LOSSIVAHID - TŠEHHI VABARIIGI PRESIDENDI KAARDIVÄGI JA NENDE MUUSEUM

Praha suurimat vaatamisväärsust kuningalossi külastades hakkavad silma helesinistes vormides sõjaväelased. Need on presidendi kaardiväelased, kelle põhiülesanne on valvata ja kaitsta Tšehhi Vabariigi presidendi residentsi Praha kuningalossis. Nende tähtsust rõhutab veelgi tõsiasi, et neil on oma muuseum.

Tekst: ANDRES REKKER , sõjaajaloohuviline

Nii, nagu Eesti presidendil on oma kaardivägi Vahipataljon, on ka Tšehhi presidendil oma kaardivägi – Lossivahid (tšehhi k Hradní stráž). See ongi üksuse ametlik nimetus. Tegemist on Tšehhi Vabariigi relvajõudude brigaadisuuruse sõjaväepolitsei üksusega, mis allub vahetult presidendi sõjaväekantseleile. Üksuse põhiülesanne on valvata ja kaitsta presidendi residentsi Praha kuningalossis. Kuigi nende kõige nähtavam tegevus hõlmab tseremoniaalset teenistust Praha kuningalossis, on üksuse 900 sõdurist enamiku ülesandeks presidendi kantseleile kuuluvate objektide reaalne kaitsmine, nad teenivad standardsetes vormirõivastes ja on tänapäevaselt relvastatud.

NÄITUSEST MUUSEUMIKS

Presidendi kaardiväe tähtsust rõhutab see, et neil on oma muuseum, mis paikneb Tšehhi presidendi ametiruumidega sama katuse all Praha kuningalossis. Muuseum asub XV sajandi lõpus rajatud põhjapoolses kindlustuses, kunagises püssirohutornis, mis on lossi kindlustuste suurim suurtükitorn – kõrgusega 44 meetrit ning läbimõõduga 20 meetrit. Võrdluseks: Tallinna suurim suurtükitorn Kiek in de Kök on 38 meetrit kõrge ja 18,5meetrise läbimõõduga. Algselt seadis seal end kuningas Rudolf II valitsemise ajal sisse kuninglik alkeemik oma laboratooriumiga, sest igal valitsejal pidi tollaste moetrendide järgi olema oma alkeemik. Hiljem sai sellest püssirohuladu ja ka vangla. XX sajandi alguses kasutati seda lossikatedraali ametnike eluruumidena.

Keskajal anti igale kaitserajatisele alati nimi, mistõttu on torn kandnud läbi aegade Uue torni, Ringbastioni, Laboratooriumi ja Rootsi Laboratooriumi nime. Tänapäeval kasutatav Mihulka (tšehhi keeles väike silmuline kala) nimi tekkis alles 19. sajandil. 1982. aastal avati Mihulka avalikkusele, kui siia rajati ekspositsioon, mis käsitles keskaja kunsti ja käsitööd – Rudolf II õukonna renessansiaegset metallivalukoda, astroloogiat ja alkeemiat ning lossi hilisgooti stiilis kindlustust.

Esimene sõjaajalooline ekspositsioon avati tornis detsembris 2004 ning oli pühendatud Böömimaa (praeguse Tšehhi Vabariigi ajaloolise põhipiirkonna) sõjaajaloole. Kui Praha lossi valveüksusel täitus asutamisest 90 aastat, otsustati detsembris 2008 avada näitus „Vürsti saatjaskonnast presidendi lossivahini“, millest on tänaseks saanud presidendi kaardiväe alaline muuseum. Muuseum paikneb kolmel korrusel, juhatades külastajaid läbi lossivalve korralduse ajaloo ja tänapäeva. Väljapaneku raskuskese on viimase üheksakümne aasta iseseisvusperioodil.

Esimesel korrusel tutvustab muuseum Praha kuningalossi ja kuninga ihukaitset, mis XVI sajandil põhines Böömi Kuningriigi kergeratsaväelastest ja trabantidest (drab on vanas tšehhi keeles jalaväelane) moodustatud valvel. Trabandid teenisid valitsejate ihukaitsjatena hiliskeskajal ning nende baasil tekkisid hiljem kaardiväe üksused. Trabantide vormiks olid Hispaania stiilis lühikesed laiade säärtega puhvpüksid. Nende relvastuses olid algselt hellebardid ja torkemõõk. Seda kõike saab vaadata ekspositsioonis. Peale nende tagasid lossivalvet Praha linnavahid ja linna erinevad relvastatud vennaskonnad, kelle vormielemendid on samuti näha. Viimaste põhiülesandeks oli valveteenistus lossi väravate juures ning vangide valvamine lossikindlustustes. Samuti saab hea ülevaate, kuidas toimus tulirelvade – kahurite ja musketite ning arkebuuside – hooldus. Pärast keiser Rudolf II surma 1612. aastal ja keiserliku õukonna kolimist Prahast Viini kahanes kiiresti Praha lossi tähtsus Böömimaa kuningate asukohana. Kuni Tšehhoslovakkia Vabariigi tekkeni kadus vajadus lossivalve järele ning Prahas puudus spetsiaalselt selle kaitseks määratud sõjaväeosa.

