosolekutel ei käinud peaaegu keegi.
Algus oli väga raske, aga minu kiindumussuhtele Töölispartei ja sotsiaaldemokraatlike väärtustega oli igatahes alus pandud. See suhe on saatnud mind läbi terve elu.
Pärast valimisi 9. septembril 2013. aastal lõppes mu töö peaministrina.
Erna Solberg võttis teatepulga üle.
Olin varem juba kolmel korral liikunud valitsusest parlamenti, et siis valitsusse naasta. Nüüd tekkis mul aimdus, et seda enam ei juhtu.
Olin peaminister olnud kümme aastat, Norra poliitika tipus üle kahekümne aasta, Töölispartei riiklikus juhatuses üle kolmekümne aasta, ning olin üpris kindel, et see peatükk saab peagi läbi.
Ingridi ja veel mõne usaldusalusega arutasin edasisi võimalusi. Jõudsime üsna kiirelt järelduseni, et nelja aasta pärast ma ei kandideeri, aga mulle oli oluline erakonna juhi kohalt tagasi astuda väärikalt ja ilma draamata. See pidi juhtuma 2015. aasta suurkogul. Mul polnud aimugi, mida ma pärast seda tegema hakkan.
Aga selgus, et lääne riigijuhid arutasid minu kui erru mineva valitsusjuhi üle, mõeldes rahvusvahelistele ametikohtadele. Minuni jõudis vihjeid, et mind kaalutakse ÜRO peasekretäri ametikohale. Ban Ki-mooni järglane pidi valitama 2016. aastal ning väidetavalt leidus paljudes maades mulle toetajaid. Ka Venemaa olevat minuga leppinud.
Ebakindlus valitses Hiina arvamuse osas, sest minu juhitud valitsus keeldus 2010. aastal vaidlustamast Nobeli rahupreemia määramist hiina inimõiguste aktivistile Liu Xiaobole.
Mõnusas telefonivestluses, mis mul oli liidukantsler Angela Merkeliga, mainis too, et kui taanlasest Anders Fogh Rasmusseni ametiaeg 2014. aasta sügisel läbi saab, jääb vabaks NATO peasekretäri ametikoht. Ma ei öelnud eid ega jaad, ning Merkelgi arvas, et kaht skandinaavlast järjest vaevalt valitaks. Minu kahjuks võis rääkida ka asjaolu, et Norra ei kuulunud Euroopa Liitu. Sellest ei tule küll midagi, mõtlesin ma.
Ühe Obamalt saadud tervituskirja, mis soovis mulle edu edaspidiseks, lõppu oli ta oma käega lisanud: „On olnud suur rõõm Teiega koos töötada […]. Ma loodan, et meie koostöö jätkub ka tulevikus.”
Meeldiv žest, ent toona ei osanud ma sellest muud midagi järeldada. Ma ei teadnud, et Obama nõunikud olid arutanud Saksamaa kantsleriga minu kandidatuuri NATO asjus. Nad olidki hakanud minuga plaani pidama.
2014. aasta alguses laekus kaitseminister Ine Eriksen Søreidele päring Washingtonist. Ameeriklased soovisid esitada mind Ameerika
Ühendriikide kandidaadina NATO juhi kohale. Ka sakslased ja poolakad toetasid mind. Kas ma oleksin nõus? See oli juba midagi enamat kui vormiline maakuulamine ja mul tuli asja tõsisemalt kaaluda.
Algul vestlesin vaid kõige lähedasematega, eelkõige Ingridiga. Ta oli üllatunud ja tegelikult ka skeptiline. Ingridi arvates olime enam kui piisavalt rambivalguses elanud ning ta oli juba oodanud veidi tagasihoidlikumat olemist. Järgmisena arutasin asja isa Thorvaldi, vanema õe Camilla ja tema mehe Atle ning oma lastega. Mitu vestlust leidsid aset Thorvaldi koduses köögis Mogens Thorseni tänaval, kus Camilla, Nini ja mina olime teismelistena öötundideni istunud ja sõpradega poliitika üle väidelnud.
Siin olin lapsena kuulnud Karini ja Thorvaldi lugusid nende lapsepõlvest sõja ajal. Kõige põnevamad lood oli mu vanaisal, Emil Stoltenbergil. Ta oli imeline jutuvestja ja meil vanaisaga tekkis eriline lähedus selle pinnalt, mida tema oli kogenud, kui sõda jõudis Norrasse. Ta pajatas lugusid aprillist 1940, kui tema 40-aastase kaptenina juhtis 19–20-aastaste kutsealuste kompaniid; nende ülesanne oli takistada Saksa väe edasi liikumist Valdresi lähistel Høljarasti silla juures. Seal käisid kõvad lahingud, kuid viimaks olid nad sunnitud taganema. Vanaisa jutu kaudu sain omal nahal tunda kaost ja külma, hirmu ja segadust olukorras, kus miski ei lähe plaanipäraselt. Nagu sõjas ikka.
