Esimene peatükk Toom seisis naisterõivaste osakonnas ja põrnitses teda igast kandist ümbritsevaid hilpe nagu isiklikke vaenlasi. Inimene ei õpi mitte kunagi. Tanklas paagi täis võtnud, oli Toom otsustanud astuda läbi hüpermarketi toidu- ja muu tarviliku kraami poest, et osta endale uus hambahari, mille järele oli nüüd juba tungiv vajadus. See ei saanud ju olla kuigi keeruline? Haa! Kui mitu korda varemalt oli ta püüdnud leida suurest kaubanduskeskusest midagi, mida ta tõeliselt vajas? Ja kuidas olid kõik need retked tema jaoks lõppenud? Just! Hüpermarket pole mõeldud inimesele, kes vajab hambaharja. Tüüpiline Tallinna hüpermarket on mõeldud neile, kes soovivad veeta ostukeskuses terve päeva, vahepeal süüa ja kulgeda poest poodi, ostes kokku asju, mida nad kindlasti ei vaja. Või üksinduse all kannatavale vanurile, keda ajendab inimlik soov näha enda ümber teisi inimesi. Kui nüüd järele mõelda, siis ma soovitaksin hüpermarketit ka neile, kes tahavad tervise parandamiseks palju kõndida, kuid kardavad talvel libedaga kukkuda, jätkas Toom oma kibestunud sisemonoloogi. Ise oli ta viimase poole tunniga kindla peale kilomeetreid maha marssinud. Oli püüdnud lugeda suunavaid silte ja avastanud siis, et poes tehti parasjagu uuendusi, mis seisnesid kauba ümberpaigutamises sinna, kust mitte keegi mitte midagi üles ei leia. Ta oli ekselnud riiulite vahel nagu metsa kadunud seeneline ja mingil seletamatul põhjusel leidnud ennast ikka ja jälle naisterõivaste keskelt. Toom murdis parajasti pead, kuspool võiks asuda väljapääs, kui tema põuetasku pirisema hakkas. Ta tõstis nutitelefoni kõrva äärde. Moodne tehnika oli väärt töövahend, Toom ei idealiseerinud „vanu häid aegu”. Kuidas sai nõukogude okupatsioonis üldse
5