NAISKODUKAITSE NAISKOORI UUS TULEMINE

Kogu Eesti hingas tänavu kuude kaupa laulu- ja tantsupeo rütmis, nii ka naiskodukaitsjad. Ent Naiskodukaitsele tuli laulupidu sel suvel teisiti –esindasime organisatsiooni ametlikult ka laulukaare all!

Tekst: LEELO JÕULU , NKK Tallinna ringkond, Lääne jaoskond

KERSTI TELVE , NKK Tallinna ringkond, Kalevi jaoskond

Üleskutse koos laulda saatis Nõmme jaoskonna juhatuse esinaine Signe Steinberg Tallinna ringkonna liikmetele 2022. aasta oktoobri viimasel päeval ja huvi selle vastu oli päris suur – endast andis märku üle 20 laulja.

Kohaletulnute hulgas olid ka Muusika jaoskonna naised, kes olid varem laulnud nüüdseks tegevuse lõpetanud Kaitseliidu segakooris. Esimest lauluproovi 4. novembril 2022. aastal saamegi lugeda oma koori taassünni kuupäevaks.

Dirigenti meil veel ei olnud, juhendajaks oli Sille Tamm. Algselt nimetasime ennast naljatamisi Muusika jaoskonna ansambli laiendatud koosseisuks. Esialgu toimusid proovid Nõmme vabaajakeskuses. Kooriproovide korraldamise ja muud asjaajamised võttis enda peale Kersti Telve Kalevi jaoskonnast. Tema on siiani meie tegus ja energiline koorivanem, jõu ja nõuga on toeks olnud Katrin Sepp ning Ruta Kallaspoolik.

Kibekiiresti asusime harjutama, sest tulemas oli Tallinna ringkonna 95. aastapäeva pidulik aktus Glehni lossis. Ja juba 8. detsembril oligi esimene esinemine. Värskelt kokku tulnud koorile oli see paras väljakutse – koosseis oli veel väike, proovide tegemiseks aega napilt viis nädalat. Seetõttu valiti repertuaari tuntud laulud – „Oma laulu ei leia ma üles“ ja „Mu kodu“.

Peagi võttis Kaitseliidu peastaap koori oma katuse alla, korrati üleskutset kooriga liituda ning samal ajal otsiti dirigenti.

KUIDAS DIRIGENT, NÕNDA KOOR

Esimese dirigendi leidsime tutvuse kaudu – evakuatsioonirühma õppusel kurtis Ruta Kallaspoolik Katrin Sepale muret, et koor on, kuid puudub dirigent. Samal ajal juhtus toitlustajate hulgas olema Katrini tuttav, muusikaharidusega Marii Prii, kes läbis toitlustamise BVÕd. Marii oli kohe nõus kampa lööma ja koori juhatama. 30. jaanuaril oligi koori esimene proov dirigendiga – emotsioonid olid laes.

2023. aasta sügishooaeg algas uue dirigendiga. Meiega liitus MUBA tudeng Urmeli Valgre. Kui senini olime tegutsenud laulurõõmust, siis sügisel koos Urmeliga formeerus ka esimene reaalne eesmärk: peame laulma end laulupeole.

Kuna laulupeo repertuaar on nõudlik, kutsusime Harju ringkonnast appi lisajõude. Samuti tekkis identiteediküsimus – kuidas koori nimetada? Kas saame ennast lugeda eelmise Kaitseliidu/Naiskodukaitse laulukoori järglaseks, oleme me Naiskodukaitse või ainult Tallinna koor? Kas kutsuda kampa ka Kaitseliidu mehed või jääda naiskooriks? Laulupeo registrisse sai lõpuks kirja Naiskodukaitse naiskoor. Laulupeorongkäigus tekkis muidki loomingulisi nimevariante, nagu Naiskaitse kodukoor ja Naiss.

2024/25. hooajaks pidime taas uue dirigendi leidma. Mis juhtus? Lihtsalt meile on sattunud nii ägedad ja tegusad dirigendid. Urmeli Valgre, meie senine superdirigent, lõpetas MUBA ja siirdus edasi õppima Soome Sibeliuse Akadeemiasse.

Ega muud, kui jälle kirjake MUBA poole teele, ja nii saimegi omale imelise Paula Kõrvitsa. Terava kõrvaga nõudlikule noorele dirigendile andsime pärast pingelist prooviperioodi tiitli „noorim dirigent, kes viib oma koori laulupeole“, sest meie pingutusi kroonis edu ning sel suvel sammusime uhkusega laulukaare alla. See oli väga võimas tunne!

ESINEMINE EI HÜÜA TULLES

Muide, Tallinna ringkond toitlustas 1938. aasta XI üldlaulupeo väliskülalisi ning pidas einelauda. Meie einelauda ei ava, aga tantsijate kõhud söödame täis küll! Naiskodukaitsjad on ikka laulu­ ja tantsupeol vabatahtlikena kaasa löönud, nii olid mitmed meist seegi kord kogu peonädala platsis, esialgu tagalas tantsupeolisi toitlustamas, seejärel kooriproovis, rongkäigus ja kaare all pidu nautimas.

Suurem osa laulupeoeelsest hooajast kulus naiskooride kava omandamisele. Lisaks iganädalastele proovidele pidasime kaks koorilaagrit ja mõned lisaproovid. Eriti just pikema laulmispausiga lauljatele oli pingutust ja kõhklusi küllaga. Traditsioonilised koorilaulud ja uudisteosed said korraliku lihvi.

Nagu kõik teisedki koorid, läbisime ka meie kaks eelproovi laulupeo dirigentidega ning järgnevad ettelaulmisvoorud. Saime laulda nii risti kui ka sirbi ja vasara all (metodisti kirikus ja Vene kultuurikeskuses).

Ootusärevus muudkui kerkis, vahepeal võtsime kuulda dirigentide detailset tagasisidet ja ühel aprillilõpu hilisõhtul saabus kauaoodatud teade: laulupeo kunstiline toimkond ootab meie koori peole!

Organisatsiooni sündmustel esineme enamasti pidulikus Naiskodukaitse vormis, kuid laulupeole otsustasime minna rahvariietes – kellel omad, kellel laenatud. Juured on meil tugevalt Eestimaa pinnas, igal undrukul oma lugu. Seelikutriibud said rongkäigu ajaks kenasti läbipaistvate keepide alla varju, jalad olid sõdurisaabastes kuivas, peorõõmu ei rikkunud ei vihmavalingud ega pikk ootamine.

Sinimustvalgete lippude meres võtsime üles reipa ühislaulu: „Päikene paistab ja loodus lokkab“, „Jää vabaks, Eesti meri“, „Kui sul tuju hea!“. Pealtvaatajad ergutasid meid hõigetega „Elagu Naiskodukaitse!“, „Elagu naiskodukaitsjad!“.

Avaühendkooride esinemisel me kaare alla ei mahtunudki, kogu kaareesine plats sai tihedalt lauljaid täis. Kõlas „Koit“ ja laulupeotuli süttis.

Kooslaulmisest tekkiv energia on sõnulseletamatu. Ülev ja pidulik meeleolu kestab veel päevi pärast peo lõppu. See ongi meie iseoma tunne. Koorivanem Kersti teatas juba optimistlikult, et järgmisele peole läheme valikkooride koosseisus, mis tähendab mahukama repertuaari omandamist. Unistada tulebki suurelt!