Thorvald polnud NATO-tööst kuigi suures vaimustuses. Ta tundis NATO-t hästi oma pea-, kaitse- ja välisministri-ajast ning ilmselt oli just tema Norra ministritest osalenud NATO kohtumistel kõige rohkem. Tema arvates hakkaks mul Brüsselis igav. „Mis seal NATO-s praegu ikka toimub?” päris ta. Noh, NATO osales küll suures sõjalises operatsioonis Afganistanis, aga sealgi tõmmati otsi kokku. Suurt midagi muud teoksil polnud. Pealegi tundis ta oma poega. Ta ei uskunud, et mulle võiks Brüsseli elu diplomaatide ja kindralite seltskonnas meeldida.
„Sa pole selliseks tööks loodud,” ütles Thorvald. Tema oli näinud NATO köögipoolt – lõputuid koosolekuid, pikale venivaid läbirääkimisi, vaidlusi ja vägikaikavedu dokumentide sõnastuse üle. Ingrid oli temaga sama meelt, tundes mind kõigist kõige paremini ja teades hästi minu rahutut loomust.
Thorvald arvas, et peaksin pigem 2017. aasta valimistel taas peaministriks kandideerima. Norrasse jäämise suur pluss oli tema sõnul
ka veel see, et nii hoian ma soojas võimalust saada ÜRO peasekretäriks. See mõte meeldis talle väga. Thorvald kuulus põlvkonda, kes usaldas ÜRO-d jäägitult. Kui sõda 1945. aastal lõppes, oli ta 13-aastane – piisavalt vana, et okupatsioon ja sõjategevus saaksid temasse kõrvetada kustumatu jälje. ÜRO oli organisatsioon, milles kõik maailma riigid pidid leidma tee usalduslikuks koostööks, mis muudaks uue suure sõja mõeldamatuks. Tema silmis oli ÜRO peasekretär maailma tähtsaim usaldusamet.
Ka minul oli kõhklusi. Muidugi tundsin end meelitatu ja austatuna, kuid tõtt öelda ei olnud ma kunagi rahvusvahelist karjääri ihalenud. Ingrid oli diplomaat ja Thorvald oli kogu elu tegelenud välispoliitikaga – see oli nende ala, mitte minu. Ma ei olnud ka kindel, kui palju võimu ja tegutsemisvabadust rahvusvaheliste organisatsioonide juhtidel tegelikult on.
Pealegi olen ma majandusteadlane. Mulle meeldib kõik mõõdetav, mida saab kirjeldada arvude, tabelite ja graafikutega. Konkreetsed asjad, selged vastused. Mulle meeldib rajada midagi uut, olgu see siis naftaplatvorm või puhastusseade. Juba tühipaljas mõte reflektsioonidest, protsessidest ja signaalidest, millega välisministeerium peab tegelema, muudab mind rahutuks. Asi pole asjas iseeneses, see lihtsalt pole minu jaoks.
Ja mis kõige tähtsam – mulle meeldib Norras elada. Mõtlesin palju sellele, mida tähendab olla perest eemal. Lapsed olid küll täiskasvanud ja oma elu peal, kuid tahtsin olla neile võimalikult lähedal. Kui koliksime välismaale, hakkaksin igatsema meie ühiseid õhtusööke ja hetki, mil nad korraks läbi astuvad, et midagi laenata või lihtsalt juttu ajada – sageli koos sõpradega, keda Ingrid ja mina samuti hästi tundsime. Thorvald oli vanaks jäänud, ta oli saamas 83-aastaseks. Ta oli üsna kõbus ja sai ise hakkama, käis Frognerveienil poes. Ja tal oli Anja. Filmitegija Anja Breien oli tulnud Thorvaldi ellu pärast minu ema Karini surma ja oli isa suur valguskiir. Thorvaldil oli loodetavasti veel mitu head aastat ees. Tema isa elas 98-aastaseks.
Siis mõtlesin noorema õe Nini peale, kes oli aastaid võidelnud sõltuvusprobleemiga. Tema elukaaslane Karljohn oli aasta eest surnud, mis mõjutas Ninit sügavalt. Tal oli raske, ja nii mina, Thorvald kui ka Camilla tundsime kõik vastutust tema toetamise eest. Ma kohtusin Niniga aeg-ajalt, enamasti suhtlesime telefoni teel. Selles mõttes
polnudki nii suurt vahet, kas elada Brüsselis või Oslos. Ma käiksin kodus nädalavahetustel ja pühadel ning pealegi pidin elama Brüsselis ainult neli-viis aastat. Küll aga poleks ma vahetus läheduses, kui tal mind vaja oleks.
