HIINA MAAILM
Tuleviku üliriik ja selle eesmärgid
Sisukord
II
1.
Lugejale
Selle raamatu ajakohasust ei ole vaja põhjendada. Maailm muutus, kui me seda kirjutasime. 80 aastat valitsenud maailmakord on taandunud ja selle asemele on tulnud uus ajastu, mis alles võtab kuju. Käimasolev kriis mõjutab geopoliitika, tehnoloogia ja ühiskondlike süsteemidega maakera iga elanikku. Tegemist ei ole ainult võimuvõitluse, vaid ka heitlusega väärtuste ja mõjuvõimu pärast.
Üks meist elab Pekingis, teine Washingtonis. Meie jaoks on oluline püüda aru saada, mis maailmas parajasti toimub. Meie mõlema töö on seotud rahvusvahelise poliitikaga, mis on aidanud tervikpildil silma peal hoida – me elame sündmuste keskel. Meie Pekingi-kodu asub Hiina välisministeeriumi naabermajas, Washingtoni-kodu jääb Valgest Majast viie kvartali kaugusele.
Hiina on seadnud endale eesmärgi tõusta maailma juhtriigiks ja muuta riikide süsteemi, nii et Hiina on selle eesotsas. Ameerika Ühendriikide juhitav süsteem on seni tundunud enesestmõistetava ja püsivana. Nüüd on see lagunemas ja selle asemele on tekkimas uus moodustis, mis paneb traditsioonilised võimustruktuurid proovile. Käesoleva sajandi kujundabki Hiina-USA suhe.
Me oleme kirjutanud üles oma kogemusi ja tähelepanekuid ning vestlusi, mida oleme pidanud sadade inimestega mitmel pool maailmas. Oleme püüdnud esitada lihtsaid, ent määravaid küsimusi. Miks Taiwan on nii tähtis? Kas suurriikide sõja oht on tõeline? Kas Hiina on järgmine juhtriik ja tõrjub Ameerika Ühendriigid kõrvale?
See raamat avab arutelu kõigi jaoks, kes soovivad mõista maailmakorra kriisi. Me loodame, et saame aidata lugejal seda väga laia ja pidevas muutumises teemat väiksemateks osadeks jaotada ning Hiina maailmale hõlpsamalt läheneda. Ühtlasi aitas selle raamatu kirjutamine meil käsitleda kogu globaalset süsteemi põhjapanevalt muutvat jõudu.
AMeie teekond Hiina maailma juurde
kristiina helenius
meerika Ühendriigid tulid minu ellu esimesena. Läksin 1982. aastal ühte Michigani keskkooli vahetusõpilaseks ja sellega oli mu saatus otsustatud. USAst sai esmalt hobi ja amet, viimaks ka kodumaa.
Hiina kord saabus 1986. aastal, kui prantslasest sõber läbis Pekingis
Prantsuse riigile kuuluvas naftakompaniis Elf Aquitane asendusteenistust. Ta võõrustas oma Pekingi kesklinna avaras korteris sõpru ja minu külaskäik venis kolme kuu pikkuseks. Eksamiteks sai samahästi õppida Pekingis kui kodulinnas Nokias.
Tänavapildis olid toona ülekaalus sinised Mao-ülikonnad ja jalgrattad. Minu peatuskoha liftitüdrukud registreerisid mu kirevate rõivaste iga detaili. Inimesed elasid kokkusurutult tagasihoidlikes hutong-rajoonides, kus olid kitsad tänavad ja madalad katused. Pargid ja hoovid olid hommikuti täis sujuvalt rühmas liikuvate võimlejate varje.
Igast Hiina kolkast voolas rahvast kokku, et kord elus Taevase Rahu väljakut ja Keelatud Linna näha. Paljud neist esindasid rahvarõivastes mõnd etnilist vähemusrühma. Pargipingilt oleks olnud huvitav end rahvariietes üles löönud maarahvast silmitseda, aga seda oli keeruline teha. Igal pool, kus eurooplane peatus, kogunes tema ümber arvukas uudishimulik publik, kes ei peljanud proovida puudutada või kotti piiluda.
