Caterina de Medici by Rahva Raamat

FONTAINEBLEAU

Caterina nooruke abikaasa Henri d’Orléans oli vaoshoitud, vaat et endassesulgunud poiss, kes oli küll rüütellik ja laitmatute kommetega, kuid ometi kaugel oma kuningliku isa François I luksusejanusest suursugususest ja kiirgavast karismast. Isaga olid Henril üsnagi kiivas suhted, mis ei pane ka imestama – oli ju pärast Pavia lahingu kaotamist Hispaania sõjavangi sattunud kuningas andnud 1526. aasta Madridi rahulepinguga iseenda vabastamise tingimusena Hispaania kuningale pantvangiks oma kaks vanimat poega. Seitsmendast kuni üheteistkümnenda eluaastani oli Henri veetnud neli pikka aastat koos oma vanema, kuid nähtavasti vastupanuvõimelisema venna François’ga Kastiilia kindlustes. Vangipõli oli olnud nii alandav ja traumaatiline, et juttude järgi olevat poisid türmis mingil hetkel äärepealt kaotanud kõneoskuse, vähemasti mis puutus nende emakeelde, prantsuse keelde. See jättis kogu eluks pitseri Henri vahekorrale nii isa kui ka hispaanlastega, kes olid olnud nii pikka aega ta vangivalvurid. Sellal kui ta vend François, kes oli isale väga sarnane mitte üksnes ühise eesnime poolest, kosus läbielatud kannatustest edukalt, jäid Henrile neist aastaist nähtavasti hinge ravimatu trauma, allasurutud lein ja sügav endassesuletus. Ta armastas kirglikult lugeda, kaldus unelema ning oli seltsimatu ja tagasihoidliku loomuga, kuid lihaselise nooruki silmapaistvad spordisaavutused kindlustasid printsile isa elurõõmsas õukonnas sellegipoolest seisusekohase lugupidamise.

Caterina armastas oma meest kogu elu. Ei ole võimalik öelda, kas see armastus sai alguse poolavalikul pulmaööl, kui neid olid Euroopa

diplomaatia pärast ümbritsenud kõrge staatusega tunnistajad, või ehk siiski alles mõnevõrra hiljem, kui noorel abielunaisel oli olnud võimalus oma sama noorukese abikaasa kinnist loomust pisut paremini tundma õppida. Juba üsna alguses oli aga selge, et see armastus oli ühepoolne – ning nii see ka jäi. Henri oli kohusetruu, kuulekas ja vastutulelik ning täitis ülesannet, mis oli talle riiklikel kaalutlustel ja isa, Prantsusmaa kuninga tahtel antud, ka siin: austada oma laulatatud naist ja täita kõiki ettenähtud abielukohustusi. Ometi otsis ta pärsitud ja vaoshoitud loomus nähtavasti instinktiivselt kõikehõlmavamat suhet, mis sisaldanuks ehk ka emalikku elementi – nii igatahes lubab oletada tema paar aastat hiljem langetatud valik. Henri lihane ema, kuninganna Claude oli olnud malbe ja vähenõudlik naine, kelle silmapaistvaim omadus oli lakkamatu sünnitamine ja kes oli muus osas jäänud valdavalt tagaplaanile. Kuna Claude oli enamasti rase või lebas nurgavoodis, ei oodanud ka keegi temalt avalikkuse ees muljetavaldava või saati siis särava rolli täitmist. Ohjeldamatu õu konnaelu hiilgust nautis kuningas François oma armukeste seltsis, sellal kui kultuurilise osa eest kandis hoolt ta elavate vaimsete huviga õde, kirjandusmetseen ja kirjanik Marguerite d’Angoulême ehk Navarra Marguerite, ning poliitilise eest ta ema Savoia Louise –François’ esimestel valitsemisaastatel isegi peaasjalikult tema, hiljem jagasid nad ülesandeid, kuid ema toetas poega alati nõu ja jõuga. Selline ühisvalitsemine leidis seoses paljudegi poolt üheks oma ajastu parimaks diplomaadiks peetud kuningaema surmaga lõpu 1531. aastal, niisiis kaks aastat enne Henri pulmi Medicite tütrega. Saali tavaõigus, Lex Salica , välistas Prantsusmaal naissoost valitseja, kuigi siin-seal Euroopas oli neid juba ammu ette tulnud. Kaudselt oli naistel Prantsusmaa õukonnas aga üpriski märkimisväärne mõjuvõim –ning seda ennekõike suurejoonelise ja elumaia kuninga François I õukonnas, kes olevat ükskord öelnud, et naisteta õukond ei ole kristliku kuninga vääriline. Just sellise suhtumisega, kuhu kuulus ka naiste eri mõjuvaldkondade eristamine, oli noor Orléans’i prints üles kasvanud. Tema ema, kuninganna Claude, oli surnud pärast kaheksanda lapse sünnitamist oma 25. eluaastal. Kuninga järgmiseks naiseks sai Saksa-Rooma keisri õde Eleonore. Õnnetu lõpuga Itaalia-seiklusele

ja kaotatud Pavia lahingule järgnenud rahuläbirääkimiste käigus oli keiser Karl selle abielu elujõust pakatavale François I-le peale surunud, et teda sel viisil poliitiliselt endaga siduda. Erinevalt oma rivaalist prestiiži, naissoo soosingu, hea välimuse, staatuse ja mõjuvõimu osas,

