LÄÄNE MALEVA MALEVLASEST III REICHI VIIMASE KANTSLERI ADJUTANDIKS

Lugedes KK! 2024. aasta viimasest numbrist ajaloolase Reet Naberi artiklit „Mõnda merekaitseliidust 5“, hakkas mind painama mõte, et minu arvates pole ühest mehest, kes oli teadaolevalt ka Tartu Kaitseliidu mereosakonna ehk Sisevete Emajõe divisjoni üks juhtivaid pealikke, piisavalt räägitud, kirjutamisest rääkimata. Kuid tänavu saab sellest juba 115 aastat, kui Siegmund Kukson ilmavalgust nägi.

Tekst: ÜLLAR REINO , jurist ja koduloolane

Siegmund Kukson sündis 3. detsembril 1910 Moskvas. Tema ema Irma Elfriede Marie Kukson (neiuna Espenberg) oli sündinud 17. jaanuaril 1884 Tallinnas ja seal ka kuni 1910. aastani elanud. Poja sündides oli Irma abielus Felix Kuksoniga, kellest siinkirjutaja rohkemat ei tea. Kuna poeg sündis Moskvas, siis on võimalik, et abikaasad sõitsid pärast abiellumist koos Moskvasse või sõitis Irma Kukson mehe juurde järeltulijat kandes.

Väike Siegmund elas Moskvas kuni aastani 1918, mil saabus koos emaga Haapsalus elanud vanaema matustele1. Kas Irma Kukson tuli koos pojaga oma ema Anette Louise Espenbergi matustele ajal, mil Eesti oli sakslaste okupeeritud, või Vabadussõjale eelnenud ajavahemikul, see pole teada. Igatahes eesti rahvusest Vene kodanik Irma Kukson, kes saabus Eestisse määramata ajaks, elas Vabadussõja ajal Eestis. Välismaalaste registreerimise lehe andmetel elas Irma Kukson koos pojaga Haapsalus ajutise isikutunnistuse ja Siseministeeriumi peatusloa alusel kuni 1922. aasta märtsini. 31. märtsil 2022 astus Irma Kukson Eesti kodakondsusse1

Siegmund Kukson õppis alates 24. augustist1924 Läänemaa Ühisgümnaasiumis ja lõpetas selle reaalharu kursuse 7. juunil 1929. Gümnaasiumi lõpetamine andis talle õiguse astuda ilma eksamita ülikooli ja teistesse kõrgematesse õppeasutustesse, kui viimaste kohta ei maksa erimäärused. 17. juunil 1929 välja antud lõputunnistuse kohaselt olid S. Kuksoni elukombed head ning sealt võib lugeda: „Peale selle õppis ta vabatahtlikuna usuõpetust heade tagajärgedega“2.

Juba gümnaasiumiõpingute ajal liitus Siegmund Kaitseliiduga ning osales selles aktiivselt. Esimestel KL Lääne maleva suusavõistlustel (5. veebruaril 1928) saavutas Kukson individuaalvõistlusel 3 km suusarajal teise koha. Samal võistlusel saavutas ta samuti teise koha Haapsalu meeskonna koosseisus 10 km patrullvõistlusel (Läänemaa, 11. veebruar 1928).

Gümnaasiumi lõpetanud S. Kukson võeti 5. septembril 1929 kaitseväkke aega teenima ja määrati mereväkke, kus ta alates 15. septembrist teenis auastmes „noor“ mereväe ekipaaži ajateenijana. 19. detsembril 1929 nimetati Kukson madruseks. Pärast Sõjakooli jalaväe aspirantide kursuse lõpetamist ülendati ta 25. juulil 1930 aspirant noor­allohvitseriks. Lisaks mainitud kursusele lõpetas Kukson ka mereväe aspirantide mereväeala kursuse. 1931. aasta 27. juulil Siegmund Kuksonile väljastatud kaitseväeteenistuse (ohvitseri)tunnistusest nähtub, et ta on 9. aprillil 1931 ülendatud lipnikuks mereväe alal reservväkke arvamisega (reservväekohustusega kuni 1. jaanuarini 1956 ja maakaitseväe kohustusega kuni 1. jaanuarini 1966). Kaitseväeteenistusest vabanenuna elas ja töötas Kukson Tallinnas ning kasutas talle antud õigust sõita riigi raud­ ja veeteedel kõikides klassides 50protsendilise hinnaalandusega kuni 7. novembrini 1933.3