Hiinas oli huvitav, aga minu pilk oli suunatud läände. Suhted Ameerika Ühendriikidega süvenesid. Õpingute ajal elasin Oklahomas Normani
linnas ühes konservatiivses perekonnas, kelle poeg Kevin Stitt on praegu teist ametiaega Oklahoma kuberner. 2001. aasta septembris kolisime Mika ja tütrega liberaalsesse Washingtoni, kuna mind oli valitud Soome suursaatkonna pressinõunikuks.
Kuuendal tööpäeval, 11. septembril, ründasid terroristid New Yorki ja Washingtoni. Minu esimesi ülesandeid oli osaleda suursaatkonna evakueerimises. Mika, kes töötas MTV3 korrespondendina, tormas New Yorki rünnakut kajastama. Rahvusvahelise poliitika kell nulliti dramaatiliselt. Minu diplomaaditeenistus jätkus kuus aastat.
Järgmiseks juhtisin Helsingis kümme aastat Ameerika Kaubanduskoda. Soomes oli tol ajal idufirma- ja Ränioru-buum. 2008. aastal asutati üritus nimega Slush, tänu millele puutusid paljud soomlased esimest korda kokku
Ameerika riskiinvesteeringute ettevõtetega. Ameerika jäi siiski abitult
Hiina kui nähtuse jalgu. Soome ettevõtted Nokia ja Kone olid alustanud Hiinas tööd juba 1980. aastatel ning Hiina üle viidud tootmise maht kasvas aasta-aastalt. Suund oli itta.
2016. aastal oli mul aeg Washingtoni naasta, kui Donald Trump valiti esimest korda presidendiks ja Suurbritannia hääletas EList lahkumise poolt. Soome konsultatsioonibüroo Miltton Group asutas mõttekoja
Nordic West Office ja saatis mind Washingtoni, et lükkaksin selle töö
Ameerika Ühendriikides käima. 2024. aastal läksin tegevjuhiks rahvusvahelisse Washingtonis tegutsevasse kaubandusorganisatsiooni, mis on keskendunud sanktsioonidele ja ekspordipiirangutele.
2024. aasta sügisel, kui mu esimesest Hiinas käigust oli möödas 38 aastat, lendasin Washingtonist Pekingisse kolmenädalasse kirjutamislaagrisse, et seda raamatut kokku panna. Mika elas Yle Aasia korrespondendina seal ja meie eesmärk oli koguda üheskoos materjali ning külastada Shanghai Koostööorganisatsiooni ja Aasia Taristuinvesteeringute Panka, millest me parajasti kirjutasime.
Linn oli 1980. aastatega võrreldes tundmatuseni muutunud. Hutongrajoonid olid kadunud ja nende asemele oli kerkinud lugematul arvul pilvelõhkujaid. Võimlejaid ja jalgrattaid oli vähem, autosid tuhandeid kordi rohkem. Osa pardureid töötas endiselt õues ja nagu näha võis, polnud ametivõimud suutnud ikka veel närimistubaka tänavale sülgamise kommet välja juurida.
Mitte keegi ei pööranud välismaalasele vähimatki tähelepanu. Kõik ruttasid, pilk tungivalt mobiiltelefonis. Mao-ülikondade asemel olid Gucci vöökotid ja nutitelefonid. Uudishimu oli asendunud ükskõiksusega.
Ka suurriikliku poliitika seis on muutunud. Läänes oli pikalt Hiina lummuses elatud, kui kaubavahetus muudkui kasvas ja suhted paranesid. Aga nüüd, pärast paljusid koostööaastaid, on Ameerika Ühendriigid ja Hiina kokkupõrkekursil. Näiteks minu Ameerika tööandja ei soovinud, et võtaksin tehnikaseadmeid Hiina kaasa. „Hiinlased saavad kõik teada, mida tahavad,“ võttis üks kogenud diplomaat Pekingis asja kokku. Seetõttu tuli ametlikud organisatsioonikülastused plaanidest välja jätta. Ma pidin julgeolekukaalutlustel leppima pelgalt Mika abikaasa ja turisti rolliga.
USA-Hiina suhete järsku allakäiku on tänapäeval kõikjal märgata. Veel 2000. aastate alguses oli enesestmõistetav, et USA Kongressi delegatsioonid käisid iga kuu Pekingis külas. Pärast 2014. aastat ei ole kongress kordagi sinna reisinud. Kaubavahetus püsis pingestuvas õhkkonnas pikka aega lootuskiirena, kuid nüüd kaitsevad mõlemad riigid jõuliselt oma turge.