Ma laiendasin nõuandjate ringi. Sõprade ja tuttavate suhtumine –nii Töölisparteis kui ka sellest väljaspool – varieerus leigusest selge vastuseisuni.
Arvasin, et mul on lõpliku otsuse langetamisega aega kevadeni. Kuid veebruari alguses sain ootamatult teada, et otsustada tuleb nüüd ja kohe. Ameerika Ühendriigid tahtsid ennetada seda, et NATO peasekretäri ametikoha täitmist seostataks kevadiste Euroopa Parlamendi valimiste ja sellele järgneva tippametnike määramisega. Obamal seisis ees kohtumine Prantsusmaa presidendi François Hollande’iga, ja ta tahtis mind kui Ameerika Ühendriikide kandidaati välja käia. Selleks pidi ta kõigepealt teadma, kas oleksin valmis ametisse astuma.
Ma olin valmis.
Aegamisi, aga kindlalt olin jõudnud äratundmiseni, et tahan saada NATO uueks peasekretäriks.
Ma olin harjunud nõustuma, kui partei minult midagi palus; aastate jooksul olin ikka vastu võtnud ametikohad, mida mulle pakuti. Nüüd olid minu poole pöördunud lääne maailma mõjukaimad juhid. Ei ole just lihtne keelduda, kui Obama ja Merkel paluvad tööd teha. Neile ära öelda põhjusel, et eelistaksin pigem Oslos elada ja Nordmarkal suusatamas käia tundus väiklasevõitu.
Samas ei saa sellist pakkumist vastu võtta ka ainuüksi kohusetundest. Nende nädalate jooksul, mil ma vastust vaagisin, kasvas minus tugev sisemine soov saada NATO juhiks.
Ma olin alles 55-aastane. Mind köitis võimalus end tõsiselt proovile panna. Rahu tagamine on rahvusvahelises töös kõige olulisem asi. Sõja ajal ei tegelda kliimaprobleemide, vaesuse vähendamise ega majanduse elavdamisega. Rahu on sotsiaalse arengu alus. Ja NATO on tähtsaimaid organisatsioone, mis töötab peaaegu miljardi inimese rahu ja julgeoleku nimel.
NATO asutamisest oli möödas üle 60 aasta. Organisatsioon loodi ühise kaitse tagamiseks kommunistliku Nõukogude Liidu eest, liikmesriikide vabaduse ja demokraatia kaitseks. Koostöö NATO-s oli nii poliitiline kui ka sõjaline. Algusest peale kuulusid sinna Ameerika
Ühendriigid, Kanada ja kümme Lääne-Euroopa riiki, hiljem on liikmeid üha lisandunud.
Minu jaoks on NATO ühtsus sotsiaaldemokraatlike ideede poliitiline sugulane – üheskoos saavutame rohkem kui eraldi. Isegi sotsiaaldemokraatide seas valitseb paradoksaalsel moel arvamus, et riigikaitse ja julgeolek on peamiselt parempoolsete pärusmaa. Tegelikult on NATO-l olnud laiapõhjaline toetus kogu poliitilises spektris ja ajalooliselt on NATO eestvedajad olnud sotsiaaldemokraatlikud erakonnad. Enamikus Euroopa riikides, kes alliansi asutasid, oli kas sotsiaaldemokraatlik valitsus või osalesid sotsiaaldemokraadid valitsuse töös. Eriti olulist rolli mängis Briti leiboristide valitsus Clement Attlee juhtimisel, aga samuti sotsiaaldemokraatidest peaministrid Willem Drees Hollandis, Hans Hedtoft Taanis ja Einar Gerhardsen Norras. Ameerika Ühendriikide president Harry Truman oli demokraat ja Kanada peaminister Louis St. Laurent liberaal. Mõlemad kuulusid oma kodumaal poliitilise spektri vasakpoolsesse keskossa.
Ma olin töötanud peamiselt sisepoliitiliste teemadega nagu pension, naftatulu haldamine ja avaliku sektori reform. Minu rahvusvaheline tegevus oli keskendunud peamiselt kliimaküsimustele ja laste tervishoiule. Ometi olid kaitse- ja julgeolekupoliitika küsimused saatnud mind kogu mu poliitikukarjääri jooksul. Alustades aruteludest NATO ja tuumarelvade teemal Noorsotsialistide Liidus 1980. aastatel kuni mahukate kaitseinvesteeringute teemani peaministriaastatel. Samuti olin kursis sellega, mis puutus Norra osalemisesse rahvusvahelistes sõjalistes operatsioonides Afganistanis, Liibüas ja Kosovos.