Inglismaa kuningast Henry VIII-st, ei omistanud Prantsusmaa kuningas aga oma puhtalt dünastia huvides sõlmitud abieludele kuigi suurt tähendust. Päris kindlasti ei näinud François neis isikliku õnne panti ega jumaliku ettehoolduse või soosingu märke, sellal kui

Inglismaa kuninga vastavad ootused paiskasid esmalt ta riigi poliitilisse kaosesse ning viisid seejärel reformatsioonini: ebarahuldavalt kulgenud abielulahutuse käigus ütles Henry Roomast lahti, sest ei oleks muidu tohtinud naida oma südamedaami. Prantsusmaa kuningas elas seevastu vanade heade katoliiklike tavade järgi. François ei olnud silmapaistvalt vaga. Nii näiteks ei teinud tema äärmiselt suuremeelne loomus numbrit ka asjaolust, et ta õde, kellest kuningas väga lugu pidas, õukonnas teoloogilises mõttes üpriski piiripealset kirjandust levitas ning neil teemadel arutelusid algatas ja koguni ise kirjutas. Niikaua, kuni see ei hakanud õõnestama riigikorralduse aluseid, vaid jäi puhtalt kultuuriliseks nähtuseks, ei lasknud kuningas end sellest häirida. Kuninga ametlik armuke Anne de Pisseleu, Étampes’i hertsoginna, liikus samuti Marguerite’i vaimsetes ringkondades ning toetas uusi ideid ja suundi, mis lähtusid reformatsiooniliikumise ümber puhkenud teoloogilistest vaidlustest. Samuti nagu ta eelkäija Françoise de Foix, kellega kuningas oli vahetanud romantilisi luuletusi, oli Anne vaimukas, haritud ja silmipimestavalt kaunis. Vastupidiselt Françoise’ile, kes oli end valdavalt poliitikast eemale hoidnud, õhutas Anne aga õukonnas fraktsioonide tekkimist, mille mõju küündis kõrgete riigiametite ja poliitiliste otsusteni. Oma rolli leidmiseks Prantsusmaa õukonnas pidi 14-aastane Caterina muu hulgas õppima orienteeruma sedalaadi keerukalt põimunud suhetes ja sidemetes. Igal juhul nägi ta äi, Prantsusmaa kuningas, minias selle maa esindajat, kust pärines ajastu kõrgkultuur. François I armastas kirglikult Itaalia kunsti ja kultuuri, mille tõi ka Prantsusmaale, põlistades selle oma hiiglaslikes lossides ja suurejoonelises õukonnaelus. Ta tõi kunstniku viimaseil eluaastail oma teenistusse ja kuningriiki isegi juba üle

60 aasta vana Leonardo da Vinci ning andis tema käsutusse koos helde rahalise toetusega vanaduspõlve veetmiseks Cloux’ – tänapäeval Clos Lucé – lossi Amboise’is. Prantsuse kuninga sõnul ulatusid ajastu suure universaalõpetlase teadmised ja kunst kaugelt üle harilike surelike võimete piiride. Sel viisil sattus Pariisi Louvre’isse ka Leonardo kuulus maal „Mona Lisa“, kus seda tänu kuningale saab imetleda tänapäevani. Asjaolu, et minia, kes oli küll välimuselt värvituvõitu, kuid leidis nii iseenesestmõistetava kergusega oma rolli, oskas vaimukalt vestelda ning osutus pealegi ratsutamisel ja jahil sportlikuks ja hulljulgeks kaaslaseks, oli pealegi üles kasvanud vahetult selle suure kultuuri lätetel, tuli Caterinale äia silmis täiendavalt kasuks. Lõppude lõpuks oli François poja abikaasaks ju välja valinud paavsti sugulase, mitte kaupmehedünastia pärijanna, kellele ta kõrgest soost aadlikud nii kõrgilt ülevalt alla vaatasid. Kui paavst 1534. aastal Roomas suri, ei olnud ta Caterina kaasavara ikka veel välja maksnud. Kuningale oli küll üsna varakult selgeks saanud, et pontifex ei kavatse täita ainsatki tema Itaalia vallutamise tuhina rahustamiseks antud lubadust, kuid sellegipoolest hoidis ta Caterina kohal alati oma kaitsvat kätt.