AEGADE TÕMBETUULTES

Torni teisel korrusel asuvad Tšehhoslovakkia ja Tšehhi iseseisvusaja vahiteenistuse väljapanekud. Kui Tšehhoslovakkia pärast Austria­Ungari Keisririigi kokkuvarisemist 1918. aastal iseseisvus, puudusid tal riiklikud struktuurid, sealhulgas relvajõud. Selle tühimiku täitsid laskurliidu ja panslavistliku liikumise Sokol spordiühingu liikmed. Neid võib pidada eelnimetatud liikumise rünnakrühmlasteks, kes võtsid Praha kuningalossi relvastatud valve alla. Ka sellest annab ekspositsioon hea ülevaate.

Muuseumi väljapanekusse kuuluv Sokoli liikme varustus meenutab Eesti Vabadussõja sõduri oma: tsiviilriietel kantav käelint ning ühingus kasutusel olnud nn Montenegro müts (meenutab Türgi rahvuslikku mütsi fessi) Sokoli organisatsiooni punavalge märgi ja kotkasulega. Esialgu moodustasid kolmkümmend neli meest kogu vahtkonna. Kuna äsjasündinud riigi valitud president Tomáš Garrigue Masaryki oli pagulusest naasmas, vajas olukord pikemas perspektiivis lahendust. 6. detsembriks 1918 olid juba olemas relvajõud. Nii sai jalaväerügement nr 28 korralduse määrata lossi valveteenistusse üks jalaväekompanii suurune üksus. See koosnes kolmest jalaväerühmast ja ühest kuulipildujarühmast. Isikkooseisu moodustasid leegionärid, kes olid võidelnud Antandi poolel Venemaal, Itaalias ja Prantsusmaal. Seda peetakse ka lossivahtide üksuse sünnikuupäevaks. Üksus tagas valveteenistust riigipea residentsis ning täitis ka tseremoniaalüksuse rolli. 1929. aasta mais loodi üksusele oma vormiriietus, mis põhines Prantsusmaal, Itaalias ja Venemaal teeninud tšehhi leegionäride vormielementidel. Need olid rohelist värvi riidest punaste kraelõkmete ja kullatud vöörihmadega vormid, mida saab näha ka muuseumis. Kui aga sattuda lossihoovis lossivahtkonna vahetuse tseremooniat kaema, siis tasub teada, et tseremoonia kord on püsinud väikeste muutustega 1922. aastast tänapäevani.

Pärast Tšehhoslovakkia okupeerimist ja jaotamist natsionaalsotsialistliku Saksamaa poolt 15. märtsil 1939 võttis lossivahtkonna ülesanded üle Böömija Määrimaa protektoraadi valitsusarmee 1. pataljon. Ainsana kõigist 12 valitsusarmee pataljonist ei kasutatud seda pataljoni kunagi muudeks ülesanneteks peale protektoraadi presidendi residentsi valvamise ja seda ei kasutatud kunagi ka väljaspool protektoraadi territooriumi. Lossivahi otsest õiguslikku järjepidevust tagas aga Tšehhos­lovakkia Vabariigi presidendi valverühm eksiilis Suurbritannias. Pärast Tšehhoslovakkia vabastamist aastatel 1945–1948 taastati lossivahtkonna sõjaeelne ülesehitus, sümboolselt anti juulis 1945 pidulikult üle lossivahtide esialgne lipp, mida oli peidus hoitud kogu okupatsiooniaja.

Kommunistliku režiimi ajal kaotas üksus oma elitaarsuse. Lossivaht kaotas järk­järgult oma privilegeeritud positsiooni vabariigi presidendi kaitsmisel ja muutus enam­vähem ainult esindusülesannete täitmiseks mõeldud sümboolseks üksuseks, mis osales näiteks 1. mai pidustustel ja spartakiaadidel tseremoniaalse üksusena. Muuseumis on seda etappi kirjeldatud kui suurt segaduste aega.

