TJ KLUNE
„Maja taevasinise mere ääres” järg
TJ KLUNE
Inglise keelest tõlkinud BiBi R aid
„Me oleme jõudnud ristteele. Selle ja kõigi võimalike järgnevate istungite eesmärk on kindlaks teha, milliseid – kui üldse – muudatusi on vaja viia sisse kehtivatesse „Reeglitesse ja regulatsioonidesse”, mis reguleerivad maagilist kogukonda. Nagu ajakirjandus on ad nauseam kuulutanud, on maagiliste noorte ja maagiliste täiskasvanute eest vastutavad osakonnad sattunud hiljuti tugeva kriitika alla. Pärast Eriti Kõrge Kõrgema Juhtkonna laiali saatmist puudub neil osakondadel alaline juhatus.”
Esimest korda pärast aastakümneid praamilt saarele astudes tundus Arthur Parnassusele, et ta lahvatab sealsamas
hoobilt leekidesse. Ta ei teinud seda, aga palju ei jäänud ka puudu: tema sees hõõguv tuli tundus eredam kui iial varem viimaste aastate jooksul. Ta kibeles oma nahast välja murdma ja tiibu sirutama, et saaks taevasse tõusta ja tunda sulgedes seda nii tuttavat soolamaigulist tuult. Aga ta teadis, et kui ta seda teeb, lendab ta suure tõenäosusega minema ja jätab igaveseks selle koha endast maha. Ja see ei sobinud kohe mitte.
Ta oli põhjusega siia naasnud.
Praami omanik – pahur rõugearmilise näoga vennike plekilistes tunkedes ja igavesti sarmika nimega, milleks oli Merle – hüüdis kümne jala kõrguselt reelingu äärest alla tema poole. „Parem oleks, kui te ikka päris kindel oleksite. Kui ma otsa ringi keeran, olete siin vangis. Ma pärast pimedat siia ei sõida.”
Arthur ei vaadanud praamijuhi poole, ta vahtis kui lummatult porist teed enda ees, mis kadus loogeldes nii tihedate kroonidega puude vahele, et keskpäevase päikese valgus jõudis nende vahelt vaevu metsaalust katva sambla ja lehtedeni. Merelainete loksumine vastu valget liivast kallast täitis tema kõrvad, tuues mälestusi tema noorusest: nii häid kui halbu, kõiksuguseid. „Aitäh, Merle. Teie abi on olnud asendamatu.”
Ta heitis pilgu tagasi praami poole. „Ma usun, et mul pole siin häda midagi. Kui peaksin mandrile tagasi tahtma, kutsun teid.”
„Kuidas? Saarel pole ühtegi ühendatud telefoni. Elektrit pole. Vett pole.”
„See kõik muutub. Homme hommikul täpselt kell kümme peaksid saabuma kommunaalteenuste paigaldajad. Te toote nad ju kohale, jah?”
Mees kortsutas kulmu, kuid Arthur nägi ahnet läigatus tema silmis, kiiret sähvatust. „See muudab hinda,” ütles
Merle upsakalt. „Kütus pole odav ja ühe inimese edasi-tagasi transportimine…”
„Mõistagi,” ütles Arthur. „Te olete kahtlemata teeninud ära õiglase kompensatsiooni oma aja eest.”
Merle pilgutas silmi. „Jah, noh. Eks ma olen vist jah.” Ta vaatas alla kahe kohvri suunas, mis seisid kummalgi pool Arthurit. Üks vana, teine uus. „Miks te siia tulite?”
Taevas polnud pilvepoegagi. Pea kohal laius samasugune sinine laotus, mis allpoolgi. Suve viimane ots, soe, aga Arthuril oligi kogu aeg soe. Soolane õhk kõditas ta nina ja ta hingas seda sisse, kuni tundis, et kopsud seda täis saavad. „Miks mitte?”
„See on üks hirmus paik,” ütles Merle end judistades. „Siin kummitab, vähemalt olen nii kuulnud. Kedagi siin ei ela. Pole juba ammu elanud.” Ta sülitas üle reelingu. „Ja kui elasid, siis ei tohtinud me neist niikuinii rääkida. Kõik oli hirmus salajane, teate.”