Samal ajal oli Caterina verinoor abikaasa Henri oma armastuse kinkinud daamile, kes ennast esialgu veel kätte ei andnud ega vastanud ka muus osas kuninga armukese, antud juhul küll tulevase armukese tüüpilisele kuvandile. Daami nimi oli Diane de Poitiers. See nimi tähistas uue etapi algust Prantsuse kuningate ajaloos, kes, nagu on mõnikord kokkuvõtvalt märgitud, veetsid suurema osa ajast oma armukeste embuses, kelle kätes oli seega ühtlasi kogu riigi saatus.

Saint-Vallier’ senjööri Jean de Poitiers’ tütrel, kes oli abielus vanaldase, Brézé suguvõsast pärineva Normandia suursenešalliga, oli voorusliku ja rangelt kombelise, oma mehele truu naise maine. Tõsiasi, et aadlidaam oli olnud noorte printside kaaskonnas, kui need 1526. aastal Baskimaal Bidasoa jõe ääres pantvangidena hispaanlastele üle anti, ning oli seitsmeaastast Henrid Prantsusmaa poolsel kaldal hüvastijätuks emalikult suudelnud, olevat vähemalt legendi väitel jätnud poisikesele kustumatu mälestuse, mis soojendas ta südant pikkadel vangikongis veedetud aastatel. Madame de Poitiers oli Henrist 19 aastat vanem. Kui poisike üheteistaastasena Prantsusmaale naasis ning ta

kuningast isa täheldas, et poeg on sünge ja seltsimatu ega lase kedagi endale ligi, määrati Henrile emalikuks kasvatajaks just seesama daam ülesandega leevendada printsi hingevalu ja lõimida ta taas õukonnaellu. Nähtavasti täitis kasvatajanna oma ülesande edukalt.

Aastate vältel süvenes noore printsi hingeside voorusliku Diane de Poitiers’ga ning võib oletada, et kaua nägi Madame de Poitiers nende suhteid üksnes talle usaldatud emaliku kasvataja rolli valguses. Henri isa ja Eleonore von Habsburgi pulmapidustuste rüütliturniiril 1530. aasta augustis näitas üheteistaastane prints aga juba selgesti, millisele daamile ta oma relvad ning hiljem ka südame pühendab. Areenil ratsahobuse sadulas kummardas ta Diane de Poitiers’le. Kui Diane’i abikaasa, Normandia suursenešall Louis de Brézé, 1531. aasta varasuvel suri, oli lesk lohutamatu ja teatas avalikult, et ei loobu enam kunagi mustade leinarõivaste kandmisest. Kõigele vaatamata pöördus ta peatselt tagasi õukonda. Toona oli tema vahekord väikese printsi Henriga vähimagi kahtluseta kõigiti kombeline. Kindlasti ei olnud tulevane Prantsusmaa kuningas Henri d’Orléans esimene ega viimane poiss, kes on oma õpetajasse armunud. Tema puhul kujunes sellest aga armastus terveks eluks ning see mängis rolli kogu kuningriigi saatuses.

Abielus oli Normandia suursenešallitaril Diane de Poitiers’l olnud veel suurema vanusevahega suhe, sest ta mees oli temast üle 40 aasta vanem. Louis de Brézéga abielludes oli Diane olnud 15- ja peigmees 56-aastane. Mõistagi oli ka see abielu korraldatud ja sobitatud, tõenäoliselt esmajoones kuningas Louis XI tütre Anne de Beaujeu poolt, kes oli pärast Diane’i ema varast surma üle võtnud tüdruku kasvatamise ning ta ka varakult õukonda toonud. Sellegipoolest võis abielu pidada õnnelikuks, neil sündis kaks tütart ning tõenäoliselt oli ehtne ka Diane’i lein pärast eaka suursenešalli surma. Mustvalged rõivad, mida ta leserüü moeka variandina tõepoolest sellest alates kuni elu lõpuni kandis, nägid tema seljas aga ilmselt väga head välja ning sobisid hästi naise pigem minimalistliku stiiliga, mis jäi kaugele peenutsevast õukonnakultuurist. Diane oli saleda ja nõtke figuuriga, pikka kasvu, punakasblondide juuste ja väga heleda nahaga. Oma valge naha eest hoolitses ta iseäranis tähelepanelikult, räägiti, et ta olevat võtnud