Pärast Tallinnaga lõpparve tegemist kolis S. Kukson Tartusse, kus tema elukohaks sai Lai tn 6­4. 31. jaanuaril 1934 esitas ta Tartu Ülikooli rektorile palve koos vajalike lisadega, milles palus end vastu võtta Tartu Ülikooli Õigusteaduskonna Majandusosakonna täieõigusliseks üliõpilaseks4. Tartu rahu 14. aastapäeval ülikooli rektori Johan Kõpu ja sekretäri A. Lutsu allkirjastatud matrikli tunnistus kinnitab, et Siegmund Kukson on seaduspäraselt Tartu Ülikooli üliõpilaste nimekirja tähendatud5. Eetoodut täiendab samal kuupäeval (2. veebruaril 1934) rektor Kõpu allkirjastatud legitimatsioonikaart nr 13581, millest nähtub, et kaardi ettenäitaja on TÜ õigus­majandusteaduskonna üliõpilane Siegmund Kukson6 Kaks nädalat hiljem suri ta 79aastane vanaisa Prido (Friedrich) Espenberg (15. september 1854 Ker(r)ema, Suuremõisa, Hiiumaa – 16. veebruar 1934 Haapsalu)7

TEGEVUS TARTU MALEVAS

Üliõpilasena liitus Siegmund Kukson korporatsiooni Revelia vendlusega ning tegeles äriga. Igatahes 1936. aasta suvel (teadaolevalt maist juulini) müüs ta oma Laia tn korteris „wärskeimat wälismaa kestwuslainete wett „Sensibls““8 Kaitseliidu Tartu maleva teenistusse astus Kukson 1936. aasta 15. juunil9.

Nagu sissejuhatuses öeldud, oli reservlipnik S. Kukson üks Tartu Kaitseliidu mereosakonna juhtivatest pealikest. Kaitseliidul oli tollal Emajõel ja Peipsil oma väike sõjalaev, kiirmootorpaat KL 1. See paat astus teenistusse aastal 1936. Mootori oli paadile annetanud Eesti kangelane erukontradmiral Johan Pitka, aga paadi relvastus oli pärit mereväe ladudest. Peipsi laevastiku lipulaevaks oli Tartu10

Sama, 1936. aasta 13. septembril kuulutab Postimees S. Kuksoni ja Helmi­Marie Laos’e (s Jauram) abiellumissoovist ning juba paar nädalat hiljem annab ajaleht teada nende abielu registreerimisest Tartu Perekonnaseisuametis (Postimees, 27. november 1936). Abiellumisest annab teada ka Saksa KultuuriValitsuse häälekandja Deutsche Zeitung (5. detsember 1936).

Teise maailmasõja puhkedes käivitas Saksamaa programmi Umsiedlung (ümberasumine), mille raames sõlmiti 15. oktoobril 1939 Suur­Saksamaa ja Eesti Vabariigi vahel leping Eestis elavate sakslaste ümberasumise kohta. Siegmund Kukson, kelle rahvuseks oli isikutunnistuses märgitud „poola“11, otsustas Umsiedlungiga liituda. 20. oktoobril 1939 võttis ta oma dokumendid Tartu ülikoolist välja ning suundus Tallinna sadamasse.

Andmeid, et koos poja ja pojanaisega oleks Eestist lahkunud ka Irja Kukson, pole mul õnnestunud leida. Viimased teadaanded Irja Kuksonist pärinevad siinkirjutajal Hiiumaa häälekandjast Hiiu Teataja (22. juuni 1937) ja Läänemaa häälekandjast Lääne Elu (23. juuni 1937). Lehtedes avaldatud „Suvitushooajaks sissesõitnute nimekirjast (4.–16. juuni)“ saab teada, et Haapsalus suvitas tollal ka Irma Kukson Tallinnast.

TARTUST SUURADMIRALI ADJUTANDIKS

Eesti Kaitseväe reservlipnik S. Kukson lahkus Eestist koos abikaasaga 29. oktoobril 1939 reisiauriku Oceana pardal, 815 reisija hulgas (enamik neist pärit Tartust) Stettini (praegu Szczecin)12. S. Kuksoni ja H.­M. Kuksoni (s 21.12.1899) lahkumine Eestist Saksamaale on fikseeritud tolleaegsetel Tartu Aadressbüroo kaartidel. Tuleb vist tagantjärele tunnistada, et sellest lahkumisest (põgenemisest) algas Siegmund Kuksoni elu erakorralisem elujärk.

Saksamaal astus Siegmund Kukson mereväe (Kriegsmarine) teenistusse. Sakslased ei tunnustanud tema eesti ohvitseri auastet ja võtsid ta teenima maadina. Peatselt ülendati ta aga mereväe leitnandiks. Ta teenis ajavahemikus 1940 –aprill 1945 mitmesugustel rivilistel ja staabi ametikohtadel, viimati Balti mere allveelaevastiku eskaadris vanemleitnandina.