1952. aasta reformi tulemusena viidi üksus Tšehhoslovakkia Rahvaarmee koosseisust välja ja allutati siseministeeriumi sisevägedele. Üksusest sai 14. eripataljon, mis allus riiklikule julgeolekukorpusele. 1966. aastal juhtus aga uskumatu lugu, mis sai juhtuda ainult sotsialismi viljastavates tingimustes –lossivahid allutati tsiviilkaitsestaabile. Nelja aasta pärast saadi aru, et see ei olnud sihipärane, ning üksus viidi taas siseministeeriumi sisejulgeoleku osakonna alluvusse. Revolutsioonilistel aastatel 1985–1989 osales Tšehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi lossivalve paljudel esindus­ ja julgeolekuüritustel, kuid ei sekkunud ühelgi juhul meeleavaldajate vastu. Muuseumis on vaatamiseks väljas sotsialismiaegset varustust – kiivrid, relvad, käiseembleemid.

VORMID KUI KOSTÜÜMID ULMEFILMIST

Kui kommunistlik režiim 1989. aastal langes, oli Václav Havel demokraatliku presidendina esimestest päevadest peale mures relvajõudude edasise arengu pärast. Tšehhoslovakkia presidenti Václav Havelit võib võrrelda meie Lennart Meriga, mõlemad olid täis ootamatusi. Kuna lossivahtkond jäi käeulatusse, alustas ta relvajõudude reformimist neist. 30. jaanuaril 1990 võttis liidukogu vastu lossivalve seaduse, millega taaskehtestati aastatel 1918–1938 kehtinud staatus. Kui Tšehhoslovakkia 1992. aastal rahumeelselt lagunes kaheks riigiks – Tšehhi Vabariigiks ja Slovakkia Vabariigiks –, asustati slovaki rahvusest lossivahid ümber Bratislavasse, kus neist sai vastloodud Slovakkia Vabariigi presidendi aukaart.

Teise asjana leidis president, et tema kaardiväelaste vormirõivad ei vasta demokraatlikule riigile, ning algatas vormivahetuse. Kuni selleni olid lossivahid kasutanud sõjaväe standardset khakivärvi vormiriietust, neid eristasid ainult rinnamärgid ja käiseembleemid. Lossivahtkonna uue sõdurivormi disainis moekunstnikust erukolonel Theodor Pištěk. Ta on rohkem kui 70 filmi, sealhulgas kahe Frank Herberti „Düüni kroonikate“ alusel tehtud linateose kostüümide autor. Töö eest filmis „Amadeus“ pärjati teda Oscariga.

Esimest korda kanti uusi vorme 15. märtsil 1990 Saksamaa presidendi Richard von Weizsäckeri riigivisiidi ajal. Sõdurite suvine helesinine ja orkestri punane vorm on kaunistatud epolettide, vööde, pannalde ja nööpidega. Talvel kannavad nad tumesiniseid jakke ja halle pükse, miinuskraadidega ja külmadel öödel pikki karvakraega mantleid ja karvamütse. Kõik vormielemendid on muuseumis ka mannekeenide seljas ning asetatud saali keskele, et neid oleks võimalik vaadata iga nurga alt.

Kostüümikunstnik Theodor Pištěk on vormirõivaid disainides lennata lasknud oma ulmefilmide kostüümifantaasial. Enda arvates järgis ta Tšehhi armee leegionäride traditsioone, millega leegionärid ise aga ei nõustunud. Nende meelest on vormirõivaste värv vale, liiga edev, ning rõivad kuuluvad operetivaldkonda. 2006. aastal algatasid nad diskussiooni vormi väljavahetamiseks I maailmasõja aegsete Tšehhoslovakkia leegionäride mundrite vastu. Tuleb siiski nentida, et ulmelised kostüümid on saanud osaks lossi identiteedist ja neid kantakse tänapäevani. Väljaspool tseremoniaalteenistust kasutab lossivahtkond Tšehhi armee välivormi 1995. aasta mudelit, nagu ülejäänud Tšehhi Vabariigi relvajõudki.

RELVAJÕUDUDE ERIÜKSUS

Lossivahid on Tšehhi Vabariigi relvajõudude eriüksus. Erinevalt Eesti presidendist on Tšehhi presidendil kaks kantseleid – tsiviil­ ja sõjaväekantselei. Sõjaväekantseleil on laialdased õigused, Tšehhi president on ühtlasi relvajõudude ülemjuhataja ning sõjaväekantselei tagab presidendi funktsioonide täitmise selles rollis. Lossivahid alluvad Tšehhi Vabariigi presidendi sõjaväekantselei ülemale, kelle nimetab ametisse ja vabastab ametist president. Lossivahtide ülesandeks on Praha lossi kaitse ja välisjulgeoleku tagamine, presidendi ja tema külaliste ajutiseks residentsiks olevate hoonete kaitse ning sõjaliste tseremooniate läbiviimine. Lossivahte võib muude ülesannete täitmiseks kasutada ainult presidendi nõusolekul.