piimavanne ning ei kasutanud minki ega puudrit, mis oleksid võinud nahka ärritada – puuder sisaldas toona nimelt lupja. Loomulikkust pidas Diane välimuses nii tähtsaks, et ta ei värvinud ka oma juukseid, kui need hakkasid ajapikku halliks minema. Nagu väideti, tõusid seda kütkestavamalt esile ta värskusest pakatav nahk ja ajatult kaunid näojooned. Kiidulauludel Diane’i ja üleüldse kõikide kuninglike armukeste ilule enne ja pärast teda on tõenäoliselt osalt rituaalne põhjendus, sest jumalikustamise ja kaudsete sublimatsioonirituaalidega – ebamaist ilu võib tõlgendada pea jumaliku võimu väljendusena – varjati tegelikult päevselget kõlbelist ebakõla, et kristlik kuningas tohtis ennast avalikkuse ees näidata koos ametliku liignaisega ning neid pealegi aeg-ajalt vahetada. Erinevalt kuninga enda armukesest Anne de Pisseleust ei peegelda Diane de Poitiers’st säilinud portreed tegelikult klassikalist ilu. Tüübina mõjub ta pigem karmilt. Ometi õnnestus naisel oma muljetavaldavalt rõõsa jume ja väidetavalt ka vanaduses siledaks jäänud palgetega ilmselt ümbritseda end ajatuse oreooliga, mis lõi soodsa pinna müütide tekkeks, milles ei leidu ju teadagi kohta nii labaselt ilmalikule nähtusele kui vananemine. Enesestmõistagi tegi sportlik ja terviseteadlik Diane ka palju noorusliku väljanägemise säilitamiseks. Ta olevat tõusnud varavalges, käinud ratsutamas ja kümmelnud seejärel külmas vannis.

Võiks arvata, et selles naises ei olnud midagi – või kui, siis oli väga vähe – tüüpilist kuninga armukesele, kuid ometi sai ta selleks – üldlevinud arvamuse kohaselt 1538. aastal, kui Caterina ja Henri olid juba viiendat aastat abielus ning üks teine sündmus oli andnud uue suuna nii noore abielupaari kui kogu dünastia tulevikule. Ülepea leidub nii kaasaegsete kui ka järeltulevate põlvede esindajate seas hääli, mis on väljendanud oletust, et selles vahekorras ei olnudki Henrile esmatähtis erootiline aspekt ning suhe võiski jääda läbinisti platooniliseks. Teised on jälle oletanud täpselt vastupidist. Kuidas lood tegelikkuses ka ei olnud, Caterina pidi alates 1538. aastast kogu Henri eluaja vältel leppima oma abikaasa ametliku liignaisega, kellest sai avalikkuse ees isegi pigem põhinaine – samuti nagu see oli olnud kuningas François I armukestega. Igal juhul oli Diane see naine, keda Henri jumaldas, kes saatis teda suurtel õukonnapidudel, kelle initsiaale

ja embleeme ta kandis turniiridel ja kelle seniolematu stiliseering antiikjumalannana oli peagi nähtaval kohal kõikjal, kus õukond parasjagu viibis – teda kujutati jahijumalanna Dianana. Sellest ajast pärineb silmapaistev Fontainebleau koolkonna maal „Diana kütina“, mille autor on teadmata. Kuna maalil kujutatud naisefiguur vastab üsna täpselt Diane de Poitiers’ tüübile, võib eeldada, et siin ongi jäädvustamist leidnud printsi favoriit isiklikult, mis on seda märkimisväärsem, et jahijumalanna on ihualasti. Diana kannab jahiatribuute, nooli ja vibu – üle ühe õla on heidetud nooletupp, üle teise õla vabalt langev sall, kuid see ongi kõik. Jumalanna kõrval jookseb maastikul jahikoer, paljad jalad on samblasel maapinnal sammuks seatud ning jumalanna ise vaatab üle õla publikule otse silma. Blonde juukseid hoiab soengus peapael. Jumalanna figuur on nõtke ja poisilikult sale, hea fantaasiaga võiks kujutist pidada ka noormeheks, sest poolpöördes asendis on külje pealt äratuntavad vaid tillukese naiserinna piirjooned. Keha on lihaseline, mis torkab silma eelkõige seljaosas, ning samuti tõmbavad tähelepanu suured, vaat et mehelikud jalapöiad. Ajastu naiseilu ideaalile see kujutis kindlasti ei vasta, kui välja arvata peened näojooned, mida mõnikord leidub ka noorukeil. Seevastu leidub maalil arvukalt mütoloogilisi atribuute, mille hulka kuulub neitsiliku jahijumalanna puhul ka teatav androgüünsus – ning võimalik, et siiski ka Diane de Poitiers’ vägagi ehe, väidetavalt ajatu keha, mis annab aimu Prantsuse printsi ja hilisema kuninga Henri isiklikust maitsest. Jahijumalanna Diana sai Prantsusmaa õukonnaelu lahutamatuks osaks ning hiljem, pärast oma mehe surma, kui mineviku hõlma oli vajunud ka liignaisena jumalannat kehastanud Diane ning de facto Prantsusmaa regendiks saanud Caterinal tekkis vajadus õigustada oma mitte päris õiguspärast rolli, on ta juba hästi sissetöötatud Diana müüti viimaks ära kasutanud hoopis iseenda huvides. On võimalik, et Caterina oskas ratsutada ja küttida vähemalt sama hästi kui ta rivaal Diane de Poitiers, kuid abikaasa südant võita see tal ei aidanud. Henri jumaldas seda naist ning tema elupäevade lõpuni ei muutunud selles vähematki. Caterinalt oodati ennekõike üht: jääda lapseootele, sest see oli tema kohus dünastia ees ning selleks oli ta Prantsusmaale toodud. Kuna seda ei juhtunud ning ei olnud juhtunud ka aastaid pärast pulmi,