Venemaa on Ameerika Ühendriikide jaoks nagu torm, Hiina aga kliimamuutus. Üksikuid kriise saab ära hoida, aga Hiina mõju on püsiv ja ulatub kõikjale.
Ajakirjaniku, diplomaadi, organisatsioonijuhi ja konsultandina töötades olen enam kui veerand sajandit keskendunud üleatlandilistele suhetele. Nüüd, 2020. aastatel on Hiina mõju nii tähelepanuväärne, et rõhuasetus on varasemast enam Aasial ja globaalsel lõunal.
Maailma kõige tähtsam riigisuhe muudab maailma, tahame seda või mitte. Enam ei ole küsimus, kas me saame selle mõju vältida, vaid, kas me mõistame selle maailmamuutvat tähendust.
Mika Hentunen
Olin parajasti korrespondendina Washingtonis, kui Hiina ja Ameerika
Ühendriikide vahel tekkis 2020. aastal diplomaatiline kisma. Donald Trumpi administratsioon liigitas viis Hiina uudismeedia toimetust välisesinduseks ja saatis 60 nende töötajat riigist välja. Hiina vastas sama mõõdupuuga ja saatis välja hulga Põhja-Ameerika ajakirjanikke.
2025. aastal istusin Yle korrespondendina Pekingi büroos, mida jagasin rendilepingu kohaselt ühe Kanada meediaettevõtte korrespondentidega.
Minu kaaslasteks olid nende mööbel, võttetehnika ja sadade kassettidega riiuliread, aga ajakirjanikke polnud ei näha ega kuulda. Nad pole saanud ikka veel, viis aastat pärast eelmainitud sündmusi, linna naasta. Sama käib mu varasema Pekingi büroo hingekirjas olnud ameeriklaste kohta.
Hiinas viibis 2025. aasta algul veel vaid paarkümmend Ameerika ajakirjanikku. Arvestades meediaettevõtete suurust ja mõjukust on seda väga vähe. Euroopa meedia oli mõnevõrra enam esindatud, aga neidki oli tähelepanuväärsel hulgal mujale Aasiasse siirdunud.
Mind päästis Pekingis Tsinghua ülikooli Global Business Journalismi õppekava raames loengute pidamine. See USA meediaettevõtte Bloombergi rahastatud magistriõppekava, mille üliõpilased olid pärit kõikjalt maailmast, oli üks harvu Hiina ja Ameerika Ühendriikide vahel alles jäänud akadeemilisi koostööprojekte.
Väliskorrespondentidest olid saanud Hiina-USA vihapidamise etturid. See olukord heiastus ka minu töös. Ehkki ma ei olnud soomlasena suurriikide tülides otsene osaline, oli nende tagajärgi tunda kogu välisajakirjanike kogukonnas.
Kui 1989. aastal leidis Taevase Rahu väljakul aset veresaun, dokumenteerisid välisajakirjanikud olukorda, intervjueerides meeleavaldajaid ja salvestades sündmusi kohapeal. Tänapäeval oleks täiesti võimatu midagi sellist teha. Alati, kui ma kaamera välja võtsin, sekkus viivitamata politseinik või turvamees ja kontrollis mu pressikaarti.
Inimesed on välisajakirjanikega rääkides ettevaatlikud, sest riigimeedia on tembeldanud meid ebausaldusväärseks. Inimõiguste asjatundjad andsid meile nõu hoida eeskätt lihtinimestega distantsi, et nende elus ei hakataks urgitsema.
Seda raamatut lugedes võib tekkida küsimus, miks ei ole siin rohkem tavaliste hiinlaste intervjuusid. See on tingitud eelkirjeldatud probleemidest. Kuid see ei tähenda, nagu me poleks projekti kestel ka paljude hiinlastega vestelnud.
Kõigest eeltoodust hoolimata – või just seetõttu – pidasin oma tööd Hiinas oluliseks. Meie intervjueeritud veebiajakirja Politico endine Hiina korrespondent Phelim Kine, kellele ei anta enam Hiina viisat, lõpetas jutuajamise heade soovidega: „Stay safe. You’re doing God’s work.“ („Hoia
ennast. Sa teed püha tööd.“) Vahel lõi usk muidugi vankuma, aga ma andsin oma parima, et korvata lääne silmade-kõrvade puudust Pekingis.
