ÕPETAME ELU, ÕPETAME SURMA

Kui juhtumisi tekib kange soov nautida stiilipuhast lammutamist, möllu ja segadust, tasub ette võtta tankifilm „Fury“ (2014).

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI , vabatahtlik autor

Kaks tundi puhast kaost, asjade ja inimeste katkitegemist. Põhimõtteliselt pidev möll, mis teeb intensiivsusega silmad ette suvalisele kaheksakümnendate tulistamisfilmide kuldaja toodangule. Ei maksa lasta ennast eksitada vahepealsest tundelisemast pilgust, kus klaver mängib ja naisterahvastel on viisakad riided seljas –hingetõmbepausi on vaid pilguks, kohe läheb täie vungiga edasi. Ja kõik kestab niikaua, kuni lõputiitrid ette tulevad.

Filmide, kus nii­öelda peaosas on nimega tank, ajalugu on kaunikesti pikk. Nii vanad inimesed, kelle lapsepõlves olid filmid mustvalged ja teleka tõstmiseks läks vaja minimaalselt kaht täisjõus meest, mäletavad Poola sarja „Neli tankisti ja koer“. Poola sarjas tegi filmirolli T­34 nimega Rudy. 2014 valminud „Fury“ on nimega tanki filmidest üks uuemaid. Mõneti sarnaneb „Fury“ Solženitsõni raamatukesega „Üks päev Ivan Denissovitši elus“. Vaadeldav ajajärk tundub silma järgi olevatki küllalt napp. Ei käida läbi poolt ajalugu, vaid võetakse konkreetselt. Üks päev korraga. Kui mahti saab, siis teine päev veel. Aga algul vaatab, kuidas esimese päevaga läheb. Ning peaasjalikult läheb aur selle peale, et nimetatud ühe päeva jooksul tuleb elus püsida.

Filmis vaadeldav moment paikneb ajaloos millalgi aprillis 1945. Algab kõik sellega, et mõnevõrra katki tehtud tank, mille suurtükiraua peale on kenasti maalitud „Fury“, suudab lõppeks ühelt lahinguväljalt koju sõita. Keegi meeskonnast on läinud looja karja, asenduseks saabub sõdur Norman, kes mõistab küll valitseda trükimasinat ja klaverit, kuid inimeste

mahatapmisest ei tea midagi. Praktika on ses osas pehmelt öeldes napp. Siitmaalt muutub Ivan Denissovitši päev natuke selleks päevaks, mil Valdis labidaga pähe sai, enam tümmi ei kuulanud ja karvastele molli anda ei soovinud. Tuli hakata elu õpetama, noh. Elu hakkab Normanile õpetama „Fury“ komandör Don „Wardaddy“ Collier. Ja tema metoodika on pehmelt öeldes ränk. Õigust öelda ei saagi aru, kas Wardaddy soovib Normanile õpetada elu või surma.

Film on karm. Õel. Rõlge. Režisöör David Ayer on võtnud sihiks teha film, mis näitab sõda tema täies koleduses. Ja näidata mitte ainult seda koledust, et igal pool on mingi plöga, inimeste ja asjade varuosad ühes hunnikus segamini, vaid ikka seda koledust ka, mis sõjast inimese pea sisse pidama jääb. Olukorda, kus ka niinimetatud „head“ teevad asju, mis panevad minimaalselt kulmu kergitama. Ilus film sellest, kuidas väärtushinnangud muutuvad järjest mustvalgemaks. Kui inimene ikkagi ei ole päris kindel, kas ta päevaveeruks on elus, kaob vajadus peenemate filosoofiate järgi. Ja kui siis niimoodi kõlkuda nagu Schrödingeri kass, teadmata, kas oled elus, surnud või mõlemat korraga, polegi vaja lõpuks arutleda, kas see, mida teed, on ikka mõistlik.

„Fury“ on David Ayeril päris hästi välja kukkunud. Väga arvestatavalt hea sõjafilm. Seda veidram, et kohe järgmine film tuli üsna koomiksine „Suitsiidisalk“ ning viimase otsa filmid („Mesinik“ ja „Töömees“) on juba lauspuhas meelelahutus. Eks ta ise tea paremini. Või noh, kui pappi tuleb, võib ju teha, mida tahes. Kasvõi Rovaniemis elevanditõrjepulbrit müüa. „Fury“ eest igal juhul plusspunktid.

Näitlejate seltskond on saanud üsna asine. Don „Wardaddy“ Collieri mängib Brad Pitt; Norman Ellisoni, kellele tuleb hakata õpetama, kuidas elu sõjaväljal päriselt käib, Logan Lerman. Teised Fury tankistid on Boyd „Bible“ Swan (Shia LaBeouf), Trini „Gordo“ Garcia (Michael Pena) ja Grady „Coon­Ass“ Travis (Jon Bernthal). Hästi mängivad nad kõik, seda ei saa salata. Mehhiko juurtega Michael Pena saab mõistagi kaela kõigiti klišeeliku latiinorolli. Paistab olema mitte ainult sõjafilmide, vaid kõigi Ühendriikide filmide kohustuslik punkt rõhutada latiinotegelase päritolu ja püüda sealt mingisugust huumorit välja kangutada. Tõenäoliselt millalgi alguses tundus naljakas, aga kui see kordub filmist filmi, siis lõpuks paneb õlgu kehitama. Või mõjub tüütuna. „Fury” tegemise ajaks pole see hoog veel üle läinud ja latiinonaljad tulevad. Kas need ka töökorras on, otsustab iga vaataja ise.