leidis paljude silmis kinnitust niigi laialt levinud seisukoht, et troonipärimisjärjekorras teise Valois’ abielu Firenze kaupmehetütrega oli mesallianss. Tänapäeva meditsiini vaates ei ole Caterina väidetav viljatus neil aastatel sugugi imekspandav, sest tütarlapse keha ei olnud lihtsalt veel jõudnud selleks ajaks piisavalt küpseda, kui ta juba ülepeakaela abielusängi paisati, ning edaspidistel aastatel viibis Caterina pealegi tohutu psüühilise surve all. Kuna tal ei jäänud üle muud, kui liignaise olemasoluga leppida, tekkis kummaline olukord, kus Diane de Poitiers, kes võinuks vanuselt olla Caterina ema, tema eest hellalt hoolitses. Räägiti isegi, et Caterina viljatusele saabus lõpp tänu mehe armukesele, sest Diane jagas talle arvukalt nõuandeid, kuidas hõlpsamini rasestuda, ning vaatas, et Henri jagaks reeglipäraselt oma naisega voodit. Et jahijumalanna hoolitses hiljem ka kuninga laste eest ning evis märkimisväärset mõju nende kasvatusele, tekib küsimus, kas tegemist oli pelgalt ametliku armukese sihipärase võimuseisundi kasutamisega või siis ei olnud Henri ja Diane’i suhe siiski olemuslikult erootiline, kuigi mõeldav on muidugi ka mõlema kombinatsioon. Lõppude lõpuks olid kõik karismaatilise kuninga François I pojad ja pojapojad mõnevõrra iseäralikud – mõne ajastu vaates on selle kohta kasutatud ka mõistet degenereerunud või mandunud – ning see asjaolu väljendus muu hulgas nende sugu- ja armuelus. Kuigi esimestel abieluaastatel ei olnud ta suur rivaal veel ametlikult Henri armukese kohale asunud, sai Caterinale küllap õige varakult selgeks, et ta ise ei hakka oma mehe elus kunagi mängima rolli, mida soovis. Hiljem on ta seda elatud elule tagasi vaadates ka kibedusega nentinud. Ometi Caterina ei kaevelnud, vaid üritas eest leitud olukorras võidelda endale kätte soodus ja mõjus koht, et kaotada oma uuel kodumaal ja õukonnas võõra staatus – näiteks suhtuti ju suure umbusuga kõigisse itaallastesse tema kaaskonnas: tema sõpradesse ja kaasmaalastesse, kes olid kas koos temaga Prantsusmaale saabunud või ajuti õukonnas viibisid. Iseäranis viljatuse perioodil, mis kestis kümme esimest abieluaastat Henriga, tajus Caterina küllap vägagi oma seisundi võimetust ja haavatavust, sest hääled, mis oleksid ta kõige parema meelega Itaaliasse tagasi kupatanud, paisusid aja möödudes järjest valjemaks. Asjaolu, et tal õnnestus nii suurepäraselt sobituda Valois’de perekonnaringi