Muuseumis saab selgeks ka lossivahtide üksuse struktuuri. Tegemist on brigaadi tasemel sõjaväepolitsei üksusega, milles teenib ligakaudu 900 sõjaväelast. Üksus on osalenud NATO Afganistani missioonil, täites isikukaitse ülesandeid. Ülemaks on koloneli auastmes ohvitser. Brigaadis on staap, kaks pataljoni, kummaski kolm valvekompaniid ning snaiprirühm, orkester koos ansambliga, tagalaüksus koos mootorratturite rühma ja K­9 üksusega. Lisaks on neil kaks aktiivse reservi rühma. Lossivahid on elukutselised, viimased ajateenijad arvati reservi 22. detsembril 2004. Lossivahi kandidaat on tegevteenistuses Tšehhi relvajõududes, tal peab olema hea tervis ja füüsiline vorm, sh ettenähtud pikkus ja kaal, keelatud on kehakau­nistused (augustamine, tätoveeringud, vuntsid, habe jne) ja prillide kandmine.

Muuseumis on väljas ka 1989. aastast teeninud legendaarne mootorratas BMW K75, mis saatis president Václav Havelit. Tänapäevaks on need välja vahetatud BMW R 1200 GS, R 1250 RT ja R 1300 GS vastu. Tseremooniatel kasutatakse Tšehhoslovakkia päritolu poolautomaatset vintpüssi Vz. 52/57. Seda relva toodeti Tšehhoslovakkias aastatel 1952–1959 üle miljoni eksemplari ning see oli sotsialistlike jõudude toetatud arengumaades populaarse relvana kasutusel vähemalt 14 relvakonfliktis. Välja pandud kroomitud ja tumendatud relvakabaga relvad on deaktiveeritud, et ei juhtuks õnnetusi. Loomulikult on lossivahtidel muude teenistusülesannete täitmiseks tänapäevased käsirelvad, mis kõik on kodumaine toodang. Lossivahi põhirelv on valikulise tulerežiimiga püstolkuulipilduja CZ Scorpion EVO3 A1, mis on ka meie põhjanaabrite politsei relvastuses.

Oma lipu said lossivahid 13. oktoobril 1921, kui president Tomáš Masaryk andis selle Praha lossi hoovis pidulikult üle lossivalvuritele. Lipu ühel küljel oli lossivahi vapp lossi siluetiga ja teisel pool vabariigi presidendi vapp, millel olid kujutatud kõikide Tšehhi ja Slovakkia ajalooliste piirkondade vapid, mida hoidsid kaks kuldset lõvi ümbritsetuna kuldsetest pärnalehtedest, samuti moto „Pravda vítězí“ (tõde võidab). See Tšehhoslovakkia rahvuslik moto oli kirjas ka presidendi lipul ja vapil.

Teise lipu annetas neile tollane president Václav Havel 20. veebruaril 1993. Põhjuseks oli Tšehhoslovakkia rahumeelne pooldumine ning seoses sellega riiklike esindustunnuste muutumine. Uue lipu ühel küljel on helesinisel taustal Tšehhi ajalooliste piirkondade vapid – Böömi Kuningriigi kahesabaline valge lõvi punasel taustal, Määrimaa (Moraavia) punavalge markkrahvkonna kotkas sinisel taustal ja Sileesia hertsogkonna must kotkas hõbedase kolme ristiga poolkuuga kuldsel taustal. See kolmainsus on ka väeosa käiseembleemil ja kokardil. Kolm vappi on ümbritsetud kuldsete pärnalehtedega ning vapi all on moto „Tõde võidab“. Samuti helesinist värvi tagakülje keskel on üles suunatud valge mõõk, millel on kuldne käekaitse ja sinine käepide, mis on seotud valgepuna­sinise rahvusvärvides paelaga. Mõõgatera ümbritsevad ühelt poolt kuldsed pärnalehed ja teiselt poolt kuldsed loorberipuu viljad. Mõõga kohal on tumesinine kiri „Hradní stráži“ (lossivahid), mõõga all on annetamise aasta 1993 ning tikitud edeva annetaja Václav Haveli allkiri. Lippu ümbritseb rahvusvärvides ääris.

Punast vormikuube kandev orkester koosneb lisaks lossivahtkonnale ka politsei orkestrantidest. Orkester loodi 1945. aastal ning jätkas esimese Tšehhoslovakkia vabariigi ajast pärit sõjaväe­, politsei­ ja sandarmimuusika traditsiooni. Orkestri põhiülesannete hulka kuulub Praha lossis aset leidvate riiklike tseremooniate muusikaline saatmine. Selle väiksemad koosseisud täiendavad orkestri laia tegevusala. 1990. aastal lisandus esmakordselt ainult fanfaristidest koosnev ansambel.

Muuseumi külastus ei võta palju aega, tunni­pooleteisega saab hakkama ning jääb veel aega vaadata suursugust kuningalossi kompleksi, sest pileteid müüakse vaid komplektina.