Suur­Saksa riigi (III Reichi) kantsler Adolf Hitler nimetas testamendiga oma järeltulijaks suuradmiral Karl Dönitzi (16.11.1891–24.12.1980 Hamburg). Kui admiral Dönitz Saksa riigipeana oli sunnitud alustama ettevalmistusi kapitulatsiooniks, otsis ta kiiruga adjutanti, kes oskaks nii inglise kui ka vene keelt. Säärase mehena leiti mereväe vanemleitnant S. Kukson, kes komandeeriti Dönitzi juurde Flensburgi. Võimalik, et Kukson ja Dönitz olid vilksamisi kohtunud juba 1929. aastal, mil viimane korvetikaptenina Eestit külastas. Oli kuidas oli, aga kummagi mehe osa ei kujunenud selliseks, nagu sakslased seda ette kujutasid. Kokkuleppel Inglise ja Ameerika väejuhatuse ning Nõukogude ülemjuhatuse vahel arreteeriti Suur­Saksa riigi suuradmiral ja viimane riigipea Karl Dönitz koos oma valitsuse liikmete, sakslaste kõrgema väejuhatuse ülema kindralooberst Alfred Jodli ja teiste Saksa kõrgema väejuhatuse ohvitseridega 23. mail 1945 Flensburgis. Ka Siegmund Kuksonil tuli koos suuradmiraliga sõjavangi rännata.

INGLASTE TEENISTUSEST TAGASI SAKSAMAALE

Pärast lühikest sõjavangistust inglaste juures asus Kukson Briti teenistusse, juhatades Schleswig­Holsteinis inglise ohvitseride hotelle ja puhkekodusid. Kui see „job“ lõppes, asus mereväeleitnant Kukson ühe suure mängukasiinode kontserni teenistusse, kust teda edutati Frankfurdi ruumis asuva Bad Dürkheimi rahvusvahelise kasiino direktoriks.13

Bad Dürkheimis asunud kasiino direktorina tegutses S. Kukson ligi 30 aastat. Korporatsiooni Revelia vendlusega jäi ta seotuks kogu eluks. Kõneldes 2. mail 1970 Heidelbergis seitsmendal Rahvaste kommersil (traditsioon, mille kutsusid 1964. aastal ellu baltisaksa, läti ning eesti üliõpilaskorporatsioonid), meenutas S. Kukson surma läbi lahkunud aka­ deemilisi kaasvendi ning neid, kes kodumaa hüvanguks on ohverdanud oma elu13.

Tõenäoliselt võttis S. Kukson osa kõikidest kommerssidest. kuid siinkirjutajale teadaolevalt osales ta kindlasti 11.–13. mail 1973 Heidelbergis kümnendat korda korraldatud üldbalti kommersil.

Siegmund Kukson suri 16. septembril 1979 Bad Dürkheimis ning maeti kuuldavasti kohalikule kalmistule. Ülemaailmse Eesti sõjameeste ja vabadusvõitlejate häälekandja Võitleja 1979. aasta septembri­oktoobri 5. numbris ilmus Eesti Korporatsioonide Liidu mälestuskuulutus, milles antakse teada, et lahkus korp! Revelia lugupeetud vilistlane, rer. merc. Sigmund Kukson14 Rootsi eestlaste häälekandjas Eesti Päevaleht – Estniska Dagbladet ilmus S. Kuksoni leinateade 24. novembril 197915. Austraalia eestlaste ajalehes Meie Kodu ilmus 5. detsembril 1979 korporatsioon Revelia mälestuskuulutus „Möödunud aastal vabas maailmas manalasse varisenud armsatele kaasvendadele“, kelleks olid 3 vilistlast, juristid Ott Purre Uus­Meremaal, Valfried Siirak Ameerikas ja Sigmund Kukson Lääne­Saksamaal16

Leian, et Haapsalus kasvanud ning koolis käinud Eesti Vabariigi kaitseliitlase ja Kaitseväe lipniku Siegmund Kuksoni elu­ ja võitlustee vääriks ka tänases Eestis märkimist ja jäädvustamist. Eelkõige pean siinkohal silmas tema mälestuse jäädvustamist Haapsalus ja Tartus. Mõelgem sellele!

ALLIKAD:

1 Väljamaalaste registreerimise leht 29. 03.1922.

2 Gümnaasiumi lõputunnistuse ärakiri.

3 Kaitseväeteenistuse tunnistuse ärakiri, 7.11.1933.

4 Palve rektorile, 31.01.1934.

5 Matrikli tunnistus nr 13581.

6 Legitimatsioonikaart nr 13581.

7 Friedrich Espenbergi leinakuulutus.

8 Kuulutus, Postimees, 9.05.1936.

9 Ohvitseride andmekogu.

10 Võitleja, 1.07.1960.

11 Isikutunnistus, 25.11.1927 – ärakiri.

12 Päevaleht, 30.11.1939.

13 Võitleja, 1.12.1970.

14 Võitleja, 1.09.1979.

15 Eesti Päevaleht, 24.11.1979.

16 Meie Kodu, 5.12.1979.