kuninga ja ta õe lähikonnas, andis talle igal juhul tugevama positsiooni ja immuunsuse nende õukonnaliikmete vastu, kes tahtsid temast lahti saada. Caterina sai hästi läbi Henri vendade, oma küdide François’ ja Charles’iga, kes olid mõlemad ta abikaasast heatujulisemad ja seltskondlikumad – Charles ei olnud pidanud läbi elama pantvangistust Hispaanias ning dofään François ei olnud ilmselt lihtsalt nii raskemeelne. Kuninga kaudu tekkis Caterinal peagi sidemeid ka teiste kõrge seisundiga esindusisikutega, nii näiteks hilisema konnetaabli Anne de Montmorency ja tema õe- ja vennapoegadega, kes olid Caterinaga enam-vähem ühevanused. Üks neist oli Gaspard de Coligny, kelle nimi sai hiljem kuulsaks ususõdade kuumas faasis. Konnetaabel ise, kes elas oma ajastu kohta suisa piibelliku vanuseni, saatis aga Orléans’i printsessi ja hilisemat Prantsusmaa regenti järgnenud aastakümneil truu liitlase ning Caterina noorusaastate isaliku usaldusisikuna veel üle nii mõnegi konarliku teelõigu. Eriti sügava mulje jätsid Caterinale haritlaste ringkonnad ta mehe tädi Marguerite d’Angoulême’i ümber, kes kandis pärast abielu Navarra kuninga Henri d’Albret’ga ka nime Marguerite de Navarre. Selle nime all pälvis ta ühtlasi aegadeülese kirjanikukuulsuse. Marguerite kõneles kuut võõrkeelt, soosis tervet rida oma ajastu rahutuid suurvaime, kelle hulka kuulusid näiteks François Rabelais, Victor Brodeau, Clément Marot, Étienne Dolet, Jacques Peletier ja Jean Calvin, ning oli Lutheri reformatsiooni pooldaja. Pikka aega püüdis Marguerite tekitada oma vennas, kes suhtus teoloogiaküsimustesse tegelikult pigem leigelt, huvi reformatsiooni ideede vastu, ehk siis üritas vähemalt saavutada endale ja oma mõttekaaslastele vaimuelu vabadust ja vältida liikumise riiklikku allasurumist. François I, kes armastas oma õde pea sama soojalt kui õde teda, lasi asjadel kaua omasoodu kulgeda. Kui aga 1534. aasta 18. oktoobri öösel – üsna täpselt 17 aastat pärast seda, kui augustiini munk Martin Luther oli naelutanud Wittenbergi kiriku uksele oma teesid – pandi niinimetatud plakatiafääri käigus Pariisis ja teistes Prantsusmaa linnades üles antikatoliiklikud plakatid, nägi kuningas selles varjamatut üleskutset mässule ning oli sunnitud sekkuma. Oma õe suureks kurvastuseks kuulutas François I järgmise aasta jaanuarikuus avalikult, et on otsustanud Lutheri väärõpetuse

oma kuningriigis halastamatult välja juurida. Tema korraldusel toimusid patukahetsusprotsessioonid, mis avaldasid rahvale oma suurejoonelisusega sügavat muljet. Juba vahetult peale plakatite ülespanekut oli korraldatud läbiotsimisi ja konfiskeeritud ketserlikku

kirjandust. Pariisis põlesid mõnda aega isegi tuleriidad. Hilisem kuulus

Genfi reformaator Jean Calvin pidas plakatiafääriga seoses tekkinud rahutuste tõttu targu paremaks põgeneda Šveitsi, kus elas esiti Baselis.

Marguerite de Navarre, keda valdas toimunu pärast lohutamatu kurbus, veetis järgnenud aastad, ennekõike oma viimased eluaastad, peaasjalikult oma väikeses teisel pool Püreneesid asuvas kuningriigis, kus jõudis aluse panna märkimisväärsele protestantlikule liikumisele. Edela-Prantsusmaa oli juba aastasadu olnud traditsiooniline ketserluse piirkond ning iidne Navarra kuningriik – või vähemasti selle Prantsusmaa poolel allesjäänud osa – oli suures osas autonoomne ja sai seetõttu viljeleda iseseisvat usupoliitikat, kuigi jäi institutsionaalselt Prantsusmaa alluvusse.

Caterina, kes kõike pealt nägi ja kõrva taha pani, puutus niisiis uuesti kokku ajastu usutülidega. Ka seekord adus ta vastasseisu pigem poliitilise konflikti ning järelikult diplomaatilise probleemi, mitte esmajoones vaimsete väärtuste ja usuliste veendumuste küsimusena. Ei leidu ainsatki viidet, et Caterina ise oleks mõnel eluperioodil läbi elanud usulisi kõhklusi või pühendunud selles valdkonnas intensiivseile otsinguile. Tõenäoliselt just tänu asjaolule, et ta ise oli neis konfliktides algusest peale ehedalt kogenud religiooni ja poliitika omavahelist põimumist, säilitas Caterina selle temaatika osas distantsi, mis võimaldas tal hiljem diplomaatiliselt nii hästi toimida. Prantsusmaa poliitikas mängisid aga kaasa muudki erihuvid. Nii näiteks võis oodata kuningriigile ebameeldivaid üllatusi Bourbonidelt, kes pärinesid sama Kapetingide kuningadünastia teisest kõrvalliinist kui valitsevad Valois’d. Caterina valitsusajal joonistuski see oht üha selgemalt välja. Sellest harust tulid õigusjärgsed meesliini printsid ehk vereprintsid – princes du sang –, kellel oli Prantsusmaa troonijärjekorras oluline kaal. Kuningas François I ei usaldanud Bourbone karvavõrdki. Viimane Bourbon, keda ta ise oli Agnadello ja Marignano lahingutes ilmutatud vapruse eest poliitiliselt ja sõjaväeliselt ülen-