Kena on, et mäng ei käi ainult Wardaddy ja Normani vahel. Stsenaarium on ses osas saanud kirja piisavalt hea ja teistelegi tankistidele on jäänud võimalus sõna sekka öelda või näidata, mis laadi iseloom või arvamused kellelgi varuks on. Nii mõneski sõjafilmis on kokku kirjutatud käsikiri, kus põhivunk läheb tulistamisele ja plahvatusele, aga tegelaste asemele võiks vabalt paigutada toki otsa papitükile joonistatud figuurid. Selle eest stsenaristrežissöör David Ayerile eraldi tänu.

Ahjaa, sõjafilmides kohustuslik üks kena naisterahvas on ka täiesti olemas. Emma (Alicia von Rittberg). Tõsi, vaid ühes episoodis ja midagi põhjapanevat ega maailmamuutvat korda ei saada, aga on olemas. Punkt kirjas.

Filmis ringipõrisevad tankid on kokku laenatud muuseumitest. Mis seab filmitegijad probleemi ette, sest ükski muuseum ei ole vaimustatud ideest lasta nende hoolega hoitud vara tükkideks või niisama nende pihta märki lasta. Jutt stiilis „need asjad olid teil algusest peale katki“ millegipärast muuseume ei veena. „Fury“ tegijad on asja lahendanud sel moel, et kriitilistes kaadrites, kus rohkem lõhkumist, seiklevad kaadris tänapäevastest tankidest kokku miksitud replikad. Kuuldavasti pandud tänapäeva tankidele selga värkstoas tehtud ajastutruud tornid. Kui veel sobivate plekitükkide ja arvutiga kohendada, siis petab ära küll. Nii ei ole kaadris plahvatuse mõjul taevas laperdavad tankitornid sugugi mitte arvutiga joonistatud, vaid ikka füüsilised asjad.

Üks kindel muuseum on andnud filmile olulist raudvara ja see on Bovingtoni tankimuuseum. Muuseum näib olevat kena ja internetis paistva põhjal üle keskmise aktiivne. Igal pool, kus võimalik, demonstreerivad nad oma masinaid. Ei saa ka „Fury“ läbi Bovingtonita, nagu Eestis on keerukas midagi ilma Lätita menetleda. Filmis figureeriv Tiger I on väidetavalt viimane elus Tiger maailmas. Mootor põriseb ja roomikud roomavad. Alaline elupaik mõistagi Bovingtoni tankimuuseum. Aga see pole veel kõik. Peategelane, tank Fury, on samuti sisse kirjutatud Bovingtoni. Aetakse aeg­ajalt õue peale päikese kätte ja näidatakse ilmarahvale. Kel Inglismaale asja, saab ise üle vaadata.

Ka kõige muuga võib filmis vägagi rahule jääda. Sõda käib, plahvatused ja tulistamised on, inimesed käituvad destruktiivselt, nagu päris! Aga vaat lõpulahinguga on küll tehtud mehaanikute põhivigurit, mis käib nii: puruks ja pool pööret tagasi! Teisisõnu: režii, kaamera, näitlejad saavad ainult kiidusõnu, kuid stsenaarium teeb lõpu eel kahetsusväärilise pöörde tobedamate arvutimängude tuuri. Lõpulahingus, kus Fury meeskond seisab silmitsi mõnesaja sakslasega ja tulistab kõigest, mis käepärast, ja niikaua, kuni on, millega tulistada, ronivad saksmannid otsekui pimedad täpselt sinna, kuhu ei ole vaja ronida. Ehk siis otsejoones tankistide püssitorude ette. Kõik muu võib ära kannatada ja peenemad tobedused andestada, aga täieline ebausutavus on ikka liiast. Kas sakslased näevad esimest korda elus tanki? Või on neil kollektiivne kalduvus suitsiidile? Ei tea.

Kokkuvõtvalt võib südamerahuga nentida – hea film on saanud. Möllusõpradele on piisavalt, mida vaadata; kel soov otsida sügavamat mõtet või inimhinges urgitseda, ei pea samuti lahkuma tühjade pihkudega, nagu laulis kadunud Graps.

FURY

Osades: Brad Pitt, Shia LeBeouf, Logan Lerman, Jon Berenthal

Lavastanud: David Ayer

2 tundi ja 15 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis

Idee: 7. Puhtakujuline tankifilm.

Teostus: 8. Hästi välja veetud, peetud. Nauditav.

Näitlejatööd kokku: 9. Ilus näide sellest, et tööd teeb näitleja, mitte nimi.

Lavastajale: 8. Meeldis. Hästi tehtud.