Ma usun tugevatesse institutsioonidesse. Ühistesse struktuuridesse, kus nii suurtel kui ka väikestel on koht laua ääres, kus kõik saavad sõna ja kehtestatakse ühised reeglid, mis piiravad tugevama õigust. Põhimõtteliselt seda me peamegi tsivilisatsiooniks. See kehtib nii kogukondlikul, riiklikul kui muidugi ka rahvusvahelisel tasandil. Sõdade ja ebaõigluse vältimiseks on vaja organisatsioone, mis rajanevad rahvusvahelisel õigusel ja demokraatlikel põhimõtetel. Just koostööorganisatsioonides kaitstakse kõige paremini iga liikme – eriti väikeste riikide – huve. Siduv koostöö Ameerika Ühendriikide ja Euroopa vahel on NATO kui kaitse- ja julgeolekupoliitilise ühenduse keskne sammas.
Samal õhtul, mil sain teada, et ameeriklased ootavad järgmiseks hommikuks vastust, istusin koos Ingridiga maha. Sellest tuli pikk
vestlus. Tema skepsis polnud kuhugi kadunud, aga temagi usub kindlalt rahvusvahelisse koostöösse. Koos tegime otsuse. Olin valmis olema Obama ja Merkeli kandidaat NATO peasekretäri ametikohale. Washingtonist tuli teade, et mul on paljude NATO riikide toetus ja et ma ise ei pea midagi ette võtma. Maailma parim kampaaniajuht, Barack Obama, töötab sinu heaks, öeldi mulle. Vaja oli vaid oodata.
2. PEATÜKK
Taktimuutus
„Suurepärane, Jens!”
Thorvald kallistas mind soojalt. 28. märtsil õnnestus Ameerika Ühendriikidel ja Saksamaal kaasata kõiki liitlasi minu kandidatuuri toetamisse ning mind nimetati NATO 13. peasekretäriks. Vaid mõni päev hiljem olime kogunenud Mogens Thorseni tänava köögilaua ümber, et pereringis õhtust süüa.
Kui ma olin kord juba otsuse teinud, toetas Thorvald seda täielikult. Tema jaoks oli oluline vaid see, mis on minu jaoks kõige parem. Nüüd oli käimas NATO-projekt ja see oli kõige tähtsam. Ei ühtegi vihjet enam alliansi ajale jalgu jäämisest.
Pealegi käivitus 2014. aasta varakevadel draama, mis tõi taas esile ida-lääne vana vastasseisu, mis omakorda tõmbas tähelepanu kollektiivse kaitse vajadusele.
Ameerika Ühendriigid ei pommitanudki Süüriat, nagu Obama oli plaaninud 2013. aasta septembris Reinfeldti juures toimunud õhtusöögil. Kongressis oldi pommitamise vastu ja Obama ei riskinud rahvaesindajate tahte vastu minekuga. Selle asemel jõudsid Ameerika Ühendriigid ja Venemaa kokkuleppele, et Süüria annab üle oma keemiarelvad, mis hävitatakse. NATO ja Venemaa tegid ka koostööd, et pakkuda sõjalist kaitset laevadele, mis keemiarelvi Süüriast ära viisid. Aga siis algas kriis. 2013/2014. aasta talvel puhkesid Kiievis tõsised rahutused, kui Ukraina venemeelne president Viktor Janukovõtš keeldus allkirjastamast assotsiatsioonilepingut EL-iga. Kümned meeleavaldajad hukkusid eriüksuslaste käe läbi ning režiimi jõhkrus süvendas kriisi. Veebruari
lõpus Janukovõtš tagandati ja ta põgenes riigist, otsides varjupaika Venemaalt. Varsti saabusid teated, et Krimmis toimub midagi. Ukraina sõjaväeüksusi ümbritsesid ja ähvardasid nn väikesed rohelised mehikesed – sõdurid ilma identifitseerimismärkideta. Polnud suuremat kahtlust, kust nad tulid. See oli Vene okupatsioon. 18. märtsil kuulutas
Venemaa, et Krimm on nüüd Vene Föderatsiooni osa.
Paar nädalat hiljem alustasid separatistid tegevust mitmes IdaUkraina Donbassi piirkonna linnas ja haarasid enda kontrolli alla suure osa regioonist. Separatiste juhtis ja rahastas Venemaa – ilma selle toeta poleks nad saanud tegutseda. Erinevalt Krimmist puhkes
Donbassis äge lahingutegevus Ukraina valitsusvägede ja separatistide vahel.
Euroopa julgeolekust sai rahvusvaheline valupunkt. Pinge kasvas. Dialoog Venemaaga katkes.
Kuid kriis polnud ainult Ukrainas. Süürias ja Iraagis oli kogunud jõudu terroristlik rühmitus ISIS, vallutades suuri maa-alasid. Maailmas enneolematu terrorismiriik kerkis NATO piiri vahetus läheduses.
Maailm oli muutunud. Oht suurenenud. Ebakindlus kasvanud.