danud, nimelt Charles III de Bourbon-Montpensier, Prantsusmaa konnetaabel tema, François I armust, oli ta reetnud ja läinud üle Saksa-Rooma keisri teenistusse, kus oli võidelnud lõpuks isegi omaenda kaasmaalaste vastu ja saavutanud Pavia lahingus Prantsusmaa vastu võidu. On ütlematagi selge, et nendevahelistes arusaamatustes oli kopsakas kaassüü ka kuningal endal, kes oli uhke Bourboni sisuliselt ise opositsiooni peletanud. Tõsiasi oli, et sel viisil kujunes välja avalik vastasseis. François ei usaldanud enam ühtegi Bourboni ja hoidis neid võimalusel kõigist mõjukatest riigiametitest ja sõjaväe juhtimisest eemal. See jällegi tekitas paksu verd. Hertsog Charles de Bourboni vanim poeg, Caterina vanusekaaslane Antoine de Bourbon, Vendôme’i hertsog ja noorema liini Bourbon, kes oli pärast vanema liini kustumist seoses varasema konnetaabli ebasoosingusse langemisega tõusnud vereprintside troonipärimisjärjekorras kõrgemale, abiellus hiljem Marguerite de Navarre’i tütre Jeanne d’Albret’ga ja sai Navarra kuningaks. Lõpptulemusena oli seeläbi tekkinud üpriski ohtlik olukord, mis valmistas Prantsusmaa kuningriigile probleeme, sest nüüd olid Bourbonid seotud Navarraga ning sattunud lisaks sellele ka ketserlikku mõjupiirkonda, mis oli juba ammu teinud Edela-Prantsusmaast kuningriigile ohu. Kõik need konfliktid jäid hiljem pärandiks Caterinale, kes pidi leidma viisi nendega ümberkäimiseks. Mis puutus usutunnistuslike leeride ja fraktsioonide moodustumisse, siis oli Caterinal neil aastail võimalus Prantsuse õukonnas jälgida, kuidas mõlemad mõjukad armukesed sellel tandril tegutsesid ja küsimus tulemusena poliitiliseks muutus. Kuninga armuke Anne de Pisseleu seltsis Lutheri-meelsete ringkondadega Marguerite de Navarre’i ümber ning ühtlasi kõikide tema pooldajatega, sellal kui Diane de Poitiers ja tema kaaskond propageerisid katoliku kiriku tavasid. Muu hulgas tegid viimased Prantsusmaa kuningale etteheiteid ta valimatu liitlaspoliitika osas, sest kuningas oli vihatud Saksa-Rooma keisrile vastu astumiseks valmis liitu sõlmima kellega tahes, olude sunnil ka luterlaste või kasvõi Türgi sultaniga. Fraktsioon nõudis ühise õhtumaade rinde loomist, pidades silmas nimelt katoliiklikku rinnet. Seda liini ajas Diane de Poitiers’ poolel teiste hulgas üks Prantsusmaa äärmiselt suurte ambitsioonidega

aadliperekond, kes valmistas Caterinale hiljem oluliselt rohkem tuska kui aktiivsed ja mässulised hugenotid: nimelt ultrakatoliiklikud Guise’id, kes hakkasid piiritu auahnuse kannustusel aastate jooksul sepitsema omaenda plaane. Esialgu hoidis kuningas tugeva ja karismaatilise renessansivalitsejana veel kõike kindla käega oma kontrolli all. Vastas küll tõele, et ennekõike tema varastel valitsusaastatel oli suurt osa Prantsusmaa poliitikast kaasa kujundanud või isegi algatanud ta ema, kuid François I oli nii-öelda pildiraamatukuningas: pikka kasvu, väärikas ja pilkupüüdev, uhkesti rõivastatud, sõnaosav ja võluv, ühesõnaga majesteetlik. Ajal, mil välimusele nii palju tähelepanu pöörati ning kehtis arvamus, et terves kehas elab terve vaim ja vastupidi, ei olnud need sugugi tähtsusetud seigad. François I oskas oma rahvaga rääkida, tekitas selles tugeva samastumistunde ja kasutas tõepoolest virtuooslikult avalike ülesastumiste võimalusi. Kui Caterina oli pärast oma Lõuna-Prantsusmaal Marseille’s aset leidnud laulatustseremooniat asunud koos kuninga saatjaskonnaga järkjärgulisele tagasiteele Pariisi suunas, olid teekonnal nähtud pidulikud rongkäigud, elavad pildid, paraadid, maskeraadid ja defileed jätnud tallegi sügava mulje. Kuninga võimuses ei olnud kaotada kõiki oma ajastu erimeelsusi, kuid ta suutis veel anda rahvale suurelt osalt sisemise ühtsuse tunde. Selle sisemise ühtsuse ja siserahu eelduseks oli tugev kuningavõim. Võimalik, et Marguerite de Navarre’i ja tema erudeeritud külaliste seltskondades liikunud Caterina seostas algusest peale sellega ka sallivuse ideed, iseäranis mis puutus usuküsimustesse. Ta uskus kogu elu, et see peab olema põhimõtteliselt võimalik. Ennekõike oli aga tarvis ühendajat, kes suudaks lahknevaid jõude lõimida. Huvitav, kas kuningas mõtles neil aastail ka selle üle, mis saab edasi pärast teda? Juba siis oli näha märke, et ees seisavad rahutud ajad.