Tõe nimel tuleb tunnistada – ma ei oleks Hiina jäänud, kui poleks sealviibimist nautinud. Iga päev Hiinas oli huvitav. Iga kuuldud elulugu kõlas pööraselt. Hiina kiire areng väljendus kogu riigis kultuuride ja stiilide virrvarrina.
Minu eakaaslastest hiinlased sündisid kultuurirevolutsiooni kaose ja näljahäda keskele. Tänapäeval on nad minust moodsamad. Teisalt kasutavad Zhejiangis lõunapausi ajal nutitelefone sõrmitsevad riisikasvatajad oma töös samu võtteid nagu nende esiisad 8000 aastat tagasi.
Hiina on seitsmes riik, kus ma olen elanud ja ajakirjanikuna töötanud. Kõige pikemalt viibisin Ameerika Ühendriikides, kokku kümme aastat. Seal sai alguse ka mu huvi Hiina vastu. Washingtonis hakati Hiinast rääkima esmalt kui konkurendist, seejärel süsteemi proovilepanijast. Trump alustas peagi kaubandussõda. Kongressis käsitletud Hiina-dokumente hakati liigitama salajasteks.
Pärast Trumpi presidendiks saanud Joe Biden tundus olevat globalist kõige muu suhtes peale Hiina. Hiina vastu oli Biden sama karm nagu Trump. See äratas minus uudishimu. Hiina hakkas paistma minu maailmapildist puuduva tükina ja USA loogilise jätkuna. Kas see on nii vastuoluline ja ohtlik riik, nagu väidavad Washingtoni pistrikud? Kas see võiks tõusta Ameerika Ühendriikide kõrvale üliriigiks?
Ma olen veendunud, et lugedes saab väga palju teada. Teisest küljest on üle 30 aasta väliskorrespondendina õpetanud sedagi, et riiki ega kanti ei ole võimalik mõista ilma seal aega veetmata.
Ida-Aasia oli mind kaua aega paelunud. Me olime elanud Kristiinaga noorte korrespondentidena Lõuna-Koreas, Soulis. 2018. aastal jälgisin Singapuris ja Vietnamis kohapeal Donald Trumpi ning Põhja-Korea juhi Kim Jong-uni kohtumisi. Nägin taaskord, kuidas mu eelarvamused põrmu varisesid. Singapuris pakkus ühe suurema üllatuse Kimi delegatsioon, mis ei koosnenudki tüsedatest kindralitest, vaid moodsalt rõivastunud ja suurepärast inglise keelt rääkivatest haritud neljakümneaastastest. Uudistes näidatu põhjal pööras maailm tähelepanu Kimi limusiini ümber jooksvatele tumedates ülikondades turvameestele, aga tegelikult sörkisid nad auto kõrval vaid paarsada meetrit hotellini ja sedagi peaasjalikult Põhja-Korea
teleuudiste tarbeks. Kohapeal kogutud killud aitavad tervikut mõista ja varasemaid, tuhandete kilomeetrite kaugusel moodustunud arusaamu kahtluse alla seada.
Otsustasin, et Hiinagi ei saa olla selline, nagu olin ette kujutanud. Selle raamatu koostamise käigus on mulle nii mõndagi selgeks saanud – hoolimata teabe hankimise raskustest. Näiteks Suures Rahvapalees kogunev Ülehiinaline Rahvaesindajate Kogu paistab uudistes kivinägude teatrina, aga sealsetes koridorides ja kohvikutes naerdakse, klatšitakse, vaieldakse ning korraldatakse poliitilisi lehmakauplemisi täpselt samamoodi nagu USA Kongressis.
Taustaks
Selle raamatu esimese osa sisukorra on koostanud Hiina juht Xi Jinping. Tegemist on tema suurstrateegia kavaga.
Kui räägime raamatus Hiinast ja Hiina maailmast, viitame enamasti poliitaparaadile. Kui räägime Pekingist, peame silmas Kommunistlikku Parteid, valitsust ja Xi Jinpingi. Üheparteisüsteemis ei juhi „Peking“ üksnes riiki, vaid nimetab ametisse ka suurettevõtete ja pankade juhid ning meedia peatoimetajad. Samas on Hiina kodanike arvamused ja soovid sama mitmekesised kui igal pool mujal.