Stabiilsus vähenenud.
Olime olukorras, kus lääne ühtsus oli üle mitme aastakümne eluliselt oluline. Kõik see juhtus nende paari nädala jooksul, mil kaalusin kandidatuuri NATO juhi ametikohale – ja lõpuks selle töö ka sain. Muidugi olin ärevil, aga mida keerulisemaks rahvusvaheline olukord muutus, seda enam köitsid mind eesootavad umbsõlmed. See dramaatiline kevad motiveeris mind.
Ettevalmistusperioodiks sain kabineti kaitseväe juhataja residentsis – kaunis majas Akershusi kindluses. Seal pidasime koosolekuid kolleegide ja Brüsselist saabunud NATO ametnikega. Suve jooksul tekkis mul järjest selgem arusaam eesootavast ülesandest. NATO oli külma sõja ajaga võrreldes täielikult muutunud organisatsioon. Mitu korda oli tehtud ulatuslikke kärpeid. Juhtimisstruktuuride personali oli poole võrra vähendatud ja igal aastal kärbiti kokkuhoiunõuetele vastamiseks tsiviiltöötajate arvu.
Kõige tähtsam oli aga, et NATO töö oli valdaval määral organiseeritud sobivaks tegutsemaks väljaspool omaenda territooriumi. Kõigi nende aastate jooksul, mil NATO oli tegev Bosnias, Kosovos ja Afganistanis, oli Euroopa kaitsevõime kahanenud. Valmidus, reaktsioonikiirus,
lahinguvõime, kõrgtehnoloogiline sõjapidamine oma maa kaitseks –kõik see oli nõrgenenud. Pealegi ei pööranud NATO piisavalt tähelepanu uutele proovikividele, nagu Hiina, küberjulgeolek ja kosmose militariseerimine.
Akershusi komandandiresidentsis hakkas ilmet võtma suur poliitiline projekt. Tuli muuta kurssi. Vaja oli karmimat ravi: NATO tuli ümber korraldada, tugevdada ja moderniseerida. Kärpimine ei saanud jätkuda – NATO vajas rohkem investeeringuid ja inimesi, et taas täita oma põhifunktsiooni: tagada rahu ja kindlustada meie ühist julgeolekut.
Üks osa ettevalmistusest oli külastada olulisemaid pealinnu. Ühel päeval juuni lõpus juhatati mind Bundeskanzleramti hoonesse Tiergartenis, Berliini südames. Angela Merkel kutsus mind oma kabinetti. Jõime teed, mida ta ise serveeris. Temaga oli alati meeldiv kohtuda – meil oli aastatepikkuse koostöö vältel kujunenud välja usalduslik suhe. Nii tundsin ka sel päeval. Ta õnnitles mind ja ma tänasin teda toetuse eest. Merkel oli sügavalt mures Ukrainas toimuva ja selle võimalike tagajärgede pärast Euroopa rahule. Tema oli lääne liidritest see, kes suhtles kõige sagedamini Moskvaga, ja oli pärast Krimmi annekteerimist pidanud Vladimir Putiniga palju pikki vestlusi. See ei olnud aga tema rahutust leevendanud.
„Putin elab oma maailmas,” ütles ta.
Merkel rääkis NATO olulisest rollist Ameerika Ühendriikide ja Euroopa ühendajana. Angela Merkel, kes elas enne 1989. aastat IdaSaksamaal, teadis, mida NATO tähendab. Läksime välja terrassile ja ta osutas linnaosale, kus oli elanud. Ta kordas mõtet, mida oli ka varem väljendanud: „Suuri muutusi oodates tuleb olla kannatlik.” Elades Berliini müüri taga autoritaarse partei ainuvalitsuse all, ilma võimaluseta riigist lahkuda, võis see näida lõputu. Aga 28 aastat pärast püstitamist müür langes. Isegi kui tundub kuluvat terve igavik, ei kesta miski igavesti. Merkel tundis huvi Ameerika Ühendriikide ja Euroopa suhete arengu vastu.
„Ameeriklased on võimukad, aga ma loodan, et sa ei lase neil alati oma tahtmist saada,” ütles ta. „Jens, on oluline, et Ameerika Ühendriikidele ei jääks alati viimane sõna.”
Merkelil on omapärane huumorimeel – ta suudab tõsise mõtte edasi
anda kergel, peaaegu kelmikal moel. Tema manitsuses oli nii nalja kui tõde. Kinnitasin talle naeratuse saatel, et mul pole küll plaanis
Ameerika Ühendriikidele kõiges järele anda.
Palju räägiti sellest, et Ameerika Ühendriigid pööravad tähelepanu üha rohkem Aasiale ja Hiinale, mitte Euroopale. See trend oli olnud märgatav juba mõnda aega ning äsja veelgi tugevnenud. Kuid Merkel polnud eriti mures üleatlandilise koostöö ega Euroopa positsiooni pärast Washingtoni võimukoridorides. Tema koostöö president Obamaga sujus.