Kolmandal abieluaastal, täpsemini 10. augustil 1536 juhtus sündmus, mis asetas uude valgusesse kogu Caterina tuleviku ja oleviku: dofään, kuninga meelispoeg, kellest pidi saama tema järeltulija Prantsusmaa troonil, suri äkitselt ja ootamatult peale seda, kui oli pärast jeu de paume ’i mängu oma itaallasest joogikallaja ja sekretäri Sebastiano de Montecucoliga joonud suuremas koguses jääkülma vett. Viivitamatult tekkisid kahtlustused, et joogikallaja oli printsi

Saksa-Rooma keisri ülesandel mürgitanud. Mürgitamissüüdistus oli esitajate jaoks loogiline juba üksnes asjaolu tõttu, et süüdistatav oli itaallane, keda sai seetõttu seostada itaalia päritolu Orléans’i printsessiga, kellel selle mõttekäigu järgi pidi lõppude lõpuks olema kõige suurem huvi dofääni kõrvaldamiseks, sest troonipärimisjärjekorras esimeseks tõusnud printsi naisena sai temast tulevane kuninganna. Montecucoli vahistati jalamaid mõrvas süüdistatuna ning hukati avalikult, kuigi printsi surnukeha lahkamisel ei tuvastatud midagi, mis oleks tõendanud itaallase süüd. Ringlusse jäid kuuldused ja õel keelepeks Orléans’i printsessi ja tema väidetavate Itaalia mürgisegajate kohta. Need kuulujutud ei vaikinud kunagi, kuuludes tänapäevani Caterina süngesse kuvandisse, mis on sajandite jooksul omandanud ilukirjanduslikud detailid. Lohutamatu kuningas François I ei lasknud end mõjutada ei vihakõnedest ega laimust. Ta ei olnud küll takistanud itaallase jõhkrat hukkamist – võimalik, et talle oli siiski südamesse jäänud kahtluseivake seoses vihatud Saksa-Rooma keisri võimalike vandenõudega –, kuid ta keeldus kahtlustamast oma miniat. Kuningaga sama eesnime kandnud dofään oli olnud ta meelispoeg ja Prantsusmaa tulevikulootus, kuigi oli tema meelest olnud ehk liiga vaikne ja tagasihoidlik. Isa oli näiteks olnud suures mures, et François’l ei olnud 17-aastaselt ikka veel armukest. Selle peale võttis poeg endale armukese – võimalik, et üksnes isa rahustamiseks. Kõigele vaatamata oli François olnud etem ja troonipärijaks sobilikum kui ülejäänud pojad. Caterina abikaasa Henri oleks seltsimatu ja sõnaahtra veidrikuna küllap olnud isa kõige viimane valik, kui sellel olnuks vaba voli otsustada, kes ühel päeval tema järeltulijaks saab. Nüüd aga oli nimelt tema uus dofään. Parata ei olnud midagi, nii kirjutasid ette troonipärimisjärjekorra seadused. Surve Caterinale kui tulevasele kuningannale sünnitada ilmtingimata meessoost pärija kasvas nüüd määratuks, sest tulevase kuninga viljatu abielu oleks hiljemalt troonile astudes kuulunud tühistamisele. Kuna Henri olevat pealegi vahepeal saanud Itaalia sõjakäigu ajal ühest armuvahekorrast sündinud sohitütre isaks, oli kõigile asjaosalistele vaieldamatult selge, et abielu lastetuses on süüdi Caterina.

Caterina de Medici

CATERINA DE’ MEDICI

Strateeg ja uusaja teerajaja

FONTAINEBLEAU