„Tean,” pomises Arthur. Ja lisas siis valjema häälega: „Merle. Ega te tunne juhtumisi üht Melvini-nimelist meest?”
„Mida? Kuidas te … ta oli minu isa.”
„Seda ma arvasingi,” ütles Arthur. Uroboros. Lõputus ringis oma saba õgiv madu. Võib-olla oli see viga. Küla, kust nad üle mere olid tulnud, nägi siit vaadatuna välja täpselt
sama sugune kui aastaid tagasi: pastelsed roosad ja kollased ja rohelised majad, suverõivais inimesed, kellel pole mingeid muresid, kes pole ohus, sest miks peaksid nad seda olema? Nad olid inimesed. Maailm oli nende jaoks loodud.
Ka praam oli sama, kuigi seda oli aastate jooksul veidi
putitatud: värske värvikiht, uued toolid vanade pragunenud ja mõranenud istmete asemel. Isegi Merle lõi teatud dissonantsi, sest oli Melvinile nii sarnane, suunurgad allapoole, pilk tuhm. Täpselt sama. Kõik siin oli sama. Välja arvatud
Arthur. „Ma tundsin teda kunagi.” Sind ka, oleks ta äärepealt lisanud, meenutades seda põrnitsevat teismelist, kes praamil tusaselt mopiga ringi käis.
Merle turtsatas. „Ta on nüüd surnud. Kümme aastat juba.”
„Minu kaastunne.”
Merle rehmas käega. „Kust te teda tundsite?”
Arthur naeratas. „Ma võtan ühendust.” Nende sõnadega haaras ta mõlemad oma kohvrid ja ajas selja sirgu. Ta oli siin.
Viimaks, lõpuks ometi. Oli aeg vaadata, mida siin näha on, ja loota, et see ettevõtmine pole asjata. „Teie heldust ei unustata. Aga mina nüüd läksin! Nägemiseni, tubli mees!”
Katteta rada lookles läbi järjest tiheneva metsa, päike heitis varje, mis värelesid tuule käes. Ta ei higistanud, veel mitte, aga tee osutus pikemaks, kui tal meeles oli. See on see nooruse uljus, mõtles ta endamisi. Lõppematu energia, nii et üks miil võis olla tegelikult kuue või seitsme miili pikkune, sel polnud mingit tähtust. Neljakümnele lähenev Arthur oli üldiselt heas vormis, kuid need päevad, mil ta võis lõputult joosta, olid ammu möödas.
Ta keeras ümber käänaku ja peatus. Puud olid tal teel ees.
Neid oli kokku viis ja need olid kasvanud otse keset teed, tüved nii tihedalt koos, et nende vahelt oli võimatu läbi lipsata. Puude oksad küünitasid taeva poole, need kõrgusid tema kohal ja näisid palju vanemad, kui oleksid pidanud – vähemalt saja-aastased, kui mitte vanemad. Aga need ei saanud nii vanad olla. Kui ta viimati mööda seda teed astus, neid puid siin ei olnud, isegi tillukesi võrseid mitte.
Mis tähendas, et siin oli tegu millegi muuga. Või õigemini, kellegi muuga. Asi polnud mõistagi puudes endis; ei, teda jälgiti.
Ta pani kohvrid käest ja astus keskmise puu poole. Selle koor oli praguline ja naha vastas kare, kui ta peo selle vastu surus. „Kas sa oled siin?” küsis ta. „Pead olema. Ma eeldan, et need puud on sinu kätetöö.”
Vastuseks kostis vaid linnulaulu.
„Sa tunned mind,” jätkas Arthur. „Või seda mind, kes ma kunagi olin.” Ta naeris, kuigi selles naerus polnud lõbusust.
„Ma tulin siia tagasi, lootuses teha sellest paigast midagi enamat kui see, mis see kord oli.” Silmi sulgedes surus ta lauba vastu puutüve. „Ja ma teen seda üksi, kui pean, aga mitte ilma sinu loata.”