Veidi hiljem samal suvel istusin lamamistoolis Villefranche’i rannal Prantsuse Rivieral, Nice’ist idas. Vaatasin loiult Vahemerele, külm õlu käes.
Olin just tulnud kohtumiselt president François Hollande’iga. Nagu enamik prantslasi, hindas ta kõrgelt prantsuse keelt. Kui NATO 1949. aastal asutati, olid 12 liikmesriigist neli täielikult või osaliselt prantsuskeelsed. Praeguseks on need neli endiselt NATO-s, kuid liikmesriike juba 32 – see muudab keele positsiooni, ehkki prantsuse keel on koos inglise keelega NATO ametlik keel.
Mina ise õppisin koolis saksa keelt. Mulle teadaolevalt olin esimene NATO peasekretär, kes ei osanud üldse prantsuse keelt. Soovisin Hollande’ile vastu tulla ja ütlesin, et kavatsen minna prantsuse keele kursusele.
Jonas Gahr Støre, kes sai Töölispartei uueks juhiks pärast seda, kui mind suvel erakorralisel kongressil uude ametisse läkitati, hüüatas minu plaanist kuuldes: „Sa tahad õppida prantsuse keelt!?” Jonas ise valdab prantsuse keelt.
„Täiesti mõttetu, sul pole mitte mingit lootust,” ütles ta.
Aga ma pidasin Hollande’ile antud lubadust ja registreerusin kolme nädala pikkusele intensiivkursusele mainekas Institut Français’is. See tähendas kaheksat tundi õpet päevas, igapäevaseid koduülesandeid ja keeldu rääkida kooli territooriumil muud kui prantsuse keelt.
Ingrid tuli kaasa, ja me seadsime end sisse väikeses korteris Villefranche’is – see on idülliline koht Riviera lahe ääres. Esimesel päeval läksime kooli, mis asus mäenõlval kaunis villas, vaatega linnale ja merele. Kõik jagati vastavalt eelnevatele keelteadmistele rühmadesse. Ükshaaval kutsuti meid testile. Kui tuli minu kord, juhatati mind
ruumi, kus istus kolm õpetajat. Lennukis olin pähe õppinud prantsuskeelsed väljendid „minu nimi on Jens” ja „ma olen norralane” ning veel mõne lihtsa lause, mille nüüd ette vuristasin. Õpetajad vaatasid mind ilmetult.
Ingrid suunati kohe edasijõudnute rühma. Mulle teatati minu tase: débutant – algaja.
Igatahes võin häbenemata öelda, et võtsin kursust tõsiselt. Olin iga päev kohal, pidasin suvekuumuses kaheksa tundi vastu ja tegin kõik kodused ülesanded ära. Aga algajal on pikk tee minna, enne kui prantsuse keelt kuidagigi kasutada saab.
Need olid imelised päevad – Villefranche’i on suvel peaaegu võimatu mitte nautida. Vabal ajal tegime Ingridiga rannas pikki jalutuskäike, rentisime jalgrattad ja nautisime suurepärast toitu. Aga kui kursus hakkas lõppema, pidin endale ausalt aru andma. Midagi olin õppinud ja oskasin moodustada mõne lihtsa lause. Aga sellest, et prantsuse keelega midagi kasulikku teha, oli asi väga kaugel. See oleks nõudnud palju rohkem pingutust ja aega, mida mul aga polnud.
Sealsamas lamamistoolis tõdesin kokkuvõtlikult: Jonasel oli õigus.
Hiljem samal suvel olime nagu tavaliselt Hvaleris. Puhkuse ajal muutun enamasti veidi rahutuks, kuid lihtsat aiatööd teen meelsasti. Teisipäeval, 29. juulil, riisusin parasjagu oksi, kui Ingrid ilmus maja nurga tagant ja kõndis minu poole.
Sain kohe aru, et midagi on valesti. Ta ulatas mulle sõnatult telefoni. Teises otsas oli Camilla. Ta ütles: „Jens, Nini on surnud.”
Camilla helistas Nini korterist. Tema oli ta sealt leidnud.
Vaatasime Ingridiga teineteisele otsa. Ta võttis mul reha käest, toetas selle vastu majaseina ja kallistas mind pikalt. Siis pani ta käe mulle ümber ja me läksime koos tuppa.
Panin selga puhtad riided ja asusin teele. Paari tunni pärast olin koos Camilla ja Thorvaldiga Nini korteris. Nini istus köögis toolil, seljas õhuke siidist öösärk. Ta nägi rahulik välja. Silitasin õrnalt ta põske ja tundsin, et ta oli külm. Mind oli kaua saatnud hirm selle ees, mis oli nüüd juhtunud. Minu väike õde oli surnud.