Kõik eelmainitud tegelased esinevad raamatus teatud mõttes lihtsustatud kujul, et tekst oleks lääne lugejale arusaadav. Kultuurilistel, poliitilistel ja keelelistel põhjustel on raske Kommunistliku Partei ja valitsuse tuumani tungida.
Ainuvalitsus on alati läbipaistmatu. Raamatu põhiteema on aga riigi kontroll. Riigi omand ja toetused on tähtsad võimu vahendid, millest Hiina naljalt ei loobu. Samavõrd, kui need põhjendavad olulisel määral Hiina senist edu, tekitavad need ka lääneriikidega kõige rohkem hõõrumisi ja selgitavad Hiina välissuhete eripära.
Maailma kõige täpsem ja põhjalikum teave Hiina kavatsustest on saadaval Pekingis. Pea sama hea infoallikas on Washington, kus tuhanded spetsialistid uurivad ja analüüsivad Hiinat oma põhitööna. Enamik raamatu sisust on kokku pandud vahelduvate meetoditega nendes kahes linnas.
Oleme püüdnud olla tähelepanelikud, et mitte võtta otsekujul omaks Hiina propagandat ega ka ameeriklaste seisukohti. Loodame, et soomlaste
ja eurooplastena oleme osanud vaadata asjadele ka kõrvalise silmadega ning seista vastu Pekingi ja Washingtoni mõjuringkondadele, kui selleks on olnud põhjust.
Kirjutasime selle raamatu enamjaolt kumbki oma elukohas – Kristiina Washingtonis ja Mika Pekingis. Informeerisime teineteist ja jutustasime pea iga päev ning laupäeviti Kristiina alati alustas ja Mika lõpetas oma päeva Teamsi raamatukoosolekuga.
Ajavahe tingis ka selle, et kumbagi ootas tihtipeale hommikuti teise eelmise päeva töö tulemus.
Raamatuprojekti kestel käis Kristiina ainult korra Pekingis, Mika aga ei käinud üldse Washingtonis. Selle asemel korraldasime iga paari kuu tagant ühiseid „raamatulaagreid“ mitmel pool Euroopas. Koostöö sujus hästi ja üksmeel säilis kaugusest hoolimata – ehk tänu asjaolule, et ühine kirjutamine ja teise teksti töötlemine on meile juba üle 35 aasta omane. Kohtusime ju omal ajal Turu kaubanduskõrgkooli ajalehe toimetuses.
Oleme ääretult tänulikud pereliikmetele, sõpradele, tuttavatele, kolleegidele ja asjatundjatele, kellega saime oma ideid katsetada, samuti Tammi kirjastuse raudsele meeskonnale.
Head lugemist!
米卡 (Mi Ka) Pekingis
Kristiina Washingtonis
Hiina
Mika
Hentunen
Hiina maailm
Tuleviku üliriik ja selle eesmärgid
Hiina soovib haarata maailmas juhtrolli mitte ainult majanduses, vaid ka poliitiliselt ja sõjaliselt. Peking loob liite, et kujundada maailmakorda enda kasuks; tehnoloogia alal käib Läänega kibe võidujooks.
Kas Hiina tõus on peatumatu? Mõned väidavad vastupidist. Usk Hiinale iseloomulikku sotsialismi on kõikumas ning vananev, üha pettunum elanikkond on üha vähem valmis riigi ambitsioonide nimel ohverdama.
Kas mõlemad saavad korraga tõesed olla?
Mika Hentuneni ja Kristina Heleniuse kahasse kirjutatud raamat pakub ainulaadse ülevaate Hiina ambitsioonidest, kirjeldades seda nii seestpoolt kui ka Lääne silme läbi. Pekingis ja Washingtonis koostatud analüüs viib lugeja globaalse mõjuvõimu pärast peetavasse võitlusse, paljastades Hiina jõulist poliitikat ja Lääne reaktsiooni ajendavaid jõude. Kuidas reageerivad Ameerika Ühendriigid Hiina tõusule? Milline on tehnoloogiaettevõtete roll võimuvõitluses? Ja milline osa on Euroopal ja Soome lahe ümbrusel?
Vahendid muutuvad, aga Hiina eesmärgid jäävad.