Ta avas silmad, kui puutüvi vibreerima hakkas. Aeglaselt taganedes vaatas Arthur, kuidas teel seisvad puud vaikse mürinaga värisema lõid ja nende juured nagu haarmed mullast välja paiskusid. Need väänlesid mööda maad teiste puude poole, mis tee ääres kasvasid, ja väändusid nende ümber. Puit ägises, kui juured järjest enam pinguldusid ja puud kõrvale tõmbasid, et läbipääs luua.
Alles jäi ainult kõige keskmine puu. See võbeles, oksad lõgisemas, lehed värisemas. Arthur ei võpatanudki, kui üks pee-
nike oks tema põske paitas, roheline leheke ta ninakülge kõdistas. Selles kuulis ta sosinat: Poiss. Tulega poiss on koju tulnud.
„Jah,” sosistas ta vastu. „Ma olen tagasi.”
Puu väändus, mullane tee selle all mõranes ja pragunes.
Puujuured kerkisid läbi maapinna ja Arthur naeratas, kui puu toetus nendele juurtele nagu jalgadele ja tee pealt kõrvale astus. Kui see oli leidnud koha, kuhu paigale jääda, vajusid juured jälle mulla sisse. Tema ees tõusis maapind ülespoole, et täita augud, mis puudest jäid. Hetk hiljem oli tee jälle sama sile nagu see, mille ta oli selja taha jätnud.
„Aitäh,” ütles Arthur väikese kummarduse saatel. „Kui sa valmis oled, millal iganes see ka on, siis ma olen olemas.”
Kohvreid uuesti kätte võttes sammus ta edasi.
See hetk, kui ta metsast välja astus ja kahekümne kaheksa aasta järel taas seda maja nägi, polnud midagi erilist. Sakilisel kaljul turritav maja kõrgus süngelt tema kohal, päike selle taga kumamas. Maja ees oli tühi betoonist purskkaev, selle basseiniosa rohelisest ja mustast hallitusest kriimuline. Maja seinad paistsid lagunevat, need olid täis mõrasid, tellised katki, nende tükid vedelemas maja ümber kõrges rohus. Valgete aknaraamidega katkiseid aknaid ümbritses luuderohi, mis kattis pooleldi kogu maja fassaadi. Torn, mis turritas kahekümne jala kõrgusel maja kohal, nägi välja, nagu võiks väiksemagi müksu peale ümber kukkuda. Maja ümbritses metsistunud aed, kus kasvasid kuldsetes ja punastes ja roosades toonides lilled, mis võtsid enda alla lehtla, kus üks poiss, kelle soontes voolas tuli, üheksa-aastasena oma nimetähed kivisse oli kraapinud, tõestuseks sellest, et ta oli olemas olnud: AFB. Arthur Franklin Parnassus.
Majast veidi eemal asus veel üks hoone, mida Arthur polnud varem näinud. Seda maja polnud siis olemas, kui ta lapsena saarelt lahkus, silmad eredast päikesevalgusest pisarais, sest ta oli nii pikalt pimeduses vangis olnud, tugev käsi teda trepist üles juhtimas, välja ootavasse autosse. See teine hoone oli väike, ehitatud samasugusest tellisest nagu maja, millest ta oli ikka ja jälle unistanud. Ta teadis, et see niinimetatud orbudekodu oli aastate jooksul korra või paar omanikku vahetanud, aga nii palju, kui tema hinnata oskas, polnud siin juba mõnda aega kedagi elanud. Külalistemajast, sest just sellega tundus tegu olevat, pidi talle praeguseks piisama. Maja aknad olid terved ja katus näis ka paremas seisus kui peamaja oma, kust möödunud tormid olid katuselaaste minema viinud.
Ta jättis oma kohvrid verandatrepi kõrvale, liikudes ise nagu unes. Läbi aia viiv jalgrada oli raskesti läbitav, taimed ja põõsad tihedad, lämmatavad. Ta möödus lehtlast, tehes endale teed läbi metsistunud aia. Teerada kulges mööda maja külge selle taha ja seal, maja vundamendis, olid maa alla viivad kahepoolsed puidust uksed, nende pinnal põletusjäljed. Uste ees oli roostes tabalukk. Võti oli Arthuril olemas. Tal olid kõik võtmed.