Samal suvel olin Prantsusmaalt mitu korda püüdnud Ninile helistada. Ta ei võtnud toru. See tegi mind pisut murelikuks, aga eelkõige
kurvaks. Oli üsna tavaline, et ta ei vastanud. Enamasti tähendas see, et ta tundis end kehvasti ega tahtnud kellegagi rääkida. Otsustasin talle külla minna, kui olen tagasi Norras.
Mõni päev hiljem helistasin tema uksekella, aga vastust ei tulnud. „Nini!” hüüdsin läbi kirjapilu, aga kõik oli vaikne. Võib-olla on ta välja läinud, võib-olla toas, aga ei jaksa ust avada. Olin toonud smuutit, sest teadsin, et tal oli raske süüa. Viisin selle naabrile, kes oli varemgi tema toidupakke vastu võtnud.
Nüüd seisime Thorvaldi ja Camillaga tema köögis. Me ei rääkinud palju. Thorvald nuttis. Aastaid oli ta teinud kõik endast oleneva, et oma pesamuna toetada ja aidata. Ma teadsin, kui kurnatud ta oli. Kogu selle aja oli ta Nini eest hoolitsenud ja tema pärast muretsenud. Nüüd oli Nini jäädavalt läinud, teda ei saanud enam otsida, polnud enam lootust, oli vaid lein.
Järgnevatel päevadel ilmus ilusaid kirjutisi Nini mälestuseks. Paljud kirjutasid ajalehtedesse südamlikke järelehüüdeid. Inimesed peatasid meid tänaval, postitasid sotsiaalmeediasse sõnumeid ja jagasid, mida Nini neile tähendanud oli. Avaliku elu tegelaseks olemine võib olla kurnav, aga samas on see kingitus, kui saad kogeda sedavõrd palju soojust ja kaastunnet nii tuttavatelt kui ka võõrastelt.
Uranienborgi kirik oli puupüsti täis, kui kirikukellad 18. augusti ennelõunal lõid. Vihma voolas ojadena.
„Suur vend peab väikest õde kaitsma,” ütlesin ma oma kõnes. „Ma püüdsin sind hoida. Nagu ka Thorvald, Camilla ja paljud teised. Aga surma vägi võttis võimust.”
Kandsime kirstu välja. Kaant katsid valged liiliad ja roosid. Mu poeg kõndis otse minu ees. Hoides pilku kindlalt tema seljal, kandsin kirstu mööda vahekäiku, mööda vaikivatest inimestest pingiridade vahel, väljas juba ootavasse matuseautosse.
Pärast ärasaatmist hakkasime Camillaga vaikselt Nini korterit koristama. See tõendas, kui raske Nini elu oli olnud. Palju segadust ja jälgi sõltuvusest. Aga me leidsime ka ilusaid asju. Esemeid, pilte ja kirju, mida ta oli alles hoidnud ja mis said nüüd kalliks mälestuseks. Ilmselt ei suuda ma kunagi lõpuni mõista, kuidas see nii läks. Me elasime Niniga samas toas, magasime narivoodis. Mina ülal, tema all. Sama pere, sama kool, suures osas ka samad sõbrad. Ometi kujunes meie elu nii erinevaks.
Nini ei leidnud endale rakendust, tal oli nii palju andeid, mida ta ei saanud kasutada, nii palju potentsiaali, mida iial teoks ei teinud, kuigi olime alati lootnud, et ta saab joonele ning suudab oma elu paremini ja täisväärtuslikumalt elada. Samas tundsin nüüd, kuidas surmahirmu haare järele andis, kui Nini lahkunud oli. Kummastav kahesus – lein ja kaotus, aga ka kergendus.
Kaunis ja poeetiline Nini, kes oskas sõnadest võluda liigutavaid värsse, kes oskas seada need imelise käekirjaga kinkekaartideks. Kes noorena joonistas ja tegi toredaid keraamilisi kujukesi. Ühe neist leidsin tema korterit kraamides. Sellele oli kirjutatud: „Lenda, vaba tiivuline, lenda.”
Pärast matust veetsime Ingridiga palju aega koos Thorvaldiga. Ta hindas seda, aga samas oli talle oluline, et elu läheks edasi, ja et ma valmistuksin eesootavaks ülesandeks. Mul tuli uus argirütm aegamisi paika saada, luua normaalsus kõiges mittenormatiivses. Mind ootas ees reis Walesi NATO tippkohtumisele, mis pidi toimuma 4.–5. septembril.