Ta ei läinud sinna sisse. Ta teadis, mis all ees ootab. Seina sisse kraabitud kriipsud päevade tähistamiseks. Mustaks tahmunud kivi nendest kordadest, kui ta leekides põles. Igavene pimedus, kui tema enda tuli välja arvata.
Sel hetkel kerkis tema selja taha mälestuskummitus, kes talle käe kõri ümber mässis, teda vangina kinni hoidis. „Sa oled selle ära teeninud,” urises see Arthurile kõrva. „Küll sa veel õpid, kus su tegelik koht on, poiss, pane mu sõnu tähele. Mis sa oled? Ütle mulle.”
„Jälkus,” ütles Arthur tuhmilt, kui käsi tühjusesse kadus.
Ta vahtis keldri puidust uksi, kuni päike üle taevakaare sammus.
Ta ei saa sellega hakkama. Ta ei teadnud, miks oli arvanud, et saab. See oli liiast. Seda kõike oli liiga palju. Arthur surus käed juustes rusikasse, kui tagasi maja ette läks. Tema pagas oli seal, kuhu ta selle jätnud oli.
Ta kummardus, käed puudutamas kohvrisanga.
Kellegi hääl ütles: „Arthur!” Hääl oli vali ja selge, nagu seisaks keegi sealsamas verandal tema ees.
Ta tõstis pea. Kedagi polnud.
Ainult et see polnud päris tõsi. Sest ta nägi midagi, mida polnud saabudes kohe märganud: tillukest kollast lille, mis kasvas verandatrepi esimese astme pragulise puidu vahel. See oli vaevu suurem kui tema pöidlaküüs, kuid oli vapralt vastu pidanud, läbi puidu surunud, kuni jõudis päikesepaiste kätte.
Ta astus aeglaselt lille poole. Veranda juurde jõudes kükitas ta lille ette maha ja puudutas õrnalt selle kollaseid õielehti, päikesesoojus sõrmeotsi kõdistamas. Taassünd. Visadus. Värv. Elu. Kõik oluline pisemast pisemas vormis.
Ta naeratas ja esimest korda üle pika aja tundis ta, kuidas miski rinnus end sirutab. „Noh,” ütles ta, „kui sina sellega hakkama said, küllap saan ka mina.”
Suvi triivis sügise poole, puulehed muutsid värvi, õhk polnud enam nii soe. Arthur seisis verandal ja puhastas verandapiirdeid liivapaberiga, et saaks need üle värvida. Ta plaanis värvida need valgeks, et need sobiksid kokku aknalaudadega,
ÜKS MAAGILINE PEREKOND. KAKS PÜHENDUNUD EESTKOSTJAT.
KUUS OHTLIKULT ANDEKAT LAST.
Arthur Parnassus on maagiliste laste orbudekodu juhataja ühel kummalisel saarel, abiks tema elu armastus Linus Baker. Ja koos on nad valmis kõigeks, et kaitsta oma erilisi ja vägiseid hoolealuseid.
Aga kui Arthur on sunnitud andma avalikke ütlusi oma hämara mineviku kohta, leiab ta end olukorrast, kus peab võitlema nende eest, kes tema hoolde usaldatud. Ühtlasi on see ka võitlus parema tuleviku nimel, mille kõik maagilised olendid on ära teeninud. Kui nende koju tuleb uus laps – selline, kes nimetab end koletiseks –, teab Arthur, et nad on jõudnud murdumispunkti. Väljakutseid tuleb kõigist suundadest ja neile vastu astudes võib nende püsimatu perekond kas tugevamaks saada … või laguneb koost kõik see, mida Arthur nii väga armastab.
See on võluv ja elujaatav järg New York Timesi menukile, romaanile „Maja taevasinise mere ääres”.
„Lihtsalt täiuslik.” „Imeline raamat.”
― V. E. S chwa B ― cha R lain E h a RR i S „Täis südamlikkust ja lootust.”
― JE nnif ER l . a R m E nt Rout