See oli esimene NATO liikmesmaade riigi- ja valitsusjuhtide kogunemine ajal, mil maailm oli paari kuuga drastiliselt muutunud. Sõda Süürias ja Ukrainas oli selle sünge foon. Juulis tulistati Ida-Ukraina kohal alla Malaisia reisilennuk, mis oli teel Amsterdamist Kuala Lumpurisse, ja rakett lasti välja Venemaa toetatud separatistide kontrolli all olevalt alalt. Paljud neist, kes hiljem Haagis Rahvusvahelises Kohtus süüdi mõisteti, olid Vene agendid. Tapeti 298 inimest. See tragöödia paisutas ähvardava ohu tunnet.
Tippkohtumisel sain taas kokku president Barack Obamaga. Arutasime koos läbi kõige tähtsamad küsimused. Olime mõlemad väga mures Krimmi ebaseadusliku annekteerimise pärast ja Venemaa sõjalise sekkumise pärast Ida-Donbassis. Oli ilmne, et NATO peab saama tugevamaks ja et Ukraina peab saama rohkem toetust. Sel hetkel olid Ameerika Ühendriigid ja Obama relvaabi vastu, kartes konflikti eskaleerumist tasemele, millega me ei tuleks toime. Obamale oli oluline, et me ei annaks vekslita lubadusi, ja ta väljendas arvamust, et Ukraina on Venemaale olulisem kui läänele. Ning et seetõttu on Moskva valmis ohverdama rohkem kui meie.
Tema sõnum oli, et meil tuleb Ukrainat toetada nii poliitiliselt kui ka majanduslikult, aga mitte sõjaliselt. Ka tuli NATO-l relvastuda,
kindlustamaks, et Moskva ei liiguks edasi, ähvardades NATO liikmesriike. Obama toonitas eriti, et Euroopa NATO riigid ja Kanada oma kaitse-eelarvet suurendaksid. Hetkeseis ei saanud jätkuda. Ameerika
Ühendriikide kaitsekulud moodustasid üle 70 protsendi NATO riikide kaitsekuludest. „See pole õiglane ning seda on üha raskem ka Ameerika maksumaksjale maha müüa,” ütles ta.
Sellel teemal oli pikk ajalugu. Ameeriklaste rahulolematus panuse määradega oli peaaegu sama vana kui allianss ise. NATO states are not paying their fair share* , kaebas president John F. Kennedy riiklikule julgeolekunõukogule juba aastal 1963.
Nüüd tahtis Obama Walesi tippkohtumise ajal otsust panuse õiglasema jaotuse kohta. „Meil tuleb teha selge otsus, ja veel olulisem – meil tuleb tegutseda. Ma usaldan sind, Jens, et sa selle korda ajad,” ütles Obama silma pilgutades. Ma naeratasin ja vastasin jah, kuigi olin enam kui kahtlev, kas suudan tema ootusele vastata.
Kohtumise käigus tutvustas Anders Fogh Rasmussen mind kui NATO järgmist peasekretäri. Peaminister David Cameron pidas lühikese, kerges toonis kõne: „Mina usun järjepidevusse. Me saame nüüd saleda, sportliku, Skandinaavia riigi kunagise peaministri järglaseks teise saleda, sportliku, Skandinaavia riigi kunagise peaministri,” nentis ta. Fogh Rasmussen oli tuntud selle poolest, et ajas igal võimalusel jooksukingad jalga. Tema esimesed ihukaitsjad NATO-s tuli välja vahetada, sest ta jooksis nende eest ära. Seda muret minu puhul polnud.
Kohtumisel teiste riigipeade ja valitsusjuhtidega rõhutas Obama korduvalt panusejaotuse küsimust. Ta kasutas madalate kaitsekuludega riikide kohta väljendit free riders – teiste kulul jänest sõitjad, kes lootsid kriisiolukorras ameeriklaste sõjalisele abile. Eurooplased ja kanadalased soovisid võimalikult väikeseid kohustusi ja seda, et kindlat suurust ei määrataks. Viimaks andsid nad siiski järele ja nõustusid, et kõigil tuleks panustada kaitsekuludele kaks protsenti oma sisemajanduse kogutoodangust.
Lõppdeklaratsioon kõlas siiski pigem kui kompromiss: […] allies aim to move towards the 2% guideline within a decade. Juriidilisest vaatepunktist annab sedavõrd ebamäärane väljendusviis võimaluse kohustustest kõrvale hiilimiseks, üha „eesmärgi poole liikudes”. Ent
* NATO liikmesriigid ei panusta õiglasel määral. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused)
poliitiline reaalsus oli midagi muud, ja see saigi määravaks. Anti lubadus, et kaitsekulutusi tõstetakse olulisel määral, ning Ameerika Ühendriigid ootasid Euroopalt ja Kanadalt panustamist.
Ma sain aru, et relvastumise ja kaitse-eelarvete suurendamise nimel pidin tulevikus veel palju tööd tegema. Allianss oli jõudnud taktimuutuseni.